ÜLEVAADE EESTI MAAELU ARENGUKAVA II TELJE HINDAMISEST AASTAL

Transcription

1 Põllumajandusuuringute Keskus ÜLEVAADE EESTI MAAELU ARENGUKAVA II TELJE HINDAMISEST AASTAL Põllumajanduskeskkonna seire büroo Saku 2010

2 ARUANDE KOOSTAJAD: Peatükk, koostaja(d) 1. Iiri Selge, Livi Rooma, Pille Koorberg, Katrin Vask 2.1 Priit Penu, Tiina Köster, Tambet Kikas 2.2. Jaan Kanger, Marje Särekanno 2.3. Eneli Viik, Riho Marja 2.4. Katrin Vask, Katrin Alamets 2.5. Karli Sepp PÕLLUMAJANDUSUURINGUTE KESKUS SAKU Põllumajandusseire ja uuringute osakond Teaduse 4/6, Saku, Harjumaa, Aruande üldkontakt: Iiri Selge, tel , Kontakt koostajatega i teel kujul 2

3 SISUKORD KASUTATUD LÜHENDID... 6 KOMMENTEERITUD KOKKUVÕTE... 8 SISSEJUHATUS HINDAMISALANE TEGEVUS MAK II TELJE MEETMETE HINDAMISE TAUSTINFO ÕIGUSLIK RAAMISTIK MEETMETE RAKENDUMINE PÜSIHINDAMISTEGEVUSED AVALIKE ANDMETE KASUTATAVUS MAK MEETMETE HINDAMISEL TÖÖGRUPID MAK II TELJE TÖÖGRUPP KÕRGE LOODUSVÄÄRTUSEGA PÕLLUMAJANDUSALADE MÄÄRATLEMISE VAJADUS JA SELLEKOHASE TÖÖGRUPI MOODUSTAMINE HINDAMISALANE TEAVITAMINE TAGASISIDE SEIREVALIMIS OLEVATELE TOOTJATELE PMK POOLT KORRALDATUD KOOLITUSED JA INFOPÄEVAD HINDAMISEGA SEOTUD INFO JAGAMINE TEISTEL ÜRITUSTEL OSALEMINE PROJEKTIDES, TÖÖGRUPPIDES JA VÕRGUSTIKES HINDAMISEGA SEOTUD UURINGUD VALDKOND MULLASTIK PKT ALAMEETMETE HINDAMINE MULLASTIKU JA MAAKASUTUSE ASPEKTIST MULLA NITRAATLÄMMASTIKU, TOITEELEMENTIDE NING TAIMEKAITSEVAHENDITE JÄÄKIDE SISALDUSE UURING NTA-l EROSIOONIOHTLIKE ALADE UURING (INDIKAATOR MULLAKADU ) Maakasutuse uuringud vee-erosioonist mõjutatud muldadel Tuuleerosiooni maakasutuse uuring Tuuleerosiooni väliuuringud Pikaajaline aasta keskmine mullaärakanne Võru, Põlva ja Saare maakonnas modelleerituna USLE mudeliga MULLAPROOVIDE PARAMEETRITE MUUTUMINE SÄILITAMISEL PÕLLUMULDADE LUPJAMISE MÕJU MULLAOMADUSTELE ERINEVA MELIORANDI JA KOGUSEGA TÖÖTLEMISEL PÕLLUMULDADE BIOLOOGILISE MITMEKESISUSE UURIMINE JA SOBIVA METOODIKA VÄLJA TÖÖTAMINE (INDIKAATOR: COLLEMBOLATE ARVUKUS, LIIGILINE KOOSSEIS) PÕLLUMULDADE TIHENEMISE MÕJU TAIMEDE KASVULE JA ARENGULE NING TIHENENUD MULDADE ULATUSEST EESTIS EBASOODSAMATE JA KESKKONNAALASTE KITSENDUSTEGA PIIRKONDADE (ESA) KRITEERIUMITE ANALÜÜS Mullastikukriteeriumid Kliimakriteerium HINDAMISVALDKOND VESI VALDKONNAGA SEOTUD TAUSTAUURINGUD A PKT VEESEIRE HINDAMISE RAAMES VEEKVALITEEDIGA SEOTUD UURIMISTÖÖD (TAIMETOITEELEMENTIDE KONTSENTRATSIOON DREENIVEES) Taimetoiteelementide sisaldus dreenivees ja leostumine Lääne-, Tartu- ja Raplamaa seirepõldudel Taimetoiteelementide sisaldus dreenivees ja toiteelementide leostumine nitraaditundlikul alal A PKT VEESEIRE HINDAMISE RAAMES RÄPU VALGALAL VEEKVALITEEDIGA SEOTUD UURIMISTÖÖD VALDKOND BIOLOOGILINE MITMEKESISUS

4 AVALIKEST ALLIKATEST PÄRIT TEAVE PMK BIOLOOGILISE MITMEKESISUSE UURINGUD JA NENDE EESMÄRGID Indikaatori Kimalaste mitmekesisus ja arvukus uuring Indikaatori Lindude liigirikkus, arvukus ja asustustihedus uuring Räpu jõe valgala aasta linnustiku uuring Indikaatori Vihmausside arvukus ja liikide mitmekesisus ning mulla biomassi aktiivsus uuring VALDKOND SOTSIAALMAJANDUS JA KESKKONNATEADLIKKUS INDIKAATORITE ETTEVÕTJATULU (MAK II TELJE TOETUSTE LÕIKES) JA MAHETOODANGUNA MÜÜDAVATE MAHETOODETE OSA ANALÜÜS Indikaator Mahetoodanguna müüdud mahetoodete osa kokkuvõte Indikaatori Ettevõtjatulu tulemuste kokkuvõte Indikaatori Mahetoodanguna müüdavate mahetoodete osa analüüs koos tootjate suhtumise ning planeeritava tegevuse uuringuga II TELJE TOETUSTE TAOTLEJATE JÄTKUSUUTLIKKUSE NING SISSETULEKUTE STRUKTUURI ANALÜÜS, PÕLLUMAJANDUSLIKE SISENDITE JA TOODANGU REALISEERIMISHINNA MUUTUSED NING PÕLLUMAJANDUSTOETUSTE JAGUNEMINE Jätkusuutlikkuse analüüs Sissetulekute struktuur Põllumajandustoodangu realiseerimishinnad Põllumajanduslike sisendite hinnad Toetuste jagunemine PÕLLUMAJANDUSTOOTJATE E-KÜSITLUS KOMPLEKSUURING MAHE- JA TAVAVILJELUSEST ÜLEVAADE MAHE- JA TAVAVILJELUSE PIKAAJALISTEST UURINGUTEST TEISTES RIIKIDES PÕLLUMAJANDUSUURINGUTE KESKUSE KOMPLEKSUURING Taimetoitainete üldbilanss uuritavate külvikordade muldades mahe- ja tavaviljelusel Taimedele omastatavate toiteelementide ning huumuse sisalduse muutus uuritavate külvikordade künnikihi muldades mahe- ja tavaviljelusel Mullaelustik teraviljarohkes mahe- ja tavakülvikorras Kultuuride umbrohtumus ja saagikus liblikõielisterohkes mahekülvikorras Mahesuvinisu `Manu toiduvilja kvaliteedinäitajad erineval külviajal Teraviljade kasvatamise kattetulu KASUTATUD KIRJANDUS LISAD LISA 2. KSM ALGKOOLITUSTEL TOOTJATE POOLT ESITATUD KÜSIMUSED JA ETTEPANEKUD LISA 3. PÕHJAVEE TUGIVÕRGU SEIRE RAAMES MÄÄRATUD PESTITSIIDIDE ANALÜÜSITULEMUSED LISA 4. TOITAINETE ÄRAKANDE SEIRE RÄPU VALGLAS LISA 5. PÕLLUMAJANDUSETTEVÕTETE JAGUNEMINE TOETUS-, TOOTMISTÜÜBI JA SUURUSE JÄRGI LISA 6. TOITEELEMENTIDE KOGUBILANSS, KESKMISED TOOTMISTÜÜBITI JA SUURUSGRUPITI TAIMEKASVATUSEGA TEGELEVATES MAJAPIDAMISTES LISA 7. TOITEELEMENTIDE KOGUBILANSS, KESKMISED TOOTMISTÜÜBITI JA SUURUSGRUPITI SEGATOOTMISEGA TEGELEVATES MAJAPIDAMISTES LISA 8. TOITEELEMENTIDE KOGUBILANSS KESKMISED PIIRKONNITI LISA 9. TOITEELEMENTIDE KOGUBILANSS AASTA KOHTA LISA 10. MAJAPIDAMISTE/TALUDE JAGUNEMINE SUURUS-, TOETUS- JA TOOTMISTÜÜBITI AASTAL LISA 11. PESTITSIIDIDE KASUTAMINE TOETUSTÜÜPIDE LÕIKES SUURUSGRUPITI JA PIIRKONNITI AASTAL LISA A SEIRE KÄIGUS SAADUD LINNUSTIKU ANDMETE NING ERINEVATE VÕIMALIKE MÕJUTEGURITE VAHELISED SEOSED LISA 13. ANALÜÜSIS KASUTATUD LINNU- JA MAASTIKUTUNNUSTE LOETELU MAASTIKUELEMENTIDE PUHVRIALUSE ALA MÕJU HINDAMISEL LINNUSTIKU NÄITAJATELE LISA 14. MAK II TELJE TOETUSI TAOTLENUD TOOTJATE KOONDTULEMUSED MEETMETE LÕIKES, LISA 15. MAK II TELJE TOETUSI TAOTLENUD TOOTJATE KOONDTULEMUSED MEETMETE LÕIKES, LISA 16. PÕLLUMAJANDUSTOODANGU REALISEERIMISHINNAD, , KR / T

5 LISA 17. PÕLLUMAJANDUSTOODANGU TOOTJAHINNAINDEKSI MUUTUS LISA 18. PÕLLUMAJANDUSTOODANGU REALISEERIMISHINNAD, , KR / T LISA 19. PÕLLUMAJANDUSTOODANGU TOOTJAHINNAINDEKSI MUUTUS LISA 20. PÕLLUMAJANDUSLIKE SISENDITE HINNAD, LISA 21. PÕLLUMAJANDUSLIKE SISENDITE OSTUHINNAINDEKSI MUUTUS LISA 22. TOETUSTE STRUKTUUR TOOTMISTÜÜPIDE LÕIKES, LISA 23. TOETUSTE STRUKTUUR MAJANDUSLIKU SUURUSE JÄRGI, LISA 24. TOETUSTE STRUKTUUR MAAKONDADE LÕIKES, LISA 25. MÄÄRATUD TOETUSALUNE ÜPT JA PKT PINDALA HEKTARITES LISA 26. MAK II TELJE TOETUSTE TAOTLENUD TOOTJATE KOONDTULEMUSED MEETMETE LÕIKES,

6 KASUTATUD LÜHENDID EAFRD BTO EEA EELIS EL EMPA EMVI EMÜ ENK EOÜ ESA ESU FADN Jõgeva SAI KeM KHG KLV KSM KSMP KSMPL KST LÜ MAHE MAHE 1 MAHE 2 MAK Natura põld NTA PMA PKT PKÜ PLK PM PMK POL PRIA TTI UAA Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond British Trust for Ornithology Euroopa Keskkonnaagentuur (European Environmental Agency) Eesti Looduse Infosüsteem - Keskkonnaregister: KeM Info- ja Tehnokeskus Euroopa Liit Eesti mahepõllumajanduse arengukava Eesti Maaviljeluse Instituut Eesti Maaülikool Energia kultuuri toetus Eesti Ornitoloogiaühing ebasoodsamate piirkondade toetus Euroopa suurusühik (European Size Unit) põllumajanduslik raamatupidamise andmebaas (Farm Accountancy Data Network) Jõgeva Sordiaretusinstituut Keskkonnaministeerium Kasvuhoonegaasid kõrge loodusväärtusega põllumajandus Keskkonnasõbraliku majandamise toetus Keskonnasõbraliku majandamise põhipakett Keskkonnasõbraliku majandamise põhi- ja lisapakett Keskkonnasõbraliku tootmise toetus loomühik Mahepõllumajandusliku tootmise toetus Mahepõllumajandusliku tootmise toetus MAK raames PKT alameede mahepõllumajandusliku tootmise toetus MAK raames Maaelu arengukava Natura 2000 toetus põllumajandusmaale nitraaditundlik ala Põllumajandusamet põllumajanduslik keskkonnatoetus Pärandkoosluste Kaitse Ühing poollooduslik kooslus Põllumajandusministeerium Põllumajandusuuringute Keskus põllukultuuri otsetoetus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet endine Taimetoodangu Inspektsioon, praegune Põllumajandusamet põllumajanduslikus kasutuses olev põllumajandusmaa (utilized agricultural area) 6

7 VTA ÖTK ÜPT Veterinaar- ja Toiduamet Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus ühtne pindalatoetus 7

8 KOMMENTEERITUD KOKKUVÕTE PMK koordineeritud uuringute ülevaade aastal Kuna uuringute laiapõhjalisi tulemusi on raske lühidalt kokku võtta, on detailsed tulemused kajastatud valdkondade kaupa aruande põhiosas (ptk 2.). Hindamisvaldkond Mullastik aastal jätkati juba aastal alustatud uuringut nitraaditundlike alade (NTA) põllumuldade nii kergesti liikuvate toiteelementide, kui ka erinevate makro- ja mikroelementide ning orgaanilise aine sisalduse dünaamika uurimiseks. Sama uuringuga selgitatakse ka taimekaitsevahendite jääkide sisaldust NTA põllumuldades. Tegevuse peamiseks eesmärgiks on selgitada kergestiliikuvate lämmastiku vormide ja väävli sisalduse muutust mullas nitraaditundlikul alal. Lämmastiku vormide sisalduse muutusega mullas selgitatakse võimalik nitraatide leostumise oht erineva maakasutuse ja ilmastikutingimuste korral. Olulise osa uuringust moodustab ka taimekaitsevahendite jääkide sisalduse määramine (sh glüfosaadid) NTA tootmispõldudel a teostatud erinevad erosiooniuuringud olid suunatud erodeeritud muldade inventuurile ning ka konkreetse degradatsiooni ulatuse väljaselgitamisele. Põllumajandusuuringute Keskuses on erosiooniohtlike alade uuringuid teostatud aastatel Erosiooniprotsessi uurimine on väga mitmetahuline ja suuremahuline töö, mis hõlmab maakasutuse uuringuid nii tuule- kui vee-erosiooni osas, samuti mullakao analüüsi ning välitööde baasil teostatavaid uuringuid. Mullastiku valdkonnas on PMK eelnevatel aastatel käsitlenud põhjalikumalt mullaproovide kvaliteedi küsimusi (nt mullaproovide võtmise marsruudi uuring, toiteelementide dünaamika uuring); a jätkati uuringuga, mis käsitles kogutavate mullaproovide erinevate parameetrite muutumist sõltuvalt proovide analüüsieelsest säilitamisest, mullaomadustest ja säilitustingimustest. Jätkusuutliku põllumajanduse üks komponente on mulla happesuse neutraliseerimine ja optimaalse kaltsiumiseisundi tagamine muldade lupjamisega a. alustas PMK lupjamise mõju uurimise, mille raames selgitatakse erinevate meliorantide ja koguste ajalist mõju mullaomadustele lupjamisjärgselt. Algatati ka uuring põllumuldade elurikkuse uurimiseks ja selleks sobiva metoodika välja töötamiseks, mille eesmärgiks on selgitada välja põllumuldade bioloogilise mitmekesisuse erinevused olenevalt viljelusviisist ja tehnoloogiast ning sõltuvalt mullaomadustest a välitööde baasil teostati aastal analüüs põllumuldade tallatusest, kus anti ülevaade põllumuldade tihenemisega seotud probleemidest, nende võimalikest tekkepõhjustest ning täpsustati muldade tallatuse seire metoodikat. 8

9 PMK teostas aastal ka analüüsi ebasoodsamate ja keskkonnaalaste kitsendustega piirkondade (ESA) võimalike uute kriteeriumite määratlemise osas. Hindamisvaldkond Veekeskkond a teostati uuringuid toiteelementide kasutuse ja pestitsiidide kasutuskoormuse ning taimetoitelementide kontsentratsioonist dreenivees. Lisaks jätkus Räpu jõe valgala pilootuuring. PKT veekvaliteediga seotud uuringuga analüüsitakse taimetoiteelementide kontsentratsiooni dreenivees toetustüüpide kaupa. Toiteelementide näitajad aitavad hinnata, kuidas seoses PKT meetmete rakendamisega väheneb mullast toiteelementide leostumisest põhjustatud põhjavee ja pinnavee saastumise oht. Räpu valgala uuringu eesmärgiks on läbi viia integreeritud seiret, mis seob mulla kvaliteedi uuringud dreenivee ja eesvoolude seirega, ühildatuna põllumajandustootja taimetoitainete bilansiga, mis võimaldab kompleksselt käsitleda väikese maa-ala potentsiaalset põllumajandustootmise mõju keskkonnale. Hindamisvaldkond Elurikkus aastal jätkati suures osas varasematel aastatel alustatud seiretega (põllulinnud, kimalased). Uuringute eesmärgiks on elurikkuse seisukohast hinnata, kuidas MAK-i tegevuste raames toetatud põllumajanduslik tootmine on kaitsnud või parendanud selle maa elupaigalist funktsiooni a muudeti elurikkuse seirealasid, mida on endiselt kokku 66, kuid need asuvad kahes piirkonnas endise kolme piirkonna asemel: Kesk-Eesti piirkond hõlmab intensiivsema tootmisega Jõgeva-, Järva- ja Lääne-Virumaad ning Lõuna-Eesti vähemintensiivse põllumajanduspiirkonnaga Võru-, Valga- ja Põlvamaad. Mõlemas piirkonnas on kokku 33 seireala, milles on võrdse osana esindatud MAHE, KSM ja referentstootjad (ÜPT). Lisaks analüüsiti a avalikust statistikast, eriuuringutest ja küsitlustest või muudest allikatest pärinevat teavet kimalaste, põllulindude, põllutaimede, vihmausside ja mulla mikroobikoosluse kohta. Teostati ülevaade poollooduslike koosluste (PLK) ning nende seire osas, mis tõi selgelt välja vajaduse ühtlustada antud temaatikaga seonduvaid andmestikke Eestis. Kuna mitmed MAK II telje meetmed on seotud Natura 2000 aladega, on välja toodud ka lühiülevaade nende alade kohta Eestis. Hindamisvaldkond Sotsiaalmajandus ja muu Antud hindamisvaldkonna uuringutes on vaatluse all muutused põllumajandustootjate sissetulekutes ja seeläbi ka muutused nende majanduslikus jätkusuutlikkuses. Mahepõllumajanduslike toodete turule jõudmisel ja tarbijate ootustele vastamisel on oluline osa mahemeetme eesmärgi saavutamises. Selle selgitamiseks jätkati aastal pikaajaliste uuringutega mahetoodanguna müüdavate mahetoodete osa ning tootjate tulutaseme kohta. 9

10 Ettevõtjatulu uuringus analüüsiti aastal lisaks KST ja MAHE toetuse saajatele ka ESA, Natura 2000 põllumajandusmaa toetuse ja PLK hooldamise toetuse saajaid. Teostati ka lisauuringud II telje toetuste taotlejate jätkusuutlikkuse ning sissetulekute struktuuri, põllumajanduslike sisendite ja toodangu realiseerimishinna muutuste ning põllumajandustoetuste jagunemise kohta aastal viis PMK põllumajandustootjate seas läbi e-küsitluse, mille raames koguti üldinformatsiooni kõigi II telje meetmete hindamiseks sh tootjatepoolset tagasidet meetmetele. Küsitlus hõlmas kõiki teise telje meetmetega seotud tootjaid ning võrdlusena ÜPT taotlejaid. Pikaajaline kompleksuuring Komplekskatsega alustati PMK-s aastal 2003 ning pikaajalise uuringu eesmärgiks on mitmete maaviljeluslike võtete (mullaharimine, külviaeg, orgaanilise väetise kasutamine, vahekultuurid jm) olulisuse selgitamine PKT keskkonnasõbraliku tootmise ja mahepõllumajandusliku toomise toetusmeetmete edasiarendamiseks tulevikus. Kompleksuuring viiakse läbi erinevates mahe- ja tavakülvikorrakatsetes. Agrotehnoloogiliste lahenduste mõju hinnatakse mulla toitainete ja orgaanilise aine sisaldusele, mullatoitainete bilansile, vihmausside ja mikroorganismide tegevusele, umbrohtumusele, kultuuride saagile ja saagikvaliteedile, taimehaigustele, -kahjuritele ja kasuritele ning kultuuride kattetulule. II telje meetmete rakendamine, maakasutus ja majanduslik jätkusuutlikkus Käesoleva aruande kolmas peatükk keskendub II telje meetmete analüüsile. Kõikide meetmete juures on ära toodud meetme eesmärk, avanemine, toetuse määr, indikaatorid ja sihttasemed ning meetme nõuete olemus ja vastavus eesmärkidele. Edasisel meetmeanalüüsil on keskendutud eesmärkide saavutamise hetkeseisule ning on esitatud ka muu meedet puudutav analüüs. Meetmete rakendamine Osa MAK II telje planeeritud meetmetest avati juba perioodi alguses ning peaaegu kõik (v.a Kaitsemetsa rajamine) olid avatud aasta I. poolaasta lõpuks. MAK raames rakendatakse alates aastast ebasoodsamate piirkondade toetust (1-aastane kohustusperiood) ja Natura 2000 toetust põllumajandusmaale (1-aastane kohustus) ning PKT alameetmeid ohustatud tõugu loomade kasvatamine (5-aastane kohustus) ja poollooduslike koosluste hooldamine (avati a üheaastase kohustusena Natura 2000 toetusena, kuid muudeti a PKT alameetmeks, seega ka 5-aastase kohustusperioodiga) aastal sai toetust taotleda vähetootlike investeeringute meetme alt kiviaedade rajamise ja taastamise jaoks ning Natura 2000 alal asuva erametsa kohta (mõlemad 1-aastased kohustused) aastal avati liitumiseks PKT alameetmed keskkonnasõbralik majandamine, mahepõllumajanduslik tootmine ja kohalikku sorti taime 10

11 kasvatamise toetus ning loomade heaolu meede loomade karjatamise toetus. Kõik a liitumiseks avatud meetmed on 5-aastase kohustusperioodiga. Samal ajal kui avanesid uued MAK meetmed jätkusid perioodil ka mitmed MAK kohustused põllumajandusliku keskkonnatoetuse ja ebasoodsamate alade osas kuni nende kohustuste lõppemiseni. Maakasutus Teise telje meetmete osatähtsuste hindamisel on aluseks võetud erinevate meetmete pindala suhe ÜPT pindalasse aastate lõikes. Nii Eesti Statistikaameti andmetel kui ka MAK pindalatoetuste analüüsimisel PRIA andmete baasil on märgata põllumajandusmaa pindala ja toetusaluse pinna suurenemist ning samas majapidamiste ja toetuste taotlejate arvu vähenemist. Keskkonna ning põllumajanduse jätkusuutlikkuse aspektist on tähtis vaadelda, kuidas muutub maakasutus erinevate kultuurigruppide lõikes. Nii ESA kui ka Natura 2000 toetuse põllumajandusmaale maakasutuse struktuur ja pindalad püsinud terve perioodi jooksul praktiliselt muutumatuna. Seoses samaaegselt kulgevate kahe MAK perioodi MAHE meetmete (MAHE 1 ja MAHE 2) erinevate nõuetega ei ole mahetoetuse maakasutuse andmed omavahel üheselt võrreldavad, kuid aasta näitab toetatava mahepinna suurenemist. Proportsionaalselt moodustavad pikaajaline ja looduslik rohumaa a uute nõuetega toetuse puhul ca 45% maakasutusest. Sarnaselt MAHE toetusele ei ole üheselt võrreldav omavahel ka KST ja KSM toetuste maakasutus. KST toetuse puhul on võrreldavad vaid ja aasta, kus maakasutuse struktuur on püsinud pindalaliselt stabiilne. KSM toetust ei saa taotleda pikaajalistele rohumaadele, mistõttu on eelmise perioodiga võrreldav vaid põllukultuuride struktuur. KSM toetuse sisemine struktuur on väga homogeenne ning põllukultuurid moodustavad üle 95% kogu maakasutusest. Analüüsil selgus, et mustkesa pinna osatähtsus on suurenenud nii mahetoetuse puhul kui ka võrdlusena toodud ÜPT puhul. See on negatiivne näitaja nii võimaliku mulla erosiooni kui ka toiteelementide leostumise seisukohalt. KST mustkesa pinna vähenemist aastal ei saa eelnevate aastatega võrrelda. Vaadeldes eraldiseisvana MAHE osatähtsust kogu maakasutusest maakondade lõikes saab öelda, et peale Hiiumaa (vähenemine a võrreldes ~5%) on kõikides maakondades aastal määratud mahedate pindalatoetuste osatähtsus kasvanud, samas on Hiiumaa mahetoetuste osatähtsus kogu pindalatoetustest niigi väga kõrge. Mahetoetuste osatähtsus on üldiselt suurem ESA piirkondades, eeskätt Hiiumaal, Saaremaal, Võrumaal ja Läänemaal. KST ja KSM toetuste pindalade osatähtsust ÜPT pindalast tuleks selguse huvides vaadelda üheaegselt. Keskkonnasõbraliku toetuse pindala osatähtsus on suurenenud kokku seitsmes maakonnas: Jõgevamaal ~4%, Järvamaal ~3 %, Lääne-Virumaal ~4%, Põlvamaal ~8%, Tartumaal ~5%, Viljandimaal 19% ja Võrumaal ~5%. Kaheksas maakonnas on toimunud osatähtsuse 11

12 vähenemine, kõige suurem osatähtsuse langus on toimunud Saaremaal (~34%), Läänemaal (~22%) ja Pärnumaal (~21%), teistes maakondades on muutus väiksem a KSM toetuse pindala vähenemine võrreldes perioodi KST toetusega on paljuski tingitud nendes piirkondades püsirohumaade pindade väljajäämisega KSM toetuse alt. Analüüsides taotluspõhist põllukultuuride all olevat ehk potentsiaalselt viljavahelduses olevat maakasutust selgub, et ajavahemikul on KST tootjate puhul lühiajaliste rohumaade pindala vähenenud (~36% kõrrelised heintaimed ja ~2% liblikõielised) ning teravilja pindala suurenenud (~11%). ÜPT ja MAHE kõrreliste heintaimede pind on ja aasta võrdluses samuti vähenenud vastavalt 28% ja 19%. Liblikõieliste pindala on nii ÜPT kui ka MAHE tootjate osas aga kasvanud, kuid heintaimede ja liblikõieliste osatähtsus on vähenenud nii KST kui ka MAHE toetuste osas. Tervikuna on väga sarnase osatähtsuse trendiga KST, KSM ja kogu ÜPT põllukultuuride maakasutus. Heintaimede ja liblikõieliste osatähtsus moodustab MAHE toetuste puhul põllukultuuridest üle 50%, KST ja ÜPT puhul on vastav näitaja ca 33% ja KSM puhul 28%. KST tootjate puhul saab võrrelda vaid liblikõieliste pindalade ja osatähtsuste muutumisi. Liblikõieliste osatähtsus ja pindala vähenenud on vähenenud kokku kümnes maakonnas. KSM ja ÜPT toetuse puhul moodustavad liblikõielised aastal keskmiselt 21% põllumaast, MAHE toetuse puhul keskmiselt 43% põllumaast. MAK rahastamine ja taotlejate majanduslik jätkusuutlikkus MAK rahastamiskava järgi on II telje eelarve kokku miljonit eurot, mis moodustab 36% kogu MAK rahastusest. 64% kogu II telje planeeritud eelarvest hõlmab põllumajanduslik keskkonnatoetus. Maapiirkondade jätkusuutlikkust on võimalik analüüsida mitmest aspektist lähtuvalt (nt sotsiaalne, majanduslik ja keskkondlik aspekt), käesolevas aruandes on MAK II telje meetmete jätkusuutlikkuse analüüsis vaadeldud vaid majanduslikku poolt lähtudes FADN andmebaasi ja PRIA andmetest. Sissetulekute analüüsimisel selgus, et kõigi toetuste osakaal oli suurim suurematel mahetootjatel moodustades 55% nende sissetulekutest ning 49% väiksematel mahetootjatel. Üsna suur, 41% on toetuste osakaal ka PLK tootjatel. Rohkem kui 20% moodustavad II telje toetused mahetootjatel ja PLK tootjatel. KST tootjatel moodustasid toetused 25% ja tavatootjatel 14%. MAK II telje toetusi maksti kokku aastal taotlejale summas 622,4 miljonit krooni. Saab välja tuua, et 52% MAK II telje toetustest said suuremad tootjad (majandusliku suurusega üle 40 ESU, 5% taotlejate üldarvust). Väiksemad tootjad (alla 2 ESU, 67% taotlejate üldarvust) said 8% kogu II telje toetuste kogusummast. 12

13 Erinevatest tootmistüüpidest said aastal kõige rohkem (43%) MAK II telje toetusi taimekasvatustootjad, järgnesid piimatootjad ja segatootjad. Vastavalt metoodikale leiti tootjate majanduslikku jätkusuutlikkust hinnates jätkusuutlike tootjate osakaal tootjate koguarvust a oli kõige vähem jätkusuutlikke tootjaid väiksemate mahetootjate hulgas (10%), millele järgnesid II telje toetusi mittetaotlenud tootjad (19%) ja suuremad mahetootjad (üle 2 ESU, 21%) % oli jätkusuutlikke tootjaid ESA, PLK ja KST toetustüübis ja enim (41%) Natura tootjate grupis. Kuna aastal oli kõikides toetustüüpides jätkusuutlike tootjate osakaal märksa kõrgem kui aastal, siis võivad erinevused aastate vahel olla tingitud sellest, et aastal oli palgatase tunduvalt kõrgem kui aastal, lisaks olid tõusnud põllumajanduslike sisendite hinnad aasta lõpus hakkas põllumajandustootjaid mõjutama ka üleüldine majandusolukord, sest põllumajandustoodangu hinnad langesid ja tootjad ei suutnud enam toota aastaga võrdset netolisandväärtust ning seega langes ka jätkusuutlike tootjate osakaal. Eesmärkide saavutamine Lisaks meetme eesmärkidele on MAK programmdokumendis välja toodud ka meetmete indikaatorid ja sihttasemed, mille kaudu on võimalik hinnata meetme rakendumise edukust. Tabelisse A on kokku koondatud kõigi II telje meetmete (v.a PKT) väljund-, tulemus- ja mõjunäitajad koos sihttasemete saavutusega aastal. PKT alameetmete kohta tervikuna on sarnane info toodud tabelis B. 13

14 Tabel A. II telje meetmete (v.a PKT) näitajad, sihttasemed ja tulemused (*2008. a) aastal (MAK , 1 PRIA , 2 PRIA , 3 PRIA , 4 PRIA , 5 Erametsakeskus andmetel) Meede ESA 1 Natura 2000 põld 1 * Natura 2000 eramets 2, 5, * Loomade karjatamise toetus 3 Kiviaia rajamine ja taastamine 4 Väljundnäitaja eesmärk tulemus eesmärk tulemus eesmärk tulemus eesmärk tulemus eesmärk tulemus Toetuse saajate arv Toetatud pindala, ha , eesmärgist täidetud 92,5% , eesmärgist täidetud 100,3% eesmärgist täidetud 95,3% eesmärgist täidetud 57,2% sh piiranguvööndis ja hoiualal , sihtkaitsevööndis , sh sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis Sõlmitud lepingute arv Kiviaedasid rajatud 120 km 0 km Taastatud 300 km 43,2 km Tulemusnäitaja eesmärk tulemus eesmärk tulemus eesmärk tulemus eesmärk tulemus eesmärk tulemus Edukalt hooldatav pind , eesmärgist täidetud 100,3% eesmärgist täidetud 57,2% ha Karjatatavate loomade arv LÜ LÜ ( karjatatavat looma) Mõjunäitaja eesmärk tulemus eesmärk tulemus eesmärk tulemus eesmärk tulemus eesmärk tulemus Bioloogilise mitmekesisuse suurenemine: linnuliikide populatsioon põllumajandusmaal Kõrge loodusväärtusega põllumajandusalade muutus Vee kvaliteedi paranemine/ taimetoitainete tasakaalu muutus Taastuva energia tootmise suurenemine Eesmärk: bioloogiline mitmekesisus säilib Tulemus: meetmete mõju elurikkusele käsitletud aruande peatükis 3 Eesmärk: kõrge loodusväärtusega alade pindala säilib või suureneb Tulemus: pole meetmete kaupa eraldi analüüsitud Eesmärk: MAK kohaselt ei mõjuta meede veekvaliteeti oluliselt Tulemus: puuduvad spetsiaalsed veekvaliteeti mõjutavad meetme nõuded, seetõttu pole eraldi analüüsitud Eesmärk: MAK kohaselt ei mõjuta meede taastuva energia tootmist oluliselt Tulemus: puuduvad spetsiaalsed veekvaliteeti mõjutavad meetme nõuded, seetõttu pole eraldi analüüsitud Lisaindikaator: Natura 2000 alade metsaelupaigatüüpide ja metsaliikide looduskaitseline seisund Eesmärk: seisund on soodne Tulemus: puuduvad konkreetsed serieandmed toetatavate Natura 2000 erametsamaade kohta 14

15 Tabel B. PKT alameetmete näitajad, sihttasemed ja tulemused a (MAK programmdokument, PRIA andmetel) Indikaatori tüüp Indikaator Eesmärk perioodiks Saavutustase a Saavutustase, % Toetust saavate põllumajandusettevõtete ja muude maahaldajate ettevõtete arv toetusesaajat % ha, sealhulgas: ha 104% Väljundnäitaja Põllumajanduslikku keskkonnatoetust saavate alade kogupindala PKT meetme raames toetust saavate alade füüsiline pindala Lepingute arv kokku Keskkonnasõbralik majandamine ha ha 117% Mahepõllumajandus ha ha 77% Geneetiliste ressursside säilitamine ha 310 ha 3% Poollooduslike koosluste hooldamine ha ha 59% ha ha 106% lepingut, sealhulgas: % Keskkonnasõbralik majandamine % Mahepõllumajandus % Geneetiliste ressursside säilitamine % Poollooduslike koosluste hooldamine % Geneetiliste ressurssidega seotud tegevuste arv Edukalt hooldatav ala, mis aitab kaasa: 2 tegevust, sh 1 taimesordi ja 4 loomatõu säilimise toetamine 1 taimesordi ja 4 loomatõu säilimise toetamine Tulemusnäitaja a) elurikkusele ja kõrge loodusväärtusega põllumajandus- ja metsamaale ha ha b) vee kvaliteedile; ha ha c) mulla kvaliteedile ha ha Põllulindude liigirikkus ja arvukus on stabiilne või suureneb Põllulindude liigirikkus ja arvukus on stabiilne Bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamine Soontaimede liigirikkus on stabiilne või suureneb Selgrootute (kimalased) liigirikkus ja arvukus on stabiilne või suureneb Soontaimede liigirikkus on stabiilne Selgrootute (kimalased) liigirikkus ja arvukus on stabiilne Mõjunäitaja Kõrge loodusväärtusega põllumajandus- ja metsamaa hooldamine Muudatused kõrge loodusväärtusega alades Vee kvaliteedi säilitamine ja parandamine Muutused toiteelementide kogubilansis Taustaandmed puuduvad ja PMK seire käigus kogutakse toiteelementide kogubilansi andmeid aastase tagasinihkega Mulla viljakuse säilitamine ja parandamine Muutused mulla orgaanilise aine, ph, P ja K sisalduses Baastase aastal fikseeritud 15

16 SISSEJUHATUS Käesolev aruanne annab ülevaate Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) põllumajandusseire ja uuringute osakonna poolt aastal koordineeritud uuringuid ja nende tulemustest. Aruande esimeses peatükis antaks ülevaade a baasil hindamise õiguslikest alustest, meetmete rakendumisest, püsihindamistegevustest ja avalike andmete kasutatavusest püsihindamisel. Tutvustatakse ka erinevate töögruppide ja avalikustamisega seotud tegevusi aastal. Aruandes esitletakse Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) põllumajandusseire ja uuringute osakonna poolt aastal koordineeritud uuringuid ja nende tulemusi. Uuringute eesmärgid, metoodika ning tulemused on esitatud valdkondade kaupa peatükis 2. Hindamisega seotud uuringud. Seire- ja hindamissüsteemiga seotud peamised asutused Eestis on Põllumajandusministeerium, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA), Põllumajandusuuringute Keskus, andmeid saadakse ka Keskkonnaministeeriumi allasutustest, Erametsakeskusest ning teistelt erinevad andmekogujatelt. Uuringute täismahus versioonid on kättesaadavad PMK põllumajanduskeskkonna seire büroost. Lisainfot MAK hindamistegevuste kohta on võimalik leida PMK kodulehelt: 16

17 1. HINDAMISALANE TEGEVUS MAK II TELJE MEETMETE HINDAMISE TAUSTINFO ÕIGUSLIK RAAMISTIK MAK peatükk 12.3 Nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 86 lõike 1 kohaselt kehtestab iga liikmesriik püsihindamise süsteemi. Püsihindamise süsteemi eesmärgiks on uurida arengukava arengut seoses selle eesmärkidega, kasutades tulemus- ja vajaduse korral mõjunäitajaid; parandada arengukava ja selle rakendamise kvaliteeti; vaadata läbi arengukava sisulised muudatusettepanekud ning valmistuda vahe- ja järelhindamiseks. Püsihindamise käigus viivad hindajad muuhulgas läbi ka arengukava tasandil toimuva hindamistegevuse täiendamiseks vajalikke valdkonnauuringuid ja -analüüse. Perioodiks on Põllumajandusministeerium määranud 2 püsihindajat I, III ja Leader telje meetmete püsihindajaks on Eesti Maaülikool ning MAK II telje meetmete püsihindamist viib läbi Põllumajandusuuringute Keskus (PMK), kes on keskkonnaalaste näitajate kogumise ja analüüsimisega tegelenud juba alates MAK rakendamisest, mil PMK hinnata oli PKT meede. Arengukava (ja selle raames rakendatavate toetuste) seire ja hindamise kord, ning seire ja hindamise koostöö korraldamine on kehtestatud põllumajandusministri määrusega nr 3 (RTL 2009, 8, 93) Eesti maaelu arengukava » seire ja hindamise kord. Antud määruse kohaselt tuleb PMK-l Põllumajandusministeeriumile ja arengukava hindajale esitada järgnevaid hindamisega seotud andmeid: 1) ülevaade arengukava teise telje toetustest, mis sisaldab andmeid tulemus- ja mõjunäitajate kohta, võttes arvesse arengukavas sätestatud eesmärke ning sisend- ja väljundnäitajaid; 2) ülevaade teise telje püsihindamisalastest tegevustest; 3) ülevaade avalikkuse teavitamisega seotud tegevustest ning tehnilise abi kasutamisest; 4) vajaduse korral muu teave toetuste tõhusamaks rakendamiseks. Euroopa Komisjoni 20. veebruari aasta otsus (2006/144/EC) näeb ette programmeerimisperioodi hindamiseks üldiseid indikaatoreid ja metoodikaid, lisaks neile kohustuslikele indikaatoritele tuleb igal riigil hindamisel kasutada ka oma programmispetsiifilisi näitajaid. Seire ja hindamise aluseks on EL ühtne seire ja hindamise raamistik (CMEF, common monitoring and evaluation framework), mille reeglid on kättesaadavad eraldi käsiraamatuna (siia link käsiraamatule!). 17

18 MEETMETE RAKENDUMINE Sõltuvalt MAK meetmete rakendumisest on üles ehitatud ka PMK poolne II telje meetmete püsihindamine sh erinevate uuringute teostamine aastal sai toetusi taotleda järgmistele MAK teise telje meetmete osas: ebasoodsamate piirkondade toetus, Natura 2000 toetus põllumajandusmaale, Natura 2000 toetus erametsamaale, loomade karjatamise toetus ning PKT alameetmetest toetus; keskkonnasõbralikuks majandamiseks, mahepõllumajandusliku tootmise toetus, ohustatud tõugu looma pidamise toetus, kohalikku sorti taimede kasvatamise toetus ning poolloodusliku koosluse hooldamise toetus. Suurimad muudatused aastal olid seotud eelmise perioodi (MAK ) PKT alameetmete lõppemise ja uute, MAK alusel väljatöötatud PKT almeetmete avanemisega aastal lõppes suur osa MAK perioodi keskkonnasõbraliku tootmise ja mahepõllumajanduslik tootmise kohustustest ning avanesid MAK raames uued PKT alameetmed keskkonnasõbralik majandamine ja mahepõllumajanduslik tootmine. Kuna Eesti alustas maaelu arengukavaga aastal 2004, siis MAK raames aastal võetud viieaastased kohustused said läbi aastal aastal rakendati esimest aastat MAK PKT keskkonnasõbraliku majandamise ja mahepõllumajandusliku tootmise toetusmeedet, millega tootjatel on võimalus liituda järgnevaks viieks aastaks aastal oli võimalik MAK alusel võetud kehtiv KST kohustus asendada täielikult MAK alusel võetava keskkonnasõbraliku majandamise või mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustusega a KST-ga liitunud võisid jätkata ka aastal KST kohustusega, kuid aasta nitraaditundliku ala kohta KST kohustuste võtnud taotlejad pidid oma kohustuse aastal asendama MAK KSM 5-aastase kohustusega. Varasema MAK mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse võis asendada MAK mahepõllumajandusliku tootmise kohustusega, kuid või aastal MAHE kohustuse võtnud taotlejad pidid oma kehtiva kohustuse asendama täielikult uue MAHE kohustusega ning nendel algas uus 5-aastane kohustusperiood. Uute meetmetena avati aastal 5-aastase kohustuseperioodiga meede loomade karjatamiseks ning PKT alameede kohalikku sorti taimede kasvatamiseks, mille eeltingimuseks on kehtiv KSM või MAHE meetme kohustus. Kuna meetme vähetootlikud investeeringud alameetme kiviaia rajamine ja taastamine taotlemise raames ( ) ületati taotlustele ettenähtud eelarve mitmekordselt, siis uut taotlusvooru aastal ei avatud. Täpsema ülevaate erinevate meetmete avanemisest annab ka aruande 3. peatükist, tabel

19 PÜSIHINDAMISTEGEVUSED Vastavalt MAK on II telje tegevused suunatud põllumajanduskeskkonna ja paikkonna parandamisele ja säilitamiseks. Peamist tähelepanu pööratakse bioloogilise mitmekesisuse ning traditsiooniliste põllumajandusmaastike säilitamisele, vee kvaliteedi tagamisele ning kliimamuutuste leevendamisele. MAK püsihindamise raames analüüsitakse meetmete rakendumist ning tegevustele seatud eesmärkide täitmist perioodil oli Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) hinnata üks MAK-i suurimaid meetmeid põllumajanduslik keskkonnatoetus (PKT). Alates aastast on PMK kõigi MAK perioodi II telje meetmete püsihindajaks perioodi PKT meetme hindamiseks töötati PMK poolt välja spetsiaalne seire- ja hindamisesüsteem, mis on suures ulatuses hindamise aluseks ka MAK perioodil. Meetmete efektiivsuse ja mõju leidmisel arvestatakse tegevustele seatud eesmärke. II telje meetmed on eelkõige seotud mullastiku, veekeskkonna, eluslooduse, põllumajandusmaastike säilitamise ja parandamisega ning maa-elanikkonna jätkusuutlikkuse tõstmisega, seetõttu on ka hindamisel keskendutud eeskätt nendega seotud valdkondadele. MAK II telje meetmete analüüsil kasutatakse erinevate andmekogujate andmeid ja muid allikaid. Tulenevalt keskkonnameetmete spetsiifilisusest viiakse PMK poolt läbi ka spetsiaalseid uuringuid eelmainitud hindamisvaldkondades ning lisaks neile valdkondadele teostatakse PMK Kuusiku Katsekeskuses ka pikaajalist võrdlevat kompleksuuringut mahe- ja tavaviljeluses. Perioodil PMK poolt koordineeritud ja teostatud uuringud on hindamisvaldkondade kaupa toodud tabelis 1, lisaks on antud tabelis välja toodud ka aastaks planeeritud uuringud.. Käesolevas aruandes on aastal PMK poolt teostatud valdkondade uuringud pikemalt kajastatud teises peatükis. Alljärgnevalt on valdkondade kaupa äranimetatud peamised a läbiviidud hindamisalased uuringud. Mullastiku hindamisvaldkonnas jätkati aastal juba aastal alustatud uuringut NTA põllumuldade nii kergesti liikuvate toiteelementide, kui ka erinevate makro- ja mikroelementide ning orgaanilise aine sisalduse dünaamika uurimiseks a teostatud erinevad erosiooniuuringud olid suunatud erodeeritud muldade inventuurile ning ka konkreetse degradatsiooni ulatuse väljaselgitamisele. Erinevate uuringutega on seni käsitletud põhjalikumalt mullaproovide kvaliteedi küsimusi (marsruudi uuring, dünaamika uuring) ning aastal jätkati uuringuga, mis käsitles toitainete sisalduse muutust mullaproovide säilitamisel. Algatati uuringud lupjamise mõju uurimiseks nii pika- kui ka lühiajalises perspektiivis ning põllumuldade bioloogilise mitmekesisuse uurimiseks ja sobiva metoodika välja töötamiseks, lisaks teostati analüüs põllumuldade tallatusest a välitööde baasil. Vee hindamisvaldkonnas teostati a uuringuid toiteelementide kasutuse ja pestitsiidide kasutuskoormuse, ning taimetoitelementide kontsentratsioon dreenivee kohta. Lisaks jätkus Räpu jõe valgala pilootuuring. 19

20 Elurikkuse hindamisvaldkonnas jätkati a lindude liigirikkuse, arvukuse ja asustustiheduse ning kimalaste mitmekesisuse ja arvukuse uuringutega. Lisaks alustati aasta algul bioloogilise mitmekesisuse ja toitainete bilansi andmete koos analüüsimist (linnustiku/toitainete bilansi, kimalaste/toitainete bilansi, taimede/toitainete bilansi ja vihmausside/toitainete bilansi seosed) 2006., ja a seireandmete põhjal. Sotsiaalmajanduse hindamisvaldkonnas uuriti aastal muutusi põllumajandustootjate sissetulekutes ja nende majanduslikus jätkusuutlikkuses. Uurimaks mahepõllumajanduslike toodete turule jõudmist ning tootjate majanduslikku olukorda jätkati aastal pikaajaliste uuringutega Mahetoodanguna müüdavate mahetoodete osa ning Ettevõtjatulu. Uue analüüsina vaadeldi ettevõtjatulu uuringus lisaks KST ja mahetoetuse saajatele ka ESA, PLK ja Natura 2000 põllumajandusmaa tootjaid aastal alustati ka II telje toetuste taotlejate osas spetsiifilisema jätkusuutlikkuse ning sissetulekute struktuuri analüüsiga, kus muuhulgas vaadeldakse ka põllumajandustoetuste jagunemist aastal viis PMK põllumajandustootjate seas läbi e-küsitluse, mille raames koguti üldinformatsiooni kõigi II telje meetmete hindamiseks sh tootjatepoolset tagasidet meetmetele. Küsitlus hõlmas kõiki teise telje meetmetega seotud tootjaid ning võrdlusena ÜPT taotlejaid. 20

21 Tabel 1. Ülevaade PMK MAK II telje hindamisalastest uuringutest aastatel , PMK ( ). Mulla viljakuse ja orgaanilise aine uuring X X X HINDAMISVALDKOND: MULLASTIK UURING plaan Seiremetoodika, sh seiresamm Seirealad Kommentaarid Seotud meede Mulla koondproovi analüüs (ph, P, K Seirealad paiknevad 12 maastikuruudus (8 maakonnas) või ja Corg) selle läheduses. Mullaerosiooni uuring Põllumuldade tihenemise mõju taimede kasvule ja arengule ning tihenenud muldade ulatusest Eestis Mullatoiteelementide dünaamika uuring Mulla deflatsiooni uuring X X X X X X Metoodika kohaselt analüüsitakse mullaproove programmi esimesel ja viimasel aastal. Uuringuga alustati aastal Ühekordne, uuring teostati valikalade meetodil ortofotode ja PRIA andmebaaside analüüsil. Valikalade tulemused laiendati kogu valimile ja selgitati aktuaalsete veeerosiooniohtlike alade pindala Ühekordne, valiti 15 põldu üle Eesti ja võeti mahukaalu proovid, määrati poorsus ja muud lähteandmed Mullaproovi analüüs (täisanalüüs + Corg + Nmin) Mullaproove analüüsitakse vähemalt kolmel järjestikusel aastal. Uuringuga alustati aastal. Uuring teostati valikalade meetodil ortofotode ja PRIA andme-baaside analüüsil. Valikalade tulemused laiendati kogu valimile ja selgitati aktuaalsete tuuleerosiooni-alade pindala Väliuuringud tuuleerosiooni mõju hindamine muldade omadustele a - koguti 600 mullaproovi a - koguti 200 mullaproovi a- plaanis ca 550 proovi Valgjärve, Otepää ja Haanja vald a selgitatakse vee-erosioonialade täpne paiknemine GIS-analüüsiga a - 15 põldu üle Eesti Seiret teostati kolmes piirkonnas üle Eesti: Saaremaa - Lümanda vald; Võrumaa - PMK Võru katsepunkt; Raplamaa - Kuusiku Katsekeskus 2006./2007. a - analüüsiti igal aastal 384 mullaproovi a Audru (Pärnumaa), Käina (Hiiumaa), Kasepää (Jõgevamaa) 2007./ 2008./ a väliuuringud Audru (Pärnumaa), Altküla (Harjumaa), Piirsalu (Läänemaa) a - selgitati deflatsioonialade täpne paiknemine GISanalüüsiga Lisaks teostati 2009 a. ühekordne uuring veeerosioonist tingitud mullakadude selgitamiseks USLE mudeli põhjal (Põlva-, Võru- ja Saaremaal) Analüüs välitööde andmete põhjal teostati a KST/KSM, MAHE KSM, MAHE KST/KSM, MAHE KST/KSM, MAHE KST/KSM, MAHE 21

22 HINDAMISVALDKOND: MULLASTIK jätkub 2010 UURING plaan Seiremetoodika, sh seiresamm Seirealad Kommentaarid Seotud meede PKT mullaproovide võtmise kvaliteedi täpsustamise uuring X 128 mullaproovi kogumine ja analüüsimine (täisanalüüs + Corg). Ühekordne Viljandimaa (1 seireala), Tartumaa (2 seireala) KST/KSM, MAHE Mulla NO3 sisalduse muutuse ja dünaamika uuring nitraaditundlikul alal Põllumuldade bioloogilise mitmekesisuse uurimine ja sobiva metoodika välja töötamine X X X X X X ph, Corg, NO 3, P, K, Ca, Mg, Cu, Mn, B, S + pestitsiidide määramine mullas. Seiret teostatakse vähemalt kolmel järjestikusel aastal. Proove võetakse iga kahe nädala tagant. ph, P, K, Corg, mikroobide biomass hingamise meetodil, hooghännaliste arvukus ja liigiline koosseis 2007./ 2008./ 2009./ a. Järvamaa Aravete ja Kukevere (Ambla vald) a. 9 ala Ilmatsalu (3 ala), Olustvere (3 ala), Rannu (2 ala), Ilmjärve (1 ala) KST/KSM, MAHE KSM, MAHE Mullaviljakuse hindamiseks kogutavate mullaproovide erinevate parameetrite muutumine sõltuvalt proovide analüüsieelsest säilitamisest, mullaomadustest ja säilitustingimustest X Ühekordne uuring Uuring teostati 2 piirkonnas, et oleks kaasatud karbonaatsed mullad (Saaremaa Lümanda vald) ja happelised mullad (Tartumaa Rõhu) KSM, MAHE Põllumuldade lupjamise mõju mullaomadustele erineva meliorandi ja kogusega töötlemisel X X Igal aastal Määrati ph, P, K, Ca, Mg, Corg 2009 a. Sossemetsa ala Pärnumaal Valimis 3-15 ala KSM, MAHE Minimiseeritud harimise uuring X Ühekordne uuring, mille raames töötatakse välja metoodika minimeeritud harimisega põldudelt mullaproovide võtmiseks ja seisundi hindamiseks Teadusuuringute baasil KSM, MAHE 22

23 UURING Lindude liigirikkuse, arvukuse ja asustustiheduse uuring HINDAMISVALDKOND: BIOLOOGILINE MITMEKESISUS (kolmes piirkonnas: Jõgevamaa/Tartumaa, Võrumaa, Saaremaa) X X X X 2010 plaan Seiremetoodika, sh seiresamm Seirealad Kommentaarid Seotud meetmed X 3 transektloendust perioodil mai-juuni Seiret teostatakse igal aastal 3 transektloendust perioodil augustseptember a kolmes piirkonnas ( tootjat) a - kolmes piirkonnas (30+36 uut tootjat, sh referents) a - kolmes piirkonnas ( tootjat) a - kolmes piirkonnas ( tootjat) a - kolmes piirkonnas ( tootjat) a kahes piirkonnas (33+33 tootjat) a kahes piirkonnas (16+16 tootjat) (karjamaadel) a alates linnuseire valim muutub a on plaanis linnustiku seire läbi viia ka 32 tootja karjamaadel KST/KSM, MAHE Loomade karjatamise toetus Vihmausside arvukus ja liikide mitmekesisus ning mulla biomassi (varem hüdrolüütilise) aktiivsuse uuring X X Vihmaussid: käsitsi kaeve (50x50x50 cm) + mullaproov, seiret teostatud alates aastast Seiret teostatakse igal teisel aastal (foontaludes igal aastal) a - kahes piirkonnas (Saare ja Võru, kokku tootjat) a - ühes piirkonnas (Jõgeva- ja Tartumaa, 10 tootjat + 3 tootjat lisaks Võrumaalt) a - kolmes piirkonnas ( tootjat) 2007./2008. a - kolmes piirkonnas ( tootjat + 3 foontalu) a otsustati 66 tootja seire osas - 33 tootjat ühel ja 33 tootjat teisel aastal a valiti välja 6 foon- e testala, kus seiratakse igal aastal a uuringut piiratud finantseeringute tõttu läbi ei viida KST, MAHE Soontaimede koosluse struktuuri, liigirikkuse ja liikide katvuse uuring x 15 seireruutu põllu kohta (servad+põld). Metoodika järgi peaks seiret teostama igal neljandal aastal. Valimi moodustamisega seoses on seire toimunud lühema ajaintervalliga a - kolmes piirkonnas ( tootjat) a toimus kordusseire kõigis ja a a - kolmes piirkonnas (36 uut tootjat, sh referents) valimisse kaasatud seirealadel, kokku a - kolmes piirkonnas ( tootjat) ettevõttes KST, MAHE Kimalaste mitmekesisuse ja arvukuse uuring X X X X 3 transektloendust perioodil juuniaugust Seiret teostatakse igal aastal 2006./2007./2008.a kolmes piirkonnas ( tootjat) 2009./2010. a kahes piirkonnas (33+33 tootjat) KST/KSM, MAHE Bioloogilise mitmekesisuse ja toitainete bilansi andmete kompleksanalüüs X Analüüsi teostatakse teatud ajavahemiku tagant a algul teostati esialgne analüüs linnustiku/ toitainete bilansi, kimalaste/toitainete bilansi ja vihmausside/ toitainete bilansi seostest a andmete põhjal KST, MAHE 23

24 HINDAMISVALDKOND: MAASTIK UURING Põllumajandusmaastiku struktuuri muutused punkt-, joon- ja pindelementides ja talude heakorra uuringud X 2010 plaan Seiremetoodika, sh seiresamm Seirealad Kommentaarid X Välitööde kaardile kantakse kõik maastiku- struktuuri elemendid, talude heakord kaardistatakse fotode ning kirjelduste kaudu. Seiret teostatakse metoodika kohaselt programmi esimese ja viimase aasta kohta a - seiret teostati 12+1 seireruudus (a 2 km 2 ), talude heakorra uuringus 30 tootjat kuues vallas a - kordusseire 12+1 seireruudus + 30 tootjat a täiendavate andmete kogumine uutel seirealadel (6 ala 2 2 km). Uued seirealad valitakse võimalikult suure kattuvusega biol.mitmekesisuse seire aladega (põllulindude seire transektide ümbruses) a teostati vaid välitööd a toimus a maastikuseire välitööde kaardiinfo digitaliseerimine välitöödele eelnevalt toimub toetustaotluste digitaliseerimine ning välitöödele järgnevalt andmete digitaliseerimine Seotud meetmed KST, MAHE Põllumajandusmaastike seire metoodika väljatöötamine Ühekordne a maastike seire a maastikuseire metoodika väljatöötamise ajal teostati ka kordusseire käigus teostati ka a maastikuandmete esmane analüüs võrdlev andmete analüüs Kõrge loodusväärtusega põllumajandus- ja metsamaad ning traditsioonilised põllumajandusmaastikud, metoodikate väljatöötamine X X X KLV situatsioonianalüüs ning metoodika väljatöötamine, alade määratlemine, pilootalade valik, analüüs a alustati KLV situatsioonianalüüsiga a jätkati KLV temaatikaga, töötati välja metoodika alusssuunad a jätkatakse metoodika väljatöötamisega 24

25 UURING Toiteelementide kasutuse ja pestitsiidide kasutuskoormuse uuring X X X X HINDAMISVALDKOND: VESI 2010 plaan Seiremetoodika, sh seiresamm Seirealad Kommentaarid Seotud meetmed Intervjuud tootjatega, raamatupidamisandmete analüüs (põlluraamat) Andmeid kogutakse vähemalt kolmel järjestikusel aastal a - 7 maakonnas (kokku tootjat + 4 veekvaliteedi uuringu tootjat) a - 7 maakonnas (kokku tootjat + 4(+1) veekvaliteedi uuringu tootjat) Pestitsiidide uuring kokku tootja seas a - 7 maakonnas (kokku tootjat + 4(+1) veekvaliteedi uuringu tootjat) a - 7 maakonnas ( ) tootjat + 7 veekvaliteedi uuringu tootjat KST/KSM, MAHE Veekvaliteedi pilootuuring - taimetoitelementide kontsentratsioon dreenivees X X X X Vee- ja mullaproovide analüüs Andmeid kogutakse vähemalt kolmel järjestikusel aastal 2005./2006./2007. a - seiret teostati kolmes piirkonnas, igal aastal kokku 5 põllul (4 tootjat) a võeti juurde 2 ala NTA-lt 2008./2009. a - seiret teostati neljas piirkonnas igal aastal kokku 7 põllul (4 tootjat) a seiret teostatakse viies piirkonnas igal aastal kokku 8. põllul (5 tootjat) KST/KSM, MAHE Räpu jõe valgala pilootuuring X X X X Vee- ja mullaproovide analüüs, toiteelementide bilanss valgalal, linnustiku uurimine loenduste käigus Andmeid kogutakse vähemalt kolmel järjestikusel aastal /2008. a - vee- ja mullaproovideks 3 seirepõldu Räpu valgalal, linnustiku uurimine aastaringselt a - vee- ja mullaproovideks 3 seirepõldu a linnustiku talvine loendus a - vee- ja mullaproovideks 1-2 seirepõldu Tegelik seirepõldude arv oli a üks põld, kuna kahe teise põllu KST/KSM eesvoolud olid ummistunud a linnustiku seiret läbi ei viida 25

26 UURING KOMPLEKSUURING 2010 plaan Seiremetoodika, sh seiresamm Seirealad Kommentaarid Seotud meetmed Kompleksuuring X X X X Pikaajaline põldkatse, teostatakse igal Alates a Kuusiku Katsekeskuses ja a aastal alates aastast Olustveres a - Olustvere katse lõpetati ning viidi üle Kuusikule KST/KSM, MAHE HINDAMISVALDKOND: SOTSIAALMAJANDUS JA MUU UURING plaan Seiremetoodika, sh seiresamm Seirealad Kommentaarid Seotud meetmed Intervjuud tootjate, nõustajate, PMA/TTI inspektoritega + postiküsitlused alates aastast Ettevõtjatulu: 2004./2005./2006./2007. a - 35 mahetootjat + 21 KST tootjat Mahemüük: 2004./2005./2006./2007. a - 35 mahetootjat+15 TTI maakondlikku inspektorit + 7 maakondlikku mahenõustajat + postiküsitlus Ettevõtjatulu + keskkonnateadlikkus + mahetoodanguna müüdava mahetoodete osa uuring X X X X Perioodil koguti ettevõtjatulu ja mahemüügi andmeid igal aastal aastast kogutakse selle uuringu raames ainult mahemüügi andmeid (telefoni teel). Mahemüük: a telefoniküsitlus 100 mahetootjat + 15 TTI maakondliku inspektorit + 7 mahenõustaja intervjuud Mahemüük: a - telefoniküsitlus 92 mahetootjaga + 15 TTI inspektorit + 8 mahenõustajat Mahemüük: a jätkatakse telefoniküsitlust a valimiga KST, MAHE Keskkonnateadlikkuse andmeid kogutakse programmi esimesel ja viimasel aastal Keskkonnateadlikkus: a - 48 KST tootjat 8. maakonnas + 24 mahetootjat 8. maakonnas + 24 mahedale ülemineku tootjat 12. maakonnas + 15 PKT nõustajat + 10% PKT tootjate postiküsitlus Keskkonnateadlikkus: a - 45 KST tootjat 8. maakonnas + 46 (+2) mahetootjat 12. maakonnas + 15 PKT nõustajat + 10% PKT tootjate postiküsitlus 26

27 UURING Ettevõtjatulu + keskkonnateadlikkuse + mahetoodanguna müüdavate mahetoodete osa uuring (FADN andmete kogumise raames) X X X X HINDAMISVALDKOND: SOTSIAALMAJANDUS JA MUU 2010 plaan Seiremetoodika, sh seiresamm Seirealad Kommentaarid Seotud meetmed Intervjuud tootjatega Ettevõtjatulu ja mahemüügi andmeid kogutakse igal aastal, aastal lisandus 20 väikemahetootjat väljaspool FADN valimit aastal lisandus teiste II telje toetuste saajate (KST, ESA, Natura 2000, PLK) ettevõtjatulu analüüs Ettevõtjatulu: a - 32 mahetootjat a - 53 mahetootjat a - 66 mahetootjat a - 76 mahetootjat a mahetootjat a mahetootjat 290 KST taotlejat 263 ESA taotlejat 54 Natura 2000 taotlejat 38 PLK taotlejat a ca mahetootjat Mahemüük: ca 200 KSM taotlejat ca 263 /ESA taotlejat ca 504 Natura 2000 taotlejat ca 38 PLK taotlejat a - 28 mahetootjat a - 44 mahetootjat a - 57 mahetootjat a - 75 mahetootjat a mahetootjat a mahetootjat PKT meetmed: KST/KSM MAHE PLK Natura 2000 toetus põllumaale Natura 2000 toetus erametsamaale Ebasoodsamate piirkondade toetus (ESA) Keskkonnateadlikkuse andmeid kogutakse programmi esimesel ja viimasel aastal a ca mahetootjat Keskkonnateadlikkus: 2004/2007. a testettevõtet a viidi läbi e-küsitlus, millele vastas 1078 põllumajandustootjat ja mis sisaldas keskkonnateadlikkusega seotud küsimusi. Analüüs toestatakse a alguses 27

28 AVALIKE ANDMETE KASUTATAVUS MAK MEETMETE HINDAMISEL PMK poolt valdkonniti teostatud uuringud moodustavad küll suure osa hindamistegevustest, kuid lisaks neile andmetele on üldpildi andmisel vajadus analüüsil kasutada ka teisi riiklikke näitajad. Tihtilugu on aga raskendatud üldpildi aluseks olevate mõistete tõlgendamine ja ka numbrilised väärtused ise. Siinkohal on väljatoodud peamised esinenud probleemid riiklikke andmebaasides kajastatava info kasutamisel hindamistegevuses. Eestis on jätkuvalt segadusi põllumajandusmaa ning selle alajaotuste mõistete defineerimisega ning erinevad allikad väljendavad pinda erinevalt, seetõttu on analüüsides väga oluline välja tuua andmeallikad ja täpsustused, millisest põllumajandusmaast räägitakse. Hetkel puudub ühene informatsioon PRIA a seisuga registreeritud põllumajandusmaade osas, antud info annaks aga aluse ruumiliselt hinnata toetuste taotlemist, mitte-taotlemist ning võimaldaks analüüsida hilisemaid muutusi. On äärmiselt raske hinnata objektiivselt ka põllumajanduse keskkonnakoormust kui riiklik statistika ei lähtu tegelikust põllumajandusmaade kasutusest. Statistikaameti poolsed põllumajandusmaad puudutavad andmed ei lange alati kokku PRIA poolt määratletava põllumajandusmaaga, kuna mõiste tõlgendamises on teatavaid erinevusi (tabel 2). Statistikaamet arvestas kuni aastani kasutatava põllumajandusmaa hulka maa, kus toodetakse põllumajandussaadusi, PRIA ka selle maa, mida hoitakse nö heas korras, kuid mille pealt põllumajandussaadusi ei toodeta. Alates a ühtlustas Statistikaamet PRIA-ga andmed ja arvestab põllumajandusmaa hulka ka maa, kus põllumajandussaadusi ei toodeta, kuid mida hoitakse heas korras. Selgusetu on, milline osa looduslikust rohumaast arvestatakse püsirohumaa hulka või vastupidi ja mis nende erinevus statistilises mõttes üldse on (Tabel 2). Tabel. 2 Põllumajandusmaa pindala erinevate infoallikate põhjal Põllumajandusmaa pindala, infoallikas Põllumajandusmaa pindala Eestis (Eesti Põhikaart, aprill 2009), ha Põllumajandusmaa pindala Eestis (Statistikaamet, 2007) ha Kasutatav põllumajandusmaa pindala Eestis (Statistikaamet, 2007), ha põllumaa 3 püsirohumaa looduslik (püsi)rohumaa 5 viljapuu- ja marjaaiad 6 puukoolid puu- ja köögiviljaaiad oma tarbeks Haritav maa Looduslik rohumaa Viljapuud ja marjaaiad* Põllumajandusmaa pindala Eestis (2004. a PRIA-s deklareeritud, ), ha Põllumajandusmaa pindala Eestis (PRIA põllumassiivide register, ), ha Põllumajandusmaa pindala Eestis (PRIA põllumassiivide register, ), ha Põllumajandusmaa pindala Eestis a (PRIA toetuste register, ), ha Toetatud PLK-d a, (ei arvestata põllumajandusmaa hulka, PRIA toetuste register, ), ha * - Eesti Põhikaardi järgi moodustavad põllumajandusmaa põllumaa, loodusliku rohumaa ning pikaajalise rohumaa klassid

29 1 - Põllumajandusmaa vaatlusaastal põllumajanduslikes majapidamistes põllumajandussaaduste tootmiseks kasutatav või heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes säilitatav maa (sh põllumaa, püsirohumaa, viljapuu- ja marjaaiad, puukoolid, koduaiad). Maa, mida põllumajandussaaduste tootmiseks ei kasutata, kuid säilitatakse heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes, loetakse põllumajandusmaa hulka kuuluvaks alates 2007.aastast. 2 - Kasutatava põllumajandusmaana on arvestatud maa, kus toodetakse põllumajandussaadusi 3 - Põllumaa hulka on arvestatatud ka puu- ja köögiviljaaias (koduaias) kasvatatavate kultuuride kasvupind 4- Püsirohumaa külvikordade süsteemis mitteolev maa, mida kasutatakse haljasmassi või heina tootmiseks või karjatamiseks või mida säilitatakse heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes (taimestik kasvab külvatuna või isekülvina). Püsirohumaa hulka kuulub ka mitmeaastaste heintaimede pind, mida on kasutatud viis aastat või kauem. 5-- Looduslik (püsi)rohumaa külvikordade süsteemis mitteolev maa, mida kasutatakse haljasmassi või heina tootmiseks või karjatamiseks (taimestik kasvab külvatuna või isekülvina). Alates aastast kuulub loodusliku rohumaa hulka ka mitmeaastaste heintaimede pind, mida on kasutatud viis aastat või kauem. 6-- Viljapuu- ja marjaaia pinna hulka on arvestatud ka puu- ja köögiviljaias (koduaias) kasvatatavate viljapuude ja marjakultuuride kasvupind ning puukoolid, maasika kasvupind on arvestatud põllumaa hulka. ** - viljapuu- ja marjaaia pinna hulka on arvestatud ka puu- ja köögiviljaaias (koduaias) kasvatavate viljapuude ja marjakultuuride kasvupind ning puukoolid, maasika kasvupind on arvestatud põllumaa hulka PRIA-s deklareeritud ning põllumassiivide registris toetuskõlbulike ning toetust saavate pindade erinevused on märkimisväärsed a lõpu seisuga on PRIA põllumassiivide registris kasutatavat põllumajandusmaad (UAA, EL pindalapõhiste toetuste õiguslik pind) ha, millest on toetust määratud a hektarile (PLK-de toetusalune pind ha a, arvestatakse põllumassiivide registrist välja ning hoitakse põllumassiivide registris olevast põllumajandusmaast lahus), samas deklareeriti a seisuga ha maad põllumajandusmaana. Täpne põllumajanduslik maakasutusstruktuur on tabelandmetena teada vaid selle põllumassiivide registris oleva maa kohta, millele on ka taotletud pindalapõhist toetust. Kuna senini puudub digitaalne põlluraamat, puudub informatsioon toetusaluse maade täpse ruumilise paiknemise kohta. Lisaks PLK mitte-arvestamisele põllumassiivide registris, tekitab küsimusi ka täpsete PLK aluste pindalade leidmine. Eestis ei ole ühtselt arendatud PLK-de andmebaasi, Keskkonnaamet arendab enda haldusalas olevat andmebaasi ning pöörab tähelepanu pigem Natura 2000 aladele, samal ajal kui Pärandkoosluste Kaitse Ühing (PKÜ) kaasajastab pidevalt oma andmebaasi kõigi PLKde osas, mistõttu on raske öelda täpset PLK-de ha arvu Eestis. Segadust tekitab ka täpse majandatavate ja mittemajandatavate PLK-de pinna leidmine, kuna PKÜ andmebaas sisaldab ka taastamist vajavate PLK-de pindasid ning inventuuri ebakindla sammu tõttu võivad osad andmed vananeda. Erinevate andmebaasiandmete võrdlused näitavad, et ka kattuvused sama ala kohta on kohati väga erinevad. Jaanuar 2010 seisuga oli PKÜ andmebaasis poollooduslike koosluste pindala ha. EELISes (Eesti Looduse Infosüsteem Keskkonnaregister) on poollooduslikke koosluste pindalaks seisuga antud on ha, sellest väljaspool Natura 2000 võrgustikku on 196 ha. PKÜ andmebaasi põhjal asub Natura 2000 võrgustikus ha ning EELIS-e andmebaasis on ha, kattuvus nendel kihtidel on ha osas. MAK PKT PLK toetust saab taotleda vaid alale, mis asub Natura 2000 alal. PRIA registris on toetusõiguslikke PLK-sid a PRIA kaardikihi andmetel ha. (PLK hooldamise toetust on PRIA poolt määratud seisuga kokku a ha, a ha ning a ha). PLK-sid jaotatakse ja klassifitseeritakse Eestis erinevate allikate kohaselt erinevalt. MAK PLK hooldamise toetuse meetme määruses on poollooduslikeks kooslusteks puisniit, puiskarjamaa, rannaniit, lamminiit, soostunud niit, sooniit, loopealne, kadastik, nõmm ja aruniit. Kuid Eestis kasutusel olevatest andmebaasidest sellise jaotuse järgi väljavõtet teha ei ole 29

30 võimalik, et hinnata ühe või teise koosluse osakaalu. Ühest vastet ei saa Eesti taimkatte kasvukohatüüpide järgi ega ka Natura 2000 (loodusdirektiivi lisa I elupaigatüübid) järgi kõikide jaotuste jaoks. Nii EELIS-es kui PKÜ andmebaasides on PLK-d jaotatud Eesti taimekatte kasvukohatüüpide klassifikatsiooni (Paal, J., 1997) ja loodusdirektiivi lisa I loendi järgi, kuid kõikidele kooslustele ei ole võimalik vastet leida. PLK hooldamise toetust menetlevas PRIA andmebaasides kajastub vastavalt taotlusandmetele vaid puisniit ja muu. Ka Statistikaameti andmed on piiratud kasutatavusega, kuna koostatud aruanded ei anna ülevaadet väetiste ning taimekaitsevahendite kasutuse kohta ei tootmistüübiti ega ka suurusklassiti. Väetistega pinnasesse viidud lämmastiku, fosfori ja kaaliumi kohta antakse aruanne vaid kogu Eesti tasandil, taimekaitsevahendite puhul küll preparaadi kogus maakonniti, kuid kasutatud toimeainete kogust töödeldud hektari kohta ei kajastata alates aastast. Selline andmete esitamine ei võimalda sisuliselt hinnata põllumajandustootmise poolt põhjustatud keemiliste ainete koormust keskkonnale. TÖÖGRUPID MAK II TELJE TÖÖGRUPP aastal lõpetas töö seni toiminud MAK PKT hindamise töögrupp ning moodustati MAK II telje hindamise töögrupp, milles jätkas enamik eelmises töögrupis osalenud spetsialiste ja eksperte. Töögrupi ülesanded on uuel perioodil sarnased varasemate PKT hindamise töögrupi ülesannetega. MAK teise telje hindamise töögrupp moodustati 28. jaanuari a PMK direktori käskkirjaga nr. 11. Liikmeid täpsustati käskkirja muudatusega KK nr 25. MAK II telje hindamise töögruppi kuuluvad lisaks PMK töötajatele põllumajandusministeeriumi ja keskkonnaministeeriumi ning nende allasutuste töötajad ning eksperdid ülikoolidest ja mujalt. Töögrupi töös on kasutatud võimalust temaatilisteks konsultatsioonideks spetsialistide ja ekspertidega väiksemates gruppides. Nii nagu varasemal, on ka praegu töögrupi põhifookuses põllumajandusliku keskkonnatoetuse meetmete hindamistegevused, eelkõige PKT suure mahu poolest (nii toetusega kaetud pinna kui ka nõuete poolest) võrreldes teiste meetmetega. KÕRGE LOODUSVÄÄRTUSEGA PÕLLUMAJANDUSALADE MÄÄRATLEMISE VAJADUS JA SELLEKOHASE TÖÖGRUPI MOODUSTAMINE EL liikmesriikidel on kohustus määratleda ja säilitada kõrge loodusväärtusega (KLV) põllumajandus ning vastavalt MAK ühise seire ja hindamise käsiraamatule peab kõrge loodusväärtusega põllumajandust seirama ka MAK meetmete mõjude leidmisel. KLV põllumajandusmaade ning traditsiooniliste põllumajandusmaastike majandamiseks peavad liikmesriigid kasutusele võtma spetsiaalseid meetmeid ning MAK rakendamise algusest tuleb baasindikaatori nr 18 (bioloogiline mitmekesisus: kõrge loodusväärtusega põllumajandus- ja metsamaa) kohta alustada andmete kogumist. Alates aastast kuni 30

31 programmi lõpuni on liikmesriigil kohustus iga-aastaselt rakendada indikaatoreid, mis aitaksid mõõta ka KLV põllumajanduse ulatust ja kvaliteeti. Need indikaatorid peaksid olema kooskõlas praeguse baasindikaatoriga ning muutuste väljatoomiseks mõõdetavad samade ühikutega kui MAK mõjuindikaator nr 5 (kõrge loodusväärtusega põllumajandus- ja metsamaade majandamine, mõõdetuna muutustega kõrge loodusväärtusega alades ja defineeritud kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete muutustega). Eesti MAK strateegia kohaselt peaksid II telje raames rakendatavad põllumajanduse tootmisviisid tagama hea keskkonnaseisundi ning põllumajanduslik maakasutus peaks säilima ka piirkondades, kus see on oluline traditsiooniliste maastike kujunduses ning kõrge loodusväärtusega alade säilimisel. Kuid nõutud KLV määratlemiseks puuduvad EL tasandil spetsiaalsed ühised reeglid või mõõdetavad kriteeriumid. Ka Eesti maaelu arengukava dokumentides puudub senini konkreetne KLV põllumajandusmaa defineering. Vastavalt Eesti Keskkonnaministeeriumi poolt antud nõuandele ja juhendamisele loetakse MAK raames toetatavateks kõrge loodusväärtusega põllumajandus- ja metsaaladeks vaid Natura 2000 alasid. Hindamistegevusel ilmnes vajadus selgitada KLV põllumajanduse kontseptsiooni ja sellega seotud indikaatoreid Eesti kontekstis. Kõrge loodusväärtusega põllumajandus on hindamisel ka baasindikaatoriks. MAK baasindikaatori kõrge loodusväärtusega alade aluseks on võetud poollooduslikud kooslused a alguse seisuga oli baasindikaatorina ha, a jooksul esitati täpsustatud indikaatorina kõrge loodusväärtusega alade pind ha, kuid info selle kinnitamise kohta ei ole veel kättesaadav. Baasindikaatorina on nõutud kasutuses olev põllumajandusmaa, kuid kõik poollooduslikud kooslused ei ole PRIA andmebaasides kui kasutuses olev põllumajandusmaa. MAK raames on praegu toetatavateks kõrge loodusväärtusega põllumajandus- ja metsaaladeks poollooduslikud kooslused Natura 2000 aladel. Kõrge loodusväärtusega põllumajanduse kontseptsiooni rakendamisega Eestis seotud probleemide teada saamiseks analüüsiti senist KLV põllumajandusmaade kaardistamist ning hinnati kaardistamisel kasutatud kontseptsiooni sobivust maaelu arengukavade kontekstis. Analüüsi tulemusena valmis dokument Kõrge loodusväärtusega põllumajandus Eestis: situatsioonianalüüs, (Koorberg, P. 2009). Põhjalikumalt analüüsiti potentsiaalsete KLV põllumajanduse näitajate andmeallikate rakendatavust. Võttes arvesse olemasolevaid andmeallikaid koostati 60 näitajaga esialgne nimekiri KLV põllumajanduse määratlemiseks. Valikuliselt testiti KLV põllumajanduse näitajate kasutuspotentsiaali nelja maakonna põhjal. Euroopa Keskkonnaagentuuri KLV põllumajandusmaa definitsiooni kohaselt on Eestis hetkel KLV põllumajandusmaana määratletud hektarit (kaardikihi andmete kohaselt aga hoopis hektarit). Kaardikihi andmeid Eesti tegeliku kasutatava põllumajandusmaa andmetega koos vaadeldes leiti, et vaid 15% hetkel määratletud Eesti KLV põllumajandusmaast asub tegelikult PRIA põllumassiivide registri andmetel EL põllumajandustoetuste õiguslikul maal. Natura 2000 alad moodustavad EEA poolt Eesti KLV põllumajandusmaana määratletud aladest vaid 10%, kusjuures Natura 2000 poollooduslikest kooslustest on KLV aladesse kaasatud vaid ~50%. Praegu olemasolev KLV kaart pakub esmast teavet KLV alade paiknemise kohta, kuigi kõrge loodusväärtusega põllumajanduspiirkondade ulatuse selline mõõtmine ei ole maaelu 31

32 arengukavade kontekstis piisav, kuna selles leidub märkimisväärseid puudusi. Suurimaks puuduseks on kaardistamistäpsus (väikseim kaardistatav objekt on 25 ha) ning asjaolu, et pole võimalik hinnata maakatte tegelikku sõltuvust põllumajandustegevusest. CORINE-põhine maakatte jaotus ei erista majandamisintensiivsust või elupaiga kvaliteedimuutusi aastate jooksul ning teadmata on ka tegelik maade kasutuse määr (paljud alad on tegelikkuses üldse majandamata). Arvesse ei ole võetud niitude/rohumaade majandamist, seetõttu võib alade osas tegemist olla ülepakutud hinnangutega. Ka on maakattetüüpide ning nende loodusväärtuse vaheline seos väga nõrk. KLV põllumajanduse määratlemisel tuleks kasutada kombineeritult näitajaid, mis on seotud a) maakasutuse ja toomise intensiivsusega; b) poolloodusliku taimkatte ja elementide osatähtsusega ning c) maastiku mosaiiksusega. Erinevaid näitajaid ei tohiks olla liiga palju ning nende kohta käiv informatsioon peab olema suhteliselt kergesti kättesaadav ning lihtsasti kasutatav. Põhiandmeallikateks võiksid Eestis sisendite kasutuse osas olla Statistikaamet; põllumajandusloomade, maakasutuse ja -struktuuri osas PRIA registrid ning loodusväärtuste osas Keskkonnaregistri vastavad nimistud. Testalade KLV põllumajanduse iseloomustamiseks kasutatavate näitajate analüüs tõi välja olulisi erinevusi nii piirkondade kui ka toetustüüpide osas. Töö käigus leiti seosed põllumassiivi pindala ja servaindeksi vahel (üldjuhul on suurematel põllumassiividel väiksem servaindeks), seetõttu sobiks põllumassiivide suurus kombineerituna servaindeksiga suhteliselt hästi iseloomustama KLV põllumajandust piirkonniti. Ka sobib selleks hästi maakasutusstruktuur - analüüs näitas püsirohumaade osatähtsuse seisukohast nii piirkondlikke kui ka tootmisintensiivsust arvesse võttes olulisi erinevusi. Märkimisväärsed on ka viljavahelduses ja külvikorras oleva maa kultuuride mitmekesisuse analüüsi tulemused, mille puhul kasvatatavate kultuuride mitmekesisus erines testaladel oluliselt. Toetustüüpidest eristusid ÜPT tootjad, kelle haritava maa kultuuride mitmekesisus oli enamasti oluliselt kõrgem kui mahe- ja KST tootjatel. Sama piirkonna KST ja mahetootjate tulemused üksteisest oluliselt ei erinenud. Antud asjaolu arvesse võttes sobiks haritava maa kultuuride mitmekesisuse näitajana vaid KLV põllumajanduse iseloomustamiseks piirkonniti. KLV põllumajanduse iseloomustamine Eestis on suhteliselt problemaatiline, kuna puuduvad ühised alused nii põllumajandustootmise kui ka põllumajandusmaa keskkonnaväärtuste kirjeldamiseks. Näiteks ei ole üheselt määratletud põllumajandusmaa ning puudub üleriigiline kvaliteetne ruumiline statistika põllumajanduse intensiivsuse näitajate kohta (väetiste, taimekaitsevahendite kasutus, loomkoormus (sh karjatamiskoormus)). Ka ei ole selge, mis piirides põllumajandustootmine ja selle intensiivsus Eestis piirkonniti (sh ruumiliselt) varieerub ning millised on inimmõju ja keskkonna väärtuste vahelised suhted. Võttes arvesse olemasolevat informatsiooni ja teadmisi, tuleks kokku leppida ja määratleda põllumajandusmaa väärtused (nii EL kui ka Eesti tasandil) ning selgeks teha nende väärtuste sõltuvus põllumajandustegevusest. Väärtuste all tuleks käsitleda nii loodus-, kultuuriloolisi kui ka põllumajandusmaa majanduslikke väärtusi. Kuna põllumajandustegevuse mõju hindamiseks kasutatavad keskkonnaandmed on Eestis puudulikud, võib KLV põllumajanduse näitajate lävendite (KLV piirväärtused) paikapanek osutuda keeruliseks. 32

33 Ka Natura 2000 võrgustikust väljaspool on olulisi kõrge loodusväärtusega põllumajandusalasid, sh poollooduslikud kooslused väljaspool Natura 2000 alasid ning üliolulised on ka mosaiiksed põllumajandusmaastikud väikeste põldude ja rohkete väärtuslike maastikuelementidega. Toetudes eelnevale ning seni läbi viidud situatsioonianalüüsile, selgus, et hindamistegevuste läbiviimiseks oleks vaja kokku kutsuda asjakohane töögrupp. Töögrupp moodustati PMK direktori käskkirjaga nr 24, , MAK teise telje hindamise töögrupi alatöögrupina. Töögrupp koosneb Põllumajandusministeeriumi (PM) ja Keskkonnaministeeriumi (KeM) allasutuste esindajatest ning EMÜ, Eesti Ornitoloogiaühingu ekspertidest, parlamendiliikmest. Töögrupi töö käigus on sellesse panustanud ka mitte-ametlikud liikmed. Vastavalt töögrupi otsusele kasutab Eesti alade väärtustamiseks ruutlahendit. Esimese sammuna genereeriti relatsiooniline GRID ehk ruutvõrgustik, Eesti oludesse sobib 2 2 km ruudustik, sarnaselt maastikuseire ruutudele peegeldab selline võrgustik lokaalset situatsiooni piisavalt hästi. Näiteks ka Eurostat i poolt ellu kutsutud maastiku-uuring LUCAS (Land Use / Cover Area Frame Statistical Survey) kasutab analüüsi alusena 2 2 km ruutvõrgustikku ( Järgnevalt kasutatakse erinevaid riiklikke GIS andmekogusid (Natura 2000, Eesti põhikaart, EELIS, jne) ruutudele väärtuste omistamiseks. Andmeanalüüsi käigus omistatakse ruutudele erinevate nähtuste nii kvalitatiivsed kui kvantitatiivsed näitajad (maastikuline mitmekesisus, karjatatavate loomade arv, poollooduslike koosluste pindala jne). Lõpliku väärtusmaatriksi saamiseks antakse igale nähtustegrupile kaal ja väärtus skaalas 1-5, kaalutud väärtused liidetakse ja selliselt kujuneb iga ruudu lõplik KLV väärtus. Ruudu KLV väärtust saab kasutada vastavate toetuste ruumiliseks suunamiseks, lõpliku valiku saab teha juba iga ruudu sisse jääva põllumassiivi põhiselt. Lisaks üldisele KLV väärtusele mängib kindlasti olulist rolli poollooduslike koosluste esinemine ja nende seisund tervikuna. Väärtuslike poollooduslike koosluste majandamist tuleks soodustada sõltumata ruudu KLV tervikväärtusest ja koosluse paiknemisest Natura 2000 võrgustikus. Valitud ruutlahend võimaldab leida ja piiritleda kõrge loodusväärtusega alad üleriigiliselt ja hinnata potentsiaali nii mahuliselt kui finantsiliselt. Praegu on lahendit tutvustatud Hiiumaa näitel, järgmise sammuna koostatakse näide intensiivsema põllumajanduspiirkonna näitel ning seejärel tuleb ruudud väärtustada. HINDAMISALANE TEAVITAMINE aastal jäid traditsioonilised MAK II telje meetmete hindamisalased koolitused hindamise seirevalimis olevatele tootjatele ära, kuna eelarve ei võimaldanud infopäevi läbi viia. Järelhindamise tulemused edastati tootjatele läbi kohustuslike KSM (keskkonnasõbralik majandamine) algkoolituste. Vastavalt KSM määrusele peavad kõik KSM toetuse taotlejad läbima PMK poolt korraldatud algkoolituse ja täiendkoolituse. Koolituste läbiviijatele korraldati seminar. Majanduslikel põhjustel jäid trükkimata ka mitmed trükised, mis on küll elektrooniliselt kättesaadavad. Osaleti konverentsidel, seminaridel ettekannete ja poster-ettekannetega ja avaldati artikleid. 33

34 TAGASISIDE SEIREVALIMIS OLEVATELE TOOTJATELE aastal nagu ka eelnevatel aastatel saadeti kõikidele elurikkuse (bioloogilise mitmekesisuse) seirevalimis olevatele tootjatele (66) postiga koju tagasiside seire tulemustest. Ülevaade sisaldas seires oleva tootja maadel läbiviidud erinevate indikaatorite (linnud, kimalased, taimed ja vihmaussid) hindamise tulemusi alates aastast, mil tootja seirevalimis on. Samas on võrdluseks äratoodud ka piirkonna näitajad, millesse vastav tootja jääb. Seiretulemuste kohta käiv tagasiside on saanud palju positiivset vastukaja tootjatelt. Neile pakub suurt huvi jälgida, mis toimub elurikkusega nende põldudel. PMK POOLT KORRALDATUD KOOLITUSED JA INFOPÄEVAD 11. veebruar a viidi läbi infopäev Põllumajandusministeeriumis, mille käigus tutvustati PMK poolt läbiviidud PKT seire ja uuringute tulemusi. Käsitletavate teemade ring hõlmas: Põllumajanduslikku maakasutuse muutust ; Veevaldkonna uuringuid; Mullastikuvaldkonna uuringuid; Põllulindude seire tulemusi; Sotsiaalmajandusliku valdkonna uuringuid; Kimalaste seire tulemusi; Mahe- ja tavatootmise kattetulu ja toiteelementide bilanssi kompleksuuringu põhjal. Ettekandjateks Pille Koorberg, Livi Rooma, Jaan Kanger, Karli Sepp, Priit Penu (PMK); Eduard Matveev (Maamajanduse Infokeskus); Jaanus Elts (Eesti Ornitoloogiaühing) ja Marika Mänd (Eesti Maaülikool). Infopäeval osales u 50 Põllumajandusministeeriumi ametnikku ja muud huvilist juunil a toimus PMK põllumajanduskeskkonna seire büroo koordineerimisel põllumajandusliku keskkonnatoetuse (PKT) hindamise raames kimalaste seire andmekogujatele suunatud koolitusseminar Läänemaal, Puhtus. Koolitusel käsitleti järgnevaid aspekte: kimalaste seiramise metoodika põhinõuete ja kimalaste määramistunnuste kordamine, seniste teadmiste kontroll; a seiretööde käigus saadud kogemuste ja probleemide arutelu, andmetabelite ülevaatamine ja töö välitöö kaartidega; seiretransektide väljamõõtmine ja tähistamine õues (vahemaade määramine, transektilõikude märgistamine; õitetiheduse hindamine; kimalaste loenduse põhimõtete praktiseerimine); 34

35 kimalaste määramistunnuste kinnistamine ja kaasatoodud materjali määramine; kimalaste loendused, loendajate vaheliste erinevuste testimine; andmete analüüs, aruandetabelite täitmine. Koolituse viisid läbi Marika Mänd (Eesti Maaülikool) ning Eneli Viik ja Riho Marja (PMK). Kokku osales koolitusel 10 seire läbiviijat oktoober 2009 viis PMK läbi KSM algkoolituse läbiviijatele suunatud seminari. Seminaril käsitleti KSM määrusest tulenevaid nõudeid ning nende seost keskkonnasäästliku põllumajandusega. Seminar koosnes ettekannetest ja diskussioonidest järgnevatel teemadel: MAK järelhindamise tulemustest; Muutused põllumajandustootjate sotsiaalmajanduslikes näitajates ; Ülevaade EL liikmesriikide II telje toetustest mõnede riikide näidetel; Elurikkuse kaitse põllumajandusmaal; Taimekaitsevahendite keskkonnasõbralik kasutamine; Talvise taimkatte olulisus mullastiku ja vee kaitsel; Väetiseplaan ja - piirang; Külvikord ja viljavaheldus; Sõnniku- ja mullaproovid, nende võtmine; KSM taotluste kontrollist PRIAs Lisaks viidi läbi grupitöö teemal: Keskkonnatoetuste tulevik Eestis. Lektoritena esinesid PMK, PRIA, Maamajanduse Infokeskuse ja Põllumajandusministeeriumi spetsialistid. Kokku osales seminaril 45 inimest (KSM algkoolituste läbiviijad, põllumajandusnõustajad, PRIA ja PM ametnikud). 18. novembril 2009 toimus Sakus traditsiooniline koolitus-teabepäev Mahepõllumajandus ja teadus Koolitusel anti ülevaade järgmistest mahepõllumajandusega seotud teemavaldkondadest: mahepõllumajanduslik tootmine Eestis aastal; Eesti maaülikooli mahekeskuse tegevusest; agrotehnoloogilised külvikorrakatsed Kuusiku Katsekeskuses (PMK); taimetoitelementide leostumine mahe- ja tavatootmisel: EMVI ja EMÜ mahe- ja tavakülvikorra katsetest; mahesordivõrdlus katsed Jõgeva SAIs; mükotoksiinid ja taimehaigused maheteraviljade kasvatamisel. 35

36 Koolitusel esinesid ettekannetega Karli Sepp ja Jaan Kanger (PMK), Egon Palts (PMA/TTI), Sirli Pehme ja Indrek Keres (EMÜ), Ilmar Tamm (Jõgeva SAI), Liina Edesi ja Heino Lõiveke (EMVI). Kokku osales koolitusel 80 inimest (põllumajandustootjad, ametnikud ja teised huvilised). Oktoobrist detsembrini 2009 toimusid PMK koordineerimisel KSM kohustuslikud algkoolitused. Koolituste korraldamiseks viidi läbi hange viies Eesti piirkonnas. Hanke võitsid: Harju Taluliidu Nõuandekeskus - viib koolitused läbi Harjumaal, Raplamaal ja Läänemaal. Pärnumaa Talupidajate Nõuandekeskus OÜ - viib koolitused läbi Pärnumaal, Saaremaal ja Hiiumaal. Viru Nõuandekeskus - viib koolitused läbi Ida-Virumaal, Lääne-Virumaal ja Järvamaal MTÜ Põlvamaa Põllumeeste Liit - viib läbi koolitused Põlvamaal, Tartumaal ja Jõgevamaal. Valgamaa Nõuandekeskus - viib läbi koolitused Valgamaal, Võrumaal ja Viljandimaal. Kokku viidi läbi 21 koolitust, milles on osalenud 811 põllumajandustootjat. Koolitused jätkuvad aastal. Koolitusel osalenud tootjate tagasiside ning üles kerkinud küsimuste ülevaade asub Lisas 2 HINDAMISEGA SEOTUD INFO JAGAMINE TEISTEL ÜRITUSTEL Märtsis esineti Roosta puhkekülas toimunud konsulentide, nõuande- ja teabekeskuste ning teiste nõuandesüsteemi partnerite ja osaliste teabepäevadel ettekannetega: Veevaldkonna seireuuringutest ning Mahe- ja tavatootmise kattetulust ja toiteelementide bilansist PMK kompleksuuringu põhjal. EIONET mullateemalisel seminaril (EIONET workshop on soil), mis toimus Itaalias Ispras Joint Research Centre is esines PMK esindaja suulise ettekandega Eesti mullainfo ja andmebaaside olemasolu ja kättesaadavust erinevates asutustes (sh hindamisega seotud uuringute käigus saadud info). PMK esindaja tutvustas a kevadsemestril Eesti Maaülikooli tudengitele Keskkonnaseire õppeaine raames loengutsüklina PKT ja teiste MAK II telje toetuste põhimõtteid ning seire ja hindamisega seotud Eesti kogemust; Augustis esines PMK esindaja Tartus toimunud rahvusvahelisel konverentsil Fostering healthy food systems through organic agriculture - Focus on Nordic-Baltic Region suulise ettekandega teemal "Farming types and biodiversity", kus tutvustas PMK vastutada olevat hindamisala ning lähemalt lindude ja kimalaste seire tulemustesi. Sama ettekanne esitati ka ENOAT (European Network of Organic Agricultural University Teachers) Tartu workshop il. Septembris osales PMK esindaja Šveitsis Frickis toimunud seminaril 2nd European Seminar on European Learning Network on Functional AgroBiodiversity (ELN-FAB) ettekandega 36

37 Example of promising results from functional agrobiodiversity in Estonia Ettekandes esitati PMK kui MAK PKT ja MAK II telje hindaja kogemusi poliitikakujundajate, teadlaste ja tootjate vahel olles, anti ülevaade info liikumisest ja probleemidest PKT seire uuringute ja hindamise näitel ning Eesti Maaülikooli teadustulemustest põllumajanduse ja keskkonna koosmõju hindamisel. PKT seire ja hindamise raames läbiviidavat kimalaste seiret ja selle tulemusi tutvustati posterettekandega "Factors favouring bumblebees in Estonian agricultural landscapes" Prahas toimunud rahvusvahelisel kongressil 2nd European Congress of Conservaion Biology Conservation biology and beyond: from science to practice Oktoobris osalesid PMK esindajad rahvusvahelisel konverentsil Rural Development 2009 Transitions towards sustainability, mis toimus Leedus, Kaunases. PMK töötajate ettekandega Do We Need Broad and Shallow Agri-environment Schemes Outcomes of Ex-post Evaluation of Estonian Rural Development Plan anti ülevaade Eesti maaelu arengukava põllumajandusliku keskkonnatoetuse hindamisest ja probleemidest, mis hindamise käigus esile kerkisid. Samuti anti ülevaade uutest suundadest Eesti maaelu arengus. Novembris esines PMK esindaja Tallinnas toimunud Veefoorumil ettekandega teemal Põllumuldade seirest Eestis. Riias toimunud konverentsil A greener agriculture for a bluer Baltic Sea esitas PMK esindaja suulise ettekande Estonian RDP overview with a focus on axis II, milles tutvustati Eesti MAK ülesehitust, rakendatud meetmeid ning tulemusi keskendudes peamiselt II-le teljele. Karli Sepp esines konverentsil Agronoomia 2009 kompleksuuringu tulemusi koondava ettekandega Erineval ajal külvatud mahesuvinisu `Manu terasaak ja -kvaliteet ning kasvatamise kattetulu. OSALEMINE PROJEKTIDES, TÖÖGRUPPIDES JA VÕRGUSTIKES Alates aastast on PMK Farland Future Approaches to Land Development võrgustiku mitteametlik liige. Seitsme riigi ja regiooni poolt ellu kutsutud võrgustik tegeleb maakasutuse, selle muutuste ja arengutega alates aastast a osalesid võrgustiku töös Pille Koorberg ja Iiri Selge (sh maaelu mitmekesistamise töögrupi juhtimine Portugalis toimunud workshop il How to revitalise farming and agricultural land use? Töögrupi töö käigus toodi Eesti MAKist lähtuvalt näiteid MAKi rakendamise ja meetmete kohta). Iiri Selge osales PMK esindajana a ELN-FAB - European Learning Network on Functional AgroBiodiversity, Euroopa põllumajandusliku elurikkuse koostöövõrgustiku töös. Pille Koorberg osales Euroopa maaelu arengu võrgustiku avaliku hüve ja ühiskondliku sekkumise töögrupi (töögrupp 3) töös. Samuti osales Pille Koorberg Euroopa Komisjoni Põllumajandusdirektoraadi hindamisalase üksuse poolt ellu kutsutud temaatilise töögrupi MAK kohustuslike indikaatorite väljatöötamine töös (Approaches for Assessing the Impacts of the Rural Development Programmes in the context of multiple intervening factors). 37

38 Livi Rooma osales Keskkonnaministeeriumi poolt moodustatud töögruppide Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/105/EÜ veepoliitika valdkonna keskkonnakvaliteedi standardite ülevõtmiseks Eesti õigusesse ja Veeseaduse ja selle alusel antavate määruste muutmine töös. Tambet Kikas osales EBONE (European Biodiversity Observation Network) töögrupis. Töögrupi eesmärk on töötada välja maastikuseire meetodid satelliitpiltide informatsiooni analüüsiks ja BioHab (A Framework for the Coordination of Biodiversity and Habitats) klassifikatsiooni tõlkimiseks. Katrin Vask osaleb Eesti maaeluvõrgustiku koostöökoja töös PMK põllumajandusseire ja uuringute osakonna esindajana. Tiina Köster osales mullaeksperdina Brüsselis toimunud Euroopa Nõukogu koosolekul (Council Working Party on Agricultural Structures and Rural Development), kus arutati ebasoodsate piirkondade määratlemise kriteeriumeid ja alade täpsemat kindlaks määramist. Pille Koorberg ja Eneli Viik osalesid kokkusaamisel IEEP (Institute for European Environmental Policy) esindajaga Eesti Maaülikoolis. Eesmärk oli anda Eesti kohta infot seoses projektiga "Preparatory actions for Natura 2000: The economic and social benefits associated with the Natura 2000 Network". TRÜKISED aastal koostati elektroonilisel kujul kaks trükist (mida on edaspidi, rahaliste vahendite olemasolul, võimalik avaldada ka paberkandjal). Kuhu on teel Eesti põllumajanduskeskkond? on ülevaatlik kogumik MAK põllumajandusliku keskkonnatoetuse hindamisest. Teine välja antud trükis - Eesti levinumad põllulinnud tutvustab ülevaatlikult ja lihtsas keeles Eesti põllumajandusmaastikul elavaid linnuliike ning jagab soovitusi nende kaitseks. Mõlemad trükised on digitaalselt kättesaadavad: HINDAMISEGA SEOTUD INFO AVALDAMINE ERINEVATES KIRJUTISTES Priit Penu, Jaan Kanger ja Eneli Viik koostasid Põllumajanduskeskkonna seire kokkuvõtte Põllumajandusministeeriumi aastaraamatusse Põllumajandus. Maaelu. Kalandus. Ülevaade Priit Penu koostas Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse poolt väljaantud trükises Keskkonnaülevaade 2009 Mullastiku peatüki. 38

39 HINDAMISE UURINGUTEGA SEOTUD ARTIKLID K. Sepp, J. Kanger, M. Särekanno Influence of soil tillage methods and the weediness and yields of spring wheat, spring barley and field pea in organic crop rotation. Agronomy Resesearch 7, pp H. Lõiveke, K. Sepp Effect of agrotechnical methods on occurence of diseases and productiveness of cereals in organic agriculture. Agronomy Resesearch 7, pp R. Marja, E. Viik. Põllulindude seire tulemustest Eestis. Linnuhuvilise teabeleht Tiirutaja, nr 6 juuni 2009, lk 2 T. Köster, K.Vask, P. Koorberg, I. Selge ja E. Viik. Do We Need Broad and Shallow Agrienvironment Schemes Outcomes of Ex-post Evaluation of Estonian Rural DevelopmentPlan Rural Development 2009 conference proceedings I, lk K. Sepp, J.Kanger, M. Särekanno. Suvinisu terasaak ja kvaliteet ning teraviljade kattetulu maheja tavaviljeluses. Mahepõllumajanduse Lehes (nr 50 (3)/2009) lk

40 2. HINDAMISEGA SEOTUD UURINGUD 2.1. VALDKOND MULLASTIK Käesolevas peatükis on toodud uuringute, PRIA maakasutuse andmete ja e-küsimustiku tulemuste põhjal koostatud ülevaade toetustüübiti PKT meetmete (KST, KSM ja MAHE) ning võrdlusena ÜPT kohta. Peatükis on kajastatud aastal teostatud mullastikuvaldkonna uuringud ja lisaks a välitööde baasil tehtud analüüs põllumuldade tallatusest. Mullastikuvaldkonna uuringutest jätkati aastal juba aastal alustatud uuringut nitraaditundliku ala (NTA) põllumuldade nii kergesti liikuvate toiteelementide (nt N min ja väävel), kui ka erinevate makro- ja mikroelementide ning orgaanilise aine sisalduse dünaamika uurimiseks. Sama uuringuga selgitatakse ka taimekaitsevahendite jääkide sisaldust NTA põllumuldades. Uuringu eesmärk on jälgida NTA alal mulla üldist kergesti liikuvate toitainete sidumisvõimet ja selle alusel täiendada väetamissoovitusi halvasti kaitstud põhjaveega aladel. Lämmastiku vormide sisalduse muutusega mullas selgitatakse võimalik nitraatide leostumise oht erineva maakasutuse ja ilmastikutingimuste korral. Olulise osa uuringust moodustab ka taimekaitsevahendite jääkide sisalduse määramine (sh glüfosaadid) NTA tootmispõldudel. Üks olulisemaid uuringuid PKT seire ja hindamise raames on kahtlemata seotud erosiooniga, mis on muldade degradeerumise sõlmküsimusi kogu Euroopas. Mullaerosioon mõjutab oluliselt põldude viljakust ning on põllumajanduslikel maadel üheks tähtsamaks toitainete väljakannet põhjustavaks protsessiks. Isegi väikestes kogustes mullaärakanne viib pika aja jooksul märgatava huumuse ning fosforühendite kaoni (Kull, Kull, 2005). Mullaosakeste või massi ümberpaigutajaks horisontaalsuunas on vesi, tuule- ja inimtegevus ning vastavalt sellele eristatakse vee-, tuule- ja tehnogeenset erosiooni. Kõik need erosioonitüübid esinevad ka Eestis, kus pindalaliselt kõige laiahaardelisemaks võib lugeda tuuleerosiooni (Kask, 1996). Tuuleerosioon leiab aset eelkõige tuultele avatud maastikeosadel, mille leviala ja tekitatud kahjustused on Eestis küll väiksemad kui vee-erosiooni puhul (Ratas, Int, 1978). Seega põhjustab suurimat mullakadu Eesti tingimustes ajutiste vooluvete toimel mullaosakeste ümberpaigutamine ehk mulla vee-erosioon. See leiab aset ebatasastel aladel, kus mullaosakesed haaratakse voolava veega kaasa. Erodeeritud muldadena mõistetakse Eestis vihma poolt esile kutsutud veeerosioonist kahjustatud muldi, mis asuvad peamiselt künklikel, tugevalt liigestatud reljeefiga Lõuna- ja Kagu-Eesti aladel, vähemal määral ka Kesk-Eestis Sakala ja Pandivere kõrgustikel. Koka (1995) andmetel on erodeeritud ja deluviaalmuldade osatähtsus kogu maafondist 2,1%, kusjuures haritavast maast moodustavad vee-erosioonist mõjutatud mullad 5,5%. Euroopa muldade degradatsiooni kaardil (ISRIC, 1995) on osa Eestist vee-erosiooni mõju alusel paigutatud huumuskihi kao teise, Lõuna-Eesti piirkonnad kolmandasse ja neljandasse ohuklassi. Tuuleerosiooni mõju ulatub kohati neljandasse ohuklassi, kuigi ohustamata on suurem osa riigi territooriumist (Ellermäe, 1999). Ratase (1977) andmetel on analüüsitud rannikuala põllumajanduslikest maadest ( ha) keskmiselt deflatsiooniohtlikke maid 18% (ehk ha) ja väga deflatsiooniohtlikke 21% (ehk ha). Nagu eelnevast selgub, on viimased erosiooniohtlike muldade maakasutust puudutavad andmed pärit aastakümnete tagant. Käesoleval aastal teostatud erinevad uuringud olid suunatud erodeeritud muldade inventuurile ning ka konkreetse degradatsiooni ulatuse väljaselgitamisele USLE mudeli põhjal. 40

41 Mullastiku valdkonnas on PMK eelnevatel aastatel käsitlenud põhjalikumalt mullaproovide kvaliteedi küsimusi (nt mullaproovide võtmise marsruudi uuring, toiteelementide dünaamika uuring); a jätkati uuringuga, mis käsitles kogutavate mullaproovide erinevate parameetrite muutumist sõltuvalt proovide analüüsieelsest säilitamisest, mullaomadustest ja säilitustingimustest.. Antud valdkonda on seni nii Eestis kui ka mujal vähe uuritud, kuid sageli tuleb ette olukordi, kus ei ole võimalik proovi kohe laborisse transportida ja kuna enamus proove tuuakse lühikese ajavahemiku jooksul, siis on paratamatu ka nende suhteliselt pikaajalise säilitamise vajadus enne laboratoorse analüüsi. Jätkusuutliku põllumajanduse üks komponente on mulla happesuse neutraliseerimine ja optimaalse kaltsiumiseisundi tagamine muldade lupjamisega. Euroopa Liit toetab maaparandussüsteemi kuuluvate rajatiste rekonstrueerimist, uuendamist ja ehitamist ning lupjamist "Eesti Maaelu Arengukava " meetme 1.8 "Põllu- ja metsamajanduse infrastruktuur" kaudu. Kuivõrd selle meetme tulemusena avaldatakse olulist mõju, siis a. alustas PMK lupjamise mõju uurimise, mille raames selgitatakse erinevate meliorantide ja koguste ajalist mõju mullaomadustele lupjamisjärgselt. Mullaviljakuse hindamisel on aina rohkem hakatud rakendama mulla bioloogilise mitmekesisuse erinevaid näitajaid. Üheks usaldusväärsemaks indikaatoriks on kujunenud hooghännaliste (collembulad) arvukuse, liigilise koosseisu ja elutegevuse hindamise kaudu iseloomustada mulla kui terviku seisundit. Kahjuks ei olnud siiani Eestis selle indikaatoriga tegeletud ja meie uuring on loomas esimesi põhimõtteid selle indikaatori rakendamiseks ka Eestis a teostasime põllumuldade tallatuse uuringu välitööd, kuid mahukate laborianalüüside tõttu jäi tulemuste arutelu käesolevasse aastasse. Erosiooni kõrval on ka muldade tallamine oluline muldade degradeerumist põhjustav tegevus, mille tagajärjel muutub mulla vee- ja õhureziim taimedele ebasoodsaks. Tänu koostööpartneritele saime määrata lisaks lasuvustihedusele ka teist olulist mullafüüsikalisi näitajat tallatuse iseloomustamisel - mulla poorsust. PMK teostas aastal ka analüüsi ebasoodsamate ja keskkonnaalaste kitsendustega piirkondade (ESA) võimalike uute kriteeriumite määratlemise osas. ESA uutele kriteeriumitele vastav analüüsiga alustati juba aastal kui lõplikud kriteeriumid ei olnud veel kinnitatud aastal täpsustatud ESA biofüüsikaliste valikukriteeriumite alusel arvestati ka kliimakriteeriumi osatähtsust ning teostati lõplik analüüs lähtuvalt mullakriteeriumist PKT ALAMEETMETE HINDAMINE MULLASTIKU JA MAAKASUTUSE ASPEKTIST Erosioonist põhjustatud mullakadu hinnati maakasutuse muutuste alusel, vastavat rahvusvaheliselt tunnustatud USLE metoodikat mullakao teoreetiliseks arvutuseks vastavalt keskkonatingimustele ning teostatud Mullaerosiooni uuringu, Mulla deflatsiooni uuringu, PRIA maakasutuse andmeid ja e-küsimustiku tulemusi. Vee-erosiooni riskialade hindamiseks võrreldi ÜPT, KST (+KSM a) ja MAHE tootjate maakasutust maakondades (Põlvamaa, Tartumaa, Valgamaa ja Võrumaa), kus erodeeritud muldade levik (mullakaardi järgi) on suurem kui ülejäänud Eesti maakondades. Põhjalikum 41

42 maakasutuse analüüs nii vee- kui tuuleerosiooni osas, samuti vee-erosiooni hindamine USLE mudeli kohaselt näidismaakondades on esitatud alljärgnevalt peatükis Maakasutusgruppidena on välja toodud põllumaa (välja arvatud mustkesa), püsirohumaad (kaasa arvatud looduslikud rohumaad), püsikultuurid ja mustkesa. Mustkesa on eraldi välja toodud, kuna see maakasutusviis on eriti aldis nii tuule- kui vee-erosiooni ohustavale mõjule. Maakondades, kus vee-erosioonist mõjutatud mullad on enamlevinud, olid suurimad pinnad põllumaade all Tartumaal ulatudes hektarini a (82% põllumajanduslikult kasutatud maast). Samas Põlvamaal on põllumaade osatähtsus põllumajanduslikult kasutataval maal isegi pisut kõrgem (83-84%), Võrumaal aga oli suhteliselt suur osa põllumajanduslikult kasutatavast maast püsirohumaade all (36%). Samas võib öelda, et olulisi muutusi maakasutuses nendel kolmel vaadeldaval aastal ei esinenud (joonis 1). Võrdluseks võib välja tuua, et kogu Eestis vähenes põllukultuuride all olev pind hektarilt a kuni hektarini a. Samas suurenes pikaajaliste rohumaade pind ha-lt a kuni ha-ni a , , , , , , ,0 Põllumaa püsirohumaa püsikultuurid mustkesa 0, Tartumaa Valgamaa Põlvamaa Võrumaa Joonis 1. Maakasutus vee-erosioonist enam mõjutatud maakondades, ÜPT toetuse saajad a (PRIA andmetel) KST ja alates aastast ka KSM toetuse saajate püsirohumaade väike osatähtsus aastal on seotud püsirohumaade väljajäämisest KSM toetusõiguslikust pinnast (joonis 2). Seega kajastuvad a püsirohumaade all veel vaid KST tootjate püsirohumaad. Püsirohumaade mittetoetamine KSM toetuse raames on mullaerosiooni seisukohast ebasoovitav suundumus, kuna maa kasutamine lühiajalise rohumaana, kus vahepealse kultuurina kasvatatakse näiteks teravilja, võib viia oluliste mullakadudeni järsematel nõlvadel. 42

43 60000, , , , ,0 Põllumaa püsirohumaa püsikultuurid mustkesa 10000,0 0, Tartumaa Valgamaa Põlvamaa Võrumaa Joonis 2. Maakasutus vee-erosioonist enam mõjutatud maakondades; KST, alates a ka KSM põhi ja lisatoetuse saajad, (PRIA andmetel) Seega on üldine suund lühiajaliste rohumaade soodustamisele, mis iseenesest USLE veeerosiooni hindamise mudeli kohaselt ei ole halb, sest rohttaimedega kaetud ala tõkestab erosiooni sama efektiivselt nii lühiajaliste kui pikaajaliste rohumaade puhul. Probleemiks ongi vahepealne muu kultuuri (peamiselt teravilja vms) nn vaheaasta. Teravili allakülviga on küll parem erosiooni tõkestaja kui teravili puhaskülvis, aga seda ainult juhul kui heinaseemnele on idanemistingimused soodsad ja areneb korralik rohukamar. Samas on halvim variant kui ebaõnnestub nii teravili kui allakülv ja maad püütakse hoida umbrohuvaba mustkesana sellisel juhul võivad mullakaod erosiooni tõttu olla väga suured. MAHE toetuse saajaid (kui võrrelda ÜPT ja KST (+KSM) toetuse saajatega) iseloomustab suhteliselt suur püsirohumaade osatähtsus ning Valgamaal ulatus a see näitaja põllumaaga peaaegu võrdsele tasemele (joonis 3). Samas näitab maakasutuse analüüs põllumaade all olevate pindade suurenemist erosiooniohtlikemas maakondades (ainult Valgamaal on põllumaade pind langenud), eriti järsult on põllumaade all olev pind tõusnud Tartumaal a kuni ha-ni (tõus seega 67% võrreldes aastaga). Samas on valdavalt tõusnud ka püsirohumaade pinnad, mis on erosiooni tõkestava meetmena põllumajandusmaal väga efektiivne. 43

44 8000,0 7000,0 6000,0 5000,0 4000,0 3000,0 Põllumaa püsirohumaa püsikultuurid mustkesa 2000,0 1000,0 0, Tartumaa Valgamaa Põlvamaa Võrumaa Joonis 3. Maakasutus vee-erosioonist enam mõjutatud maakondades, MAHE toetuse saajad, (PRIA andmetel) 2009 aastal tehti USLE mudeli põhjal kalkulatsioonid testmaakondadele (Saare, Võru ja Põlva), kus leiti vee-erosioonist põhjustatud mullakaod (t/aastas) arvestades ka põllumajandustootmise intensiivsuse taset (maakasutuse alusel). Järgnevas analüüsis laiendati USLE mudeli näidismaakondade arvutusi kõigile maakondadele, kus mullakaardi järgi vee-erosioonist haaratud muldade levik on suurem (Tartumaa, Põlvamaa, Valgamaa ja Võrumaa). Intensiivsemalt haritavate põllukultuuride hulka on arvestatud sellised kultuurigrupid nagu aedviljad, kartul, mustkesa, teravili, õlikultuurid, kiukultuurid ja teravili allakülviga (kuigi see viimane võiks osaliselt ka ekstensiivselt haritavasse gruppi kuuluda). Erosiooni seisukohalt ekstensiivse põllukultuuride grupi alla on paigutatud kõrrelised ja liblikõielised heintaimed (ehk siis lühiajalised rohumaad), samuti püsirohumaad (koos looduslike rohumaadega) ja püsikultuurid. Suurimad arvutuslikud vee-erosiooniga ärakantavad mullakogused leiti Tartumaal ÜPT aladel ( t/aastas, joonis 4). KST ja KSM toetuse saajatel on aastatega veega ärakantavad mullakogused tõusnud peamiselt intensiivselt haritavate põllukultuuride pinna tõusu tõttu, sest põhiliselt moodustubki ärakantud mulla kogus just intensiivsemalt majandatavate maade ärakandest kus ei kasvatata heintaimi ja püsikultuure. ÜPT ja KST toetuse puhul on intensiivselt haritava pinna osatähtsus mulla ärakandes 90-98%. Ainult maheviljeluses on need protsendid madalamad, jäädes 56 ja 91% vahele see on tingitud rohumaade pinna suurest osatähtsusest. Samas on MAHE pinnad suhteliselt väikesed, nii et arvutuslikud summaarsed ärakanded ulatuvad 283. tonnist aastas Põlvamaal aastal kuni tonnini a Tartumaal. 44

45 tonni/aastas ÜPT KST(+KSM*) MAHE Tartumaa Valgamaa Põlvamaa Võrumaa Joonis 4. Maakondade, kus vee-erosioon laiemalt levinud, mullaärakanne põllumajanduslikult maalt (t/aastas) toetustüüpide kaupa (aluseks on võetud USLE mudeli testmaakondade keskmised ärakanded) (PRIA andmetel) Mustkesa, kartul ja aedvili kui kõige intensiivsemalt haritavad ja kõige vähem katmata mullapinnaga alad on tõenäoliselt erosioonist kõige enam mõjutatud. Selliste alade osatähtsus nii-öelda intensiivsemalt kasutatavast maast (ilma lühiajaliste rohumaadeta) on suhteliselt väike jäädes KST (+KSM a) pindadel 1-4% piiresse. Kõige suurem selle maakasutusgrupi osatähtsus Võrumaal, kuid ka siin on nende alade pind langenud a 7,8%-lt 4,5%-le aastal. Alates aastast rakendunud KSM lisameetme taotlejatel on põllupindade pidamine mustkesas keelatud ja see on ka vähendanud nende alade pinda. Samas MAHE tootjatel sellist piirangut ei ole ja see väljendub ka selgelt maakasutuses, kus peamiselt just mustkesade suure pinna tõttu on selle väga erosiooniohtliku maakasutusgrupi pinna osatähtsus vaadeldava perioodi aastatel oluliselt kasvanud. Maakondades kus on enam vee-erosioonist mõjutatud muldi, jääb MAHE tootjatel grupi mustkesa+kartul+aedvili pind peamiselt 11-19% piiresse kuid näiteks a Põlvamaal oli nende alade osatähtsus tõusnud kuni 41%-ni intensiivselt haritavate kultuuride pinnast. Peale selle, et mustkesa loetakse majanduslikult ebaotstarbekaks ja suure harimisintensiivsuse tõttu on soodustatud mulla orgaanilise aine mineraliseerumine ning seega ka toitainete kadu, on mustkesana hoitav maa aldis nii tuule kui ka vee-erosioonile. Põhjuseks on see, et kui maapind on taimkatteta, siis muld kuivab kiiremini soodne tuuleerosioonile ja samas on vähem vastupanu voolavatele vetele, mis soodustab vee-erosiooni. Kui vaadata üle-eestiliselt, siis pinnalt on suurimad mustkesa kasutajad ÜPT toetuse saajad, kelle mustkesa pind ulatus hektarini a (joonis 5). Üldine trend on, et vaadeldud suuremate toetusesaajate gruppides on mustkesa pind aastatel tõusnud ja suurema tõusu on läbi teinud just ESA ning MAHE tootjad, kus tõus on olnud isegi 221% (joonis 6). 45

46 ha ÜPT ESA KST,KSMP,KSML MAHE Joonis 5. Mustkesana kasutatud pind suuremate toetustüüpide lõikes (PRIA andmetel) Väiksematest mustkesa pindadega toetused põllukultuuride otsetoetus ja Natura 2000 toetus põllumajandusmaale (POL ja NAT) on siiski aastatega langenud, samal ajal kui mõnevõrra üllatuslikult on tõusnud KST+KSM mustkesa pind a. Küsimus on selles, et kuna KST+KSM tootjatest moodustavad võrdlemisi suure osa KSM lisameetme taotlejad, siis võiks eeldada, et aastal selle toetustüübi arvel mustkesa pind langes, sest lisameetme puhul oli üheks nõudeks, et põllumaad ei tohi hoida mustkesas (KSM lisameetme mustkesa pind oli 310,9 ha). Samas mustkesa pind võib ilmselt selle meetme tulemusena tulevikus langeda. 250% 221% 200% 150% 100% 102% 114% 100% 100% 150% 112% 100% 100% 84% 70% 100% 100% 117% 100% 103% 57% 51% 50% 0% ÜPT POL ESA NAT KST,KSMP,KSML MAHE Joonis 6. Mustkesana kasutatud pinna suhteline muutus (2007. a 100%) toetustüüpide lõikes (PRIA andmetel) 46

47 % Oluline näitaja on mustkesa osatähtsus kogu toetuse pinnast (joonis 7) ning ka siin on toimunud aastal oluline muutus suurenemise suunas kõikide suuremate mahtudega toetustüüpide lõikes. Suurim on ka siin olnud muutus mahetootjate põldudel, kus musteksa osatähtsus oli suhteliselt stabiilselt 2-2,5% vahemikus, kuid a tõusis üle 3,5%. Suhteliselt väike on mustkesa osatähtsus KST/KSM taotlejatel. 4,0% 3,5% 3,0% 2,5% 2,0% 1,5% 1,0% 0,5% 0,0% ÜPT POL ESA NAT KST,KSMP,KSML MAHE Joonis 7. Mustkesa pinna osatähtsus kogu toetuse pinnast % (PRIA andmetel) KSM baasnõudes toodud 30% talvise taimkatte nõue viies vallas kus erodeeritud mullad on enam levinud (Haanja, Vastseliina, Misso, Otepää, Valgjärve) on kõikides nimetatud valdades täidetud, sest talvise taimkatte osatähtsus ulatub PRIA a maakasutuse andmetel 47%-st Valgjärve vallas kuni 88%-ni Otepää vallas. Võrreldes aastaga on talvise taimkatte osatähtsus suurenenud kolmes analüüsitud vallas (Vastseliina, Misso ja Otepää) ning vähenenud Haanja ja Valgjärve valdades (joonis 8). 100,0 90,0 80,0 70,0 60,0 50,0 40,0 30,0 20,0 10, ,0 Haanja Vastseliina Misso Otepää Valgjärve Joonis 8. Talvise taimkatte osatähtsus kogu PRIA toetusalusest maast 5 vallas, kus erodeeritud muldade kasutamine põllumajanduslikul maal on suur (PRIA andmetel) 47

48 ha Kui vaadelda talvise taimkatte osatähtsust põllumaadel (kus on siis välja jäetud looduslikud rohumaad ja pikaajalised rohumaad), siis on siingi 30% nõue täidetud. Talvise taimkatte osakaal ulatus sõltuvalt toetustüübist 35-42%, seega on vastav nõue üldiselt täidetud. (joonis 9). 50% 45% 40% 35% 30% 25% 20% 15% 10% 5% 0% KSMP KSML MAHE Joonis 9. Talvise taimkatte osatähtsus PRIA toetusalusest põllumaast (PRIA andmetel) Maakasutuse muutused tuuleerosiooniohtlikemas piirkondades a ÜPT maadel on maakasutus tuuleerosiooniohtlikemas maakondades madalaimad põllukultuuride all olevate pindade osatähtsus (joonis 10) Hiiumaal (27-30%) ja Saaremaal (33-35%) vaadeldud aastatel. Kõige enam oli põllukultuuride all pinda Ida-Virumaal jäädes 81-82% piiresse. Aastate vahelised erinevused olid suhteliselt väikesed Põllumaa püsirohumaa püsikultuurid mustkesa Harjumaa Hiiumaa Ida-Virumaa Läänemaa Lääne-Virumaa Pärnumaa Saaremaa Joonis 10.Tuuleerosioonist enam mõjutatud maakondade maakasutus (ÜPT tootjad) (PRIA andmetel) 48

49 ha ha KST ja KSM taotlejate maakasutus tuuleerosiooniohtlikemas maakondades võib näha põllukultuuride osatähtsuse tõusu ja püsirohumaade osatähtsuse olulist langemist aastal. Seejuures suurim tõus on põllukultuuride osas, kus a 38%-lt tõusis 96%-ni aastal (joonis 11). Püsirohumaade osatähtsuse languse põhjust on kirjeldatud eespool Põllumaa püsirohumaa püsikultuurid mustkesa Harjumaa Hiiumaa Ida-Virumaa Läänemaa Lääne-Virumaa Pärnumaa Saaremaa Joonis 11. Tuuleerosioonist enam mõjutatud maakondade maakasutus (KST ja alates 2009 a. KSM põhi ja lisameetme taotlejad) (PRIA andmetel) MAHE toetuse saajate hulgas oli põllumaa osatähtsus eriti madal just saartel Hiiumaal on tõusnud 7%-lt aastal kuni 11%-ni a, Saaremaal jäi põllumaa osatähtsus 12-15% piiresse. Suuremad olid põllumaade osatähtsused Lääne-Virumaal ja Pärnumaal, kus aastatel 2007 kuni 2009 toimus siiski põllumaade osatähtsuse langus, vastavalt siis Lääne-Virumaal 76%-lt 71%-ni ja Pärnumaal 67-lt 59%-ni (joonis 12) Põllumaa püsirohumaa püsikultuurid mustkesa Harjumaa Hiiumaa Ida-Virumaa Läänemaa Lääne-Virumaa Pärnumaa Saaremaa Joonis 12. Tuuleerosioonist enam mõjutatud maakondade maakasutus (MAHE taotlejad) (PRIA andmetel) 49

50 Seoses mullaerosiooni tõkestamisega on oluline näitaja minimeeritud mullaharimise kasutamine. Tootjate seas läbi viidud küsitlusele vastanud tootjatest 58% ei kasuta pindmist mullaharimist ja minimeeritud harimist kasutavad valdavalt oma tootmisüksuse põldudel 5% tootjatest (joonis 13). Ilmselt on siin tegemist ka osaliselt segadusega mõiste minimeetitud harimine tõlgendamisel, sest mingilgi määral minimeeritud harimist kasutatavate tootjate osatähtsus (üle 40%) tundub liiga suur ja ei ole reaalne. Ilmselt on siin vähemalt osa tootjaid mõelnud ka pikaajaliste rohumaade pinda. 70% 60% 50% 40% 30% 20% 10% 0% MAHE (N=151) KSM (N=290) ÜPT (N=235) MAHE ja KSM toetust mittetaotlenud ei kasuta alla 25% 26-50% 51-75% % (N=411) KOKKU (N=1087) Joonis 13. Minimeeritud harimise kasutamine PMK e-küsitluse tulemuste põhjal (PMK e-küsimustik, 2010) Mulla tihenemine on vähenenud (veeomadused paranenud ei esine seisvat pinnavett) Muldade tihenemise hindamiseks kasutatakse kaudse analüüsimeetodina maakasutuse analüüsi (liblikõieliste pind) ning minimeeritud harimisega hõivatud alade pind. Jooniselt 14 selgub, et liblikõieliste pind on aastate lõikes olnud suhteliselt stabiilne ja väikese tõusutrendiga kõikide toetustüüpide lõikes. 50

51 KST KST KST KSML KSMP MAHE MAHE MAHE ÜPT ÜPT ÜPT ha Joonis 14. Liblikõieliste alune pind toetustüüpide lõikes (PRIA andmetel) Otsese hinnangu andmiseks teostati a mulla tihenemise uuring Põllumuldade tihenemise mõju taimede kasvule ja arengule ning tihenenud muldade ulatusest Eestis millest selgus, et peamiselt rapsi ja teraviljapõldudele rajatud uurimisalast ületasid kriitilise lasuvustiheduse või olid selle piiril 60% aladest ja ainult 13% aladest olid mullad hästi õhustatud. Lasuvustiheduse muutusi aja jooksul selgitab kolme aasta pärast toimuv kordusuuuring. Mullaviljakus on säilitatud või suurenenud Mullaviljakuse hindamise analüüs tugineb teostatud Mulla viljakuse ja orgaanilise aine uuringu ja tootjate seas läbi viidud e-küsimustiku tulemustele. Perioodil ei olnud võimalik hinnata mullaviljakuse parameetrite muutust ajas, kuna nimetatud ajavahemik on liiga lühike hindamaks adekvaatseid muutusi PKT tegevuse tagajärjel seire ja hindamise eesmärgiks oli nö algtaseme fikseerimine. Kordusuuringuga on võimalik hinnata ka reaalset indikaatorite muutust seoses PKT rakendamisega. Lisaks eelnevalt kajastatud tulemustele selgus, et PKT proovidega kaetud põllud olid valitud mullaviljakuse parameetreid hinnates kõrgema viljakusega kui kogu Eestist samal ajal kogutud mullaproovid tervikuna. Samas tuleb silmas pidada, et PKT proovid olid võetud valdavalt külvikorras olevatelt põldudelt, kuid viljakuse proovides kajastuvad ka rohumaad, mille viljakus on madalam kui põldudel. PKT valimi mullaproovide optimaalsest madalama mullaomaduste osatähtsus tootjatüüpide lõikes näidatud joonisel 15. Happelisi muldi on valikus kekmiselt 12% ja suurim on nende osatähtsus MAHE tootjate muldadel. Keskmisest madalama liikuva fosfori (P) sisaldusega on 23% proovidest ja enim on selliseid muldi ÜPT tootjate põldudel. Kaaliumi (K) vaeseid muldi on kokku 47% proovidest ja enim MAHE tootjate põldudel ning madala orgaanilise süsiniku (Corg) sisaldusega on 16% muldadest ja enim on orgaanikavaeseid muldi ÜPT muldadel. 51

52 60,0% 50,0% 51% 46% 47% 44% 40,0% KST 30,0% 28% MAHE 20,0% 16% 22% 22% 23% 17% 23% 16% ÜPT KESK 11% 13% 12% 10,0% 8% 0,0% ph P K Corg Joonis 15. Optimaalsest madalamate mullaomadustega proovide osatähtsus erinevatel tootmistüüpidel PKT mullaseire ja hindamine on üles ehitatud peamiselt mullaviljakuse muutuse uurimisele. Antud põhimõte on kindlasti kardinaalselt erinev Lääne-Euroopa peamisest probleemist - toiteelementide liiast tulenev leostumine, kuid Eesti muldade üks peamisi probleeme on hetkel viljakuse võimalik vähenemine eeskätt toiteelementide vähese tagastamise tõttu. Seepärast on oluline rakendada agrotehnoloogiaid, mis suudavad säilitada ja tõsta üldist mullaviljakust. Hindamise põhiküsimus on seega mullaviljakuse taseme muutus väljendatuna nelja mullaomaduse kaudu alltoodud kriteeriumite alusel: happeliste muldade (ph KCl <5,6) osatähtsuse säilitamine või vähendamine; Fosforivaeste (P sisaldus alla 25 mg/kg) ja kaaliumivaeste (K sisaldus alla 130 mg/kg) muldade osatähtsuse säilitamine või vähendamine; Orgaanilise aine sisalduse säilitamine (alla 1,7% Corg sisaldusega muldade osatähtsus säilib või väheneb). PKT seire ja hindamise metoodika kohaselt hinnatakse antud mullaparameetreid nn 0 aastal ( ) ja 4-5 aasta pärast ning hindamistulemus formeerub nende kahe näitaja võrdlusel. Kuivõrd käesolevas aruandes käsitletaval perioodil koguti mullaproovid nn 0 aasta kohta, siis metoodikajärgset võrdlust antud aruande raames pole võimalik teha. Seetõttu saame kirjeldada ja analüüsida vaid 0 aasta tulemusi. Tulemuste analüüsil kasutame erinevate valimite võrdlust kolmel erineval tasandil, et iseloomustada PKT valimit ja võrrelda selle tulemusi ka laiemalt. 52

53 Seega on võrdluses kolm erinevat taset: mullaviljakuse programmi raames kogu Eestist kogutud mullaproovid ( proovi), edaspidi viljakuse proovid; mullaviljakuse programmi raames PKT seire ja hindamise valimisse kaasatud maakondadest kogutud proovid (ca proovi), edaspidi testmaakondade proovid (joonis 16); PKT seire ja hindamise valim, mis on kogutud (1 950 proovi), edaspidi PKT proovid (joonis 17). Joonis 16 Testmaakondade (neist maakondadest on võetud PKT seire ja hindamise mullaproovid) paiknemine (halliga) 53

54 Joonis 17 PKT seire ja hindamise valimi (kogutud ) proovide paiknemine (MAHE punasega, ÜPT sinisega ja KST rohelisega) Muldade happesuse iseloomustamisel on väga selgelt välja kujunenud happelisemate muldade maakonnad - Jõgeva, Pärnu, Tartu, Võru ja Rapla ning neist viimane on ainus maakond, mille keskmine happesus jääb alla 6. See on ka loomulik trend, lähtudes Eesti muldade lähtekivimite iseloomust ja geograafilisest jaotusest. Nende maakondade mullareaktsiooni võrdlus erinevate toetustüüpide lõikes näitas, et valdavalt olid kõige happelismad mullad MAHE tootjatel, vaid Võru alal oli MAHE veidi parem kui ÜPT (joonis 18). Suurim vahe maakonna keskmise väärtuse ja tootjagrupi võrdluses on Pärnumaa MAHE tootjatel, kus viimaste keskmine väärtus on 5,8 ja maakonna keskmine 6,3. Seega on Pärnumaa MAHE tootjad mullareakstiooni suhtes kõige kehvematel muldadel võrreldes testala kui tervikuga. Suurim on see näitaja Läänemaal, Saaremaal ja Lääne-Virumaal - 6,9. Ka Eesti keskmisena olid happelisemad mullad MAHE tootjate põldudel. 54

55 KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK 8,0 7,0 6,0 6,8 7,03 7,04 7,3 6,9 6,9 6,9 6,9 6,3 6,2 6,3 6,4 6,2 6,3 6,4 5,8 5,8 6,3 6,3 6,2 6,1 6,6 6,3 5,9 5,9 5,8 5,9 6,9 7,1 6,9 6,9 6,5 6,4 6,6 6,5 5,0 4,0 3,0 2,0 1,0 0,0 SaaremaaLäänemaa Rapla Pärnu Jõgeva Tartu Võru Lääne- Viru Eesti Joonis 18. PKT proovide happesuse keskmised väärtused toetustüüpide ja maakondade keskmiste lõikes. Kriitiline ph tase märgitud punase joonega PKT seire ja hindamise seisukohast on keskmisest näitajast olulisem jälgida andmete vastavust hindamiskriteeriumile. Happesuse puhul on kriteeriumiks happeliste muldade (ph<5,6) osatähtsuse säilitamine või vähendamine. Selgub, et happeliste muldade osatähtsus oli maakondade lõikes on suurim Võrus (30%), järgnevad Pärnu ja Jõgeva (joonis 19). 60,0% 50,0% 50% 44% 41% 40,0% 30,0% 25% 23% 27% 25% 30% 20,0% 10,0% 0,0% 5% 6% 5% 3% 1% 0% 0% 5% 14% 8% 16% 14% 13% 17% 17%17% 16% 13% 0% 4% 2% 3% 0% 11% 16% 13%12% Saaremaa Läänemaa Rapla Pärnu Jõgeva Tartu Võru Lääne-Viru EESTI Joonis 19. PKT proovidest happeliste muldade (ph alla 5,6) osatähtsus uurimisalade ja toetustüüpide lõikes

56 KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK Happeliste muldade osatähtsus oli suhteliselt väike Saaremaal, Läänemaal ja Lääne-Virumaal. Kogu valimi keskmisena oli happelisi muldi 12%, sealjuures enim oli selliseid muldi MAHE tootjate põldudel, järgnevad ÜPT tootjad ja kõige vähem oli neid KST tootjate põldudel. Maakondadesisesel võrdlusel näeme, et eriti palju oli happelisi muldi Pärnumaa ja Võru MAHE tootjate põldudel ja Jõgeva ÜPT põldudel. Kokkuvõtteks võib öelda, et happelisi muldi oli valimist ca 12% proovidest ja peamiselt asuvad need Võrumaal, Pärnumaal, Jõgevamaal ja Tartumaal. Suhteliselt kõige enam oli happelisi muldi MAHE tootjate põldudel PKT proovide keskmine P sisaldus oli 69,2 (mg/kg), olles suurim KST põldudel ja P vaesemad olid ÜPT tootjate põllud (joonis 20). Maakondade lõikes olid suurema P sisaldusega Lääne-Viru, Võru ja Raplamaa, väikseima sisaldusega Pärnumaa ja Läänemaa. Tootjagruppide vahelisest võrdlusest selgub, et testmaakonna keskmisest oluliselt väikseim P sisaldus MAHE põldudel oli Läänemaal, Võrumaal ja Pärnumaal. Vastupidi, keskmisest kõrgem oli MAHE põldude P sisaldus Jõgeval ja Lääne-Virumaal. 140,0 120,0 100,0 80,0 60,0 40,0 20, ,0 SaaremaaLäänemaa Rapla Pärnu Jõgeva Tartu Võru Lääne- Viru Eesti Joonis 20. PKT proovide liikuva fosfori keskmised väärtused (mg/kg) a toetustüüpide ja maakondade lõikes. Kriitiline tase on märgitud punase joonega PKT seire ja hindamise seisukohast on keskmisest näitajast siiski olulisem jälgida andmete vastavust hindamiskriteeriumile. Fosforisisalduse kriteeriumiks on P defitsiitsete muldade (sisaldus alla 25 mg/kg) osakaalu vähendamine või sälitamine 0 aastaga samal tasemel. Defitsiitse P-sisaldusega muldi oli keskmiselt kogu valimi lõikes 23% ja erinevatest tootmistüüpidest kõige rohkem ÜPT tootjatel (28%) (joonis 21). 56

57 KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK 80,0% 70,0% 68% 60,0% 50,0% 60% 50% 53% 50% 40,0% 36% 37% 37% 40% 35% 30,0% 20,0% 10,0% 26% 19% 17% 11% 13% 13% 8% 28% 19% 19% 9% 6% 27% 28% 24% 22%22% 23% 15% 17% 12% 15% 13% 13% 2% 0,0% Saaremaa Läänemaa Rapla Pärnu Jõgeva Tartu Võru Lääne-Viru EESTI Joonis 21. PKT proovidest madala fosforisisaldusega muldade osatähtsus uurimisalade ja toetustüüpide lõikes Maakondadest oli madala fosfori sisaldusega muldi enim Pärnumaal ja Läänemaal, vähim Lääne-Virumaal, Rapla- ja Tartumaal. Keskmisest P vaesemad olid Võrumaa MAHE tootjate põllud, seevastu oli neid muldi keskmisest vähem Saaremaa ja Lääne-Virumaa MAHE tootjate põldudel. Suhteliselt palju oli sellised muldi ka Lääne-Viru ÜPT tootjate põldudel. Kokkuvõtteks selgub, et madala P sisaldusega muldi oli kõikidest proovidest 23%, ulatudes Pärnumaal 53%. Toetustüüpide erinevused maakondade lõikes ei ole ühesuunalised ja sõltuvad konkreestest maakonnast, kuid keskmisena oli ÜPT tootjate P defitsiitsete muldade osatähtsus keskmisest kõrgeim (28%). Kaaliumisisalduse hindamiseks kasutatav metoodika ühtib P hindamise metoodikaga, kusjuures kriitilised on samuti madala ja väga madala sisalduse klassid (sisaldus alla 130 mg/kg). K keskmine sisaldus kogu valimis oli 148 mg/kg, olles madalaim MAHE tootjate põldudel ja kõrgeim ÜPT tootjate põldudel. Maakondadest oli kõrgeima keskmise sisaldusega Saaremaa ja Läänemaa mullad ja väiksem keskmine sisaldus oli Võrumaal ja Raplamaal. Toetustüüpide omavahelisel võrdlusel selgub, et MAHE tootjatel oli olulisemalt väiksem sisaldus võrreldes keskmisega (joonis 22). 57

58 KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK 300,0 250, ,0 150,0 100, ,0 0,0 SaaremaaLäänemaa Rapla Pärnu Jõgeva Tartu Võru Lääne- Viru Eesti Joonis 22. PKT proovide liikuva kaaliumi keskmised väärtused (mg/kg) a toetustüüpide ja maakondade lõikes.kriitiline tase märgitud punase joonega MAHE tootjate kaaliumisisaldused olid madalamad Võrumaal ja Raplamaal, kusjuures kõrgeimad sisaldused olid Pärnumaa ja Läänemaa MAHE põldudel. Madala K sisaldusega muldi oli keskmiselt aladel 47% proovidest, sealjuures tootjatüüpidest enam MAHE põldude proovidest 51%. Maakondadest oli suurem K vaeste muldade osatähtsus Jõgeva ja Võru maakondades (joonis 23). 90,0% 80,0% 81% 78% 70,0% 67% 60,0% 50,0% 40,0% 47% 45% 42% 41% 51% 57% 52% 50% 49% 50% 49% 62% 59% 57% 46% 37% 38% 40% 51% 60% 48% 56% 45% 46% 51% 47% 44% 30,0% 20,0% 22% 28% 23% 10,0% 0,0% 4% 0% Saaremaa Läänemaa Rapla Pärnu Jõgeva Tartu Võru Lääne-Viru EESTI Joonis 23.PKT proovidest madala kaaliumisisaldusega muldade osatähtsus uurimisalade ja toetustüüpide lõikes

59 KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK Suhteliselt vähem oli selliseid muldi Saaremaal (28%). Peaaegu kõikides maakondades on MAHE tootjate proovides K defitsiitsete proovide osatähtsus suurem kui maakonna keskmine, välja arvatud Lääne-Virumaa, kus vastav on tunuvalt alla keskmise. Kokkuvõttes oli K defitsiidiga muldi 47% proovide arvust ja suurem oli selliste muldade osatähtsus MAHE tootjate põldudel. Orgaanilise süsiniku sisaldus mullas oli kogu valimi keskmisena 3,4% ja keskmisest suurem oli ta MAHE tüüpi tootjate põldudel. Maakondadest oli keskmine sisaldus suurim Läänemaal ja väikseim Raplamaal (joonis 24). Tartumaa MAHE tootjate väga kõrge sisaldus oli tingitud ühe tootja kasutuses olevatest madalsoomuldadest, mille Corg sisaldus on juba looduslikult väga kõrge. Ilma nende proovideta oleks vastav näitaja 1,9. Samal põhjusel oli ka Lääne-Viru ÜPT keskmine näitaja väga kõrge. 8,0 7,0 6,0 5,0 4,0 3,0 2,0 % 4,1 4,0 3,2 3,4 2,9 4,9 1,9 4,0 3,0 3,3 3,63,6 3,6 3,5 3,0 2,9 2,2 3,0 3,3 1,6 6,1 3,53,6 3,2 2,6 2,3 2,5 2,7 2,6 6,7 3,4 3,2 3,6 3,2 3,4 1,0 0,0 Saaremaa Läänemaa Rapla Pärnu Jõgeva Tartu Võru Lääne- Viru Eesti Joonis 24. PKT proovide orgaanilise süsiniku (Corg) keskmised väärtused (%) a toetustüüpide ja maakondade lõikes.kriitiline tase märgitud punase joonega Madala Corg (Corg <1,7%) sisaldusega muldade osatähtsus kogu valimis oli 16%, kõige vähem oli madala orgaanilise aine sisaldusega muldi MAHE tootjate põldudel ja kõige rohkem ÜPT tootjate põldudel (joonis 25). Maakondadest oli enim madala orgaanilise ainega muldi Tartumaal ja Võrumaal, vähem Pärnumaal, Saaremaal ja Läänemaal. Enim oli orgaanikavaeseid muldi Tartumaa KST tootjate põldudel kuid Saaremaa, Läänemaa ja Raplamaa MAHE tootjatel madala orgaanilise sisaldusega mullad sootuks puuduvad. Kokkuvõtteks selgus, et madala orgaanilise aine sisaldusega oli alla 20% valimi proovidest ja kõige vähem oli selliseid muldi MAHE tootjate põldudel. 59

60 KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK KST MAHE ÜPT KESK 80,0% 75% 70,0% 60,0% 50,0% 46% 48% 40,0% 40% 34% 38% 30,0% 20,0% 25% 21%16%14% 20% 29% 27% 14% 19% 24% 17% 16% 23% 16% 10,0% 0,0% 8% 5% 5% 5% 8% 8% 7% 2% 3% 3% 1% 0% 0% 0% 0% Saaremaa Läänemaa Rapla Pärnu Jõgeva Tartu Võru Lääne-Viru EESTI Joonis 25. PKT proovidest madala orgaanilise süsiniku sisaldusega osatähtsus uurimisalade ja toetustüüpide lõikes PKT seire ja hindamise mullavaldkonna valimi võrdlus mullaviljakuse programmi raames antud maakondadest kogutud proovidega Põllumajandusuuringute Keskus teostab ka kogu Eesti põllumuldade agrokeemiliste omaduste seiret, mille raames koguti a kogu Eestist kokku ligi viljakuse mullaproovi, sealhulgas testmaakondadest ca proovi. Viljakuse mullaproovide defitsiidis olevate komponentide võrdluses testmaakondade proovidega selgus, et kõikide uuritavate parameetrite näitajate defitsiit oli kõrgem viljakuse programmi valimis.(joonis 26). Seega on meie valimis olevad mullad suhteliselt paremini toitelementide ja orgaanilise ainega varustatud kui antud maakondade tootjad tervikuna. Üldiselt oli suurim erinevus P sisalduse osas PKT seire ja hindamise valiku proovides oli P defitsiidis vähem ca 7% proovidest. K defitsiidis olevaid proove oli mõlemal juhul praktiliselt võrdselt. 60

61 50,0% 45,0% 40,0% 35,0% 30,0% 25,0% Viljakuse programm PKT 20,0% 15,0% 10,0% 5,0% 0,0% ph P K Corg Joonis 26. Optimaalsest madalamate valitud mullaomaduste võrdlus viljakuse proovide ja testmaakondade proovide vahel Järgnevalt selgitati testmaakondade proovide tulemuste ja PKT proovitulemuste erinevust optimaalsest madalama mullaparameetrite osatähtsuse kaudu (joonis 27). Testmaakondade valimis oli ca proovi ja PKT valimis 1950 mullaproovi tulemused. Keskmiselt oli PKT proovides happeliste muldade osatähtsus väiksem, ulatudes 15% kogupinnast, kuid testmaakondades keskmisena oli see näitaja 17%. 45% 40% 35% 30% 25% 20% ph-pkt ph 15% 10% 5% 0% Saaremaa Läänemaa Rapla Pärnu Jõgeva Tartu Võru Lääne-Viru EESTI Joonis 27. Happelised mullad (ph < 5,6) testmaakondade proovides (ph) ja PKT proovides (ph-pkt) Maakondadest oli suurim vahe happeliste muldade esinemises Võrumaal ja Tartumaal ning Pärnumaal oli PKT proovide hulgas happelisi muldi isegi enam kui maakonnas tervikuna. 61

62 Fosforivaeseid muldi oli kogu testmaakondade proovidest ca 8% rohkem kui PKT proovides (joonis 28). Maakondadest oli PKT proovidest P vaeseid muldi rohkem vaid Pärnumaal ja Tartumaal, ülejäänud maakondades oli PKT proovides antud muldi vähem. Pärnumaal oli ka suurim P vaeste muldade osatähtsus, ulatudes PKT proovides see isegi üle 50%, järgnevad Läänemaa ja Rapla testmaakondade proovid. Kaaliumivaeseid muldi oli testmaakondade ja PKT proovides keskmisena praktiliselt võrdselt, olles vaid 0,5% rohkem testmaakondade põldudel. Testmaakondade mullad olid kaaliumivaesemad Pärnumaal, Tartumaal ja Lääne-Virumaal. Üle 50% proovidest tuvastati K defitsiit kolme maakonna PKT proovides (Rapla,Jõgeva,Võru) ja kahe testmaakonna proovides (Pärnu ja Lääne-Viru). Väiksem oli K defitsiit Saaremaal ja Läänemaal. Suurim vahe testmaakondade ja PKT seirealade vahel oli Läänemaal ja Võrumaal, mõlemal puhul oli suurim K defitsiit PKT seirevalimi muldades (joonis 29). 60,0% 50,0% 40,0% 30,0% P-PKT P 20,0% 10,0% 0,0% Saaremaa Läänemaa Rapla Pärnu Jõgeva Tartu Võru Lääne-Viru EESTI Joonis 28. Fosforivaesed mullad (P < 25mg/kg) testmaakondade proovidest ja PKT proovidest (P-PKT) 62

63 70% 60% 50% 40% 30% K-PKT K 20% 10% 0% Saaremaa Läänemaa Rapla Pärnu Jõgeva Tartu Võru Lääne-Viru EESTI Joonis 29. Kaaliumivaesed mullad (K < 130 mg/kg) testmaakondade proovides ja PKT proovides (K-PKT) Madala orgaanilise aine sisaldusega muldade osatähtsus oli PKT valimis 3% võrra väiksem võrreldes testmaakondade näitajaga. Maakondadest oli vähem orgaanilise aine vaeseid muldi Saaremaal, Läänemaal, Raplamaal ja Pärnumaal. Enim oli madala orgaanilise aine muldi Tartumaa ja Võrumaa tootjate põldudel (joonis 30). 70% 60% 50% Corg-PKT Corg 40% 30% 20% 10% 0% Saaremaa Läänemaa Rapla Pärnu Jõgeva Tartu Võru Lääne-Viru EESTI Joonis 30. Orgaanilise aine vaeste proovides (K-PKT) (Corg < 1,7%) muldade osatähtsus testmaakondade ja PKT Kokkuvõttes selgus, et PKT proovides oli võrreldes testmaakondade proovidega optimaalsest halvemate muldade osatähtsus kõikidel juhtudel väiksem ehk PKT muldade viljakus oli kõrgem. ph ja P puhul oli vahe suurem ja K ning orgaanilise aine vaeste muldade vahe oli väiksem. 63

64 Enamlevinud mullatüüpide omavaheline võrdlus Vastavalt seire ja hindamise metoodikale kogutakse mullaproovid kaheksast Eestis enamlevinud mullatüübilt. Mullatüübi tuvastamiseks kasutatakse 1: mullakaarti, millelt leiti täiendavate näitajatena lõimise valem ja perspektiivboniteet. Mullatüübid grupeeriti sarnaste muldade koosluste alusel, mitte rangelt ühe mullatüübi järgi. On ju ka looduses tegelikult tegemist pideva muldade vaheldumisega ja ka mullakaardil kujutatud muldade kontuurid on tegelikult sarnaste muldade kooslused, kus kontuuri iseloomustamiseks tuuakse välja domineeriv mullaliik või - erim. Kui ühes kontuuris esineb kaks või enam suhteliselt võrdse esindatusega liiki, siis märgitakse kõikide šifrid ja eristatakse semikooloniga. Lõimise valemis on toodud erinevad lõimised ja nende lasuvussügavus ning korese iseloom ja aste. Tulemused on antud aritmeetiliste keskmistena. Kokkuvõtlikud andmed mullaviljakuse ja orgaanilise aine näitajate osas mullatüüpide kaupa on toodud joonisel 30. Joonisel on mullatüübid paigutatud veerežiimi alusel selliselt, et vasakul on kõige kuivemad mullad ja paremal kõige märjemad. Niiskusrežiimi alusel võib mullad jagada kolme gruppi: Parasniisked ja gleistumistunnustega mullad (K, Ko, KI ja LP) Ajutiselt liigniisked (poolhüdromorfsed või ka gleistunud) mullad (Kog, KIg, LPg) Liigniisked mullad (GI, Go, M) Automorfsed ehk parasniisked mullad on põldudel enamlevinud. Näiteks K muldadest kasutatakse haritava maana 52%, Ko ja KI muldadest isegi üle 60%. Seevastu GI ja Go muldadest kasutatake haritava maana vaid ca 19% ja M muldadest 15,3%. Suurim haritavate maade osakaal oli aga LP muldadel, ulatudes 70%-ni. Niiskemad mullad on rohkem kasutusel rohumaadena. Muldade reaktsioon sõltub peamiselt mulla lähtekivimist ja ka lõimisest. Arvestades muldade geneetikat ja geograafilist paiknemist on aluselisemad mulla rähksed rendsiinad (K) ja happelisemad karbonaadivaesel lähtekivimil kujunenud näivleetunud ehk kahkjad mullad. Uurimises olnud muldadest oli just viimatimainitud muldadel teatud põldudel probleem liigse happesusega. Ülejäänud muldadel seda probleemi ei ole ja üldiselt on reaktsioon taimekasvatuseks soodne. Madalsoomuldade suhteliselt soodne reaktsioon on tingitud eeskätt sellest, et enamik PKT proovide madalsoomuldi asuvad karbonaatsel lähtekivimil ja on kuivenduse tagajärjel tekkinud pinnase segamise ja maaharimise tagajärjel (lupjamine,väetamine) erineva reaktsooniga kui nende looduslikud analoogid (joonis 31). 64

65 mg/kg % P K ph Corg 20 1 K Ko, KI LP Kog,KIg LPg Go GI M Joonis 31. PKT proovide viljakuse ja orgaanilise aine keskmised näitajad mullatüüpide (šifriga) kaupa P sisaldus varieerub mullatüüpide kaupa suhteliselt suurtes piirides, sõltudes eelkõige mulla looduslikust viljakusest ja tootmise iseloomust. Kõrgeim sisaldus oli potensiaalselt Eesti kõige viljakamatel - leostunud ja lessiveerunud muldadel (Ko, KI) ning näivleetunud muldadel. Eriti viimaste osas on kõrge sisalduse suurimaks põhjuseks nende paiknemine suhteliselt intensiivse põllumajandustootmise piirkonnas ja vähem nende looduslik viljakus ehk looduslik P foon. Antud mullad paiknevad peamiselt Kesk-Eestis ja Ko mullad vahelduvad kooslustes ka rähksete muldadega. P sisaldus oli väikseim liigniisketel muldadel, mille kasutamine on ekstensiivsem (peamiselt rohumaadena) ning ka looduslik viljakus väiksem. Neil muldadel tuleb P bilansi tasakaalustamisele pöörata rohkem tähelepanu. Liigniisked mullad paiknevad kogu Eestis, kuid peamiselt siiski Madal-Eestis: Pärnumaal, Läänemaal, Saaremaal. P sisalduse hindamisel näeme selgelt tendentsi, et P sisaldus väheneb niiskuse suurenemisega. Ilmselt on tegemist tootmise intensiivsuse erinevustega - parasniisketel muldadel on võimalik evida intensiivsemaid tehnoloogiaid. Kui võrrelda P sisaldust mullareaktsiooniga, siis ilmneb valimis selge seos - mida happelisem muld, seda P rikkam ja mida suurem Corg sisaldus, seda väiksem P sisaldus mullas. Optimaalsest P sisaldusest allapoole jääb keskmisena madalsoomuldade P sisaldus (joonis 31). Kaaliumisisalduse iseloomustamisel selgub, et kõrgemad sisaldused oli samuti parasniisketel muldadel, kuid nende mullaliikide omavahelisel võrdlusel selgub, et kõrgeim keskmine K sisaldus oli rähksetel muldadel ja sisaldus väheneb happesuse suurenedes ja Corg vähenedes. Liigniiskete muldade K sisaldus on üldiselt väiksem, kuid leetjatel gleimuldadel praktiliselt võrdne automorfsetega. Erandiks olid vaid madalsoomullad, kus K sisaldus oli madalam. Üldiselt ei ole K sisaldus mullatüüpide kaupa vaadeldes siiski probleemiks, suuresti oli keskmine K sisaldus kõrgem kui optimaalne (130 mg/kg), vaid madalsoomuldadel jääb antud näitaja alla optimaalse ja gleimuldadel oli keskmine näitaja kriitilise piiri lähedal. K sisaldus oli mullatüüpide lõikes tunduvalt ühtlasem kui fosforisisaldus (joonis 31). 65

66 Corg tulemuste analüüsil selgub, et kehtib seaduspärasus, mida aluselisem muld, seda orgaanilise aine rikkam. Teisalt olid suurema orgaanilise aine sisaldusega märjad mullad, kus osa orgaanilisest ainest jääb lagunemata ja muld sisaldab palju erinevas lagunemisfaasis ja lagunemata orgaanilist ainet (joonis 31). Kõige rohkem sisaldavad orgaanilist ainet turbalõimisega madalsoomullad (M). Corg sisaldus väheneb oluliselt gleimuldadel, kuid ületab oluliselt parasniiskete ja gleistunud muldade sisaldust. Siinkohal tuleb hindamisel silmas pidada, et Corg väärtuste langus madalsoomuldade puhul ei ole kindlasti negatiivse tähendusega mullaviljakuse seisukohast ja seega ei saa käsitleda orgaanilise aine vähenemist negatiivse protsessina PKT hindamisest lähtuvalt. Samas on turba lagunemisel negatiivne tähendus globaalse C bilansi seisukohast. Orgaanilise aine lagunemine mullaharimise käigus on loomulik protsess ja selle tagajärjel muu hulgas suureneb ka mulla toitelementide sisaldus. Mineraalmuldadel on aga mulla orgaaniline aine väga oluline viljakust mõjutav tegur ja selle langust tuleb käsitleda kui negatiivset tendentsi. Kokkuvõtteks võib öelda, et enamlevinud parasniisked põllumullad olid kõrgema toitainete sisaldusega, märjad mullad sisaldavad rohkem orgaanilist ainet ning happelisemad mullad olid orgaanilise sisalduse poolest vaesemad. PMK e-küsimustiku tulemused E-küsimustiku kaudu uuriti tootjate arvamust mullaproovide, väetusplaani koostamise ja minimeeritud harimise kohta. 60,5% küsitlusele vastanud tootjate maadelt ei ole viimase viie aasta jooksul mullaproove võetud. Põllumaalt (sh lühiajaliselt rohumaalt) on proove võetud 38% tootjate puhul. Toetustüübiti on erinevused järgmised kõige rohkem on mullaproove võetud KSM tootjate põllumaadelt (74,5%) ja MAHE tootjate põldudelt (58,9%). Kõige vähem on mullaproove võetud ÜPT ning MAHE ja KSM toetust mittetaotlenud tootjate maadelt. Tulemused näitavad, et kuigi mullaproovide kogumine oli kohustuslik eelmisel perioodil nii MAHE kui ka KSM tootjatele, siis ei ole antud nõuet täitnud vastavalt 40% ja 25% vastava toetuse saajatest (joonis 32). Ilmselt on siiski tegemist osaliselt küsimusest mittearusaamisega ja muud sarnased põhjused. Selgelt tuleb välja siiski tendents, et MAHE tootjatel on mullaproovide osas suurem skepsis kui KSM tootjatel ja ilmselt on see seotud paljude seas levinud seisukohaga, et kuna me ei väeta, siis pole vaja ka proove võtta. Viimane on siiski sügavalt ekslik ja vajab edasiste koolituste käigus selgitamist. Kuna küsitluse tulemused kajastavad statistikat tootjate kaupa, siis ei selgu, kui paljudel põllumaadel on tegelikult proovid võtmata. Aastatel koostati väetistarbekaardid ca ha kohta ja lisaks võeti mullaproove ka lisaks, mille tulemusel on tegelikult mullaproove võetud ca ha, mis hõlmab vähemalt 2/3 toetusõiguslikust pinnast. Seega näitab küsitlus seda, et väiksemate tootjate teadlikkus mullaproovi vajalikkusest on puudulik ja sellest tingituna on jäetud ka mullaproovid võtmata. Samas on ka selliste tootjate kasutada olev pind suhteliselt väike. 66

67 90% 80% põllumaalt (sh lühiajaline rohumaa) on mullaproovid võetud püsirohumaalt on mullaproovid võetud ei ole võetud 70% 60% 50% 40% 30% 20% 10% 0% MAHE (N=151) KSM (N=290) ÜPT (N=235) MAHE ja KSM toetust mittetaotlenud (N=411) KOKKU (N=1087) Joonis 32. Mullaproovide võtmine talu/ettevõtte maadelt viimase viie aasta jooksul (PMK e-küsimustik, 2010) PRIA kohapealse kontrolli andmetel on mullaproovide nõude eiramise osatähtsus aastatel pidevalt langenud (joonis 33) aastal oli see 25% kontrollitud tootjate valimist (MAHE ja KSM tootjad koos) ja aastal oli vastav näitaja langenud KSM tootjatel 19%-ni ja MAHE tootjatel 16,7%-ni. Samas tuleb ka arvestada, et a oli kohapealse kontrolli valimi tootjate arv suhteliselt väike. 30,0% 25,0% 20,0% 15,0% KSM MAHE 10,0% 5,0% 0,0% Joonis 33. PRIA kohapealse kontrolli tagajärjel tuvastatud mullaproovi nõuete rikkumise osatähtsus kontrollitavate tootjate valimis (PMK e-küsimustik, 2010) Talu/ettevõtte kohta koostatud väetistarbekaarti või mullaproovide analüüsitulemusi väetamise planeerimisel kasutavad 20,7% küsitlusele vastanud tootjatest ja 44% kasutab tulemusi mingil määral. 30,5% tootjatest väetistarbekaardi või mullaproovide tulemusi ei kasuta (joonis 34). Kõige rohkem kasutavad väetistarbekaarti või mullaproovide tulemusi KSM tootjad 31,5% ja mingil määral kasutab tulemusi 51,4%. Seega kasutab mullaproovi tulemusi väetamise planeerimisel kokku ca 2/3 tootjatest, KSM tootjate puhul lausa üle 80%, mis näitab antud tootjate grupi kõrgemat teadlikkust. Kõige tagasihoidlikum on tulemuste kasutamine MAHE 67

68 tootjate puhul - vaid 40% kasutab mingilgi määral mullaproovide tulemusi väetamise planeerimisel. 100% 90% 80% 70% 60% 50% 40% 30% 20% 10% 0% MAHE (N=95) KSM (N=216) ÜPT (N=35) MAHE ja KSM toetust mittetaotlenud (N=84) väetamise planeerimisel lähtun ainult soovitavast saagist ei mingil määral jah KOKKU (N=430) Joonis 34. Väetistarbekaardi või mullaproovide analüüsitulemuste kasutamine väetamise planeerimisel (PMK e-küsimustik, 2010) Küsitlusele vastanud tootjatest 59% ei kasuta oma talus/ettevõttes mineraalväetisi. Kõige enam kasutatakse mineraalväetisi iseenda koostatud väetusplaanist lähtuvalt 23,6% vastanud tootjatest (joonis 35). KSM tootjatest lähtub 49,3% iseenda koostatud väetusplaanist. Üllatavalt nimetasid paljud ÜPT tootjad, et ei kasuta mineraalväetisi (57,9%). Viimane viitab otseselt sellele, et ÜPT grupp on väga heterogeenne ja mingil juhul ei tohi seda gruppi iseloomustada kui piiramatu väetamise ja taimekaitsevahendite kasutamisega põllumajandustootjaid. Küsitlus näitab pigem vastupidi - ÜPT tootjatüüp on peamiselt sellised tootjad, kes ilmselt on teistest toetustest loobunud muudel põhjustel kui intensiivsem väetamine. Tähelepanuväärne on asjaolu, et kõikidest väetusplaani koostajatest kasutab konsulendi abi vaid 11,4%, mis näitab ilmselgelt konsulenditeenistuse nõrkust. KSM taotlejatel on vastav näitaja veidi kõrgem - 14% KSM tootjatest kasutab konsulendi teenuseid. 68

69 KOKKU (N=1087) MAHE ja KSM toetust mittetaotlenud (N=411) ÜPT (N=235) KSM (N=290) MAHE (N=151) 0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100% ei kasuta mineraalväetisi väetisfirma soovitustest konsulendi soovitustest iseenda koostatud väetusplaanist väetamise ABC süsteemist muu... Joonis 35. Mineraalväetiste kasutamine ja väetusplaani koostamine (PMK e-küsimustik, 2010) Kokkuvõtteks Kogu Eestis üldiselt suureneb pikaajaliste rohumaade osatähtsus ja väheneb põllukultuuride all olev pind. Samas on erosiooniohtlikes piirkondades tendents vastupidine ja see mõjutab muldade erosiooniohtlikkust. Eriti palju on suurenenud Tartumaa MAHE tootjate põllukultuuride all olev pind. Arvutuslikult suurim mulla ärakanne toimub Tartumaa põldudel Mustkesa pind on vaadeldaval perioodil suurenenud, seda eeskätt MAHE ja ESA tootjate arvelt ja erosiooni seisukohast omab see negatiivset mõju Talvise taimkatte baasnõue erosiooni tõkestamiseks on täidetud kõigis 5 vallas ja peaks kaaluma baasnõude karmistamist Talvise taimkatte põhinõue leostumise vastu on samuti üldiselt täidetud Väliuuringu andmed näitavad, et viimastel aastatel on hakanud ilmnema tendents muldade tihenemise suunas Mullaviljakuse taseme hindamiseks fikseeritud nn. 0-tase näitas, et happelisi muldi on valimis 12%, P defitsiitseid muldi 23%, K defitsiidis muldi 47% ja madala Corg sisaldusega 16%. 69

70 MULLA NITRAATLÄMMASTIKU, TOITEELEMENTIDE NING TAIMEKAITSEVAHENDITE JÄÄKIDE SISALDUSE UURING NTA-l Töö teostaja: Põllumajandusuuringute Keskuse Mullaseire büroo Tegevuse peamiseks eesmärgiks on selgitada kergestiliikuvate N vormide (nitraatlämmastik ja ammooniumlämmastik) sisalduse muutust mullas nitraaditundlikul alal, selgitamaks võimalikku nitraatide leostumise ohtu erineva maakasutuse ja ilmastikutingimuste korral. Teise olulise eesmärgina selgitatakse väävli kui suhteliselt dünaamilise toiteelemendi sisalduse muutus mullas. Prognoosimaks võimalikku leostumise ohtu on oluline teada, kuidas muutuvad ülalmainitud mullakarakteristikud ja sellest lähtudes on võimalik hinnata potentsiaalset nitraatide leostumist erineva maakasutuse korral. Metoodika Antud uuringu puhul on tegemist jätkuuringuga, millega alustati aastal kahel uurimisalal NTA piirkonnas: Kukevere ja Aravete. Mõlemad alad oli kuni a sügiskünnini kasutusel suhteliselt ekstensiivse rohumaana. Uurimisalade majandajaks on sama suurtootja ja mõlemad alad on liigniisked (vt a aruandest a kohta sügavkaevete kirjeldused) ning kuivendatud aastal kasvatati Kukevere alal suvirapsi ja Aravete põllule rajati heintaimede (liblikõielised+kõrrelised) uuskülv (tabel 3). Väetamise andmed aitavad paremini selgitada mullas toimunud toiteelementide sisalduse muutusi a jooksul kogusime kahelt uurimisalalt proove 21. nädalal (20. aprill - 8. detsember) kokku 168 mullaproovi. Laboratoorse analüüsi tulemusena selgus peamiste toiteelementide dünaamika aasta jooksul. Kuivõrd on tegemist jätkuuuringuga, siis esitame ka graafikud uurimistulemustega alates uuringu algusest aastal. Tabel 3. Uurimisalade põlluraamatu väljavõte aastal TEHTUD TÖÖD JA KASUTATUD MATERJALID Kg/ha, toimeaines Ala Kuupäev Teostatud töö Materjali liik Materjali nimi Kogus ühik N P K Aravete 19.aprill külvamine heinaseeme 28 kg/ha 48 5,3 19,9 5.juuni niitmine purustamisega 17.juuli pritsimine herbitsiid MCPA 1,5 l/ha 42,5 13.aug niitmine 14.aug koristamine haljasmass siloks 5 t/ha Kukevere 8.mai kultiveerimine 4.mai väetamine min.väetis kg/ha 72 3,5 13,3 9.mai külvamine suviraps Mozart 5 kg/ha 29.juuni pritsimine insektitsiid Fastac 0,2 l/ha 1.juuli väetamine min.väetis CAN+S 150 kg/ha 40,5 Agil 29.juuni pritsimine herbitsiid 100EC 1,5 l/ha 29.sept. koristamine tera 2,5 t/ha 70

71 mg/kg Tulemused ja arutelu Kuivõrd antud uuringu peamine eesmärk oli selgitada mineraalse lämmastiku liikuvust NTA põllumullas, siis käsitleme seda ka esmalt. Jooniselt 36 selgub, et ekstensiivse rohumaana kasutamisel oli N sisaldus mullas väga väike a hilissügisel künti mõlemad rohumaad üles ja a kevadel väetati ka N väetistega. Väga selgelt tuleb joonisel esile nii orgaanilise aine lagunemisel vabanenud N sisalduse tõus mullas (graafikul tõus kuni väetamiseni) kui ka hilisem kumuleeruv (orgaanilise aine lagunemine+väetamine) tõus kuni N min sisaldus saavutab maksimumi Kukevere puhul ja Aravete puhul Kuivõrd väetati erinevate kogustega (joonis 36), siis väljendub see ka maksimaalses Nmin sisalduses, mis Aravete alal (N90) on ca 15 mg/kg suurem kui Kukevere alal (N65). Mõlemale alale külvati oder, Kukeveres 7. mail ja Aravetel 17. mail. N min dünaamikat analüüsides selgub, et suhteliselt suures koguses mulda tulnud N min püsib seal väga lühikest aega - ligi 1,5 kuud hiljem on N min tase sama kui väetamise eelselt ja isegi madalam. See periood on ka aktiivse taimekasvu periood ja seega vajavad just sel ajal taimed palju lämmastikku oma elutegevuseks. 90,0 80,0 70,0 60,0 Aravete NO3-N NH4-N Kukevere NO3-N NH4-N 50,0 40,0 Aravete N90 30,0 20,0 10,0 Kukevere N65 Kukevere N72 Aravete N48 Kukevere N40 0, Joonis 36. N min erinevate vormide dünaamika NTA uurimisaladel ning N väetamine Miinimumi saavutab N min tase augusti keskpaigas ja peale seda tõuseb veidi ja hakkab ühtlaselt langema kuni mulla külmumiseni. Järelikult ei kogune sügisel orgaanilise aine lagunemisest tingitud Nmin mulda, vaid uhutakse praktiliselt kohe mullast välja. Kuigi muld külmus aastal kohe peale 1. detsembrit, siis kevadistele tulemustele tuginedes võime väita, et orgaanilise aine lagunemine jätkus ka peale seda, sest varakevadel on N min sisaldus kõrgem kui sügisel. Hoolimata sellest, et talve jooksul on ka suhteliselt palju N leostumise teel mullast lahkunud. Kevadel väetati põlde väiksemate normidega kui eelmisel aastal ja Nmin absoluutkogused on ka mullas seega madalamad. Tähelepanuväärne on aga NH 4 iooni suhteliselt kõrgem sisaldus - ilmselt on tegemist väetise spetsiifikaga. Samas ei ole ka käesoleval aastal nii järsku Nmin 71

72 sisalduse kukkumist mullas, vaid see toimub sujuvamalt. Kukevere alal anti täiendavalt rapsile 1. juulil N40, kuid nagu jooniselt selgub, ei kogunenud seda mulda, vaid ilmselt tarbiti soodsa niiskuse foonil kohe taimede poolt ära. Väiksema N normiga väetatud Aravete alal oli ka Nmin sisaldus mullas väiksem ja langes kiiremini ka väetamiseelsele tasemele. Alates augusti algusest on Nmin sisaldus suhteliselt stabiilselt madal, välja arvatud sisalduse tõus Aravete ala NO 3 sisalduses oktoobri keskel. Kuna Aravete alal kasvasid heintaimed, siis ilmselt toimus nende intensiivsema juurekava orgaanilise aine lagunemine olukorras, kus tarbimist enam ei olnud. Novembriks oli saavutanud antud näitaja stabiilselt madala taseme. Joonisel 37 näidatakse N min kokku (NO 3 +NH 4 ) ja omastatava väävli (veega ekstraheeritud) sisalduse dünaamikat. Kuna NH 4 ioone hakkasime määrama aastal, siis kajastub ka N min kokku alates Üldiselt on N min dünaamika loomulikult sünkroonis NO 3 sisaldusega, kuid sellel joonisel rohkem taustandmeteks väävli sisalduse dünaamika iseloomustamiseks. Selgub, et rohumaana kasutusel olles oli väävli sisaldus vahemikus 7-12 mg/kg, seega üldine tase suhtelisel madal. Alade omavahelised sisalduse erinevused olid suhteliselt väikesed. Künnijärgselt suurenes a kevadeks Kukevere S sisaldus, kuid Aravetel langes S sisaldus veelgi. Edaspidi on S sisaldus küllalt stabiilne, kõikudes mõlemal alal valdavalt 6-8 mg/kg. Seega on vastupidiselt laialt levinud arvamusele S suurest liikuvusest mullast meie uuringu tulemusel S sisaldus tunduvalt stabiilsem kui N min ja võib soovitada ka mullast S määramist, et selgitada mullas oleva S sisaldust. Olulised muutused S sisalduses toimuvad Kukevere alal a kevadel, mil väävli sisaldus tõuseb üle 2 korra ja langeb tõusueelsele tasemele alles augusti teises pooles. Ilmselt peab olema tegu S väetiste kasutamisega, kuigi põlluraamatus selle kohta sissekanne puudub. Põlluraamatu järgi on 1. juulil antud väävlit normiga 7,5 kg/ha, kuid kindlasti on seda tehtud ka kevadel enne rapsi külvi või külviga samal ajal. Küll aga näeme jooniselt, et kõrgem S sisaldus püsib mullas kauem kui N min sisaldus ja seegi viitab asjaolule, et S ei ole nii liikuv kui N min. Huvitav on siinjuures asjaolu, et kuigi kultuuriks oli hea S tarbija raps, ei ole selle sisaldus langenud allapoole väetamise eelset taset. Sellest võib järeldada, et ka väävlisisaldusel on kindlal mullal olemas nn miinimumsisaldus. Hilissügisel toimub veel S sisalduse tõus mullas ja ilmselt on see seotud rapsi taimsete osadega lagunemisega ja sealt pärit S läheb esmalt mulda. Aravete alale väetistega väävlit ei lisatud ja seega oli väävli sisaldus ka aastal suhteliselt stabiilne. 72

73 25.sept 3.okt 15.okt 22.okt 29.okt 5.nov 12.nov 19.nov 26.nov 3.dets 21.apr 28.apr 5.mai 12.mai 19.mai 25.mai 2.jun 16.jun 30.jun 14.juuli 29.juuli 12.aug 25.aug 8.sept 15.sept 29.sept 6.okt 13.okt 20.okt 27.okt 3.nov 10.nov 17.nov 1.dets 20.apr 27.apr 4.mai 11.mai 18.mai 1.juuni 8.juuni 22.juuni 6.juuli 20.juuli 3.aug 18.aug 31.aug 15.sept 21.sept 6.okt 20.okt 2.nov 16.nov 1.dets 8.dets mg/kg mg/kg 100 Nmin kokku Aravete Nmin kokku Kukevere 25,0 90 Aravete S 80 Kukevere S 20, Kukevere S 7,5 15, , , , Joonis 37. Liikuva väävli ja N min sisaldus NTA uurimisaladel Liikuva fosfori ja kaaliumi sisalduse dünaamika koos vastava väetamisega elemendina kg/ha, on toodud joonisel ,0 90,0 80,0 70,0 60,0 50,0 40,0 P5 K20 K53 K20 P5 Aravete P Aravete K Kukevere P Kukevere K 30,0 20,0 P5 K20 P12 10, Joonis 38. Fosfori ja kaaliumi dünaamika NTA uurimisaladel 73

74 Jooniselt 38 selgub, et kogu perioodi liikuva kaaliumi ja fosfori sisaldus oli kõrgem Aravete alal. Kogu uurimisperioodi analüüsides selgus, et Aravete P ja K ning Kukevere K sisaldused on langustrendis, samal ajal Kukevere P sisaldus on praktiliselt muutumatuna püsinud peaaegu 3 aastat aastal peale kamara ümberkündi nii P kui ka K sisaldus tõusid mõlemal uurimisalal, kuid enne maa külmumist nende toitainete sisaldused langesid uuesti oluliselt. Varakevadeks oli aga sisaldus taas oluliselt tõusnud ja mõnel juhul isegi kõrgemale kui sügisese maksimumi perioodil. Nendest andmetest võib järeldada, et külmunud maapinnast sügavamal toimub veel orgaanilise aine lagunemine ja toiteelemendid vabanevad mulda a kevadel väetati põlde kompleksväetistega ja seega ka lisandus mulda P ja K. Väetamise tagajärjel tõusid hetkeks P ja K sisaldused mullas, kuid seejärel hakkas nende elementide sisaldus kiiresti langema - kasvav kultuur (oder) alustas kasvu ja toimus ka PK kasutamine selleks protsessiks. Odra koristamise ajaks oli P ja K sisaldus jõudnud ka miinimumini ja sealt alates hakkas nende toitainete sisaldus jälle aeglaselt tõusma. Siit võib järeldada, et väetisenormid K20 ja P5 ei suuda kompenseerida taimede vajadusi ja seetõttu üldine PK tase langeski mõlemal põllul. Vahetult enne maa külmumist langes PK sisaldus taas a kevadel kasutati taas ka PK väetisi ning Kukevere alal väetati normiga K53 ja P12, mille tulemusena tõusis ka vastav sisaldus mullas. Aravete ala lisatud väetiskogused olid väiksemad ja ka sisalduse tõus sellevõrra väiksem. Samas on selge trend, et ka K53 kogus ei suuda tagasihoidliku üldsisalduse juures tagada K sisalduse säilimist mullas ning sügiseks on kogu lisatud varu kasutatud. Samas on Kukevere P sisaldus natuke tõusnud, kuid Aravete ala tagasihoidlikumate normide juures langeb nii P kui K sisaldus. Ekstensiivse rohumaa tingimustes oli PK tase stabiilselt kõrgem, kuid peale ümberkündi ja põllukultuuride kasvatamist toimub ebapiisaval PK väetamise foonil nende toiteelementide sisalduse langus. Liikuva Ca ja Mg sisalduse dünaamikast annab ülevaate joonis 39, millelt selgub, et kõrgema Ca ja Mg sisaldusega on Aravete ala. Eriti suur vastavate näitajate kõikumine on Kukevere alal, kus Ca sisaldus varieerub 3 aasta jooksul koguni üle 2 korra ja Mg sisaldus kuni 4 korda. Seda olukorras, kus lubiväetisi ei ole kasutatud! Üldiselt on ka nende makroelementide sisalduse dünaamika sarnane eelnevatele - sisaldus väheneb, kuid antud juhul on see täiesti piisav ja taimede kasvuks ja arenguks optimaalne. Kukevere ala Ca ja Mg sisaldus tõusis kõikidel aastatel oluliselt peale kündi - alumistest kihtidest toodi künniga ülespoole karbonaatset materjali. 74

75 mg/kg mg/kg Aravete Ca Kukevere Ca Aravete Mg Kukevere Mg Joonis 39. Liikuva Ca ja Mg sisaldus ja dünaamika NTA uurimisaladel Poolmikro- ja mikroelementide sisaldus ja dünaamika näitab (joonis 40), et Mn ja Cu sisaldus kõigub vaatlusperioodil 2-3 korda ja B sisaldus on suhteliselt stabiilne. Eriti suur on kõikumine Aravete Cu ja Mn ning Kukevere Mn sisalduses. Lisaks on enamus neid muutusi ka väga järsud ja suhteliselt laiaulatuslikud. Kuigi üldiselt on mikroelementide sisalduse dünaamika suhteliselt stabiilne, siis meie aladel kõigub antud näitaja üllatavalt suurtes piirides. Mikroelementide allikaks mullas saavad olla ainult mineraal- ja orgaanilised väetised. Vähemalt põlluraamatu andmetel ei ole neid aga kasutatud. Üldine trend on sisuliselt kõikidel neil elementidel aga vähenemise suunas ja see on ka eelmises lauses öeldut arvestades loogiline. Samas tuleb meie andmetele tuginedes senisest kriitilisemalt suhtuda Mn, Cu, ja B väetistarbe määramisse mullaproovide alusel, ilmselt ei saa seda teha ainult ühekordse proovi järgi. 75

76 25.sept 3.okt 15.okt 22.okt 29.okt 5.nov 12.nov 19.nov 26.nov 3.dets 21.apr 28.apr 5.mai 12.mai 19.mai 25.mai 2.jun 16.jun 30.jun 14.juuli 29.juuli 12.aug 25.aug 8.sept 15.sept 29.sept 6.okt 13.okt 20.okt 27.okt 3.nov 10.nov 17.nov 1.dets 20.apr 27.apr 4.mai 11.mai 18.mai 1.juuni 8.juuni 22.juuni 6.juuli 20.juuli 3.aug 18.aug 31.aug 15.sept 21.sept 6.okt 20.okt 2.nov 16.nov 1.dets 8.dets mg/kg mg/kg 35,0 30,0 25,0 Aravete Mn Kukevere Mn Aravete Cu Aravete B Kukevere Cu Kukevere B 5,0 4,5 4,0 3,5 3,0 2,5 20,0 2,0 1,5 15,0 1,0 0,5 10,0 0, Joonis 40. Poolmikro- ja mikroeleementide sisaldus NTA uurimisaladel Orgaanilise aine sisalduse dünaamikast annab ülevaate joonis 41, millelt selgub, et orgaanilise aine sisalduse dünaamika on aladel täiesti erinev. Kui tavaliselt loetakse Corg sisaldust suhteliselt staatiliseks näitajaks ja selle muutusi aasta jooksul tühisteks, siis Kukevere alal on toimunud väga olulised muutused suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul. Ilmselt on siin probleemiks ka Kukevere proovivõtmise trassi väga kirju mullastik, kus trassi algul on turvasmuld, mille orgaanilise aine sisaldus 8-12% ja trassi lõpus on orgaanilist ainet oluliselt vähem - 3-4%. Ilmselt ei ole võimalik igal proovivõtmisel täpselt järgida eelmise proovi torkekohti (eriti peale mullaharimist) ning see põhjustab võimalikud erinevused. Samas on a hilissügisel märgata Kukeveres olulist ja Aravetes mõõdukat Corg tõusu peale kündi. Kukevere ala Corg sisaldus annab osalise seletuse ka mikroelementide sisalduse suurele kõikumisele, on ju need näitajad omavahel tihedalt seotud. 76

77 25.sept 3.okt 15.okt 22.okt 29.okt 5.nov 12.nov 19.nov 26.nov 3.dets 21.apr 28.apr 5.mai 12.mai 19.mai 25.mai 2.jun 16.jun 30.jun 14.juuli 29.juuli 12.aug 25.aug 8.sept 15.sept 29.sept 6.okt 13.okt 20.okt 27.okt 3.nov 10.nov 17.nov 1.dets 20.apr 27.apr 4.mai 11.mai 18.mai 1.juuni 8.juuni 22.juuni 6.juuli 20.juuli 3.aug 18.aug 31.aug 15.sept 21.sept 6.okt 20.okt 2.nov 16.nov 1.dets 8.dets % 6,5 6,0 5,5 5,0 Aravete Kukevere 4,5 4,0 3,5 3,0 2,5 2, Joonis 41. Orgaanilise süsiniku sisaldus NTA uurimisaladel Olulise osa NTA uuringust moodustab ka taimekaitsevahendite jääkide sisalduse määramine NTA tootmispõldudel. Eelmistel aastatel määrasime lisaks ülalmainitule ka saasteainete sisaldusi, kuid kuna nende sisaldus osutus suhteliselt väikeseks, siis loobusime ja määrasime selle arvelt enam taimekaitsevahendite jääke, sealhulgas esimest korda ka glüfosaati ja tema laguprodukti AMPAt. Taimekaitsevahendite jääkide sisaldust uuriti 33 juhuslikult valitud tootmispõllult NTA alal. Neist 13 proovi ei sisaldanud ühtegi jääki, 15 proovis oli 1 jääk ja 5 proovis enam kui üks taimekaitsevahendi jääk (joonis 42). Toimeainetest olid esindatud: trifluraliin, glüfosaat, 4,4DDE, DDE ja DDT. Kokku oleme 4 aasta jooksul määranud kogu Eestis erinevate uuringute raames 66. põllult kogutud mullaproovist taimekaitsevahendite jääkide sisaldust tootmispõldudel (KeM uurimisalad, NTA uuring) ja tuvastanud jääke 34 proovist ehk ca 50%. Leitud toimeained: trifluraliin (24 juhul), prometriin (1), DDT (4), DDE (4), pirimhos-methyl/aktellik (1), glüfosaat (7, määrati alates 2009.) Toimeainete kontsentratsioonid on siiski suhteliselt väikesed - maksimaalne 0,25 mg/kg. Enamus alla 0,05 mg/kg. Normiga on lubatud kuni 0,5 mg/kg. 77

78 Joonis 42. Proovikohtade paiknemine NTA alal ja taimekaitsevahendite jääkide esinemine Kokkuvõte Uurimisalade põldude N min sisaldus oli rohumaana kasutamisel väga väike. Rohumaa ümberkünnil vabaneb orgaanilise aine lagunemisel märkimisväärne hulk N min ja koos lisatud mineraalväetisega tõuseb N min sisaldus suhteliselt kõrgele. Taimede aktiivsel kasvuperioodil kulutatakse mullas sisalduv N min suhteliselt kiiresti uue orgaanilise aine tootmiseks ja juba 1,5 kuu möödudes on N min sisaldus võrdne ja isegi väiksem väetamiseelsest tasemest. 78

79 Sügisesel sademeterikkal perioodil N min sisaldus mullas väheneb pidevalt peamiselt leostumise tõttu ja muld suudab sellest akumuleerida vaid väikese osa. Väetamisnorm kajastus otseselt mulla N min sisalduses. Vastupidiselt seniarvatule võime väita, et suhtelisel madala S sisalduse korral mullas on selle muutus väike ehk tegelikult oleks võimalik mulla S sisaldust siiski ka mullaprooviga kindlaks teha seniarvatust kvaliteetsemalt. Mulla külmumine pinnalt ei lõpeta orgaanilise aine lagunemist mullas ja seetõttu on tavaliselt varakevadel mullas toitelementide sisaldus suurem kui hilissügisel. Uuringupõldudel kasutatav agrotehnoloogia ei taga mulla piisavat varustamist toitainetega üldiselt toitainete sisaldus langeb. Suhteliselt palju muutub Cu ja Mn sisaldus mullas, seevastu B sisaldus on stabiilsem. Väga suur on Corg sisalduse kõikumine Kukevere alal, ilmselt on põhjuseks osaliselt proovivõtutrassi paiknemine orgaanilisel mullal. Taimekaitsevahendite jääke leidsime umbes pooltel põldudel, kuid üldised kogused on suhteliselt väikesed. Enimleitud jääk oli trifluraliin. N min fikseerimine mullas on suhteliselt lühiajaline ja suuremate väetiskoguste kasutamisel tuleb kindlasti neid kasutada jaotatult EROSIOONIOHTLIKE ALADE UURING (INDIKAATOR MULLAKADU ) Põllumajandusuuringute Keskuses on erosiooniohtlike alade uuringuid teostatud aastatel Erosiooniprotsessi uurimine on väga mitmetahuline ja suuremahuline töö, mis hõlmab maakasutuse uuringuid nii tuule- kui vee-erosiooni osas, samuti mullakao analüüsi USLE mudeli põhjal ning välitööde baasil teostatavaid uuringuid Maakasutuse uuringud vee-erosioonist mõjutatud muldadel Teostaja: PMK mullaseire büroo (kasutatud on ka PRIA aasta maakasutuse andmeid). Töö eesmärgiks oli vee-erosioonist mõjutatud muldadel (erodeeritud mullad mullakaardil) maakasutusest tuleneva erosiooniohtliku pinna leidmine. GIS analüüsi ja päringute tulemusena leiti põllukultuuride (kaasa arvatud lühiajalised rohumaad) all olev erodeeritud muldade pind maakondade ja valdade kaupa (joonis 43). 79

80 Joonis 43. Erodeeritud muldade paiknemine valdades PRIA põllumassiivide registris olevatel põllumaadel (põllukultuurid + lühiajalised rohumaad) (PMK 2009, PRIA andmetel) Kuna erosioon on tugevasti seotud maakasutusega, siis alustati aastal veeerosiooniuuringuid maakasutuse uuringutega testvaldades, mis asuvad potentsiaalselt erosiooniohtlikel aladel. Nüüd on vee-erosiooni riskialade suurust täpsustatud ja uuendatud aasta PRIA maakasutuse alusel. Vastavalt mullakaardil eristatud erodeeritud muldadele (hõlmates nii nõrgalt, keskmiselt kui tugevasti erodeeritud muldi) tehti päringud, selgitamaks välja maakasutus nendel konkreetsetel muldadel, vajadusel täpsustati maakasutust ortofotode abil. Vee-erosioonist haaratud mullad on koondunud enamasti Lõuna-Eestisse, hõlmates peamiselt nelja maakonda (Võru, Valga, Põlva ja Tartu), mille erodeeritud muldadest PRIA massiivide piiresse jäi kokku ha (11,2% kõikidest PRIA põllumassiivide registris olevatest põllumassiividest nendes maakondades) ja sellest põllumaa alla ha (40% erodeeritud muldadest ja 4,5% PRIA põllumassiivide registri põllumaadest antud maakondades). Ülejäänud maakondades (Viljandi, Jõgeva, Ida-Viru, Lääne-Viru ja Järva), kus erodeeritud muldi on mullakaardil eristatud, jäi PRIA põllumajanduslikult kasutatavaid massiive erodeeritud muldadele ha (0,8% antud maakondade PRIA põllumassiivide registris olevatest põllumaadest) ja sellest põllumaana on kasutatav ha (45% E-muldadest ja kõigest 0,4% antud maakondade PRIA põllumassiivide registri põllumaadest). Vallatasandil olid põllumaana kasutusel suurimad erodeeritud muldade pinnad Põlvamaal Valgjärve vallas, kus PRIA registri põllumassiividel asuvatest erodeeritud muldadest 68% (1 387 ha) kasutatakse põllumaana ja Kanepi vallas kus põllumaana kasutatakse 54% (1 001 ha) erodeeritud muldadest (joonis 43). Kõrge erodeeritud muldade kasutamisega põllumaana paistab silma ka Nõo vald Tartumaal kus PRIA põllumassiivide registri massiividest paikneb erodeeritud muldadel ha ja sellest kasutatakse põllumaana 74% (996 ha). 80

81 Tuuleerosiooni maakasutuse uuring Teostaja: PMK mullaseire büroo (kasutatud on ka PRIA aasta maakasutuse andmeid) Eesmärk: tuuleerosioonile vastuvõtlikel muldadel maakasutuse uurimine. PRIA maakasutuse tabelite, mullakaardi ja ortofotode kaasabil määrati põllumaa pind, mis harimise ja kultuuride ajutise puudumise tõttu võib potentsiaalselt tuuleerosioonist mõjutatud saada. Tuuleerosiooni uurimiseks võeti mullakaardi alusel välja kõik üle 3 ha suurused liivmuldadega PRIA põllumassiivide registris olevad massiivid ja üle 0,5 ha suurusega turvasmullamassiivid rannikuäärsetes maakondades ja Peipsi ning Võrtsjärve 10 km puhveralal ning hinnati nende alade maakasutust PRIA aasta maakasutustabelite ja ortofotode alusel. Eristati põllumaad (põllukultuurid ja lühiajalised rohumaad), mis on potentsiaalselt tuuleerosioonist enam ohustatud seoses ajutise taimkatte puudumise ja harimistöödega. Tuule-erosiooniohtlikel muldadel oli põllumaadena kasutuses enam kui 1000 hektarit neljas vallas (Audrus ja Halingas Pärnumaal, Tarvastu vallas Viljandimaal ja Pühalepa vallas Hiiumaal) (joonis 44). Joonis 44. Deflatsiooniohtlikud mullad PRIA põllumassiivide registri põllumaadel valdade lõikes tuulisemates piirkondades (rannikuäärsetes maakondades ja Peipsi ning Võrtsjärve ümbruses) (PMK 2009, PRIA andmetel) Kokku on liivasid analüüsitud piirkondades PRIA registri põllumassiividel ha ja sellest põllumaana kasutusel ha (32,3%). Turvasmuldi oli valitud tuulisemates piirkondades PRIA registri põllumassiividel kokku ha ja sellest põllumaana kasutuses ha (32,7%). Seega kokku oli aasta PRIA maakasutuse andmete alusel tuuleerosiooniohtlikke pindu PRIA registri põllumassiividel ha (17% PRIA registris olevatest põllumassiividest, mis jäävad Eesti tuulisematesse piirkondadesse ehk siis rannikuäärsetesse maakondadesse ja 10 km Peipsi ja Võrtsjärve puhvertsooni) ja põlluna kasutati, ehk siis 81

82 tuuleerosioonist enam ohustatud pinda oli ha (32,5% tuuleerosiooni riskiga piirkondade muldadest ja 5,6% PRIA põllumassiivide registri põllumaadest tuulisemates piirkondades) Tuuleerosiooni väliuuringud Uurimistöö baseerub PMK aasta andmetel. Eesmärgiks oli tuuleerosiooni väliuuringute analüüsil selgitada erosiooniprotsessi mõju muldade omadustele, viljakusele ja produktiivsusele. Välitööde käigus valiti välja 3 uurimisala, kus on eelnevalt täheldatud tuuleerosiooni ehk siis mulla kandumist tuulega kas põllu piires või siis ka põlluga piirnevatele aladele. Uurimisalad paiknevad: 1) Audrus Pärnu maakonnas, maakasutus oli lühiajaline rohumaa (põldhein - ristik, timut). Eelnevatel aastatel on ala pidevalt olnud kasutusel põllumaana. 2) Altkülas, Padise vallas, Harjumaal, kasutatakse põllumaana (porgandikasvatus) 3) Piirsalus, Risti vallas, Läänemaal, kasutatakse põllumaana (kartul, raps, teravili, põldhein), prooviaastal anti ka orgaanilist väetist (tahesõnnik) Uuritud aladel olid mullaliikideks: Audrus leetunud gleimuld; Altkülas ja Piirsalus leetjas gleimuld (GI), kõikidel aladel oli lõimiseks liiv. Uuringud viidi läbi huumustransektide meetodil. Aastal 2007 rajati Audru uurimisalale kolm transekti, aastal 2008 lisandus Audru põllule veel kaks transekti; Piirsalu uurimisalale rajati kaks ja Altkülasse kolm huumustransekti, aastal 2009 rajati Altküla uurimisalale lisaks veel kolm transekti. Transektidele rajati 20 m vahedega poolkaeved (ainult Altküla aasta transektidel poolkaeved 10 m tagant). Poolkaevetest mõõdeti huumushorisondi tüsedus ja võeti proovid laboratoorseks analüüsiks. Laboris määrati orgaaniline süsinik (Corg) (%), liikuvad toitained fosfor ja kaalium (mg/kg), ph ja lasuvustihedus. Tuuleerosiooni mõju oleneb oluliselt ka tuultele avatud massiivide suurusest. Altküla uuritavad massiivid (54,2 ja 63,6 ha) olid tunduvalt suuremad kui Piirsalus (uuritava massiivi suurus 23 ha) ja eriti Audrus (5,6 ha). Samuti oli Altkülas tuultele avatud pind kõrvalasuvate avatud massiivide näol suur (143 ha). Transektid olid uuritavatele massiividele paigutatud nii, et oleks võimalik jälgida ka metsaservade ja muude tuuletakistuste (põõsad kraavis) mõju mullaomaduste kujunemisele, sest näiteks Kase (1996) uurimistööde kohaselt ulatub puude mõju tuulte pidurdajana kaugusele, mis võrdub kahekümnekordse puude kõrgusega. Sageli väljendub tuuleerosiooni mõju mullaprofiilis just varieeruva huumushorisondi tüsedusena (millega kaasnevad suured varieeruvused ka orgaanilise süsiniku sisaldustes ja -varudes). Kõigil kolmel väliuurimisalal olid huumushorisondi tüsedused, Corg sisaldused ja -varud vägagi varieeruvad ja esines väga järske muutusi kus trassi ühes poolkaeves oli madalaim näitaja ja juba järgmises (20 m pärast) kogu trassi kõrgeim näitaja. Audru ja Altküla uurimisaladele oli iseloomulik ka huumushorisondi ebaühtlikkus, mis väljendub peenikeste valkjaspruunide liivatriipude esinemises (viitab selgelt tuuleerosiooni mõjule), samuti oli sageli horisondi alumine osa laiguline (kollakaspruunid liivalaigud). 82

83 Kuna Audru uurimisala oli teistega võrreldes suhteliselt väike, siis oli võimalik kogu uuritav ala katta huumustransektidega ja siin võib näha huumushorisondi varieerumist, kus on selgelt välja kujunenud madalama huumushorisondiga piirkonnad ja niinimetatud kuhjealad, mis tõenäoliselt kopeerivad valitsevate tuulte suunda (joonis 45). Joonis 45. Huumushorisondi tüseduse (cm) varieeruvus Audru uurimisalal (PMK 2009) Liikuvate toitainete sisaldused varieerusid samuti võrdlemisi suurtes piirides, kuid üldine tendents oli, et uuritud aladel olid kõrged fosforisisaldused ja võrdlemisi madalad liikuva kaaliumi sisaldused. Altküla uurimisala ühel transektil tuli selgelt välja ka liikuvate toitainete suur erinevus pealepuhutud 6-7 cm kihis võrreldes ümbritseva alaga kus tuuleerosiooni pealekannet ei olnud toimunud. Pealepuhutud kihil olid huumushorisondist tunduvalt erinevad omadused veidi kõrgem ph kui ümbritseval alal, peaaegu neli korda kõrgem K-sisaldus (134 mg/kg) kui ümbritseval alal, mille keskmine K-sisaldus oli kõigest 34 mg/kg. Samas jällegi P-sisaldus oli pealepuhutud kihis tunduvalt madalam (60 mg/kg) kui ümbritseval alal, mille keskmine P-sisaldus oli 131 mg/kg (joonis 46). 83

84 Joonis 46. Liikuva fosfori ja kaaliumi sisaldused (mg/kg) Altküla uurimistransektil A, kus võis täheldada tuule pealekannet ja sellest tingitud elemendi sisalduse olulist erinevust (transektil poolkaeve nr 3) (PMK, 2009) Pikaajaline aasta keskmine mullaärakanne Võru, Põlva ja Saare maakonnas modelleerituna USLE mudeliga Uurimistöö autorid Ain Kull ja Anne Kull, Tartu Ülikool (PMK tellimusel). Töö eesmärgiks on mullaerosiooni modelleerimine ja mullaärakande arvutamine (t/ha*aastas) USLE mudeli põhjal kolmes testmaakonnas, milleks on tugevalt liigestatud reljeefiga Põlva ja Võru maakond ning suhteliselt tasase pinnamoega Saare maakond. Testmaakondadest Võrumaa ja Põlvamaa kohta koostati digitaalsed kõrgusmudelid (DEM) baaskaardi (1:50 000) ning Saaremaa kohta kuni 1: mõõtkavaga kaartide põhjal, mille alusel arvutati USLE mudelile nõlva kalded, pikkused ning LS faktor (arvutati voolu pikkusest, m-faktorist ja nõlvakaldest kraadides). Maakasutusfaktor arvutati digitaalse põhikaardi maakasutuse alusel ning seda täiendati PRIA a digitaalse andmebaasi alusel. EMHI pikaajaliste klimatoloogiliste aegridade põhjal töötati välja USLE mudeli R faktor (sademete faktor) ning 1: mõõtkavas mullakaardi alusel leiti mullafaktor. Kõige suurem on aasta keskmisena ärakanne Võrumaal kus kogu maakonna kõigi alade keskmine ärakanne on 0,09 t/ha*a, pisut väiksem on maakonna keskmine ärakanne Põlvamaal (0,06 t/ha*a) ja oluliselt väiksem Saare maakonna keskmine mulla ärakanne (0,02 t/ha*a). Põlva maakonnas on erosioonist enam haaratud maakonna lääneosa, mis jääb Otepää kõrgustiku idaossa, samas kui Põlva maakonna idaosas on mulla ärakande väärtused väga väikesed (enamasti alla 0,05 t/ha*a). Ka Saare maakonnas on mulla ärakanne minimaalne, vaid vähestes kohtades ületab ärakanne 0,1 t/ha*a). Kuigi maakasutusest suurima osakaaluga on metsamullad (Saaremaal 58%, Võrumaal 52.5% ja Põlvamaal 45.5%), siis mullaärakandest annab põhiosa põllumaa (välja arvatud lühiajalised rohumaad), mis Põlvamaal annab 84.7%, Võrumaal 73.4 ja Saaremaal 65% kogu maakonna summaarsest mullakaost. Ka keskmine ärakande intensiivsus on lühi- ja pikaajalistel kultuurrohumaadel ning looduslikul rohumaal tunduvalt madalam (ulatudes 0,006 t ha aastas 84

85 Saare maakond Võrumaa Põlvamaa Maakond Põllumaa (välja arvatud lühiajalised rohumaad) Mets Lühi- ja pikaajalised kultuurrohumaad Looduslik rohumaa puuviljaaiad, metsamarjakultuurid Saaremaal kuni 0,04 t Võrumaal) kui seda on erosioon põllumaadel (ulatudes kuni 0,43 t ha aastas Võrumaal) (Tabel 4). Tabel 4. Olulisemate maakasutuskomplekside pindala (ha), summaarne aastane mulla ärakanne vastavast maakasutuskompleksist (tonni/aastas), keskmine ärakande intensiivsus (t/ha*a) ning maakasutuskompleksi osakaal maakonna pindalast ja koguärakandest (%) (PMK 2009) Pindala (ha) Ärakanne (tonni/aastas) Keskmine ärakande intensiivsus (t/ha*a) 0,22 0,011 0,013 0,016 0,04 % maakonna pindalast 22,8 45,2 10,9 9,0 0,2 % maakonna koguärakandest 84,7 8,4 2,4 2,5 0,1 Pindala (ha) Ärakanne (tonni/aastas) Keskmine ärakande intensiivsus (t/ha*a) 0,43 0,024 0,04 0,04 0,5 % maakonna pindalast 15,3 52,5 14,6 8,7 0,1 % maakonna koguärakandest 73,4 14,0 6,0 4,1 0,7 Pindala (ha) Ärakanne (tonni/aastas) Keskmine ärakande intensiivsus (t/ha*a) 0,13 0,006 0,006 0,008 0,06 % maakonna pindalast 8,2 58,3 12,2 15,2 0,06 % maakonna koguärakandest 65,0 21,5 4,1 7,6 0,2 85

86 Mullakaartidel kajastuvad erodeeritud ja deluviaalmuldadega alad on välja kujunenud aastasadu või -tuhandeid kestnud protsesside tulemusena ja ei pruugi olla praegusel ajal enam aktiivsest mullaärakande protsessist hõlmatud. USLE mudeliga modelleeritud mullaärakanne näitab siiski, et ligi 37% tänapäevasest mullaerosiooni käigus ärakantavast mullast langeb mullakaardil erodeeritud muldadena klassifitseeritud muldade arvele ning koos deluviaalmuldadega tõuseb nende osakaal mulla ärakandes 50%-ni. Siin tuleks arvestada seda, et erodeeritud muldade levik on üsna tagasihoidlik (Koka (1995) andmetel 2,1% kogu territooriumist ja 5,5% põllumajanduslikust maast) ja seega summaarselt toimub suurem osa mulla ärakandest siiski muudelt muldadelt. Mitteerodeeritud muldadel on ärakande intensiivsus küll tunduvalt madalam kui erodeeritud muldadel. Mõningal määral toimub erosioon USLE järgi umbes 99.9% aladel, aga ärakande intensiivsus on väga madal (valdavalt 0,0001 t ja vähem ehk alla arvutustäpsuse). Kokkuvõte erosiooniuuringutest 1. Vee-erosiooni maakasutuse uuringul selgus, et vee-erosiooniohtlikus piirkonnas on erodeeritud muldi PRIA põldude registris olevatest põllumajanduslikus kasutuses olevatest maadest ligikaudu 40 tuhat ha ja sellest 41% ( ha) on kasutusel põllumaana, ehk siis potentsiaalselt vee-erosiooni ohtlikumad. 2. Tuuleerosiooni maakasutuse uuringul selgus, et tuuleerosioonile vastuvõtlikes piirkondades (rannikuäärsetes maakondades ja suurte järvede ümbruses) ning kerge lõimisega (liiv)muldadest ja turvasmuldadest on PRIA põllumajanduslikult kasutatavatest maadel ha ja sellest 32% (34 000ha) on kasutusel põllumaana, ehk siis sellel maal on tuulekande risk suurem. 3. Tuuleerosiooni väliuuringutele tuginedes võib öelda, et tuulekanne põhjustab peamiselt muldade omaduste varieeruvamaks muutumist põldude ja massiivide piires ja erinevalt vee-erosioonist suuremaid muldade ärakandeid ja kuhjumisi ei toimu. Küll aga võib esineda külvatud seemnete ärakannet koos mullaga ja pealepuhutud õhuke mullakiht võib olla oluliselt erineva liikuvate toitainete sisaldusega. 4. Vee-erosiooni uuring USLE mudeli põhjal Põlva-, Võru- ja Saaremaal näitas erodeeritud muldade suurt osakaalu kogu mullakandest (37%) kuigi erodeeritud muldade osatähtsus maafondist on võrdlemisi väike (~2%), mis näitab erodeeritud muldadel mullakao märksa suuremat intensiivsust ning see suureneb erodeerituse astme tõusuga. Samuti oleneb mullakadu maakasutusest, olles kümme korda intensiivsem põllukultuuride (välja arvatud lühiajalised rohumaad) all ja mustkesa kasutamisel ehk siis intensiivselt haritaval põllumaal. Keskmine ärakande intensiivsus on siiski ka erodeeritud muldade leviku piirkondades küllaltki madal ning jääb kultuurrohumaadel Võrumaal 0,04 t/ha*a piiresse ja intensiivselt haritaval maal 0,43 t/ha*a. 86

87 MULLAPROOVIDE PARAMEETRITE MUUTUMINE SÄILITAMISEL Mullaviljakuse hindamiseks kogutavate mullaproovide erinevate parameetrite muutumine sõltuvalt proovide analüüsieelsest säilitamisest, mullaomadustest ja säilitustingimustest Töö teostaja: Põllumajandusuuringute Keskus, Mullaseire büroo Mullaviljakuse hindamiseks kasutatakse keskmise proovi meetodit ja sageli tuleb ette olukordi, kus proovi pole võimalik koheselt laboratooriumisse toimetada ja seetõttu tuleb proove säilitada väljaspool laborit kuni nende transportimiseni laborisse. Samas on teada, et mikroorganismide aktiivse tegevusega perioodil kogutud proovides jätkub aktiivne bioloogiline tegevus, mis võib avaldada mõju hilisemale laboratoorse analüüsi tulemusele ja tulemus kajastab ka toimunud muutusi, mitte olukorda proovivõtmise hetkel. Seetõttu on oluline teada, kas need muutused on kõikides muldades sarnased, kui suured ja millise suunaga need muutused on. Vastavalt nendele teadmistele on võimalik täpsustada proovide kogumise ja hoidmise metoodikat ja koos sellega parandada proovikogumise kvaliteeti ja suurendada tulemuste täpsust. Selgitatakse võimalikud muutused proovide toiteelementide sisalduses laboratoorse analüüsi eelse säilitamise tulemusena. Metoodika Uuringu käigus koguti proovid 29. augustil ja 7. novembril erinevatest mullastik-klimaatilistest tingimustest Tartumaalt Rõhult ja Lääne-Saaremaalt. Tartumaal oli tegemist karbonaadivaesel moreenil kujunenud LP mullaga ja Saaremaal rähkmullaga. Esmalt koguti 4-5 kilone mullaproov huumushoriondist, mis hoolikalt segati ja eraldati sellest 12 proovi kaaluga ca 300g, mis toimetati laboratooriumisse. Neli proovi analüüsiti kohe peale ettevalmistuse tegemist, 4 proovi säilitati üks kuu ja neli proovi kaks kuud laboritingimustes. Laboratoorse analüüsi tulemusel selgitati toiteelementide sisalduse muutus proovi säilitamisel kahe kuu jooksul. Tulemused ja arutelu Jooniselt 47 selgub, et Saare uurimisalal varasemalt võetud mullaproovi 1 kuu (Saare 2) ja 2 kuu (Saare 3) säilitamisel enamuse toiteelementide sisaldus langes kuni 24% (B). Sealjuures P, K, Cu ja Mn sisaldus mullaproovis langes ühtlaselt, kuid Ca, Mg ja B sisaldus langes rohkem peale kuu möödumist ja seejärel tõusis taas. Kõige stabiilsem näitaja oli happesus ja siin ei toimunud praktiliselt muutust proovi säilitamisel. Corg sisaldus tõusis nii varasema kui hilisema proovi säilitamisel ja seda kuni 10%, mis on sellise stabiilse näitaja jaoks suhteliselt suur kõikumine. Hilisema proovi säilitamisel olid enamus näitajaid vastupidiselt varasemale proovile suurenenud kuni 17% (Cu). Toiteelementidest vaid K sisaldus 1 kuu möödudes langes 5%, kuid 2 kuu möödudes tõusis esialgsele tasemele. P ja B sisaldus 1 kuu möödudes suurenes, kuid 2 kuu möödudes langes taas, B puhul esialgsele tasemele. 87

88 muutuse indeks muutuse indeks 0,20 0,15 0,10 0,05 0,00-0,05-0,10-0,15-0,20 Saare 2 Saare 3 Saare 5 Saare 6-0,25 OrgC ph P K Ca Mg Cu Mn B Saare 2 0,08 0,00-0,04-0,05-0,03-0,04-0,04-0,02-0,24 Saare 3 0,11-0,01-0,10-0,07-0,01-0,01-0,12-0,19-0,22 Saare 5 0,10-0,01 0,10-0,05 0,10 0,07 0,11 0,07 0,07 Saare 6 0,00 0,00 0,05 0,00 0,16 0,10 0,17 0,08 0,00 Joonis 47. Agrokeemiliste omaduste muutus Saare ala proovides Tartu proovide tulemused on toodud joonisel 48, millelt selgub, et üldised trendid on sarnased Saare proovide toitainete sisalduse muutusega - varasemate proovide tulemused vähenesid ja hilisematel proovide suurenesid. Sarnaselt käitus ka Corg, mille sisaldus kõikidel juhtudel tõuseb vähesel määral. Veidi erinevalt käitub ka fosfor - varasel proovil 1 kuu möödudes sisaldus veidi tõuseb, kuid kahe kuu möödudes langeb 5%. Samasugune tagurpidiefekt on ka K sisalduses, mis hilisemal proovil ühe kuu möödudes langeb, kuid seejärel tõuseb koguni 11%. 0,50 0,40 0,30 0,20 Tartu2 Tartu3 Tartu5 Tartu6 0,10 0,00-0,10-0,20 OrgC ph P K Ca Mg Cu Mn B Tartu2 0,01 0,01 0,01-0,04-0,06-0,06-0,07-0,12-0,17 Tartu3 0,01 0,00-0,05-0,07-0,06-0,06-0,08-0,16-0,14 Tartu5 0,03-0,01 0,14-0,04 0,03 0,04 0,05 0,07 0,06 Tartu6 0,04 0,00-0,01 0,11 0,09 0,10 0,40 0,13 0,02 Joonis 48. Agrokeemiliste omaduste muutus Tartumaa proovides 88

89 mg/kg mg/kg Ülejäänud elemendid siis varasel proovil langevad enamikel juhtudel juba ühe kuu möödudes, kuid hilistes proovides tõuseb sisaldus isegi kuni 40% (Cu). Selline muutus on väga üllatav ja vajab edasist põhjalikumat käsitlust. Üldiselt jäävad muutused 10% piiresse. Kuna toiteelementide sisalduse muutused on erisuunalised ja erineva väärtusega, siis töötlesime andmeid ka statistiliselt, uurimaks muutuste usutavust. Joonistelt 49 ja 50 näeme, et P ja K puhul on enamus muutusi ka statistiliselt usutavad, kuid siiski on ka osa toimunud muutusi mitteusutavad. Näiteks ei ole usutav Saare ala varajase proovi K sisalduse langus kahe kuu möödudes. 330,0 280,0 230,0 P K 180,0 130,0 Saare1 Saare 2 Saare 3 Saare1 Saare 2 Saare 3 Joonis 49. P ja K muutus ja selle väärtuste hajuvus Saare alal 100,0 90,0 80,0 70,0 60,0 P K 50,0 40,0 30,0 Tartu1 Tartu2 Tartu3 Tartu1 Tartu2 Tartu3 Joonis 50. P ja K muutus ja selle väärtuste hajuvus Tartu alal 89

90 Toiteelementide sisalduse täpsemate muutuste hindamisel peab arvestama ka laborimeetodite mõõtemääramatusest ehk analüüsi standardijärgsest proovitulemuste hajumisest võrreldes pikaajalise keskmisega. Mõõtemääramatuse minimeerimiseks kasutatakse kontrollmulda, mida võrreldakse täpsustamiseks nö X-kaardi tulemusega ja saadakse nn taandatud tulemus. Kuna täpsemates uuringutes võib see teatud juhtudel oluliselt mõjutada analüüsitulemust, siis esitame meie uuringu katsetulemused ka taandatud analüüsitulemustena (joonised 51 ja 52). 0,15 0,10 0,05 0,00-0,05-0,10-0,15 saare2 saare5 saare3 saare6-0,20 P K Ca Mg Cu Mn B saare2-0,01-0,01-0,01-0,04 0,00 0,03-0,16 saare3-0,04-0,04 0,01 0,00-0,01-0,03-0,18 saare5 0,09 0,04 0,07 0,03 0,12-0,01 0,12 saare6 0,03-0,04 0,08 0,06 0,00 0,04-0,02 Joonis 51. Taandatud tulemustega agrokeemiliste omaduste muutus Saare ala proovides 0,20 0,15 0,10 0,05 0,00-0,05 tartu2 tartu3 tartu5 tartu6-0,10-0,15 P K Ca Mg Cu Mn B tartu2 0,04 0,00-0,04-0,06-0,01-0,10-0,09 tartu3 0,02-0,05-0,04-0,04 0,03 0,00-0,10 tartu5 0,12 0,05 0,01 0,00 0,05-0,01 0,11 tartu6-0,02 0,08 0,02 0,05 0,18 0,09 0,00 Joonis 52. Taandatud tulemustega agrokeemiliste omaduste muutus Tartu ala proovides 90

91 mg/kg Tulemuste võrdlusel (joonised 47, 48, 51 ja 52) selgub, et taandatud tulemustes on muutused üldiselt väiksemad ja muutuste suund varaste ja hiliste proovide võrdlusel pole enam nii selgelt defineeritav, kuigi ka taandatud tulemustega varastes proovides toitainete sisaldus üldiselt langeb (sinine ja punane tulp valdavalt miinuses). Kuigi toitelementide sisalduse muutus on taandatud proovides üldiselt väiksem, on ka siin suhteliselt suuri muutusi, näiteks Tartu alal liikuva P sisaldus muutus hilistes proovides on 14% - 1 kuu möödudes tõuseb 12% ja siis 2 kuu möödudes langeb 2%. Samuti on suhteliselt suur Saare liikuva P muutus, ulatudes 9%-ni ning suhteliselt suured on muutused Cu, Mn ja B sisalduse muutuses säilitamisel, ulatudes 7. juhul ka üle 10%. Vastavalt akrediteerimisprotsessile on igale akrediteeritud laborianalüüsile kinnitatud ka oma nn hajuvuse piir mõõdetavale parameetrile ehk laiendmääramatus (U). PMK agrokeemia laboril on Mehlich III meetodit kasutades näiteks liikuva P laiendmääramatus 8% ja liikuva K puhul 10%. Antud laiendmääramatuse kasutamisel meie uuringu P ja K tulemuste hajuvuse kontrollimisel selgub (joonis 53), et ükski sisalduse muutus ei ületa laiendmääramatusest tingitud hajumist. Sama kehtib ka ülejäänud elementide puhul, seega on hajumine väiksem kui laiendmääramatus ja muutused seega mitteusutavad. 400,0 350,0 300,0 250,0 200,0 P K 150,0 100,0 50,0 0,0 Saare1 Saare 2 Saare 3 Saare4 Saare5 Saare6 Tartu1 Tartu2 Tartu3 Tartu4 Tartu5 Tartu6 Joonis 53. Liikuva P ja K sisalduse hajuvuse iseloomustamine laiendmääramatuse (±U) seisukohalt Kokkuvõte Mullaproovide säilitamisel 2 kuu jooksul toatingimustes võib maksimaalne toiteelementide sisaldus muutuda kuni 40% (Cu puhul) Muutuste suund on erinev, sõltudes proovivõtmise ajast järgmiselt: soojemal ajal võetud proovides toitainete sisaldus valdavalt langeb ning külmemal ajal võetud proovides sisaldus suureneb. 91

92 Corg sisaldus suureneb sõltumata proovivõtmise ajast. Madalama Corg sisaldusega mullas on muutus suhteliselt tühine. Mida kõrgem on toitainete sisaldus, seda suurem on ka üldiselt sisalduse muutus säilitamisel Enamus toimunud muutusi on ka statistiliselt usutavad Suhteliselt enam muutuvad säilitamisel mikroelementide sisaldused Uuringut tuleks jätkata, et selgitada periood, mille jooksul muutusi enam ei toimu või on need tühised Taandatud proovitulemuste kasutamine teatud uuringutes, sh toiteelementide sisalduse dünaamika uurimustes on edaspidi vajalik Antud uuringus ei ületa ühegi elemendi sisalduse muutus laiendmääramatust ehk muutuste hajuvus jääb analüüsi laiendmääramatuse piiresse PÕLLUMULDADE LUPJAMISE MÕJU MULLAOMADUSTELE ERINEVA MELIORANDI JA KOGUSEGA TÖÖTLEMISEL Töö teostaja: Põllumajandusuuringute Keskus, Mullaseire büroo Selgitatakse erinevate meliorantide ja koguste ajalist mõju mullaomadustele lupjamisjärgselt. Jätkusuutliku põllumajanduse ja keskkonna üks komponente on mulla happesuse neutraliseerimine ja optimaalse kaltsiumiseisundi tagamine muldade lupjamisega. Siinkohal on väga oluline jälgida lupjamise mõju mullale nii lühema kui ka pikema ajavahemiku jooksul, samuti erinevate lubiväetiste ja nende koguste toimet. Metoodika Käesolev uuring on seotud Eesti maaelu arengukava meetme 1.8 Põllu- ja metsamajanduse infrastruktuuri investeeringutoetus seire ja hindamisega a sügisel selgitasime koostöös PRIA-ga välja ülalmainitud toetuse raames lupjamistegevuse toetust taotlenud isikud ja koostasime vastava GIS andmebaasi. Kahjuks ei olnud eelmise aasta lõpuks ükski taotleja veel lupjamist reaalselt teostanud, kuigi esialgu edastati PRIAst informatsioon, et Sossemetsa maaparandusühistu (MPÜ) on antud tegevuse ka teostanud. Hilisem kontrollimine näitas, et nii see siiski polnud. Joonisel 54 on esitatud taotlejad, kelle taotlus oli rahuldatud a septembrikuu seisuga. 92

93 Joonis 54. Rahuldatud lupjamistoetused maaparandustoetuse raames Kuigi uuringu käigus selgus, et ka Sossemetsa MPÜ ei olnud tegelikult lupjamist teostanud, võeti antud objektilt mullaproovid agrokeemiliste omaduste selgitamiseks. Esialgne eeldus oli jälgida lupjamisjärgselt lupjamise ajalist mõju. Enne proovide võtmist täpsustasime PRIA vastava ametnikuga tööde teostamist uurimisalal ja meile edastatud info kohaselt oli Sossemetsa objekt lubjatud septembris Sellest infost lähtuvalt võeti 3. novembril põllult proovid ja analüüsiti. Proovide analüüs selgitas, et siiski ei olnud lupjamist teostatud - hilisem uurimine selgitas, et PRIAst saadud info oli ekslik. Proovivõtmise käigus selgus, et lupjamist teostati samal objektil, kuid teisel väljal samal päeval ehk 3. novembril ning ka uurimisala lupjamine viidi tegelikult läbi novembril aastal. Seega kajastab proovitulemus vahetult lupjamise eelset situatsiooni. Märkusena tuleb lisada, et lupjamist ei teostatud nõuetele vastavalt, sest kohalikku maaparandusbürood ei teavitatud lupjamistööde algusest nagu nõuab vastav seadusandlik akt. Aruandes esitatud tulemused nö lähtepunktiks enne lupjamist ja võimaldavad tegelikult lupjamise kvaliteeti paremini hinnata. Proovivõtmise käigus selgus ka asjaolu, et kui ortofotol on selgelt näha kraavid ja nende servades asuv võsa, siis maaparanduse käigus olid need elurikkuse seisukohast olulised elupaigad hävitatud. 93

94 Tulemused ja arutelu Sossemetsa MPÜ asub Pärnumaal Saarde vallas Jäärja külas. Uuringusse oli haaratud kogu maaparandusobjekti lõunapoole osa (kaart joonisel 55). Mullastikuliselt paikneb trass A 1/3 ulatuses gleistunud leetjal mullal (KIg) ja 2/3 ulatuses gleistunud kahkjal mullal (LPg), lõimis on kerge liivsavi ja saviliiv. B trass asub tervenisti gleistunud leetjal mullal (KIg), lõimiselt kerge liivsavi. Mullaproovid koguti novembri algul keskmise proovi meetodil, kus objektile paigutati kaks trassi (joonis 55): trass A ja trass B. Proov koguti mullapuuriga kuni 20 cm sügavuselt ja mõlemalt trassilt 4 korduses. Määratud agrokeemilised näitajad on toodud joonisel 56, lisaks määrati veel Corg sisaldus, mis Jäärja 1 trassil oli 2,5 % ja Jäärja 2 trassil 2,2%. Trasside võrdlusel näeme, et 1 trassi muld on happelisem, sisaldab vähem Ca ja Mg, kuid on rikkam omastatava P, K ja Corg sisalduse poolest. Lupjamistoetuse taotlemine antud objektile on õigustatud, sest Ca ja Mg sisaldus on madalam kui taimede optimaalseks kasvuks ja arenguks vaja. Optimaalsest tunduvalt vähem sisaldab muld ka omastatavat kaaliumi. Joonis 55. Sossemetsa maaparandusühistu ortofoto (enne maaparandust) koos mullakaardi andmete ja trasside asukohtadega Kordusproovid on kavas antud alalt võtta peale lupjamise teostamist ja korrata seda 3-5 aasta jooksul, kaasates uuringusse ka uusi täiendavaid alasid. 94

95 mg/kg mg/kg 140,0 120,0 100,0 80,0 ph P K Mg Ca ,0 1400,0 1200,0 1000,0 800,0 60,0 40, ,0 400,0 20,0 5,8 6,4 200,0 0,0 Jäärja1 Jäärja 2 0,0 Joonis 56. Sossemetsa MPÜ agrokeemilised näitajad Kokkuvõte Maaparandustoetuse raames teostatakse lupjamist väga väikesel pinnal võrreldes lubjatavate muldade osatähtsusega Eesti põldudel. Põhjuseks on asjaolu, et lupjamistööd ei ole taotluste hindamisel prioriteetne tegevus. Maaparandustoetuse raames teostatud tööd hävitavad teatud juhtudel loodusliku mitmekesisuse seisukohalt olulisi elupaiku (nt. kraavide asemel drenaazid). PKT üks olulisi eesmärke on bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ja parandamine. Sellest eesmärgist tulenevalt ei saa PKT liitunud tootjatele põhimõtteliselt projekteerida maaparandusobjekti rekonstrueerimist selliselt, et oleks tagatud ülalmainitud eesmärgi täitmine. Samas on siin probleemiks, et osa maaparandustoetuse taotleja (näit Maaparandusühistu) ei ole üldjuhul PKT liitunud tootja. Uuringu käigus selgus, et meetme administreerimine ei ole kõigil juhtudel sujuv, puudub piisav infovahetus PRIA ja kohalike Maaparandusbüroode vahel. Ilmselt ei ole piisavalt põhjendatud teatud objektide renoveerimise majanduslik ja keskkonnakaitseline otstarbekus. Uurimisala muld on piisavalt happeline ja vaene Ca sisalduse poolest ja lupjamine seetõttu igati õigustatud. 95

96 PÕLLUMULDADE BIOLOOGILISE MITMEKESISUSE UURIMINE JA SOBIVA METOODIKA VÄLJA TÖÖTAMINE (INDIKAATOR: COLLEMBOLATE ARVUKUS, LIIGILINE KOOSSEIS) (Antud uuringust on hetkel puudu liigilist kooseisu puudutavad tulemused ja nende analüüs). Töö teostaja: TTÜ Tartu Kolledž, Põllumajandusuuringute Keskus, Mullaseire büroo. Uuringu eesmärk on selgitada välja põllumuldade bioloogilise mitmekesisuse erinevused olenevalt viljelusviisist ja tehnoloogiast ning sõltuvalt muldade omadustest. Välja tuleb töötada sobiv metoodika mullaproovide võtmiseks ja analüüsiks, et saada interpreteeritavaid tulemusi bioloogilise mitmekesisuse hindamiseks ja erinevate põllumajanduslike tootmisviiside võrdlemiseks mullaelustiku seisukohalt. Hooghännaliste tähtsus seisneb selles, et nad on väga laialt levinud, nad on enim esindatud mullas ja taimses materjalis. Maismaa ökosüsteemis on hooghännaliste arvukus väga suur - miljoneid isendeid ühel ruutmeetril. Hooghännalised on väga head orgaanilise aine lagundajad, seega nad etendavad olulist osa aineringes. Oma elutegevusega, st väljaheidetega mõjutavad nad muldade struktuuri (Hopkin, 1997; Coleman et al, 2004). Hooghännaliste arvukus sõltub erinevatest keskkonnatingimustest nagu mulla tüübist ja struktuurist, mikro-floora olemasolust ja niiskustingimustest, pooride suurusest (Brown, 1978). Hooghännalised on väga tundlikud mulla harimise suhtes, eriti mulla tihendamise suhtes, neid kasutatakse laialdaselt bioindikaatoritena põllumajandusmaadel (Crossley et al, 1992). Tihendatud mullas väheneb hooghännaliste arvukus 30%, võrreldes normaalsete, mittetihendatud muldadega (Neher, Barbercheck, 1999). Põlde iseloomustavad näitajad on esitatud tabelis 5. Tabel 5. Vaatlusaluste proovialade iseloomustus ja proovivõtu aeg Koht Iseloomustus Mullatüüp Lõimis Proovivõtu aeg Ilmatsalu 1 (I1) Põld (oder, koristatud) (KSM) KIg ls Ilmatsalu 2 (I2) 3a rohumaa (hiljuti koristatud siloks) (KSM) DG; KI; KIg ls Ilmatsalu 3 (I3) Raps (hiljuti koristatud) (KSM) Kog (KIg) ls Olustvere 1 Tava (kaer, koristatud),väetati (O1) N72P18K36, Sekator Go ls Olustvere 2 Mahe I (sõnnikuta) (kaer, (O2) koristatud) LP sl Olustvere 3 Mahe II (sõnnik) (kaer, (O3) koristatud) LPg sl Rannu 1 (R1) Rukis, koristatud (KSM) LP, KI sl Rannu 2 (R2) Mahe (hernes, küntud põld) LP; KI sl Ilmjärve (Ij1) Pikaajaline rohumaa, üle 5 a.) E2o,KIg ls

97 Metoodika aastal katsetati pilootprojekti raames erinevaid hooghännaliste kogumise metoodikaid. Igale põllule tehti kaks kõrvuti asetsevat transekti, vahekaugusega cm; igalt transektilt võeti 10 proovi, proovide vahekaugus oli 10 m. Esimeselt transektilt võeti vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud metoodikale hooghännaliste proov 0-20 cm sügavuselt mullapuuriga, mille läbimõõt oli Ø 5 cm, kokku 10 proovi (Meyer, 1996). Laboris segati kokku iga põllu kümme mullamonoliiti, segatud koondproovist võeti 10 proovi, kaaluga 200 gr. Teiselt transektilt võeti proovid vastavalt prooviala iseloomule kas kahelt (0-10 cm ja cm) või kolmelt (0-5 cm, 5-10 cm ja cm) sügavuselt mullapuuriga (Ø 5 cm). Kihtide arv sõltus sellest, kas tegemist oli haritud maaga (kahelt sügavuselt) või rohumaaga (kolmelt sügavuselt). Tulemused ja arutelu Mikroobikoosluse üldine aktiivsus hingamisaktiivsuse alusel oli kõrgeim Ilmjärve (2,982 mg O 2 /kg KA*h) ja Rannu 2 proovialal (2,632 mg O 2 /kg KA*h), madalaim Olustvere 1 proovialal (0,759 mg O 2 /kg KA*h). Tabelis 6 on esitatud proovialade muldade parameetrid. Madalaim muldade happesus on Ilmjärve- Ij1 (5,3) ja Rannu 1- R1 (5,9) proovialadel. Ilmjärve (Ij1) proovialal on madalaimad toitainete sisaldused mullas, vastavalt 36,3 (P) ja 39,1 (K) mg/kg. Samamoodi on antud näitajad madalad ka Ilmatsalu 3- I3 prooviala mullas (59 (P) ja 97 (K) mg/ kg). Antud näitajad on kõrgemad Olustvere proovialadel (O1, O2 ja O3). Tabel 6. Proovialade muldade parameetrid (* - Corg) KOHT ph P K Ca Mg Cu Mn B Hu mg/ kg % I1 6, ,95* I2 7, ,17* I3 7, ,87* O1 6, ,52 O2 6, ,32 O3 6, ,53 R1 5, ,9 104,9 1,28 105,2 0,6 2,1 R2 6, ,5 82,2 1,7 114,8 0,5 1,9 Ij1 5, ,7 78,8 0,53 67,7 0,3 1,4 Mullaproovide mikrobioloogiliste analüüside tulemused on esitatud joonistel 57 ja 58. Kõrgeim mulla mikroobide biomass substraadi poolt indutseeritud hingamise (SIR) meetodil ilmnes Ilmatsalu 2 (I2) proovialal (0,789 mg biomass C/g KA) ja madalaim oli antud näitaja Olustvere 1 (O1) proovialal (0,243 mg biomass C/g KA). 97

98 Olustvere 1 Olustvere 2 Olustvere 3 Ilmjärve Rannu 1 Rannu 2 Ilmatsalu 1 Ilmatsalu 2 Ilmatsalu 3 mg biomassc/g KA SIR 0,900 0,800 0,700 0,600 0,500 0,400 0,300 0,200 0,100 0,000 proovialad Joonis 57. Mulla mikroobide aktiivne biomass, määratuna substraadi poolt indutseeritud hingamise (SIR) meetodil (PMK, 2009) Mikroobikoosluse üldine aktiivsus hingamisaktiivsuse alusel oli kõrgeim Ilmjärve (2,982 mg O 2 /kg KA*h) ja Rannu 2 proovialal (2,632 mg O 2 /kg KA*h), olles madalaim Olustvere 1 proovialal (0,759 mg O 2 /kg KA*h). mg O2/ kg KA*h 3,500 3,000 2,500 2,000 1,500 1,000 0,500 0,000 O1 O2 O3 lj1 R1 R2 I1 I2 I3 proovialad Joonis 58. Mikroobikoosluse üldine aktiivsus hingamisaktiivsuse alusel (PMK, 2009) Joonisel 59 on esitatud I transekti kümne mullamonoliidi koondproovist võetud hooghännaliste arvukuse kümne ekstraheerimise keskmine (±SE). Erinevused ei olnud statistiliselt usaldusväärsed (p>0.05). Ilmneb, et keskmine arvukus oli suurim Ilmatsalu 1 - I1 proovialal, kus kümne proovi keskmine oli 38,6 ± 4,3 isendit. Madalaim oli arvukus Ilmatsalu 3 - I3 prooviala koondproovis (3,6 ± 0,5). 98

99 10 proovi keskmine I1 I2 I3 O1 O2 O3 R1 R2 Ij1 proovialad Joonis 59. Hooghännaliste keskmine arvukus (±SE) 10 proovi kohta 0-20 cm mulla koondproovis (PMK, 2009) Põhjalikumalt uurisime hooghännalistega seotud parameetreid Ilmatsalu ala 3 trassil, millest selgus, et suurim hooghännaliste arvukus on proovides, mis on võetud kuni 10 cm sügavuseni II transektil (228,8 ± 52,2). Hooghännaliste arvukus proovides 0-20 cm I transektil ja cm II transektil on sarnased (vastavalt 38,6 ± 4,3 ja 39,8 ± 12,6). Ilmatsalu 2 hooghännaliste keskmiste (±SE) võrdlus kahel erineval transektil ja kolmel erineval sügavustel on esitatud joonisel 60 Hooghännaliste keskmine arvukus oli suurem proovides, mis olid võetud II transektilt sügavuselt 0-5 cm (114,9 ± 25,8), madalaim oli arvukus I transektil sügavusel 0-20 cm (20,7 ± 2,8). keskmine arvukus (±SE) I transekt ( cm) II transekt (0 5 cm) II transekt (5 10 cm) II transekt (10 20 cm) sügavused Joonis 60. Ilmatsalu 2 hooghännaliste keskmiste arvukuse (±SE) võrdlus kahel erineval transektil ja erinevatel sügavustel (PMK, 2009) 99

100 Joonisel 61 on esitatud hooghännaliste arvukuse võrdlus Ilmatsalu 3 proovialal, kus on sama tendents cm koondproovis oli hooghännaliste arvukus minimaalne, samal ajal II transektil võetud kahe erineva sügavusega proovides oli arvukus märgatavalt suurem. summa proovi number I transekt 0-20 cm II transekt 0-10 cm II transekt cm Joonis 61. Ilmatsalu 3 hooghännaliste arvukuse võrdlus kahel erineval transektil ja kahel erineval sügavusel (PMK, 2009) Kirjanduse andmeil on hooghännaliste arvukus suurim sügavustel 0-5 cm. Rohumaadel ja põllumaadel on hooghännaliste arvukus suurim kuni 10 cm sügavuseni (Coleman et al, 2004). Kui analüüsida aasta andmeid, ilmneb, et meetod, kus võeti kümme mullamonoliiti sügavuselt 0-20 cm, ei anna tõenäoliselt asjakohast informatsiooni hooghännaliste arvukuse kohta. Suurim oli arvukus proovides, mis oli võetud 0-5 cm või 0-10 cm. Tõenäoliselt 0-20 cm mullamonoliidi korral hajuvad hooghännalised kogu koondproovi ulatuses ja selle tõttu jääb arvukus madalamaks. Arvatavasti edaspidistes uuringutes on otstarbekas kasutada metoodikat, kus proov võetakse kuni 10 cm sügavuseni ja proovid analüüsitakse igaüks eraldi; mitte teha segatud koondproov ja sellest võtta proovid hooghännaliste ekstraheerimiseks. Kui analüüsida proovialade muldade parameetreid (Tabel 6) ja muldade mikrobioloogilisi analüüse (Joonis 57-59) ning hooghännaliste arvukusi (Joonis 60-61), ei ilmne selgeid seoseid. Samamoodi ei ilmne selgeid seoseid esialgu erinevate agrotehnoloogiate ja maakasutuse vahel (keskkonnasõbralik majandamine ja mahetootmine põldudel ja pikaajaline rohumaa). Olustvere 2 (O2) ja Olustvere 3 (O3) hooghännaliste keskmise arvukuse erinevus on tingitud tõenäoliselt asjaolust, et Olustvere 3 (O3) proovialale on pandud sõnnikut, luues paremad tingimused lisatoitainete näol, mis on eriti vajalikud, kui tegemist on mahetootmisega. Kirjanduse andmeil on hooghännalistele sobivaim muld, kus ph on (Butcher et al, 1971). Analüüsides Tabel 6 ja Joonis 59 andmeid, on madalaim mulla ph Ilmjärve 1 (Ij1) ja Rannu 1 (R1) proovialadel, vastavalt 5,3 ja 5,9. Võib arvata, et madalam hooghännaliste keskmine arvukus antud proovialadel (vastavalt 11,5 ±1,9 ja 8,6 ±1,3) oli tingitud madalamast mulla ph-st. Mulla madal niiskusesisaldus põhjustab hooghännaliste migratsiooni, madalat paljunemisaktiivsust ja kõrget suremust. Muldade kuivamine või vastupidi, liigmärgades muldades, liiguvad hooghännalised sügavamatesse kihtidesse (Dhillon, Gibson, 1962). Muldade niiskusesisaldus Ilmatsalu proovialadel on suhteliselt sarnane, kuid hooghännaliste keskmine arvukus erineb antud proovialade vahel tunduvalt (Joonis 59). Mulla mikroobide biomass substraadi poolt 100

101 indutseeritud hingamise (SIR) meetodil oli madalamad näitajad Olustvere 1-3 ja Rannu 1-2, mis on tõenäoliselt tingitud mullalõimisest (saviliiv). On tõestatud, et liivmuldades ja liigniisketes muldades on hooghännaliste arvukus ja liigiline koosseis madalamad, võrreldes savimuldadega nt liivsavi (Frampton, Brink, 2002). Tabel 6 ja Joonis 59 põhjal ei ole seoseid hooghännaliste keskmise arvukuse ja mullatüübi ning lõimise vahel. Tõenäoliselt tekivad seosed, kui on hinnatud hooghännaliste liigiline koosseis. Hindamaks, milline on efektiivne hooghännaliste seiremetoodika, teostatakse veel TTÜ Tartu Kolledži mullabioloogia laboris mitmeid katseid. Tuleb hinnata mullaproovide ekstraheerimise aega, st hinnata, kas optimaalne ja efektiivne on 48 h, 36 h või 12 h. Arvukusele lisaks tuleb analüüsida ka liigilist koosseisu hindamaks, kui suur ja milline on erinevate kriteeriumite (agrotehnoloogia, kultuur, mullaliik) mõju hooghännaliste liikide arvule. Kokkuvõte Mullaparameetrite ja hooghännaliste näitajate vahel ei esinenud väga selgeid seosed, kuid mitmel alal võib kirjeldada mullaomaduste mõju. Sarnase mullastik-klimaatilistes tingimustes on hooghännaliste näitajad kõrgemal ekstensiivsema maakasutuse korral. Kirjanduse andmetel sõltub hooghännaliste arvukus ja aktiivsus üldiselt mulla niiskusesisaldusest, kuid sarnase niiskusreziimiga muldadel meie uuringus otsene seos puudus. Hooghännaliste arvukus erinevatel sügavustel erineb usutavalt. Hooghännaliste arvukus on suurim ülemises mullakihis ja väheneb sügavuse suunas. Uuringu tulemusel selgus, et optimaalseim proovivõtmismeetod on cm sügavuselt ja proovide analüüsimine eraldi, ilma keskmistatud proovita PÕLLUMULDADE TIHENEMISE MÕJU TAIMEDE KASVULE JA ARENGULE NING TIHENENUD MULDADE ULATUSEST EESTIS (2008. a teostatud uuringu tulemused ja analüüs) Töö teostaja: Endla Reintam (EMÜ), Põllumajandusuuringute Keskus, Mullaseire büroo Läbi viidava seire tulemuseks oli selgitada välja, kas Eesti põllumuldadel esineb probleemi muldade tihenemisega, selle võimalikud põhjused, täpsustada seire metoodikat ning viia see vastavusse Euroopa Liidus heaks kiidetud metoodikaga. Metoodika oli üldiselt kirjeldatud a aruandes, kuid mahukad analüüsid teostati valdavalt aastal ja käesolevas aruandes kajastame tulemuste arutelu. Metoodika aastal läbi viidud põllumuldade seire käigus koguti proovid 15. uurimisalalt: Ilmatsalu, Kiislimõisa, Abeli, Metstaguse, Võhandu, Sakala, Sakala1, Sakala3, Adavere, Tuuleveski, Laiuse, Laiuse2, Avispea, Tagakaasiku ja Tagakaasiku-mahe (joonis 62). Kokku võeti 323 proovi lasuvustiheduse ja poorsuse määramiseks ning keemilisteks analüüsideks (süsinik), 30 proovi võeti lõimise määramiseks. Proovid võeti igal uurimisalal viiest juhuslikult määratud kohast kahest sügavusest (5 10 cm ja cm), arvestusega, et vähemalt üks koht jääks põllu 101

102 serva või tehnorajale. Samadest sügavustest ja kohtadest võeti proovid mulla orgaanilise süsiniku (C org ) ning lõimise määramiseks. Lõimise määramiseks segati kokku viiest uurimispunktist võetud muld üheks keskmiseks prooviks kummastki sügavusest. Joonis 62. Tallamise uuringu seirealade paiknemine (PMK, 2009) Lasuvustiheduse proovid võeti 98,125 cm 3 (läbimõõt 5 cm, kõrgus 5 cm) terassilindritega Ilmatsalust ja 88,2026 cm 3 (läbimõõt 5,3 cm, kõrgus 4 cm) terassilindritega ülejäänud uurimisaladel. Laboratoorsed analüüsid (välja arvatud C org ) teostati Eesti Maaülikooli Mullateaduse ja agrokeemia osakonna laboratooriumis. Põllult toodud proovid (kõik 323 silindrites proovi) puhastati (silinder väljastpoolt mullast puhtaks) ning kaaluti. Seejärel asetati mullaproovid koos silindritega veevannile filterpaberile, et viia proovide veesisaldus sarnasele tasemele ning küllastada poorid poorsuse määramiseks pf1,8 juures. Proovid jäid veevannile üheks ööpäevaks kuni muld silindri ülaosas hakkas nö läikima. Veega küllastatud proovid asetati seejärel imamisplaatidele (ecotech poorsuse määramise aparaat) 60 hpa imamisrõhu juurde, kuhu proovid jäeti seniks kuni omandasid konstantse kaalu ja muldadest rohkem vett välja ei imatud (keskmiselt 7 10 päeva sõltuvalt savisisaldusest proovides). Imamisplaatidelt võetud proovid kaaluti uuesti ning seejärel kuivatati proovid termostaadis 105ºC juures. Kuivanud proovid jahutati eksikaatoris ning kaaluti, misjärel ka silinder puhastati mullast ning kaaluti. Muldade lasuvustihedust hinnati vastavalt lõimisele tabeli alusel (tabel 7) 102

103 Tabel 7. Mulla füüsikalise seisundi kriitilisi väärtusi teraviljakultuuridele lõimiste (Katšinski järgi) kaupa (Nugis ja Lehtveer, 1991) Kriitiline lasuvustihedus mullale (g/cm 3 ) Eelkriitiline lasuvustihedus taimedele (g/cm 3 ) Kriitiline lasuvustihedus taimedele mullas (g/cm 3 ) Maksimaalne lasuvustihedus (g/cm 3 ) Mulla veesisaldus %, mis vastab niiskuseseisundile 0,8 väliveemahutavusest Optimaalne niiskus (mulla mehaanika aspektist) % Kriitiline üldpoorsus mullale (%) Kriitiline kõvadus (MPa) Mulla agrotehniline kandvus (kpa) Liiv 1,45-1,55 Saviliiv 1,40-1,50 Kerge liivsavi 1,35-1,50 Keskmine liivsavi 1,30-1,45 Raske liivsavi 1,30-1,40 Kerge ja keskmine savi 1,25-1,35 Raske savi 1,20-1,30 1,65 1,60 1,55 1,50 1,45 1,40 1,35 1,75 1,70 1,65 1,60 1,55 1,50 1,45 2,00 2,06 2,10 1,87 1,86 1, ,6 8,7 9,5 15,1 17,0 20, ,5 6,0 3,7 5,5 3,2 5,0 3,0 4,5 2,8 4,9 2,6 3,6 2,4 3, Tulemused ja arutelu Seiretulemused näitasid, et valdavalt jäi uuritud põldude mulla lasuvustihedus vahemikku 1,45 1,55 g/cm 3 (Tabel 8). Suurema lasuvustihedusega kahe uurimissügavuse keskmisena olid Metstaguse (1,56 g/cm 3 ), Sakala (1,63 g/cm 3 ) ja Sakala 1 (1,66 g/cm 3 ), Laiuse (1,55 g/cm 3 ), Avispea (1,63 g/cm 3 ) ja Tagakaasiku (1,59 g/cm 3 ) ja Tagakaasiku mahe (1,56 g/cm 3 ) seirealad. Nugise ja Lehtveeri (1991) järgi jääb saviliivade ning kergete liivsavide kriitiline lasuvustihedus mullale 1,35 1,50 g/cm 3 ja eelkriitiline lasuvustihedus taimedele 1,55 1,60 g/cm 3 (Tabel 7). Selle järgi on kriitilisel piiril või selle ületanud mulla lasuvustihedus Metstaguse, Sakala ja Sakala 1, Tuuleveski, Laiuse, Avispea ja Tagakaasiku ja Tagakaasiku mahe seirealadel. Ka Võhaldu keskmisel liivsavil oli mulla kriitiline ja taimede eelkriitiline lasuvustiheduse piir ületatud. Keskmistel lõimistel loetakse taimedele kriitiliseks piiriks 1,60 1,65 g/cm 3, mida lisaks E. Nugise töödele on kinnitanud ka J. Kuhti ja E. Reintami uuringud. See on piir, millest alates taimede kasvuvõime järsult halveneb (Reintam, 2006). Samad piirid annab ka Gray (2002) poolt koostatud lõimise ja taimedele kriitilise lasuvustiheduse vastavusandmed. Taimedele kriitilise lasuvustiheduse piir on ületatud Sakala seirealal pindmises mullakihis, Sakala 1 mõlemas sügavuses ning Avispeal cm sügavusel mullas (Tabelid 7 ja 8). 103

104 Tabel 8. Seirealade keskmine mulla tihedus, poorsus ja niiskus kahes uurimissügavuses (PMK 2009) Asukoht Ilmatsalu Kiislimõisa Abeli Metstaguse Võhandu Sakala Sakala 1 Sakala 3 Adavere Tuuleveski Laiuse Laiuse 2 Avispea Tagakaasiku mahe Tagakaasiku Sügavus Tihedus (g/cm 3 ) Poorsus (%) Niiskus (%) (cm) Lasuvustihedus tihendamise tihedus üldine õhuga kaaluline mahuline 5 1,41 1,47 44,0 4,2 28,5 40,0 20 1,44 1,49 43,1 5,0 24,9 35,5 5 1,49 1,57 42,3 9,3 20,3 30,2 20 1,51 1,59 41,5 8,9 18,7 28,4 5 1,51 1,56 41,5 9,7 17,9 27,0 20 1,49 1,54 42,4 11,4 17,6 26,1 5 1,51 1,58 41,4 9,5 18,2 27,5 20 1,60 1,67 38,2 7,5 16,6 26,5 5 1,53 1,67 41,1 4,9 24,6 37,2 20 1,54 1,68 40,6 3,9 24,1 37,0 5 1,61 1,79 37,7 4,3 20,6 33,2 20 1,65 1,74 36,5 3,0 20,0 32,8 5 1,67 1,75 35,3 2,5 18,9 31,6 20 1,65 1,73 36,3 5,0 18,2 30,0 5 1,39 1,47 44,0 11,0 24,5 33,2 20 1,47 1,54 41,1 7,3 23,1 33,0 5 1,42 1,53 44,1 7,1 25,6 36,3 20 1,48 1,59 42,2 4,7 25,0 36,8 5 1,44 1,56 43,1 7,7 23,0 32,9 20 1,56 1,69 38,7 6,1 19,2 29,9 5 1,55 1,63 40,1 4,6 22,3 34,3 20 1,55 1,63 40,0 4,6 21,6 33,4 5 1,52 1,60 41,2 6,9 22,2 33,3 20 1,53 1,62 40,7 5,6 21,8 33,1 5 1,64 1,73 36,9 10,0 15,4 24,9 20 1,61 1,70 38,4 10,1 16,8 27,0 5 1,53 1,59 41,0 7,6 20,9 31,8 20 1,58 1,64 39,3 7,1 19,2 30,3 5 1,59 1,73 38,9 5,2 19,8 31,2 20 1,59 1,65 39,1 7,7 18,2 28,9 Seirealade analüüs teostati iga ala puhul eraldi ja käesolevasse aruandesse lisame ühe näidisala (Ilmatsalu) tulemuste analüüsi. Sarnase skeemiga on analüüsitud kõik uurimisalad. Ilmatsalu seirealal paiknes viies mõõtmispunkt tehnorajal. Lasuvustihedus oli seal küll kõrgem kui nelja ülejäänud punkti keskmine mõlemas uurimissügavuses, kuid tegemist ei olnud kõige tihedama mullaga uurimispunktidest (Joonis 63). Samas, kui ülejäänud punktides oli lasuvustihedus cm kihis suurem kui pindmises 5 10 cm kihis, siis tehnorajalt võetud proovides oli pindmise kihi mulla lasuvustihedus suurem kui sügavamal. Väikese proovide korduse (2 kordust ühest punktist mõlemast sügavusest) tõttu ei olnud erinevused statistiliselt usutavad. Ilmatsalu uurimisalal langesid omavahel kokku kõrgem lasuvustihedus ja madalam orgaanilise süsiniku sisaldus (Joonis 63). Samas pikka aega tihendatud mullas võib halva õhustatuse ja halvenenud lagunemistingimuste tõttu orgaaniline aine hakata kuhjuma nagu näitasid 5 aastased katsed sarnasel mullal (Reintam, 2006). Kuigi lasuvustihedus oli cm sügavuses mullas suurem kui pindmises kihis enamuses uurimispunktides, siis mulla õhustatus e. aeratsioonipoorsus oli halvem just ülemises 5 10 cm 104

105 mullakihis (Joonis 64). Aeratsioonipoorsus kõikus 1,5 10%-ni, kuid uurimispunktide keskmisena jäi 5% piiridesse. Kuigi neljandas uurimispunktis oli lasuvustihedus alla 1,38 g/cm3, mis näitab, et probleeme ei peaks olema, siis õhustatus jäi vahemikku 1,5 3% ja näitab probleeme tihenemisega. Põllu madalamal osal, kus domineerivaks gleimuld, oli üldjuhul õhustatus halvem kui põllu selles osas, kus domineerivaks gleistunud muld (Joonis 65). 1,56 1,54 1,52 1, cm(l) cm(l) 5-10 cm(r) cm(r) 3,6 3,4 Lasuvustihedus (g/cm 3 ) 1,48 1,46 1,44 1,42 1,40 1,38 1,36 1,34 1,32 1,30 3,2 3,0 2,8 2,6 2,4 C org (%) 1, thr Proov iv õtukoht 2,2 Joonis 63. Mulla lasuvustihedus ja orgaanilise süsiniku sisaldus Ilmatsalu seirealal. Numbrid tähistavad proovivõtukohtasid, thr tehnorada. Tulpadena on lasuvustihedus, joontena orgaanilise süsiniku (C org ) sisaldus. Vertikaaljooned näitavad keskmise standardviga (PMK, 2009) 105

106 cm cm Õhuga täidetud poorid (%) thr Proov iv õtukoht Joonis 64. Mulla aeratsioonipoorsus Ilmatsalu seirealal. Numbrid tähistavad proovivõtukohtasid, thr tehnorada. Vertikaaljooned näitavad keskmise standardviga (PMK, 2009) Ilmatsalu 0 70,00 õhug.poorid las.tihed meters Scale: 1:2 251 v _1ls_240/v_1ls_2 Kog v _1ls_130-60/v_1ls_2 1,39 1,35 Go 2,92 1,47 3,94 1,32 v _2ls_235/v_2ls_2 5,94 1,51 K g 6,69 1,41 v _1ls_155-90/v_1ls_1 K v _1ls_160/v_1ls_1 Joonis 65. Mulla aeratsioonipoorsus (%) ja lasuvustihedus (g/cm 3 ) Ilmatsalu seirealal 5 10 cm sügavusel mullas uurimispunktide kaupa paigutatuna mullastikukaardile (PMK, 2009) 106

107 Kokkuvõte Valdavalt oli uuritud põldudel mulla lõimiseks saviliiv kuni kerge liivsavi ning uuritud põldude mulla lasuvustihedus oli keskmiselt 1,45 1,55 g/cm 3. Mulla kriitiline lasuvustihedus oli ületatud või selle piiril oli muld 9 seirealadel ehk 60% uuritud põldudest Enamusel seirealadel jäi õhuga täidetud pooride osa e. aeratsioonipoorsus 5 10% piiridesse, mis võrdlustabeli kohaselt loetakse keskmiseks ja muld keskmiselt õhustatuks. Üldiselt loetakse mulla õhustatus heaks kui see on üle 10% ning vastav tase ületati 2 alal ehk 13% aladest Halvasti õhustatud oli muld 5. alal ehk 33% põldudest ja see näitab probleeme mulla tihenemisega. Neljal alal oli mulla õhustatus pindmises 5 10 cm kihis väiksem kui sügavamal, mis näitab künnikihi tihenemist. Sakala 3 seirealal oli cm sügavusel mulla õhustatus kuni 4% väiksem võrreldes pindmise 5 10 cm kihiga, mis võib näidata probleeme künnikihi aluse kihi tihenemisega, sest lõimises erinevusi ei esinenud. Põlluservast ja tehnorajalt määratud lasuvustihedus oli valdavalt ülejäänud põllul tehtud määramistest suurem ning õhuga täidetud poore oli vähem. Kui ka lasuvustihedus otseselt ei näidanud põlluservas tihenemist võrreldes ülejäänud põlluga, siis viitas sellele vähenenud aeratsioonipoorsus. Mulla tihenemine oli suurem pöörderibana kasutatavas põlluservas võrreldes tehnorajaga Suurema orgaanilise süsinikuga muldades (Ilmatsalu ja Sakala 3) oli mulla lasuvustihedus väiksem kui väiksema orgaanilise süsiniku sisaldusega muldades 107

108 EBASOODSAMATE JA KESKKONNAALASTE KITSENDUSTEGA PIIRKONDADE (ESA) KRITEERIUMITE ANALÜÜS Mullastikukriteeriumid ESA uutele kriteeriumitele vastav analüüs teostati Põllumajandusministeeriumi tellimusena. Sisulise tööga alustati juba aastal kui lõplikud kriteeriumid ei olnud veel kinnitatud. Selleks, et saada visuaalset ülevaadet hetkel kehtivast ESA valdade paiknemisest koostati ülevaatekaart, kus vallad jagati vastavalt EL-i ja riikliku lisakriteeriumi põhiselt. Joonisel 66. on toodud praegu kehtivad ESA vallad. Joonis 66. Hetkel kehtivad ESA vallad Esimeses etapis püüti ESA alade laiendamist põhjendada lubjatava pinna osatähtsuse kaudu (joonis 67). 108

109 Joonis 67. Lubjatava pinna osatähtsus üle 50% kogu analüüsitud pinnast, juuli 2007 (PMK, 2009) Järjest muutuvate kriteeriumite tingimustes muudeti kaardimaterjali aasta jooksul veel korduvalt. Üks kriteeriumitest tulenev nõue lisandus aasta septembris, mis piiritles kriteeriumite osatähtsuse kogu piirkonna põllumajandusmaasse, piiriks määratleti 70% (joonis 68). 109

110 km Tallinn Rakvere Narva Iisaku Kärdla Haapsalu Rapla Paide Jõgeva Saare Alatskivi Pärnu Viljandi Tartu Kuressaare Ahja Vastse-Kuuste Meeksi Kanepi Põlva Mikitamäe Veriora Laheda Orava Võru Valga Meremäe Vastseliina lubjatava pinna osatähtsus >= 70 % lubjatava pinna osatähtsus >= 70 % väljaspool LFA alasid Joonis 68. Lubjatava pinna osatähtsus üle 70% kogu analüüsitud pinnast, september 2007 (PMK, 2009) aastal täpsustati ESA biofüüsikalisi valikukriteeriumeid veelkord, kuna algselt jäi tähelepanuta kliimakriteeriumi osatähtsus ning teostati lõplik analüüs lähtuvalt mullakriteeriumist (tabel 9). Mullakriteeriumi piir sätestati järgnevalt - erinevate sobivate negatiivsete näitajate koondpindala osatähtsus kogu maakasutusest peab ületama 66%. Tabel 9. Mullakriteeriumid kohandatuna Eesti andmetele Veerežiim Lõimis ja kivisus Märjad mullad Mullad EL kriteerium Eesti andmed Kivised (koreselised) mullad Liivmullad Veega küllastunud valdava osa aastast (halvasti ja väga halvasti õhustatud mullad) >15% pealmise mullakihi (A-horisont) mahust moodustab kores (üle 2mm fraktsioon) Sorteerimata, jäme ja keskmine liiv (0,63-2mm) Mullakaardilt märjad mullad (G+G1), kuivenduskihi kaardilt täpsustamiseks (EL kriteeriumi kohaselt kõik kuivendatud massiivid välja, meie ettepanek kuivendus sisse arvata kaasatakse osaliselt ka kuivendatud gleistunud mullad) Meil peamiselt rähksed mullad, millel koresuse aste r3, k3, v3 ja suurem, ehk koresus üle 20% (meil üle 1mm fraktsioon) Meie mullakaardil eristatavad liivad ja peenliivad (Katšinski 110

111 Juuretsooni sügavus Savimullad Turvasmullad Sügavus aluskivimini (maksimaalne sügavus mullapinnast kus juured saavad veel levida) Raske savi üle 60% saviosakesi (alla 0,002 mm) Orgaanilise aine sisaldus üle 30%, turbahorisondi tüsedus üle 40cm <30cm süsteemis arvestatakse füüsikalise liiva fraktsiooni jäme liiv, keskmine liiv, peenliiv ja jäme tolm suurusega0,01-1mm) Meil füüsikalise savi sisalduse järgi (osakesed alla 0,01 mm savimullad, mille üle 50% füüsikalist savi) Meil turvasmullad turbahorisondi tüsedusega üle 30 cm Meil paepealsed mullad (Kh), paas kõrgemal kui 30 cm Metoodika Vastavalt tabelis 9 toodule hakati töötlema ja analüüsima Eesti 1: vektorkujul mullakaarti. Mullakaardipõhine kaardianalüüs oli kogu uuringu kõige aeganõudvam ja arvutiressursimahukam töö. Maaameti poolt liidetud vektorpõhine mullakaart sisaldab kahjuks tänaseni väga palju vigu nii geomeetria, kui ka andmebaasi tasandil, seetõttu jõuti vaheetapis väärate tulemusteni. Edaspidiste vigade vältimiseks otsustati kriteeriumipõhised päringud teha uuesti, kuid kasutada selleks hoopis mullakaardi ruudupõhist algandmestikku, mis ise tervikuks liideti. Liidetud mullakaarti lõigati PRIA põllumassiivide kihiga (joonis 69). Joonis 69. 1: mullakaart ja PRIA põllumassiivid, lõikamata ja lõigatud kujul (PMK, 2009) Ruudupõhise mullakaardi eeliseks on eelkõige ruumiliste ülekatete puudumine ja kirjete õigsus. Lisaks mullakaardile kasutati töös PRIA aasta põllumassiivide andmekihti, mis sisaldas kogu deklareeritud maade väliskontuure ja maaparandusega seotud kuivendusalade kontuure. Kuivendusalade kiht väärtustati Põllumajandusministeeriumis eelnevalt alade vanusandmetega. 111

112 Töö käigus eraldati kuivendusaladest ja mullakaardi andmestikust kogu informatsioon, mis jäi väljapoole PRIA aasta koondkihti. Kriteeriumite lõppanalüüsi juures koondati ja liideti ülekatete vältimiseks erinevad mullakriteeriumile vastavad objektid koondkihiks (joonis 70 ja 71). Joonis 70. Näide erinevate mullakriteeriumite esinemisest samal PRIA põllumassiivil (PMK, 2009) Joonis 71. Näide erinevate mullakriteeriumite kattumisest ja liidetud koondist samal PRIA põllumassiivil (PMK, 2009) Näites toodud põllumassiivil esinevad samaaegselt nii kivisuse, kui liivade kriteeriumile vastavad mullad, mis massiivi keskosas kattuvad. Kivise mulla pindala on 15,6 ha, liivase lõimisega mulla pindala on 19,5 ha, ülekattes oleva ala pindala on 9,4 ha. Kummagi kriteeriumi eraldiseisvat pindala numbriliselt lihtsalt liites tekiks aga oluline viga. Kui ülekatted jääksid kokku liitmata moonutaks see lõpptulemust oluliselt. Arvandmete liitmise tulemus oleks 35,1 ha, kui liita aga mullakriteeriumite areaalid tervikuks geomeetria tasandil ja arvutada selle pindala on tulemuseks 25,7 ha. 112

113 Veerežiimi iseloomustamiseks eraldati mullakaardilt kõik G ja G1 šifriga mullad ja jagati vastavalt kuivendusaladele kahte gruppi. EL-i kriteeriumi põhiselt tuli analüüsist välja arvata kuivendatud mullad. Visuaalne pilt näitab väga selgelt, et valdav enamus põllumassiividel olevatest märgadest muldadest asub kuivendatud aladel ja ei ole kriteeriumile vastav (joonis 72). Joonis 72. Märjad mulla PRIA põllumassiivide registri põllumassiivil ja kuivendusaladel (PMK, 2009) Märjad mullad, ehk glei- ja turvastunud mullad jagati omavalitsuste lõikes ja koostati kriteeriumile vastavad teemakaardid osatähtsuse järgi kogu põllumajandusmaast. Kuivendamata gleimuldade osatähtsus jääb kõikides valdades alla nõutava 66%, suurem osatähtsus on eelkõige saartel ja Lääne-Eestis (joonis 73). Turvastunud muldade osatähtsus jääb enamasti alla 10% (joonis 74). Joonis 73. Märjad mullad (mullakaardi alusel kuivendamata gleimullad, nende osatähtsus % kogu PRIA põllumassiivide registri massiividest) (PMK, 2009) 113

114 Joonis 74. Märjad mullad (mullakaardi alusel kuivendamata turvastunud mullad, nende osatähtsus % kogu PRIA põllumassiivide registri massiividest) (PMK, 2009) Järgmised osad kriteeriumitest keskenduvad muldade kivisusele ja lõimise omadustele. Kiviste muldade alla lähevad Eesti mõistes need mullad, mille korese (kivide) sisaldus algab 3 astmest r3, k3 jne. Suurema kivisusega mullad levivad peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel, vähem Kesk-Eestis. Sarnaselt eelnevate kriteeriumitega ei ületa nõutavat 66% osatähtsuse piiri ka kivisus mitte üheski vallas (joonis 75). 114

115 Joonis 75. Kivised (koreselised) mullad (mullakaardilt, antud muldade osatähtsus % kogu PRIA põllumassiivide registri massiividest) (PMK, 2009) Algselt eraldati mullakaardilt lõimise järgi ka peenliivad, aga lõppversioonis on peenliivad välja jäetud, kuna Euroopa Komisjon ei pea peenliivasid ebasoodsaks mullaomaduseks ning seetõttu ei klassifitseeru need ESA kriteeriumi alla. Eestile oli see arusaamatu, sest omaduste vahe on suhteliselt väike ja ka peenliivad peaks kriteeriumi alla minema. Spetsialistide kohtumisel Brüsselis oli komisjon siiski jäik ja hetkel arvestati vaid liivade jämedamate fraktsioonidega. Liivasema lõimisega mullad esinevad saartel, Pärnumaal, Peipsi ääres ja Kagu-Eestis (joonis 76). Peenliiva eristamine muudab pilti arvestatavalt, eriti selgelt eristub kaardilt Pärnu ümbruse ja Peipsiääre valdade liivade madal osatähtsus (koos peenliivaga oleks osatähtsused 30-90%) (joonis 77). Liivade esinemisega täidavad EL kriteeriumi kaks valda - Piirissaare ja Ruhnu, mõlemal juhul on liivade osatähtsus üle 90% PRIA põllumassiividest. 115

116 Joonis 76. Liivad (kaasa arvatud peenliivad) PRIA põllumassiividel (PMK, 2009) Joonis 77. Liivmullad (liiv v.a peenliivad, mullakaardilt, antud muldade osatähtsus % kogu PRIA põllumassiividest) (PMK, 2009) 116

117 Raske lõimisega savimuldade osatähtsus PRIA põllumassiivide registri põllumassiividel on kõikjal Eestis väike, pisut rohkem esineb savimuldi saartel, Lääne-Eestis ja Kagu-Eestis (joonised 78 ja 79). Joonis 78. Savid PRIA põllumassiividel (PMK, 2009) Joonis 79. Savimullad (aluseks mullakaart, antud muldade osatähtsus % kogu PRIA põllumassiividest ) PMK, 2009) 117

118 Turvasmuldade, peamiselt madalsoo- ja siirdesoomuldade, mille turbahorisondi tüsedus on suurem kui 30 cm, esinemine PRIA põllumassiividel ei ole sarnaselt savidega pindalaliselt väga suur. Kaardipilt on väikeses mõõtkavas pisut eksitav, turvasmuldade arvuline esinemissagedus on suurem Kesk- ja Lõuna-Eestis, kuid sealsed turvasmuldade pindalad on reeglina väikesed. Pindalaliselt suurema ala hõlmavad turvasmullad Saaremaal ning Loode-Eestis (joonis 80). Joonis 80. Turvasmullad PRIA põllumassiividel (PMK, 2009) Pindalasuhted kajastuvad paremini joonisel 81., kus valla kontuuri sees olev number kajastab turvasmuldade osatähtsust PRIA põllumassiividesse. Viimane otsene mullakriteerium on nn juuretsooni sügavus, mis peab olema väiksem kui 30 cm. Eesti tingimustes on need erineva veerežiimiga paepealsed mullad ehk paepealsed rendziinad, kus paas asub kõrgemal kui 30 cm. Paepealsed mullad esinevad peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel (joonis 82). Paepealsete muldade osatähtsus PRIA põllumassiivide registri põllumassiividest on üldiselt väga väike, jäädes kõikides esinemisvaldades alla 20%, pisut kõrgem on osatähtsus Ida-Eesti valdades, kuid kuskil ei ületa osatähtsus nõutavat 66% künnist (joonis 83). 118

119 Joonis 81. Turvasmullad (mullakaardilt, vastavate muldade osatähtsus % PRIA põllumassiividest) (PMK, 2009) Joonis 82. Paepealsed mullad (PMK, 2009) 119

120 Joonis 83. Juuretsooni sügavus (maksimaalne sügavus mullapinnast kus juured saavad veel levida). Paepealsed mullad, nende osatähtsus kogu PRIA põllumassiividest (PMK, 2009) Järgmine kriteerium on seotud nõlva kallakusega, kriteeriumi sisuks on leida põllumajanduses kasutatavad maad, mille nõlva kallakus on suurem kui 15% (45º=100%). Sellele kriteeriumile vastamine eeldab tegelikkuses väga täpse reljeefiandmestiku olemasolu, mille kaudu saaks arvutada kõrgusmudeli ja sellelt omakorda leida nõlvakallakuse. Käesoleval hetkel ei ole Eestit ülepinnaliselt katvat ja piisavalt täpset reljeefiandmestikku veel olemas. 1: baaskaardiandmestik on liiga üldine ja ei anna soovitud tulemust, LIDAR andmestik katab esialgu Eestit vaid osaliselt. Alternatiivina kasutati sellele kriteeriumile vastamiseks samuti mullakaarti, millelt eraldati kõik keskmiselt ja tugevasti erodeeritud mullad, mille esinemine näitab üle 5kraadilist nõlvakallakut. Eesti puhul koonduvad suurema nõlvakallakuga põllumaad selgelt Lõuna- ja Kagu Eestisse. EL kriteeriumit ei ületa Eestis siiski mitte ükski vald ja kõrgeim suure kallakusega põllumaade osatähtsus on Otepää vallas, vastavalt 29% (joonis 84). Kõige viimase töö etapina koondati kõik mullakaardipõhiselt koostatud kriteeriumite informatsioon ühte andmefaili ja liideti ülekatete vältimiseks tervikuks. Selle tulemusena tekkis nn kriteeriumite koondkiht, mille kaudu sai vastavalt kõik vallad väärtustada kriteeriumitele vastava põllumajandusmaa osatähtsuse PRIA põllumassiividesse. Koondkiht näitab selgelt et EL poolt etteantud kriteeriumitele vastab Eestis vaid 3 valda: Viimsi, Ruhnu ja Piirissaare (joonis 85). 120

121 Joonis 84. Üle 15% kallakuga alad põllumajandusmaadel (PMK, 2009) Joonis 85. EL ESA mullakriteeriumite koond (PMK, 2009) 121

122 Väljapakutud riigipõhised lisakriteeriumid Kuna mullakriteeriumite analüüs näitas üheselt, et enamus Eesti põllumajanduses kasutavatest maadest uutele kriteeriumitele ei vasta, otsiti lisapõhjendusi ESA ala suurendamiseks. EL eristas kriteeriumite hulgast kuivendusalad tervikuna. Maaparandusekspertide arvamuse kohaselt tuleks vanemad kui 30 aastat tagasi rajatud kuivendussüsteemid sellest valikust siiski välja arvata. Päringutega eristati vanemad kui 30 aastat kuivendusalad PRIA põllumassiividel ja arvutati osatähtsus (joonis 86). Eesti keskmine üle 30 aasta vanuste kuivendusalade osatähtsus valla põllumassiividest on 31%. Kaardilt selgub, et väga suur osa vanadest kuivendussüsteemidest asub Pärnu maakonnas ja Võrtsjärve ümbruses. Joonis 86. Väljapakutud lisakriteerium, üle 30 aasta vanuste kuivendussüsteemide osatähtsus kogu põllumajandusmaast (PMK, 2009) Selleks et saada terviklikku ülevaadet märgade muldade levikust koostati temaatiline ülevaade kogu kuivendatud põllumassiivide osatähtsustest valla põllumassiividesse. Eesti keskmine kuivendatud maade osatähtsus valla põlumassiividest on tervikuna üsna kõrge, 48% ehk peaaegu pool kogu põllumassiividest. Suhteliselt väiksem kuivenduse osatähtsus on saartel ja Põhja- Eestis (joonis 87). Lisakriteeriumina pakuti välja ka PRIA põllumassiivide keskmine suurus valdade kaupa. Valdade kaupa keskmistatud põllumassiivide keskmine suurus oli a andmetel 11,3 ha. Teemakaardil eristati põllumassiividest lisaks alla Eesti keskmise suuruse ka massiivide suurusgrupp kuni 5 ha, et selgemalt visualiseerida saarte ja Lõuna-Eesti valdade keskmiselt väiksemaid massiive (joonis 88). 122

123 Joonis 87. Kuivendatud põllumassiivide osatähtsus valdade lõikes (PMK, 2009) Joonis 88. Väljapakutud lisakriteerium, keskmine põllumassiivide suurus valdade lõikes (PMK, 2009) 123

124 Riikliku lisakriteeriumina pakuti välja ka happeliste muldade osatähtsus. Tausta selgitamiseks koostati teemakaart looduslikult happelisema (karbonaadivaesema) lähtekivimiga muldade leviku kohta (joonis 89). Jooniselt eristub selgelt tervikuna Lõuna- ja Kagu-Eesti, kui ühtlaselt happelisemate muldadega tervikpiirkond. Joonis 89. Happelise lähtekivimiga muldade levik (PMK, 2009) Kasutades kogu mullaseire andmestikku aastatest koondati kõik alla 5,5 ph väärtusega mullad ühte andmefaili. Ülekatete vältimiseks liideti kõik andmed valdade kaupa tervikaladeks ja koostati temaatiline kaart alla 5,5 ph väärtusega muldade osatähtsuse kohta kogu seiratud muldadest valdade lõikes. Temaatiline kaart näitab väga selget korrelatsiooni happelise lähtekvimiga muldade leviku ja madala ph väärtusega seiratud muldade vahel. Alla 5,5 ph väärtusega mullaseires osalenud muldade osatähtsus on selgelt suurem Lõuna- ja Kagu - Eestis, Hiiumaal ja Peipsi äärsetes valdades (joonis 90). 124

125 Joonis 90. Alla 5,5 ph väärtusega muldade osatähtsus kogu mullaseire muldadest valdade lõikes (PMK, 2009) Kliimakriteerium Klimaatilised tingimused omavad Eesti jaoks EL kriteeriumeid arvestades kõige olulisemat mõju ESA alade määratlemisel. Algses analüüsis kliimakriteeriumeid ei käsitletud, seetõttu on kronoloogiliselt vastav analüüs lisatud töö lõppu. Kliimakriteerium jaguneb kahte ossa: alla 1500 kraadi efektiivsete temperatuuride esinemise tõenäosus ja alla 180 päevase vegetatsiooniperioodi pikkus. Mõlema puhul on oluline tõenäosus 20% 30. aastase perioodi jooksul. Eesti Metereoloogia ja Hüdroloogia Instituudi vastavad andmed seoti koordinaatide kaudu ilmavaatluskohtadega ja interpoleeriti. Interpoleerimistulemina koostati kriteeriumite statistilised pindteemakaardid (joonis 91). Joonis 91. Alla 1500 o C efektiivsete temperatuuride tõenäosus (vasakul, 17-80%) ja alla 180 päevase vegetatsiooniperioodi pikkuse esinemise tõenäosus (paremal, 29-60%) (PMK, 2009) 125

126 Statistilised väärtusvahemikud näitavad selgelt, et efektiivsete temperatuuride esinemise tõenäosus ületab peale Pärnu lahe vahetu ümbruse kõikjal 20% künnise ja alla 20% tõenäosusega piirkond moodustab vaid 1,1 % kogu territooriumist. Alla 180 päevase vegetatsiooniperioodi pikkuse tõenäosus ületab 20% künnise terves Eestis. Kokkuvõte Käesolev uuring oli seoses suurte andmemahtudega väga ajamahukas. Kokkuvõttes tuleb nentida et mullakriteeriumeid arvestades kvalifitseeruks ESA alana vaid 3 valda: Viimsi, Ruhnu ja Piirissaare. Ruhnu ja Piirisaare vald ületasid 66% nõude tulenevalt liivade rohkusest, Viimsi vald aga erinevate kriteeriumite summeerimise tulemusena. Euroopa Komisjon tõenäoliselt riigipoolt väljapakutud lisakriteeriume ei arvesta. Kliimakriteerium võimaldab aga sisuliselt terve Eesti territooriumi arvestada ESA alade hulka. Seetõttu seisab siseriiklikult ees otsustamine ESA määramise lokaalsest vajadusest, milleks eelnev mullakriteeriumite analüüs annab väga hea ülevaate ja muudab otsustamise objektiivsemaks. Euroopa Komisjonile esitati antud materjal 16. jaanuaril 2010 Brüsselis toimunud kohtumisel. 126

127 2.2. HINDAMISVALDKOND VESI a teostati uuringuid toiteelementide kasutuse ja pestitsiidide kasutuskoormuse ning taimetoitelementide kontsentratsioonist dreenivees. Lisaks jätkus Räpu jõe valgala pilootuuring. PKT veekvaliteediga seotud uuringuga analüüsitakse taimetoiteelementide kontsentratsiooni dreenivees toetustüüpide kaupa. Toiteelementide näitajad aitavad hinnata, kuidas seoses PKT meetmete rakendamisega väheneb mullast toiteelementide leostumisest põhjustatud põhjavee ja pinnavee saastumise oht. Räpu valgala uuringu eesmärgiks on läbi viia integreeritud seiret, mis seob mulla kvaliteedi uuringud dreenivee ja eesvoolude seirega, ühildatuna põllumajandustootja taimetoitainete bilansiga, mis võimaldab kompleksselt käsitleda väikese maa-ala potentsiaalset põllumajandustootmise mõju keskkonnale. Lisaks PMK omauuringutele on vaadeldud ka seotud konteksti ning toodud andmeid riiklikust statistikast ja muudest allikatest VALDKONNAGA SEOTUD TAUSTAUURINGUD Riikliku keskkonnaseire programmi ülesandeks on keskkonna saastatuse ja reostuse hetkeolukorra määramine ning analüüsimine. Selle programmi raames jälgitakse keskkonnategurite ning -seisundi muutusi. Veevaldkonna üldise seisundi hindamisel on olulisemateks alamprogrammid siseveekogude ja põhjavee seire. Seire käigus kogutud andmed jõgede, järvede, rannikumere ja põhjavee kvaliteedi kohta antakse igal aastal Euroopa Keskkonnaagentuurile seirejaamade kaupa aastakeskmistena erinevate näitajate kaupa. Need andmed laetakse üles keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse (KKM ITK) veebüroo poolt peale töötlemist aadressile: - EWN-1: River Quality Data, EWN-2: Lake Quality Data, ME-1: Access to Marine Data. Jõgede hüdroloogilise seire andmete põhjal koostas KKM ITK graafikud nitraatiooni kontsentratsiooni muutuste kohta ajavahemikul Joonisel 92 on näha nitraatiooni kontsentratsiooni suhteline muutus ( =100%) kogu Eesti kohta. Keskmiste arvutamisel on välja jäetud kolme seirejaama andmed, kuna need liideti seirevalimikku aastal. Joonisel 93 on esitatud ainult nitraaditundlikule alale (NTA) jäävate seirejaamade andmed. Nagu joonistelt näha on NTA baastase tunduvalt kõrgem ulatudes aasta keskmisena 10,57 mg/l võrrelduna kogu Eesti baastasemega (5,84 mg NO 3 /l). Täheldatav on nitraatiooni kontsentratsiooni tõus aastatel ja kogu Eesti lõikes ja kõrgemalt baastasemelt NTA-l aastal. 127

128 % Joonis 92. Nitraatiooni kontsentratsiooni suhteline muutus (kõik Eesti jõgede seirejaamad v.a. 61,64,65) aastatel ( =100% = 5,84 mg NO 3 /l) (KKM ITK) % Joonis.93. Nitraatiooni kontsentratsiooni suhteline muutus seirejõgedes NTA-l ( =100% = 10,57 mg NO 3 /l)) (KKM ITK) Eesti pinnavete seisundist võrreldes EL riikidega annab ülevaate Euroopa Komisjoni aruanne nõukogule ja euroopa parlamendile nõukogu direktiivi 91/676/EMÜ (veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest) rakendamise kohta liikmesriikide aasta aruannete põhjal. Jooniselt 94 on näha, et EL 27 liikmesriigi hulgas on riike, mille pinnavee kvaliteet on tunduvalt halvem ja ka mõningaid piirkondi, kus nitraatiooni kontsentratsioon pinnavees on Eesti seirepunktide väärtustele lähedane või veidi parem. 128

129 Joonis 94. Nitraatiooni keskmine kontsentratsioon pinnavetes EL 27 aastatel (Commission Staff Working Document, 2010) Põhjavee tugivõrgu seire andmetele toetudes on koostatud graafikud nitraatiooni kontsentratsiooni muutustest aastatel ( Maapinnalähedaste põhjaveekogumite alla liigitatavate Kvaternaari, Devoni ja Siluri- Ordoviitsiumi põhjaveegruppide nitraatiooni sisalduse ajaline muutus on toodud joonisel 95 ning sügaval lasuvate Ordoviitsiumi-Kambriumi ja Kambriumi-Vendi põhjaveegruppide vastav näitaja joonisel 96. Maapinnalähedaste põhjaveekogumite põhjavees oli nitraatide sisaldus valdavalt alla joogiveele kehtestatud piirsisaldust (50 mg/l) aastal täheldati Tartus Meltsiveski veehaardes nitraatide sisaldus tõusu ja lähenemist tagasipöördepunkti väärtusele (37,5 mg/l). Devoni põhjaveegrupi nitraatiooni kontsentratsiooni suhteliselt suur tõus aastal on tingitud väga madalast baastasemest ( ) ja ulatub vaid 1,95 mg/l. Sügaval lasuvate põhjaveekogumite põhjavee keemilises koostises erilisi muutusi ei ole aset leidnud ning põhjavee keemiline seisund on hea. 129

130 Kvaternaari Devoni Siluri-Ordoviitsiumi 500 % Joonis 95. Nitraatiooni sisalduse muutus maapinnalähedastes põhjaveekogumites ( =100%; Kvaternaari põhjaveekogum=5,2 mg/l; Devoni põhjaveekogum=0,3 mg/l, Siluri-Ordoviitsiumi põhjaveekogum=13,8 mg/l) (Eionet, 2010) 250 Ordoviitsiumi-Kambriumi Kambriumi-Vendi % Joonis 96. Nitraatiooni sisalduse muutus sügaval lasuvates põhjaveekogumites ( =100%; Ordoviitsiumi-Kambriumi=1,6 mg/l; Kambriumi-Vendi=1,9 mg/l) (Eionet, 2010) Kõrgenenud nitraatide sisaldus esineb Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlikul alal. Seal ületab haritava maa osatähtsus ning põllumajandusloomade arv märgatavalt Eesti keskmist ja põhjavesi on kohati kaitsmata või nõrgalt kaitstud. Nitraaditundliku ala maapinnalähedase põhjavee kvaliteet paranes nitraatiooni sisalduse järgi kuni aastani 1995, seejärel oli põhjavee kvaliteet suhteliselt stabiilne. Alates aastast on nitraatide sisaldus nitraaditundlikul alal märgatavalt tõusnud (joonis 97). 130

131 NO3 mg/l Pandivere piirkonna allikad Pandivere piirkonna kaevud Adavere-Põltsamaa piirkonna pidevalt jälgitavad kaevud (18 kaevu) Adavere-Põltsamaa piirkonna kõiki vaatluspunktid Nitraatiooni lubatud piirsisaldus joogivees Joonis 97. Nitraatiooni sisalduse muutused nitraaditundliku ala Pandivere ja Adavere-Põltsamaa piirkonna põhjavees (ITK, 2009) Joonisel 98 on toodud EL 27 liikmesriigi põhjavee seisund perioodil

132 Joonis 98. Nitraatiooni keskmine kontsentratsioon põhjavees EL 27 aastatel (Commission Staff Working Document, 2010) Statistikaameti andmetel (joonis 99, 100) on väetiste kasutamine põllumajanduses aastaga võrreldes N osas vahepealsetel aastatel nii tõusnud kui langenud, aastal aga märkimisväärselt suurenenud. P ja K osas on kõikumine aastate lõikes olnud väiksem, aga aastal on ka siin märkimisväärne P ja K koguse suurenemine. Statistikaameti kodulehel avaldatud P ja K kogused oksiididena arvestatud ümber P ja K elemendiks (P 2O 5*0,44=P; K 2O*0,83=K) 132

133 kg/ha kg/ha Lämmastik, kg/ha Fosfor, kg/ha Kaalium, kg/ha Joonis 99. Mineraalväetistega mulda viidud N, P, K kogused kg/ha kohta aastatel , (ESA, 2010) Lämmastik, kg/ha Fosfor, kg/ha Kaalium, kg/ha Joonis 100. Orgaaniliste väetistega pinnasesse viidud N, P, K kogused kg/ha kohta aastatel (ESA, 2010) EUROSTATi andmetele tuginedes (joonis 101) on Eestis kasutatavad N, P, K kogused teiste riikidega võrreldes aga oluliselt väiksemad. Andmed ei pärine Eesti Statistikaametilt, vaid on kogutud otse väetisetootjatelt ja müüjatelt. 133

134 N ja P kasutamine põllumaa ha kohta a P kg/ha N kg/ha K kasutamine põllumaa ha kohta a K kg/ha Romania 4 14 Bulgaria 1 22 Latvia Malta 9 36 Estonia 9 39 Denmark 6 40 Italy Portugal Cyprus Slovakia Sw eden Greece Lithuania Finland Hungary Austria Poland Spain Czech Republic France Germany Netherlands Slovenia Ireland kg/ha Bulgaria 1 Romania 1 Latvia 8 Slovakia 10 Sw eden 12 Greece 12 Malta 12 Hungary 12 Czech Republic 12 Cyprus 14 Estonia 15 Denmark 15 Lithuania 19 Portugal 20 Finland 22 Italy 22 Austria 25 Spain 26 Poland 27 Germany 29 France 32 Netherlands 35 Ireland 76 Slovenia kg/ha Joonis 101. Eurostati andmetel N, P, K kasutamine kg/ha põllumaa kohta aasta keskmisena Põhjavee tugivõrgu seire raames alustati aastal ka pestitsiidide seirega. Seiresageduseks tugivõrgus kavandatud 1 kord 6 aasta jooksul (järgmine 2013). Uuriti 44 pestitsiidi esinemist põhjavees. Kuigi proovidest leiti mitmeid pestitsiide jääke (põhiliselt heptakloor), siis 105 analüüsitud pestitsiidide proovist ei leitud üheski lubatust suuremat sisaldust (0,5 μg/l). Pestitsiidide analüüsitulemused on toodud lisas 3. Vaadeldes joonisel 102 esitatud Põllumajandusameti koduleheküljel avaldatud Eestisse sisse toodud taimekaitsevahendite koguseid (toimeaine kg) aastate ja taimekaitsevahendite liikide lõikes torkab silma, et varasemate aastatega võrreldes on aastal enim suurenenud sissetoodavate taimekaitsevahendite hulgas herbitsiidide ja kasvuregulaatorite osakaal. 134

135 Põllumajanusameti andmetel Eestisse sisseostetud pestitsiidide kogused kg toimeainet kg Fungitsiidid Herbitsiidid Insektitsiidid Kasvuregulaatorid Puhtimispreparaadid Molluskitsiidid Kleepained Joonis 102. Põllumajandusameti andmete põhjal erinevatel aastatel Eestisse sissetoodud keemiliste taimekaitsevahendite kogused (toimeaine kg) Statistikaameti andmebaasis avaldatud pestitsiidide kasutamise andmeid paraku ei ole võimalik võrdlusandmetena kasutada, kuna tänu aastast muutunud Statistikaameti andmete kogumise metoodikale on kasutatud pestitsiidide kogused esitatud preparaadi füüsilistes kogustes, mitte aga toimeaine kg-des, mis paraku ei anna reaalset ülevaadet pestitsiidide kasutamise osas. Nii pinna- kui ka põhjavee keemiline saastus kujutab veekeskkonnale ohtu, kuna selle tagajärjeks on akuutne ja krooniline toksilisus veeorganismidele, akumuleerumine ökosüsteemis ning elupaikade ja bioloogilise mitmekesisuse kadumine, ühtlasi ohustab see ka inimeste tervist. Sellest tulenevalt on vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/105/EÜ, 16. detsembrist 2008, mis käsitleb keskkonnakvaliteedi standardeid veepoliitika valdkonnas. Antud dokumendi raames on avaldatud III lisana ka ülevaatamisele kuuluvad ained (võimalikud prioriteetsed ained või prioriteetsed ohtlikud ained). Eelnevalt sätestatud otsusega nr 2455/2001/EÜ on avaldatud nimistu, kuhu kuulub 33 ainet või ainete rühma, mis on tunnistatud ühenduse tasandi meetmetega esmajärjekorras reguleerimist vajavaks. Teatavad ained nende prioriteetsete ainete hulgast on tunnistatud prioriteetseteks ohtlikeks aineteks, mille suhtes liikmesriigid peaksid võtma kasutusele vajalikud meetmed, eesmärgiga nende keskkonda laskmine, heide ja kadu lõpetada või järk-järgult lõpetada. Ülevaatamisele kuuluvate võimalike prioriteetsete ainete või prioriteetsete ohtlike ainete hulka on arvatud ka glüfosaadid (joonis 103). 135

136 % Glüfosaatide osakaal % 70,0 60,0 50,0 59,4 46,5 40,0 30,0 20,0 10,0 0, glüfosaatide % herbitsiididest glüfosaatide % kogu pestitsiitidest Joonis 103. Põllumajandusameti andmetel glüfosaatide osakaal (%) pestitsiididest ja glüfosaatide (%) osakaal herbitsiididest Uurimaks pestitsiidide jääkide esinemist mullas, analüüsiti aastatel Põllumajandusuuringute Keskuses 66 tootmispõllult (Keskkonnaministeeriumi (KKM) uurimisalad, nitraaditundlike alade (NTA) uuring) kogutud mullaproovi taimekaitsevahendite jääkide sisalduse kindlaksmääramiseks. Kõik proovid koguti sügisel koristusjärgselt. Jääke avastati 34 proovist ehk 56% proovidest. Leitud toimeained trifluraliin (24 juhul ehk 36%), prometriin (1 ehk 2%), DDT (4 ehk 6%), DDE (4 ehk 6%), pirimhos-methyl/aktellik (1 ek 2%), glüfosaat (7 juhul ehk 11% - määratakse alates aastast). Avastatud toimeainete kontsentratsioonid proovidest olid suhteliselt väikesed, enamus alla 0,05 mg/kg kohta, maksimaalne kogus 0,25 mg/kg. Vastavalt Keskkonnaministri määrusele nr 68 ( ) on pinnases (mg/kg) ja põhjavees (μg/l) ohtlike ainete sisalduse sihtarvuks taimekaitsevahendite puhul 0,5 ja piirnormiks 5 (mg/kg pinnases või μg/l põhjavees) A PKT VEESEIRE HINDAMISE RAAMES VEEKVALITEEDIGA SEOTUD UURIMISTÖÖD (TAIMETOITEELEMENTIDE KONTSENTRATSIOON DREENIVEES) Töö teostaja: Põllumajandusuuringute Keskuse Põllumajandusuuringute büroo Seirealad Antud uuringu eesmärgiks on hinnata veekeskkonna seisukohast MAK PKT keskkonnasõbraliku majandamise (KSM) ja mahepõllumajandusliku tootmise (M) meetme rakendumist ja mõju keskkonnale. Seirepõllud ja neil kasvatatud põllumajanduskultuurid: T1 (Tartumaa), toetustüüp KSM, oder Inari; T2 (Tartumaa), toetustüüp KSM, oder Anni; J28 (Läänemaa), toetustüüp KSM, suviraps; 136

137 P-Lin (Läänemaa), toetustüüp KSM, suviraps; K1 (Raplamaa), toetustüüp ÜPT (nn. tavatootmine, ei ole liitunud PKT kohustusega), liblikõielisterohke põldhein (lutsern+aruhein); N1 (Järvamaa), toetustüüp KST, oder; N2 (Järvamaa), toetustüüp KST, oder liblikõieliste allakülviga; LA (Läänemaa), toetustüüp M, kõrrelisterohke põldhein. Läänemaa seirepõllul J28 lõpetati aastal mahetootmine seoses kohustuse lõppemisega ning aastal taotleti sellele põllule KSM toetus. Seoses sellega tuli leida uus mahetootmise toetusega seireala, milleks valiti välja Läänemaal asuv seirepõld LA, kus aasta sügisel künti üles kõrrelisterohke põldhein ning järgmisel aastal külvatakse põllule teravili. Metoodika Hüdroloogilise uuringu käigus hinnatakse lõimuvalt põhjavee voolu ja maakasutust. Seirepõldude kogujadreenide suudmetest mõõdetakse dreenivee vooluhulgad ja võetakse veeproovid 2-nädalase intervalliga. Laboris määratakse veeproovide taimetoitainete sisaldus järgmisi metoodikaid kasutades: P, K, SO 4 2- EVS-EN ISO (ICP) NH Tecator Application Note ASN /90, 1990 NO EVS-EN ISO 13395:1999 (Cd kolonn) Põlluraamatu andmete põhjal arvutatakse seirepõldude kohta taimetoiteelementide üldbilanss OECD metoodika kohaselt. Nimetatud metoodika kohaselt arvestatakse üldbilansi koostamisel põllult saagiga eemaldatud ning orgaaniliste, mineraalväetiste, bioloogiliselt seotud lämmastiku ning seemnetega tagastatud taimetoiteelemente Taimetoiteelementide sisaldus dreenivees ja leostumine Lääne-, Tartu- ja Raplamaa seirepõldudel Joonistel on toodud Lääne-, Tartu- ja Raplamaa seirepõldude dreenivee nitraatiooni kontsentratsioonid. Enamikel seirepõldudest jäi nimetatud iooni kontsentratsioon allapoole lubatud piirnormi 50 mg/l. Läänemaa seirepõllul Plin ületas nitraatiooni kontsentratsioon lubatud piiri 50% kogutud proovidest, kuna aasta sügisel anti mullaharimise alla sea vedelsõnnikut normiga 32 kgn/ha. Kõrvalasuval põllul J28, mis viie mahetootmises olnud aasta jooksul sai orgaanilisi väetisi tagasihoidlikult, oli nitraatiooni kontsentratsioon ka sügistalvisel perioodil tunduvalt madalam jäädes piiridesse 1,3 14,1 mg/l (vaid ühel mõõtmisel ulatus kontsentratsioon 49 mg/l). Mahepõllul LA, kus kasvas kõrrelisterohke põldhein, oli nitraatiooni kontsentratsioon dreenivees väga madal. Sügisel peale rohukamara sissekündi koos taheda veisesõnnikuga suurenes kontsentratsioon mõnevõrra, ulatudes 10 mg/l. 137

138 NO3-, mg/l NO3-, mg/l Tartumaa seirepõldudel ulatus nitraatiooni maksimaalne kontsentratsioon 162 mg/l. Talvise taimkatte positiivne mõju ilmneb Raplamaa seirepõllul K1, kus taimkatte puudumisel oli nitraatiooni kontsentratsioon tunduvalt kõrgem kui talvise taimkatte puhul, ulatudes vastavalt ja mg/l (joonis 104) Plin J28 Piirnorm Joonis 104. Nitraatiooni sisaldus Läänemaa KSM seirepõldude dreenivees (PMK, 2009) LA Piirnorm Joonis 105. Nitraatiooni sisaldus Läänemaa M seirepõllu dreenivees (PMK, 2009) 138

139 NO3-, mg/l NO3-, mg/l T1 T2 Piirnorm Joonis 106. Nitraatiooni sisaldus Tartumaa KSM seirepõldude dreenivees (PMK, 2009) K1 Piirnorm Joonis 107. Nitraatiooni sisaldus Raplamaa ÜPT seirepõllu dreenivees (PMK, 2009) Joonistel on toodud fosfori kontsentratsioonid dreenivees. Vastavalt Keskkonnaministri 28. juuli a määrusele nr 44 «Pinnaveekogumite moodustamise kord ja nende pinnaveekogumite nimestik, mille seisundiklass tuleb määrata, pinnaveekogumite seisundiklassid ja seisundiklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning seisundiklasside määramise kord» on hea ja kesise kvaliteediklassi piiriks 0,08 mg P/l. Nagu joonistelt näha ületas fosfori kontsentratsioon enamikes võetud veeproovides kesise kvaliteediklassi väärtuse. Veelgi enam, 59% kogutud proovidest kuulusid fosfori sisalduse poolest väga halba kvaliteediklassi. Ainult ÜPT toetusega põllul, kus kasvatati põldheina, jäi fosfori kontsentratsioon kesise klassi piirile. 139

140 P, mg/l P, mg/l P, mg/l 0,6 0,5 Plin J28 Piirnorm 0,4 0,3 0,2 0,1 0 Joonis 108. Fosfori sisaldus Läänemaa KSM seirepõldude dreenivees (PMK, 2009) 0,35 0,3 P Piirnorm 0,25 0,2 0,15 0,1 0,05 0 Joonis 109. Fosfori sisaldus Läänemaa M seirepõllu dreenivees (PMK, 2009) 0,45 0,4 0,35 T1 T2 Piirnorm 0,3 0,25 0,2 0,15 0,1 0,05 0 Joonis 110. Fosfori sisaldus Tartumaa KSM seirepõldude dreenivees (PMK, 2009) 140

141 P, mg/l 0,5 0,45 0,4 K1 Piirnorm 0,35 0,3 0,25 0,2 0,15 0,1 0,05 0 Joonis 111. Fosfori sisaldus Raplamaa ÜPT seirepõllu dreenivees (PMK, 2009) Meteoroloogilised tingimused 2008/2009 sügistalvisel perioodil olid soodsad vegetatsiooniperioodil kasutamata jäänud taimetoitainete leostumiseks. Kui aasta septembri sademed jäid alla keskmise, siis oktoobris ületas sademete hulk paljuaastase keskmise kuni 1,5 korda. Tartu ümbruses olid sademeterikkamad ka november ja detsember. Sellele lisandus veel kuni paari kraadi võrra kõrgem õhutemperatuur, mis koos tingiski selle, et veetasemed ja äravool olid aasta lõpus ning ka jaanuaris keskmisest kõrgemad. Dreenivee filtratsioon seirepõldudel kõikus mm-ni. Nendes tingimustes võimendusid väetamisvead, mis tulid ilmsiks Läänemaa seirepõllul Plin (joonis 112). Põllule anti aastal sügisese maaharimise alla vedelat seasõnnikut annusega 32 kg N/ha. Sellest leostus kuni maapinna külmumiseni veebruaris rohkem kui pool 17,6 kg/ha. Kõrvalasuvale põllule, mis oli viie aasta jooksul mahetootmises, anti sel perioodil orgaaniliste väetistega keskmiselt 11 kg N, 3 kg P ja 4 kg K hektarile. Selline madal väetamistase põhjustas ka mullavarudest omastatavate toiteelementide ärakasutamise ja seetõttu oli lämmastiku leostumine 2008/2009 sügistalvel madal. Mõningane lämmastiku leostumise tõus aasta juunis näitab, et rohkete sademete puhul on alles areneva taimiku korral võimalik ka külvieelselt antud väetiste leostumine. Lämmastikku leostus perioodil september 2008 kuni september 2009 seirepõllult Plin 20,3 ja põllult J28 3,7 kg/ha. 141

142 sept.06 nov.06 jaan.07 märts.07 mai.07 juuli.07 sept.07 nov.07 jaan.08 märts.08 mai.08 juuli.08 sept.08 nov.08 jaan.09 märts.09 mai.09 juuli.09 sept.09 N, kg/ha sept.06 nov.06 jaan.07 märts.07 mai.07 juuli.07 sept.07 nov.07 jaan.08 märts.08 mai.08 juuli.08 sept.08 nov.08 jaan.09 märts.09 mai.09 juuli.09 sept.09 N, kg/ha Plin J Joonis 112. Lämmastiku leostumine Läänemaa seirepõldudelt (PMK, 2009) Mahepõllult LA, kus kasvas kõrrelisterohke põldhein, oli lämmastiku leostumine vegetatsiooniperioodil väga madal. Lämmastiku leostumine tõusis peale kamara ja tahesõnniku sissekündi. ÜPT toetusega Raplamaa seirepõllule külvati aasta kevadel liblikõielisterohke põldhein. Sügistalvisel perioodil oli põld taimkatteta ning soodsate leostumistingimuste tõttu jõudis sel perioodil dreenivette 11,1 kgn/ha (joonis 113). Kuigi põldu ei väetatud, suurenes lämmastiku leostumine aasta juunist kuni augustini. Eeskätt oli see tingitud erakordselt sademeterikkast suvest, kus sademete hulk küündis juunis 123, juulis 151 ja augustis 161 mm. Kokku leostus seireperioodil lämmastikku 22,5 kg/ha K Joonis 113. Lämmastiku leostumine Raplamaa seirepõllult (PMK, 2009) Tartumaa seirepõldudel T1 ja T2 kasvatati teist aastat järjestikku otra. Kuigi mõlemat põldu väetati võrdse mineraalväetise kogusega (68 kgn/ha), aastal olid ka tingimused mõlemal põllul sarnased, oli lämmastiku leostumine erinev. Põllult T1 leostus seireperioodil 6,8 ja põllult T2 18,0 kgn/ha (joonis 114). 142

143 sept.06 nov.06 jaan.07 märts.07 mai.07 juuli.07 sept.07 nov.07 jaan.08 märts.08 mai.08 juuli.08 sept.08 nov.08 jaan.09 märts.09 mai.09 juuli.09 sept.09 N, kg/ha T1 T Joonis 114. Lämmastiku leostumine Tartumaa seirepõldudelt (PMK, 2009) Teiste uuritud taimetoiteelementide leostumine on toodud tabelis 10. Fosfori leostumine seirepõldudelt ulatus 0,22 0,75 kg/ha aastas. Suhteliselt kõrgem oli fosfori leostumine ÜPT seirepõllul K1 Raplamaal. Vaatamata sellele, et Läänemaa seirepõllule Plin anti aasta sügisel vedelsõnnikut jäi fosfori leostumine võrreldavaks leostumisega põllult J28, kuhu sügisel väetisi ei antud. 143

144 Tabel 10. Fosfori, kaaliumi ja väävli leostumine seirepõldudelt (PMK, 2009) Leostumine, kg/ha/aasta P K S T1 0,22 1,8 7,2 T2 0,25 2,9 8,4 J28 0,30 5,7 77,9 PLin 0,38 7,5 147,6 K1 0,75 27,6 59, Taimetoiteelementide sisaldus dreenivees ja toiteelementide leostumine nitraaditundlikul alal Hüdroloogilised tingimused aasta lõpul olid taimetoiteelementide leostumiseks soodsad. Augustikuu oli väga sademeterohke, sademete summa peaaegu kõikjal ületas 2 ja isegi 3 normi. Jõgede kuukeskmised vooluhulgad septembris moodustasid 1,5 3,8 normi. Jõgede kõrge veeseis jätkus kuni nende külmumiseni detsembri keskel. See omakorda tingis ka olukorra, kus maaparandussüsteemide eesvoolude veetase oli äärmiselt kõrge, nii et dreenide suudmed olid vee all. NTA seirepõllul N1 uppusid dreenisuudmed oktoobri alguses, põllul N2 aga juba septembris ning jäidki vee alla kuni külmumiseni. Lisaks sellele jäi põllu N2 dreen vee alla ka kevadise suurvee ajal aprillis. Lisaks hüdroloogilistele tingimustele aitas kõrgele veetasemele eesvooludes kaasa ka kraavipervede võsastumine ning kobraste tegevus. Nendes tingimustes ei olnud võimalik mõõta dreenivee vooluhulka piisava sagedusega ning seetõttu ei saanud arvutada ka toitainete leostumist antud perioodil. Joonistel 115 ja 116 on toodud NTA seirepõldude dreenivee nitraatiooni ja fosfori kontsentratsioonid perioodil, kus veeproovide kogumine oli võimalik. Nitraatiooni piirnormi ületatavate veeproovide osakaal ulatus seirepõllul N1 29% ja põllul N2 27% kogutud proovidest. Fosfori piirnormi ületas aga vastavalt 18 ja 27% kogutud proovidest. 144

145 P, mg/l NO3-, mg/l N1 N2 Piirnorm Joonis 115. Nitraatiooni sisaldus NTA seirealade dreenivees (PMK, 2009) 0,35 0,3 0,25 N1 N2 Piirnorm 0,2 0,15 0,1 0,05 0 Joonis 116. Fosfori sisaldus NTA seirealade dreenivees (PMK, 2009) Taimetoiteelementide bilanss Taimetoitelementide bilansi graafikult (joonis 117) on näha, et fosfori bilanss on negatiivne viiel seirepõllul 8-st ning veel kahel vaid mõne kilogrammiga positiivne. Kaaliumibilanss on negatiivne pooltel põldudel. Suuresti on see tingitud sellest, et majandussurutise tingimustes loobuti kallimatest kompleksväetistest ja mineraalväetistest kasutati vaid ammooniumsalpeetrit. Lämmastikubilanss on suur vaid kahel põllul ja seda seetõttu, et liblikõielisterikka põldheina põllult K1 saaki ei koristatud vaid niide purustati põllu pinnale. Mahetootmispõllule LA anti aga sügisel koos rohukamara sissekünniga 43 tonni tahedat veisesõnnikut. Kõikide KSM põldude keskmine toitainetebilanss oli aastal N +20, P -9 ja K -3 kg/ha. 145

146 taimetoiteelement, toimeaine kg/ha N P K T1 T2 J28 Plin K1 N1 N2 LA Joonis 117. Taimetoiteelementide bilanss seirepõldudel (PMK, 2009) Kokkuvõte Nitraatiooni kontsentratsioon dreenivees jäi enamikel juhtudel allapoole lubatud piirnormi (50 mg/l). Vedelsõnniku sissekünd sügisel põhjustas nitraatiooni kontsentratsiooni tõusu üle piirnormi nii sügistalvise kui ka varakevadise suurvee ajal. Vedelsõnniku sügisene laotamine suurendab oluliselt toitainete leostumist sügistalvisel ja varakevadisel perioodil. Kuigi fosfori bilanss oli enamikel põldudel negatiivne või napilt tasakaaluline, ületas fosfori kontsentratsioon enamikes võetud veeproovides pinnaveekogumite kesise kvaliteediklassi väärtuse. Veelgi enam, 59% kogutud proovidest kuulusid fosfori sisalduse poolest väga halba kvaliteediklassi. Lämmastiku leostumine seireperioodil ulatus KSM põldudel 3,7 20,3 kg/ha ja ÜPT põllul 22,5 kg/ha. Fosfori leostumine oli seireperioodil KSM põldudel 0,22 0,38 kg/ha ja ÜPT põllul 0,75 kg/ha. 146

147 A PKT VEESEIRE HINDAMISE RAAMES RÄPU VALGALAL VEEKVALITEEDIGA SEOTUD UURIMISTÖÖD Töö teostaja: Põllumajandusuuringute Keskuse Põllumajandusuuringute büroo Uuringu eesmärgiks on läbi viia integreeritud seiret, mis seob mulla kvaliteedi uuringud dreenivee ja eesvoolude seirega, ühildatuna põllumajandustootja taimetoitainete bilansiga, mis võimaldab kompleksselt käsitleda väikese maa-ala potentsiaalset põllumajandustootmise mõju keskkonnale. Seirealad aastal olid maaparandussüsteemide vananemise ja hooldamatuse tõttu kahe seirepõllu (R1 ja R3) äravoolud takistatud nii, et dreenide suudmed jäid vee alla ning seega oli vooluhulga mõõtmine võimatu. Seetõttu jäi aastal seirepõlluks vaid R2, kuid dreeni vooluhulga mõõtmisel tuvastati filtratsiooni jätkuv vähenemine, mis viitab dreenide ummistumisele. Seoses selle ja ka maaparandussüsteemide uuendamisega piirkonnas valitakse aastaks uus seireala. Seirepõllul R2 kasvatati oder Annit KSM toetusel. Metoodika Hüdroloogilise uuringu käigus hinnatakse lõimuvalt põhjavee voolu ja maakasutust. Seirepõldude kogujadreenide suudmetest mõõdetakse dreenivee vooluhulgad ja võetakse veeproovid 2-nädalase intervalliga. Laboris määratakse veeproovide taimetoitainete sisaldus järgmisi metoodikaid kasutades: P, K, SO 4 2- EVS-EN ISO (ICP) NH Tecator Application Note ASN /90, 1990 NO EVS-EN ISO 13395:1999 (Cd kolonn) Põlluraamatu andmete põhjal arvutatakse seirepõllu kohta taimetoiteelementide üldbilanss OECD metoodika kohaselt. Nimetatud metoodika kohaselt arvestatakse üldbilansi koostamisel põllult saagiga eemaldatud ning orgaaniliste, mineraalväetiste, bioloogiliselt seotud lämmastiku ning seemnetega tagastatud taimetoiteelemente. Samuti arvutatakse taimetoiteelementide üldbilanss ka kogu Räpu jõe valgalale jääva põllumajandusmaa kohta. Tulemused Taimetoiteelementide bilanss aastal külvati seirepõllule R2 oder Anni. Põhiväetamiseks kasutati küll kompleksväetist, kuid küllaltki tagasihoidliku normiga andes hektarile 35 kg lämmastikku, 7,5 kg fosforit ja 24 kg kaaliumi. Kasvuaegseks lisaväetamiseks kasutati ammooniumsalpeetrit. Nagu jooniselt 118 näha on sellise väetamistaseme juures fosfori bilanss negatiivne ja nii lämmastiku kui kaaliumi bilanss 147

148 toiteelementi, kg/ha toiteelemendi maksumus, kr/kg on positiivsed. Statsionaarsete põldkatsete katseandmete analüüs on selgitanud, et lämmastikubilanss on optimaalne (tasakaaluline), kui lämmastiku tagastamise protsent üldbilansi järgi kõigub , fosforibilanss 200 ja kaaliumibilanss vahel. Seega jääb väetistega tagastatavate taimetoiteelementide osakaal alla optimaalse. Ilmneb selge trend kõikide taimetoiteelementide bilansi vähenemisele aastatel , mis on eelkõige seotud sisendina kasutatavate mineraalväetiste koguse vähenemisest seoses väetiste hinna tõusuga. Aastaid tasakaalustatult väetatud põldude kõrge viljakus tagab stabiilse ja suhteliselt kõrge saagi ka sel juhul kui põhitoiteelementidest kasutatakse ainult lämmastikku. Selline olukord aga kestab seni, kuni mõne mullas sisalduva taimetoiteelemendi sisaldus langeb tasemele, mis hakkab limiteerima eeskätt saagi kvaliteeti ja hiljem ka saagi suurust N P K toiteelemendi maksumus, kr/kg Joonis 118. Taimetoiteelementide bilanss Räpu seirepõllul R2 aastatel (PMK, 2009) Taimetoiteelementide sisaldus dreenivees Ammooniumiooni kontsentratsioon dreenivees kõikus 0,08..1,38 mg/l (joonis 119). Sügisperioodil oli ammooniumiooni kontsentratsioon kõrgem võrreldes kevadperioodiga, mil selle taimetoitaine kontsentratsioon dreenivees ületas hea kvaliteediklassi piirnormi, mis on kehtestatud keskkonnaministri 28. juuli a määruse nr 44 «Pinnaveekogumite moodustamise kord ja nende pinnaveekogumite nimestik, mille seisundiklass tuleb määrata, pinnaveekogumite seisundiklassid ja seisundiklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning seisundiklasside määramise kord» 148

149 NO3-, mg/l NH4+, mg/l 1,6 1,4 R2 Piirnorm 1,2 1 0,8 0,6 0,4 0,2 0 Joonis 119. Ammooniumiooni kontsentratsioon dreenivees (PMK, 2009) Kogutud veeproovidest 43% kuulusid kesisesse kvaliteediklassi. Kuna ammooniumiooni kontsentratsioon on võrreldes nitraatiooni kontsentratsiooniga oluliselt väiksem, siis toitainete leostumise seisukohast on oluline just viimase iooni sisalduse dünaamika. Jooniselt 120 on näha, et nitraatiooni kontsentratsioon kõikus 3,5 67,9 mg/l. Kõrgem oli nitraatide sisaldus 2008/09. aasta sügistalvel ja kevadise suurvee perioodil ning piirnormi ületavate proovide arv moodustas 29% kogutud proovide üldarvust R2 Piirnorm Joonis 120. Nitraatide kontsentratsioon dreenivees (PMK, 2009) Fosfori kontsentratsioon dreenivees ületas pooltel mõõtmistest piirnormi ja ulatus 0,005 0,22 mg/l (joonis 121) ja seda väga madala väetamistaseme puhul, kus mineraalväetistega anti fosforit 7,5 kg/ha. 149

150 P, mg/l 0,7 0,6 R2 Piirnorm 0,5 0,4 0,3 0,2 0,1 0 Joonis 121. Fosfori kontsentratsioon dreenivees (PMK, 2009) Filtratsiooni jätkuva vähenemise tõttu toitainete leostumist ei arvutatud. Räpu jõe valgala põldude toiteelementide üldbilanss Aruandeaastal koguti kõikide valgalale jäävate põldude põlluraamatu andmed aasta kohta. Toiteelementide bilansi selgitamiseks üldistati andmed ettevõtte tasandil kalendriaasta vältel. Põllumajandusmaa kogupindala moodustab ligi 62% valgla pindalast, s.h. haritava maa pindala on veidi üle 14 km 2. Valgla suuremad tootjad, kelle kasutada on ligi 99% haritavast maast, andsid mineraalväetiste ja sõnnikuga aastal keskmiselt 86 kg N, 12 kg P ja 39 kg K ha kohta ja aastal vastavalt 72 kg N, 13 kg P ja 40 kg K ha kohta. Väiketootjate põllumajandusmaast moodustab suurema osa püsirohumaa kogupindalaga umbes 55 ha, millele väetisi ei lisata ning nende osakaal valgala üldises väetistekasutuses ja toitainete bilansis on väga väike. Nii oli väetiste kasutamine koguvalgala kohta aastal 82 kg N, 11 kg P ja 38 kg K/ha, aastal aga vastavalt 69, 12, ja 38 kg/ha (joonis 122). Kogu valgla haritava maa toitainete bilanss oli a. ülejäägiga 49 kg N, 6 kg P ja 17 kg K ha kohta ning a. 40 kg N, 4 kg P ja 21 kg K ha kohta. 150

151 NO3-N, m g toimeainet, kg/ha N P K Joonis 122. Mineraal ja orgaaniliste väetiste kasutamine Räpu jõe valgalal (PMK, 2009) Räpu jõe valgalal tegeleb jõgede hüdrokeemilise seirega TTÜ Keskkonnatehnika Instituut. Tänu jõel paiknevale automaatseirejaamale on võimalik täpsemalt mõõta toitainete sisalduse ja vooluhulga muutusi ning nende põhjal arvutada välja toitainete ärakanne. Toitainete sisalduse trend ajavahemikul viitab Räpu jõe lämmastiku sisalduse statistiliselt usaldusväärsele tõusule (joonis 123), mida on eriti mõjutanud oluliselt kerkinud kontsentratsioonid viimastel aastatel ja seda vaatamata sellele, et lämmastikväetiste koormus vähenes (joonis 122) Joonis 123. Nitraatlämmastiku sisalduse muutus Räpu-Arkma ( ) seirelävendis (Iital, TTÜ KTI) Üldlämmastiku ärakande ja Räpu-Arkma seirejaamas mõõdetud vooluhulga seose analüüs näitab, et kõrgenenud N ärakanne ja aastal ei korreleeru hästi aasta keskmise äravooluga (joonis 124), kuigi tavaliselt on korrelatsioon N ärakande ja vooluhulga vahel suhteliselt hea. Tõenäoliselt ongi põhjuseks see, et talvine ja kevadine kõrgveeperiood suurendab N ärakannet oluliselt, kusjuures aasta keskmine võib olla isegi madalam kui muudel aastatel. 151

152 Nitrogen runoff, Kg R 2 = Discharge, l/s Joonis 124. Üldlämmastiku ärakande ja Räpu-Arkma seirejaamas mõõdetud vooluhulga seos (Iital, TTÜ KTI) Dreenide ja jõe seire tulemused osutavad ka, et lämmastiku ärakanne põllult dreenidesse ja sealt edasi kuivenduskraavidesse ning jõkke toimub üsna erinevaid teid mööda sõltuvalt sademetest ja mulla külmumisest. Seetõttu võib eelkõige talveperioodil, kui sulad vahelduvad külmemate perioodidega, olla toitainete pindmine äravool põllult väga oluline ja dreenide kaudu lisandub jõesüsteemi suhteliselt vähene kogus. Muudel sesoonidel võib aga vastupidi dreenidesse leostuva lämmastiku kogus olla märkimisväärne. See asjaolu viitab veelkord talvise taimkatte eelistele, mis vähendades toitainete pindmist äravoolu vähendab kokkuvõttes ka toitainete ärakannet. Lisas 4 on toodud kokkuvõte, kus vaadeldakse täpsemalt kokkupuutepunkte hüdroloogilise ja dreeniveeseire ning väetiskasutuse vahel. Kokkuvõte Seirepõllu fosfori bilanss on negatiivne ja kuigi nii lämmastiku kui ka kaaliumi bilanss on positiivsed, jääb väetistega tagastatavate taimetoiteelementide osakaal alla optimaalse. Nitraatiooni kontsentratsioon dreenivees oli seireperioodil 3,5 67,9 mg/l. Kõrgem oli nitraatide sisaldus 2008/09. aasta sügistalvel ja kevadise suurvee perioodil ning piirnormi ületavate proovide arv moodustas 29% kogutud proovide üldarvust. Fosfori kontsentratsioon dreenivees ületas pooltel mõõtmistest piirnormi ja ulatus 0,005 0,22 mg/l ning seda väga madala väetamistaseme puhul, kus mineraalväetistega anti fosforit 7,5 kg/ha. Lämmastikväetiste kasutamine kogu valgala kohta vähenes aastal 82-lt kuni 69 kg/ha aastal. Kogu valgla haritava maa toitainete bilanss oli a. 40 kg N, 4 kg P ja 21 kg K ha kohta. Dreenide ja jõe seire tulemused osutavad ka, et lämmastiku ärakanne põllult dreenidesse ja sealt edasi kuivenduskraavidesse ning jõkke toimub üsna erinevaid teid mööda sõltuvalt sademetest ja mulla külmumisest. Seetõttu võib eelkõige talveperioodil, kui sulad vahelduvad külmemate perioodidega, olla toitainete pindmine äravool põllult väga oluline ja dreenide kaudu lisandub jõesüsteemi suhteliselt vähene kogus. See asjaolu 152

153 viitab veelkord talvise taimkatte eelistele, mis vähendades toitainete pindmist äravoolu vähendab kokkuvõttes ka toitainete ärakannet TOITEELEMENTIDE KOGUBILANSI JA KASUTUSE A UURING Töö teostaja: Põllumajandusuuringute Keskuse Põllumajandusuuringute büroo Eesmärk Uuringu Toitelementide kogubilanss ja kasutus eesmärgiks on veekeskkonna seisukohalt hinnata PKT keskkonnasõbraliku tootmise ja mahepõllumajandusliku tootmise efektiivsust majapidamise/talu tasandil. Toiteelementide kasutuse (utilisatsioon), N, P, K toiteelementide kogubilansi indikaatorid näitavad, kuidas põllumajandusliku keskkonnatoetusega seoses väheneb mullast toiteelementide leostumisest põhjustatud põhjavee ja pinnavee saastumise oht. Keskkonnasõbraliku tootmise ja mahe tootmise tulemuste analüüsimisel on võetud võrdlusgrupiks ühtse pindalatoetuse saajad, kes põllumajanduslikku keskkonnatoetust ei taotlenud. Seire metoodika Indikaatori toiteelementide kogubilanss ja kasutus andmete kogumine aasta kohta toimus vastavalt etteantud seirejuhistele ja digitaalsetele andmekogumisvormidele PMK poolt valitud 107 majapidamises/ettevõttes kolmes erinevas Eesti piirkonnas: Lääne-Eesti (Lääne, Saare ja Pärnu maakond), Kesk-Eesti (Jõgeva, Rapla ja Tartu maakond) ja Lõuna-Eesti (Võru maakond) (Lisa 5). Enamasti püüti andmete kogumist jätkata majapidamistes/ettevõtetes, kus andmeid koguti ka varasemate aastate kohta. Seireettevõtted on valitud kolmest erinevast toetustüübist: mahetoetusega (edaspidi M), keskkonnasõbraliku toetusega (edaspidi KST) ja ühtse pindalatoetusega (edaspidi ÜPT). Lisaks toetustüübile on ettevõtted rühmitatud tootmistüübi (taimekasvatus - T või segatootmistüübilised - S) ja suuruse järgi (<40 ha, ha ja >100 ha). Arvestuste aluseks on võetud OESCDE poolt kinnitatud taluvärava bilansiline toiteelementide koondbilansi arvutamise metoodika. Metoodika põhjal püütakse füüsilises koguses (kg) arvestada kui palju läheb üht või teist elementi vaja, et teatud kaupa toota ja kui palju kg jääb kasutamata. Toiteelementide kogubilanss selgitati majapidamise/talu tasandil ja arvutati ajavahemiku 1. jaanuar 31. detsember aasta kohta (vastab majandusaruandluse perioodile). Andmed koguti ettevõtete põlluraamatust, raamatupidamise andmetest ja ettevõtja küsitlusega, andmeid säilitatakse ning töödeldakse elektrooniliselt. Toiteelementide bilansis võrreldakse toiteelementide sisendit (ostetud) ja väljundit (müüdud) ühe põllumajandusettevõtte lõikes teatud aja jooksul, see võimaldab toiteelementide bilansi kaudu välja arvutada toiteelementide kasutamise efektiivsuse (%), üle- või puudujäägi (kg/ha). Sisendiks on toiteelementideks (N, P, K) ümberarvutatuna talusse ostetud sööt, põhk, mineraalväetis, seemned, loomad, orgaaniline väetis, lämmastiku sidumine liblikõieliste poolt, depositsioon sademetega jm. Väljundiks on toiteelementideks (N, P, K) ümberarvutatuna talust 153

154 välja müüdud taime- ja loomakasvatussaadused, loomad, orgaaniline väetis (sõnnik), sööt jm. Tootmisaasta lõpul müümata toodang kandub järgmisesse arvestusaastasse. Majapidamiste/talude vahel ilmnesid toitelementide bilansi arvestuses suured erinevused, osadel juhtudel toimus majandamine N, P, K toiteelementide osas kas liigsuure ülejäägi või puudujäägiga, mis on kinnituseks väga erinevast majandamise tasemest. Seepärast ei saa käsitleda kogu toetus-, tootmistüübi ja suurusgrupi kohta käivaid toiteelementide kogubilansi numbreid kui absoluutset suurust, vaid üksnes kui orienteeruvaid trende iseloomustavaid näitajaid. Uuringu andmed töödeldi STATISTICA 7 programmis dispersioonanalüüsi (ANOVA) meetodil 95% usaldusintervalli juures kogu valimi (Taimekasvatus+Segatootmine) majapidamiste/talude kohta.. Statistiline olulisus leidis kinnitust kui p<0,05. SE- standardviga väljendab valimi keskväärtuse standardhälvet. CL- väljendab valimi keskmise usaldusintervalli. Tulemuste kokkuvõte Toiteelementide kogubilanss toetus- ja tootmistüübiti Analüüsides toiteelementide kogubilanssi (tabel 11) esmalt toetustüübiti, kus on kokku võetud nii taimekasvatus (51 majapidamist/talu) kui ka segatootmine (56 majapidamist/talu), ilmneb, et N osas on kogubilansi tulemused toetustüüpide osas praktilised võrdsed 12,6 kg/ha ja 13,2 kg/ha N aasta kohta, mida võib hinnata heaks tulemuseks. P ja K osas on KST ja MAHE tootmise korral toiteelementide kogubilanss negatiivne (P osas KST -2,2 ja M -3,7 kg/ha, K osas KST -6,5 ja M -20,6 kg/ha), mis on ohumärgiks ehk viitab muldade vaesestumisele eelnimetatud toiteelementidest ja edasisele võimalikule majandamisele mulla toitainevarude arvel. Lämmastiku aastane sisend on suurem KST toetustüübi (62,7 kg/ha) ja madalaim M toetustüübi (39,8 kg/ha) korral aasta statistilise andmetöötluse tulemuste põhjal saab väita (tabel 11), et KST lämmastiku sisend ja väljund olid oluliselt suuremad kui MAHE toetustüübi puhul. N kogubilansi arvestuses statistiliselt olulist toetustüüpide vahelist erinevust ei ilmnenud (p>0,05). P ja K osas on ÜPT ja KST sisendid võrdväärsel tasemel (P-ÜPT 7,1 kg/ha ja P-KST 8,7 kg/ha; K-ÜPT 13,7 kg/ha ja K-KST 13,8 kg/ha) mahetootmise puhul aga praktiliselt olematu (P 0,9 kg/ha ja K 0,1 kg/ha aastas). Väljund on nii N, P kui ka K osas suurim KST toetustüübi korral, mis on põhjendatud KST tootmise korral saadavate suuremate saakidega eemaldatavate suuremate toiteelementide kogusega. Statistilise andmetöötluse põhjal ilmnes ka, et P- ja K- sisend olid KST ja ÜPT tootmise korral oluliselt suuremad kui MAHE toetustüübi korral, väljundi osas leidis kinnitust oluline KST ja MAHE tootmise P-väljundite vaheline erinevus K- väljundi ning P ja K kogubilansi osas olulist toetustüüpide vahelist erinevust ei esinenud. 154

155 Tabel 11. Toiteelementide kogubilanss toetus- ja tootmistüübiti N P K sisend kg/ha väljund kg/ha N kg/ha sisend kg/ha väljund kg/ha P kg/ha sisend kg/ha väljund kg/ha K kg/ha T+S* ÜPT 53,6ab 40,4ab 13,2a 8,7a 7,9ab 0,7a 13,8a 13,4a 0,4a KST 62,7b 49,7b 13,0a 7,1a 9,3b -2,2a 13,7a 20,2a -6,5a MAHE 39,8a 27,2a 12,6a 0,9b 4,7a -3,7a 0,1b 20,7a -20,6a T ÜPT 66,5 53,2 13,3 11,9 9,2 2,7 19,5 22,5-3,0 KST 64,0 60,9 3,2 6,5 9,3-2,8 16,1 33,3-17,3 MAHE 41,0 39,5 1,5 0,1 5,6-5,5 0,1 38,1-38,0 S ÜPT 40,7 27,6 13,2 5,5 6,7-1,2 8,1 4,3 3,9 KST 61,4 38,5 22,9 7,8 9,4-1,7 11,4 7,1 4,2 MAHE 38,5 15,0 23,6 1,8 3,7-2,0 0,1 3,3-3,2 T taimekasvatus, S segatootmine, ÜPT ühtne pindalatoetus, KST keskkonnasõbralik tootmine, MAHE mahepõllumajanduslik tootmine *T+S all esitatud toetustüüpide korral samade tähtede puhul veergudes statistiliselt olulised variantide vahelised erinevused puuduvad Erinevate toetustüüpide lõikes tootmistüüpide vahelist toitelementide kogubilanssi analüüsides ilmnevad toiteelementide kasutamise arvestuses mõnevõrra paremad tulemused segatootmise korral. Taimekasvatuse tootmistüübi ja kõikide toetustüüpide korral on lämmastiku bilanss positiivne (vahemikus 1,5-13,3 kg/ha), mida võib hinnata heaks tulemuseks. Fosfori osas on taimekasvatus toetustüübi korral P aasta bilanss KST ja mahetoetuse saajate puhul vähesel määral negatiivne, (erandiks ÜPT P-bilanss 2,7 kg/ha). K osas on olukord taimekasvatuse toetustüübi KST ja mahetoetuse korral tugevalt negatiivne (KST -17,3 ja MAHE -38,0 kg/ha). Taimekasvatustootmist iseloomustab kõikide toetustüüpide lõikes suurem keskmine toiteelementide sisend võrreldes segatootmisega. Kuna KST toetustüübi korral on saagid suuremad võrreldes ÜPT ja MAHE saakidega, kasutatakse siin ka rohkem toiteelemente, mistõttu KST toetustüübis on ka kõikide toiteelementide puhul väljund suurem. Segatootmise korral ilmneb aastal KST ja MAHE toetustüübi korral N-bilansis ülejääk (KST 22,9 kg/ha, MAHE 23,6 kg/ha), ÜPT toetustüübi puhul 13,2 kg/ha. Kogused, kus 155

156 lämmastiku bilansi ülejääk on suurem kui 10 kg/ha aastas, võib põhjustada osalist N-leostumist keskkonda, sealhulgas ka pinna- ja põhjavette. H. Kärblase (2001) andmetel on N-bilanss optimaalne kui lämmastiku tagastamise % üldbilansi järgi on % vahel ja kasutatava lämmastiku alusel 65-80%. Segatootmise P-bilanssi iseloomustab vähene puudujääk kõikide toetustüüpide korral. K osas on toiteelementide bilanss ÜPT ja KST toetustüübi korral positiivne (vastavalt 3,9 ja 4,2 kg/ha), Mahetoetuse saajate hulgas aga negatiivne (-3,2 kg/ha). Silma torkab, et mahetootmise korral on fosfori ja kaaliumi sisend praktiliselt olematu. Taimekasvatuse tootmistüübi korral antakse sisendina rohkem ja kasutatakse väljundi arvestuste kohaselt samuti rohkem toiteelemente kui segatootmistüübi korral. Taimekasvatusliku tootmise korral kulub saagi moodustamiseks ka rohkem toiteelemente. Toiteelementide kogubilanss suurusgrupiti Statistilisel andmetöötlusel võeti kokku nii aasta taimekasvatusega kui ka segatootmisega tegelevad majapidamised/talud suurusgruppide kaupa ning vaadeldi kogubilanssi (tabel 12). Analüüsil ilmnes, et N-sisend oli oluliselt suurem ha ja üle 100 ha suuruste majapidamiste korral võrreldes <40 ha majapidamistega. P-sisendi erinevus oli oluline <40 ja ha ning üle 100 ha suuruste majapidamiste vahel ehk et suuremates majapidamistes on fosfori sisend suurem. K-sisendi arvestuses leidis kinnitust asjaolu, et oluliselt enam panustatakse üle 100 ha majapidamistes tasakaalustatud tootmise tagamiseks võrreldes ha suuruste majapidamistega. Samas ei olnud erinevused K-sisendi osas olulised <40 ha ja ning <40 ja >100 ha suuruste majapidamiste vahel. K-väljund ja N, P, K kogubilanss statistiliselt oluliselt ei erinenud eri suurusgruppide vahel. Tabel 12. Toiteelementide kogubilanss toetus-, tootmistüübi ja suurusgrupi keskmisena N (T+S) P (T+S) K (T+S) *sisend kg/ha *väljund kg/ha *bilanss kg/ha *sisend kg/ha *väljund kg/ha *bilanss kg/ha *sisend kg/ha *väljund kg/ha *bilanss kg/ha <40 33,0b 34,2a -1,2a 7,5a 5,6a -3,0a 9,2ab 30,3a -23,2a ,2a 36,7a 17,5a 8,9ab 6,4a -0,7a 6,5a 18,3a -10,4ab ,7a 43a 20,8a 10,8b 9,6a -1,5a 13,2b 11,8a 2,0b N SE 3,74 4,74 4,93 1,38 0,91 1,15 1,46 4,32 4,17 CL 14,8 18,8 19,54 5,55 3,6 4,55 5,78 17,15 16,5 *samade tähtede puhul veergudes statistiliselt olulised variantide vahelised erinevused puuduvad 1 n=vaatluste arv 2 SE=Standardviga 3 CL 05 =usaldusintervall p=0,05 T-taimekasvatus, S-segatootmine 156

157 Toiteelementide kogubilanss tootmistüübiti ja suurusgrupiti Toiteelementide kasutamise andmed tootmistüübiti ja suurusgrupiti taimekasvatusega tegelevate ja sama segatootmisega tegelevate majapidamiste kohta on esitatud lisades 6 ja 7. Jälgides lämmastiku kasutamist, ilmneb, et kuni 40 ha suurustes ÜPT taime- ja segatootmisettevõtetes on N-bilanss taimekasvatuses 8,3 kg/ha ja segatootmises -0,4 kg/ha aastas. KST toetustüübi korral on N-bilanss parimas tasakaalus mõlema tootmistüübi korral (T 3,5 kg/ha ja S 3,7 kg/ha). MAHE taimekasvatuses omakorda avaldub suur lämmastiku puudujääk (-31,3 kg/ha) aastas, samal ajal kui MAHE segakasvatuses ilmneb N ülejääk (20,5 kg/ha). Mahe segatootmises on positiivne N-bilanss tingitud arvatavasti ühelt poolt sellest, et segatootjate liblikõieliste all olev pind on suurem kui taimekasvatustootjatel ja teiseks kasutavad segatootjad enam orgaanilist väetist. Taimekasvatusliku tootmistüübi korral saadakse mahetingimustes põhiline lämmastiku kogus liblikõieliste poolt seotud õhulämmastikust. P- ja K-bilanss jääb valdavalt negatiivseks kõikide toetustüüpide korral, rohkem taimekasvatuse tootmistüübi tingimustes ja silmatorkavamalt rohkem mahetaimekasvatuse tingimustes (P -10,6 kg/ha, K -79,9 kg/ha). MAHE taimekasvatuse K-bilanss -79,9 kg/ha on tingitud valimis esinevast erisusest, kus ühes majapidamises müüdi suures koguses taime- ja loomakasvatussaaduseid, mistõttu antud majapidamise N, P, K kogubilanss jäi tugevasse miinusesse. Taimekasvatuse tootmistüübi korral antakse sisendina ja kasutatakse väljundina rohkem toiteelemente võrreldes segatootmistüübiliste majapidamiste/taludega ha suurusgrupi segakasvatustüübilistes majapidamistes esineb arvestatav ülejääk lämmastiku bilansi osas kõigi toetustüüpide korral (KST 19,8 kg/ha ja MAHE 24,5 kg/ha). ÜPT N-bilanss 73,8 kg/ha on aga eksitav ja mitte tegelikku ÜPT ha suuruste majapidamiste tootmist iseloomustav number, mis on tingitud sellest, et ühes antud suurusgrupi valimi majapidamises kujunes N-, P- ja K-bilanss tänu sisseostetud loomadele oluliselt kõrgemaks (Nbilanss 133,9 kg/ha, P-bilanss 38 kg/ha ja K-bilanss 25 kg/ha) kui teistes sama suurusgrupi majapidamistes, mis tingis ÜPT toetustüübi antud suurusgrupis kõrge keskmise N-bilansi näitaja. Taimekasvatuse tootmistüübi korral kujunes aastal ÜPT ja MAHE tootjate N-bilanss positiivseks (21,4 kg/ha ja 17,3 kg/ha), negatiivseks jäi see KST toetustüübis (-6,5 kg/ha). P- ja K-bilanss jäävad antud suurusgrupi eri toetus- ja tootmistüüpide korral valdavalt negatiivseks ja suurem puudujääk iseloomustab taimekasvatusega tegelevaid majapidamisi. Segatootmise korral on sisend kõikide toiteelementide osas suurem kui taimekasvatusega tegelevates majapidamistes/taludes. Üle 100 ha suurusgruppi kuuluvaid taimekasvatusega tegelevaid majapidamisi iseloomustab kõikide toetustüüpide osas positiivne N-bilanss (ÜPT 11,8 kg/ha, KST 18,1 kg/ha, MAHE 46,3 kg/ha). Mahetoetustüübi korral on N-bilanss 46,3 kg/ha tingitud valimis esinevast erisusest, kus ühes majapidamises kasutati haljasväetisena suurel pinnal kasvanud ristikut ja lutserni. P- ja K- bilanssi iseloomustab taimekasvatuse tootmistüübi korral valdavalt negatiivne tulemus. Segatootmise korral on P-bilanss negatiivne kõigi toetustüüpide osas. K-bilanss on segatootmises aga ÜPT ja KST toetustüübi korral positiivne (ÜPT 11,0 kg/ha ja KST 4,7 kg/ha). Kokkuvõtteks võib väita, et ha ja >100 ha suurustes ÜPT ja KST segaettevõtlusega tegelevates majapidamistes majandatakse intensiivsemalt - kasutatakse rohkem sisendina 157

158 toiteelemente ning P- ning K-defitsiit on väiksem võrreldes taimekasvatusega tegelevate majapidamistega. Toiteelementide kogubilanss piirkonniti Andmed toiteelementide bilansside kohta küsitluspiirkonniti ehk PMK poolt läbiviidavas toiteelementide kogubilansi seires küsitletud 107 majapidamist/talu on grupeeritud piirkonna põhiselt ja andmed esitatud toetus- ja tootmistüübi kohta eraldi (Lisa 8). ÜPT taimekasvatustootjate N, P, K kogubilansi arvestuses majandatakse kõige efektiivsemalt Kesk-Eestis. Kõikide toiteelementide arvestuses on bilanss positiivne, lämmastiku (30 kg/ha) osas tuleb keskkonna seisukohast arvestada võimaliku leostumise ohuga. P ja K osas on üldreeglina vajadused kaetud ja aastane bilanss tasakaalus (P 4 kg/ha; K 0 kg/ha). ÜPT Võrumaa ja Läänemaa taimekasvatust iseloomustab põhiliselt negatiivne bilanss kõikide toiteelementide osas, erandiks Võrumaa positiivne P-bilanss (3 kg/ha). Kõikide toiteelementide arvestuses on sisendina rohkem toiteelemente antud Kesk-Eesti majapidamistes, mille põhjenduseks võib tuua, et seal piirkonnas paiknevad ka Eesti viljakamad mullad ja saadakse suurimaid saake. ÜPT segakasvatajate osas on aasta N, P, K toiteelementide kogubilanss positiivne ainult Lõuna-Eesti tootjate arvestuses (N 55 kg/ha, P 10 kg/ha, K 10 kg/ha), Kesk-Eesti ja Läänemaa segatootmise osas torkab mõlemal juhul silma negatiivne P-bilanss (-6,0 kg/ha, -2 kg/ha) mis võib kujuneda edaspidi saaki limiteerivaks faktoriks. Ka ÜPT segatootmise korral on toiteelementide sisend suurem Kesk-Eestis nii nagu taimekasvatuseski. KST taimekasvatuse toitelementide aastase kogubilansi osas on teistest paremini majandatud Lõuna Eesti tingimustes (N 18 kg/ha, P 0 kg/ha, K 6 kg/ha). Kesk-Eesti ja Läänemaa majandamist iseloomustab suurem P ja K tarbimine kui tagastamine, mistõttu mõlemal juhul on bilanss negatiivne. Kõikide toiteelementide bilanss on negatiivne Läänemaa taimekasvatuses (N -5 kg/ha, P -5 kg/ha ja K -27 kg/ha). KST segatootmise osas on Läänemaa ja Võrumaa tootjad võrdselt hästi majandanud, mõlemal juhul N-, P-, K-bilansid positiivsed. Kesk Eesti segatootjate probleemiks nagu KST taimekasvatajatelgi - negatiivne P -bilanss aastas (-8 kg/ha), sisend samal ajal kõikide toiteelementide osas teiste piirkondadega võrreldes suurim. Kõiki mahetaimekasvatusega tegelejaid piirkonniti iseloomustab ühiselt positiivne N-aastane kogubilanss ja fosfori ning kaaliumi puudujääk. Eriti torkab silma suur kaaliumi puudus, Läänemaal -8 kg/ha, Kesk-Eestis -33 kg/ha ja Võrumaal -44 kg/ha kohta. Seega on iseloomulik muldade vaesestumine. Vajaliku N koguse kindlustab liblikõieliste poolt seotud lämmastik, fosfori ja kaaliumi osas aga pole muud alternatiivi kui ainult orgaanilise väetise kasutamine. Toiteelementide kogubilansi sisendi jagunemine ja aastal Joonisel 125 on kujundlikult välja toodud N, P ja K osakaal protsentides kogu sisendist, mis antakse eri toetuste ja mõlema tootmistüübi (taimekasvatus + segatootmine) keskmisena mineraalväetiste kasutamisega. Samal joonisel on esitatud ka liblikõieliste poolt seotud lämmastiku osakaal kogu lämmastiku sisendist protsentides. 158

159 % kogu N sisendist 120,0 100,0 80,0 60, ,0 20,0 0, N N P P K K N N Kogu sisendist mineraalväetistega % Kogu sisendist lämmastiku sidumine KST (T+S) ÜPT (T+S) Mahe (T+S) Joonis 125. PMK seiretulemustel sisendina antud mineraalväetiste N, P, K osakaal ja liblikõieliste poolt seotud lämmastiku osakaal kogu sisendist protsentides ja aastal PMK seiretulemustest ilmneb, et KST toetuse saajad kasutavad mineraalväetisi vähem kui ÜPT toetustüübi tootjad, sealjuures kasutati N-mineraalväetiseid a 19,6% vähem kui ÜPT tootjate poolt, aastal ÜPT tootjatest 24% vähem. ÜPT toetustüübi korral moodustas aastal toitainete kogubilansi lämmastiku sisendist 81% mineraalväetis ja 5% liblikõieliste poolt seotud lämmastik, aastal vastavalt 79 % mineraalväetis ja 6% liblikõielised. KST toetustüübi puhul oli mineraalväetiste osakaal aastal 62% ja liblikõieliste poolt seotud lämmastiku osakaal 19%, aastal vastavalt 54% mineraalväetistega ja liblikõieliste poolt 21%. MAHE tootmise korral mineraalväetisi ei kasutata ja arvesse läheb liblikõieliste poolt seotud lämmastik, mis antud juhul moodustas aastal 65% ja aastal 69% MAHE tootjate poolt sisestatavast kogu lämmastikust. Fosfori arvestuses moodustas mineraalväetiste kaudu antud sisendi osa ÜPT toetustüübi korral kogu sisendist aastal 88% ja KST korral 77%, aastal vastavalt ÜPT korral 91% ja KST korral 63%. Kaaliumi puhul moodustab mineraalväetiste kasutamisel lisanduv kaaliumi osakaal kogu sisendina kasutatavast kaaliumist veelgi suurema osa: aastal ÜPT korral 93% ja KST korral 81%, aastal ÜPT korral 97% ja KST korral 77%. Seega on KST ja MAHE toetuse nõuetest tulenevalt suurenenud liblikõieliste kasvupind ja vähenenud KST osas mineraalväetiste kasutamine. Antud tulemuste valguses on paremini mõistetav ka MAHE tootmisega kaasnev aasta aastalt suurenev fosfori ja kaaliumi puudujääk. 159

160 N kg/ha N kg/ha Tabel 13. Mineraalväetistega mulda viidud lämmastiku, fosfori ja kaaliumi kogused N kg/ha P kg/ha K kg/ha Aasta Statistikaameti andmetel PMK seire andmetel Statistikaameti andmetel PMK seire andmetel Statistikaameti andmetel PMK seire andmetel 2007* * *Toiteained on arvestatud elemendina. Statistikaameti kodulehel avaldatud P ja K kogused oksiididena arvestatud ümber P ja K elemendiks (P 2 O 5 *0,44=P; K 2 O*0,83=K) Tabelis 13 on esitatud Eesti Statistikaameti ja PMK toiteelementide kogubilansi seire käigus kogutud võrdlevad andmed mineraalväetistega mulda viidavate N, P, K koguste kohta. PMK seire tulemuste osas on arvesse võetud ÜPT ja KST tootjate poolt tootmisesse mineraalväetistega antud N, P, K (elementides) kogused keskmisena. Tulemustest ilmneb, et kui aasta tulemused on ligilähedased, N antavate koguste vahe 15%, P osas erinevusi pole, K osas 33%, siis aasta tulemuste puhul on erinevus N osas 44%, P osas 60% ja K osas 40% N sisend ÜPT (T+S) KST (T+S) Mahe (T+S) N kogubilanss ÜPT (T+S) KST (T+S) MAHE (T+S) Joonis 126 PMK seiretulemustel lämmastiku sisend ja kogubilanss toetustüübiti (aastatel ) Joonisel 126 on esitatud PMK toiteelementide bilansi arvestused N-sisendi ja N kogubilansi kohta PMK poolt korraldatud seireaastatel Aastate lõikes on KST puhul sisendina antud N kogus kg/ha kohta, ÜPT puhul kg/ha ja MAHE puhul kg/ha aastas, mis näitab, et enam panustatakse tootmisesse KST tootjate ja tunduvalt vähem MAHE tootjate hulgas. N-bilansi osas on tulemused vastavuses sisendi tulemustega, mida suurem sisend seda positiivsem N-bilanss. 160

161 K kg/ha K kg/ha P kg/ha P kg/ha P sisend P kogubilanss ÜPT (T+S) KST (T+S) Mahe (T+S) ÜPT (T+S) KST (T+S) -1 MAHE (T+S) Joonis 127. PMK seiretulemustel fosfori sisend ja kogubilanss toetustüübiti (aastatel ) Fosfori sisendi osas (joonis 127) on iseloomulik, et ÜPT tootjate osas on P-sisend aasta-aastalt suurenenud 4-9 kg/ha, KST puhul aga aastatel ja mõnevõrra vähenenud. Mahetootjate P-sisendit võib praktiliselt pidada olematuks. Toiteelementide kogubilansi arvestuse osas on kõige stabiilsem ÜPT tootjate panus vajaliku P koguse tagamisel. KST tootmise puhul juurdeantud fosfori kogusest ei piisa P-bilansi stabiilsena hoidmiseks. MAHE tootmise korral on tegemist kindlalt negatiivses suunas liikuva P-bilansiga. Keskkonna keemilise koormuse vähenemise ja vee kvaliteedi paranemise seisukohalt võib olukorda hinnata heaks, mullaviljakuse suhtes aga negatiivseks. K sisend ,8 13, ,1 0 ÜPT (T+S) KST (T+S) Mahe (T+S) K kogubilanss ,5 2 1, ÜPT (T+S) KST (T+S) MAHE (T+S) , Joonis 128. PMK seiretulemustel kaaliumi sisend ja kogubilanss toetustüübiti (aastatel ) Nii nagu P nii ka K osas (joonis 128) on antud elemendi sisend kõige stabiilsem ÜPT tootjate arvestuses. KST toetustüübi tootmistes on aastal maksimaalselt sisendina antud K (23 kg/ha) kogus hüppeliselt vähenenud aastaks (13,7 kg/ha). Mahetootmist iseloomustab jällegi praktiliselt olematu K-sisend. K-bilansi osas on ainsana positiivset bilanssi suudetud säilitada ÜPT tootmises, KST osas on aasta bilanss (-7 kg/ha) tugevaks ohumärgiks, mis annab tunnistust sellest, et saagiga eemaldatakse suuremal hulgal kaaliumi kui tootmisesse paigutatakse. Maheviljeluses toimub tootmine aga juba kindlalt mullavarude arvelt. Nii nagu P osas nii ka K osas võib keskkonna säästlikkuse ja vee kvaliteedi paranemise seisukohalt olukorda hinnata heaks seoses leostumisohu vähenemisega, mullaviljakuse suhtes aga negatiivseks. Edaspidise mullaviljakuse vähenemise ja muldade väljakurnamise vältimiseks tuleks riiklikul 161

162 N efektiivsus % P efektiivsus % tasandil rakendada meetmeid mahetootmises näiteks kohustusliku orgaanilise väetise kasutamise kohustuse näol ÜPT (T+S) KST (T+S) MAHE (T+S) ÜPT (T+S) KST (T+S) MAHE (T+S) Joonis 129. PMK seiretulemustel N ja P efektiivsus toetustüübiti aastatel ( ) Joonisel 129 on ära toodud aastate lõikes nii lämmastiku kui ka fosfori kasutamise efektiivsus. Eelkõige on tõusnud antud ajavahemikus N kasutamise efektiivsus ja seda kõikide toetustüüpide korral, KST korral 44%, ÜPT korral 37% ja MAHE puhul 36%. P-efektiivsuse osas on kõige stabiilsemalt majandanud ÜPT toetustüübi tootjad, P-efektiivsuse muutus 5 aasta jooksul 18%, ehk majandamine on normaalsel tasemel. KST osas on P-bilanss aga kolmel aastal viiest olnud üle 100%, mis on tõestuseks, et majandatakse fosfori puudujäägiga. MAHE toetustüübi korral annab P-efektiivsus aga selge pildi juba aastaid kestnud fosfori mullavarude kasutamisest, mille tagajärjeks on mullaviljakuse vähenemine. Statistilise andmetöötluse põhjal (Lisa 9), mis hõlmas kogu valimit aastani, ilmnes, et N-sisend erines oluliselt kõigi toetustüüpide (KST, ÜPT ja MAHE) vahel. Viie seireaasta keskmisena oli KST toetustüübi korral N-sisend 57 kg/ha, ÜPT korral 51 kg/ha ja MAHE toetustüübis 33 kg/ha. N-väljundi arvestuses ilmnes oluline erinevus KST ja MAHE ning ÜPT ja MAHE toetustüüpide vahel, KST ja ÜPT toetustüübi N-väljund omavahel oluliselt ei erinenud. KST korral oli N-väljund aastate keskmisena 36 kg/ha, ÜPT 31 kg/ha ja MAHE toetustüübis 20 kg/ha kohta. N-kogubilansi arvestuses toetustüübist sõltuvalt, ilmnes oluline erinevus KST ja MAHE toetustüüpide vahel, ÜPT toetustüübi korral ei erinenud N-kogubilanss oluliselt ei KST ega MAHE toetustüübi vastavast bilansist. 5 aasta keskmisena oli ÜPT lämmastiku kogubilanss 19 kg/ha, KST korral 22 kg/ha ja MAHE toetustüübi korral 14 kg/ha. Statistilise andmetöötluse põhjal esines oluline erinevus P-sisendi, väljundi ja kogubilansi osas aastate keskmisena KST ja MAHE ning ÜPT ja MAHE toetustüüpide vahel, ÜPT ja KST fosfori sisendi, väljundi ja kogubilansi vahel olulist erinevust ei ilmnenud. P-sisend oli viie seireaasta ja kogu valimi keskmisena ÜPT korral 7 kg/ha, KST korral 6 kg/ha ja MAHE toetustüübi korral 1 kg/ha kohta. P-väljund viie aasta keskmisena oli KST toetustüübis 6 kg/ha, ÜPT puhul 6 kg/ha ja MAHE korral 3 kg/ha kohta. Viie aasta keskmine P-kogubilanss ÜPT korral 1 kg/ha, KST korral -1 kg/ha ja MAHE korral -3 kg/ha aasta statistika tulemuste põhjal ilmnes oluline erinevus K-sisendi osas KST ja MAHE ning ÜPT ja MAHE toetustüübi K-sisendite vahel. Viie aasta keskmisena oli KST 162

163 Muutus% toetustüübi K-sisend 14 kg/ha, ÜPT 15 kg/ha ja MAHE korral 1 kg/ha. K-väljundi osas esines oluline erinevus KST ja MAHE, ning ÜPT ja KST toetustüüpide K-väljundite vahel. Eelnimetatud perioodil oli K-väljund KST korral 18 kg/ha ja ÜPT ning MAHE toetustüübi korral 12 kg/ha kohta. K-kogubilanss erines oluliselt KST ja MAHE ning ÜPT ja MAHE toetustüüpide vahel. K-kogubilanss ÜPT korral 3 kg/ha, KST korral -3 kg/ha ja mahetoetuse korral -11 kg/ha. Kokkuvõtteks võib väita, et ha ja >100 ha suurustes ÜPT ja KST segatootmisega tegelevates majapidamistes majandatakse intensiivsemalt - kasutatakse rohkem sisendina toiteelemente ning P- ning K-defitsiit on väiksem võrreldes taimekasvatusega tegelevate majapidamistega. Joonistel on ära toodud põllumajandussaaduste tootmise vahendite hindade ja PMK seirevalimi ÜPT ja KST toetustüübi korral N-, P- ja K-sisendi muutus aastate lõikes. Selgelt on näha, kuidas väetiste, diiselkütuse, taimekaitsevahendite ja tööjõukulu hindade tõusuga seoses väheneb toiteelementide N-, P-, K-sisend nii ÜPT kui ka KST toetustüübi korral ehk põllumajandussaaduste tootmise vahendite hindade muutus kajastub koheselt ka tootmises Diislikütus Väetised Taimekaitsevahendid Tööjõukulud ÜPT- N sisend KST-N sisend Joonis 130. Põllumajandussaaduste tootmise vahendite hindade ja ÜPT-N sisendi ning KST-N sisendi muutus aastatel , (2004=100) 163

164 Muutus % Diislikütus Väetised Taimekaitsevahendid Tööjõukulud ÜPT-P sisend KST-P sisend Joonis 131. Põllumajandussaaduste tootmise vahendite hindade ja ÜPT-P sisendi ning KST-P sisendi muutus aastatel , (2004=100) Diislikütus Väetised Taimekaitsevahendid Tööjõukulud ÜPT-K sisend KST-K sisend Joonis 132. Põllumajandussaaduste tootmise vahendite hindade ja ÜPT-K sisendi ning KST-K sisendi muutus aastatel , (2004=100) Joonistel on ära toodud põllumajandussaaduste realiseerimishindade ja PMK seirevalimi ÜPT ja KST toetustüübi korral N-, P- ja K-väljundi muutus aastate lõikes. Selgelt on näha kuidas teravilja realiseerimishinna muutusega samas muutub ka N, P, K toiteelementide väljundi trend ehk, et põllumajandussaaduste realiseerimishindade vähenemine kajastub koheselt ka tootmises. 164

165 Muutus % Muutus % Teravili Raps Piim Veised Sead Kartul ÜPT (T+S) KST (T+S) Joonis 133. Põllumajandussaaduste realiseerimishindade ja ÜPT-N ning KST-N väljundi muutus aastatel , (2004 =100) Teravili Raps Piim Veised Sead Kartul ÜPT (T+S) KST (T+S) Joonis 134. Põllumajandussaaduste realiseerimishindade ja ÜPT-P ning KST-P väljundi muutus aastatel , (2004 =100) 165

166 Muutus % Teravili Raps Piim Veised Sead Kartul ÜPT (T+S) KST (T+S) Joonis 135. Põllumajandussaaduste realiseerimishindade ja ÜPT-K ning KST-K väljundi muutus aastatel , (2004 =100) Kokkuvõte aasta tulemuste kohta Toetustüüpide (ÜPT, KST ja MAHE) ja tootmistüüpide (Taimekasvatus+Segatootmine) keskmisena on KST lämmastiku aastane sisend (ÜPT 53,6 kg/ha, KST 62,7 kg/ha, MAHE 39,8 kg/ha) ja väljund (ÜPT 40,4 kg/ha, KST 49,7 kg/ha, MAHE 27,2 kg/ha) statistiliselt oluliselt suuremad kui MAHE toetustüübi puhul. N-kogubilansi arvestuses olulist toetustüüpide vahelist erinevust ei ilmnenud. N-kogubilanss (ÜPT 13,2 kg/ha, KST 13,0 kg/ha ja MAHE puhul 12,6 kg/ha). Fosfori aastane sisend (ÜPT 8,7 kg/ha, KST 7,1 kg/ha, MAHE 0,9 kg/ha) on statistiliselt oluliselt suurem KST ja ÜPT toetustüübi korral võrreldes MAHE toetustüübiga. Fosfori väljundi osas (P-väljund ÜPT 7,9 kg/ha, KST 9,3 kg/ha, MAHE 4,7 kg/ha) ilmneb oluline erinevus KST ja MAHE tootmise vahel. P-kogubilansi arvestuses olulist toetustüüpide vahelist erinevust ei ilmnenud. P-kogubilanss (ÜPT 0,7 kg/ga, KST -2,2 kg/ha ja MAHE -3,7 kg/ha). Kaaliumi aastane sisend (ÜPT 13,8 kg/ha, KST 13,7 kg/ha, MAHE 0,1 kg/ha) on samuti statistiliselt oluliselt suurem KST ja ÜPT toetustüübi korral võrreldes MAHE toetustüübiga. Kaaliumi väljund (ÜPT 13,4 kg/ha, KST 20,2 kg/ha, MAHE 20,7 kg/ha) ja kogubilanss (ÜPT 0,4 kg/ha, KST -6,5 kg/ha, MAHE -20,6 kg/ha) statistiliselt oluliselt toetustüüpide vahel ei erinenud. Suurim N-, P-, K-väljund KST toetustüübi korral on põhjendatud KST tootmise korral saadavate suuremate saakidega eemaldatavate suuremate toiteelementide kogusega. 166

167 Toetustüüpide (ÜPT, KST ja Mahe) lõikes tootmistüüpide (Taimekasvatus+ Segatootmine) omavahelisel võrdlemisel võib väita, et efektiivsemalt majandatakse segatootmisviisilistes majapidamistes. Nii taime- kui ka segatootmise korral panustatakse N osas enam KST tootmistüübis ( N-sisend T- puhul 64,0 kg/ha, S- puhul 61,4 kg/ha) vähem MAHE toetustüübis (N-sisend T- puhul 41,0 kg/ha, S puhul 38,5 kg/ha). Segatootmistüübi N-kogubilansi (ÜPT 13,2 kg/ha, KST 22,9 kg/ha, MAHE 23,6 kg/ha) puhul on oht lämmastiku leostumiseks. Fosfori osas on majandamine taimekasvatuse kui ka segatootmise korral valdavalt ebaefektiivne, see kajastub negatiivses P-kogubilansis ( P-bilanss T- puhul ÜPT 2,7 kg/ha, KST -2,8 kg/ha, MAHE -5,5 kg/ha; S- puhul ÜPT -1,2 kg/ha, KST -1,7 kg/ha, MAHE -2,0 kg/ha), mis viitab asjaolule, et fosfori tarbimine on suurem kui juurdeandmine, mis võib viia muldade väljakurnamiseni. Silmatorkavalt väike on fosfori aastane sisend MAHE toetustüübi taimekasvatustootmises (0,1 kg/ha) Kaaliumi arvestuses on K-kogubilanss (S- puhul ÜPT 3,9 kg/ha, KST 4,2 kg/ha, MAHE - 3,2 kg/ha ) tasakaalus segatootmistüübilistes majapidamistes, taimekasvatustüübilistes aga ilmneb eriti suur puudujääk KST ja MAHE majapidamistes (T- puhul ÜPT -3,0 kg/ha, KST -17,3 kg/ha, MAHE -38,0 kg/ha). Nii nagu fosfori puhul on ka kaaliumi osas K aastane sisend praktiliselt olematu MAHE toetustüübi korral (nii taime- kui ka segatootmise puhul 0,1 kg/ha). Toetustüüpide (ÜPT, KST ja MAHE), tootmistüüpide (Taimekasvatus+ Segatootmine) ja suurusgruppide ( >40 ha, ha; >100 ha) keskmisena on N- ja K-sisend oluliselt suurem ha ja üle 100 ha suurustes majapidamistes, võrreldes >40 ha majapidamistega. P-sisend erinevus on oluline <40 ja >100 ha suuruste majapidamiste vahel ehk suuremates majapidamistes on ka P-sisend suurem. K-sisend ja N-, P-, K- kogubilanss statistiliselt oluliselt suurusgruppide vahel ei erinenud. KST toetuse saajad kasutavad mineraalväetiseid vähem kui ÜPT toetustüübi tootjad, sealjuures N-mineraalväetiseid 24 % vähem kui ÜPT tootjad. ÜPT toetustüübi korral moodustab toitainete kogubilansi lämmastiku sisendist 79% mineraalväetistega ja 6% liblikõieliste poolt seotud lämmastiku osakaal. KST toetustüübi puhul on mineraalväetiste osakaal 52 % ja liblikõieliste poolt seotud lämmastiku osakaal 21 %. Mahetootmise korral mineraalväetisi ei kasutata ja arvesse läheb liblikõieliste poolt seotud lämmastik, mis moodustab 69 % kogu mahetoetustüübi lämmastiku sisendist. Piirkondadest intensiivseim majandamine on Kesk-Eestis ja vähem intensiivsem Lääne Eestis. 167

168 Järeldused aasta PMK seiretulemuste põhjal Ilmneb toetuste taotlemiseks püstitatud nõuete mõju. Vähenenud on keemiline koormus keskkonnale, suurenenud on KST ja MAHE toetustüübi korral liblikõieliste pind ja vähenenud KST toetustüübi puhul P- ja K-mineraalväetiste kasutamine. Kuna eesmärgiks on vähendada ohtu keskkonnale üleliigse N-koguse võimaliku looduse sattumise eest, võib antud PMK seire N-kogubilansi tulemuste põhjal väita, et tootmine on antud aastate lõikes muutunud mõnevõrra keskkonna säästlikumaks. Nii fosfori osas kui ka kaaliumi osas võib keskkonna säästlikkuse ja vee kvaliteedi paranemise seisukohalt olukorda hinnata heaks seoses mõningase keemilise koormuse vähenemisega, mullaviljakuse vähenemise osas aga negatiivseks. Edaspidise mullaviljakuse vähenemise ja muldade väljakurnamise vältimiseks tuleks riiklikul tasandil rakendada meetmeid mahetootmises näiteks kohustusliku orgaanilise väetise kasutamise kohustuse näol. PMK seiretulemuste põhjal saab väita, et lämmastiku kasutamise efektiivsus tõusis viie aasta jooksul kõikide toetustüüpide korral. Fosfori kasutamise efektiivsus on tõusnud ÜPT toetustüübi korral, KST ja MAHE toetustüübi korral aga vähenenud. Toetustüübist olenemata on tootmine otseselt seotud nii põllumajandussaaduste tootmise vahendite kui ka põllumajandussaaduste realiseerimishinna muutusega, kui tootmisvahendite hinnad tõusevad ja toodete realiseerimishinnad langevad, antakse ka sisendina toiteelemente vähem, väiksem on majapidamiste/talude toiteelementide väljundi osa ja lõppkokkuvõttes ka bilanss. 168

169 INDIKAATORI PESTITSIIDIDE KASUTUSKOORMUS ANDMETE ANALÜÜS Töö teostaja: Põllumajandusuuringute Keskuse Põllumajandusuuringute büroo Uuringu eesmärgiks on jälgida, kuidas teatud tüüpi majandamine võib muuta agrokeskkonna survet pinna- ja põhjavee seisundile, kvaliteedile ning bioloogilisele mitmekesisusele. Metoodika aasta uuringu raames jätkati indikaatorite Toiteelementide kogubilanss ja kasutus ning Pestitsiidide kasutuskoormus andmete kogumist ja analüüsimist aasta kohta. Andmeid koguti Kesk-Eestis (Jõgeva, Rapla ja Tartu maakond), Lääne-Eestis (Lääne, Saare ja Pärnu maakond) ja Lõuna-Eestis (Võru maakond). Intervjuud viidi läbi perioodil juuli oktoober. Saadud andmed sisestati Põllumajandusuuringute Keskuse poolt esitatud andmekogumisvormidesse ja esitati digitaalselt. Andmete töötlus ja analüüs teostati Põllumajandusuuringute Keskuses. Andmete analüüs sisaldab pestitsiidide kasutuse (toimeaines) ja kasutuskoormuse (doosides) võrdlust erineva tootmis- ja suurustüübiga majapidamistes/taludes, samuti võrdlust majapidamiste/taludega, kes põllumajanduslikku keskkonnatoetust ei taotlenud (ÜPT) ning võrdlust Eesti keskmise pestitsiidide kasutusega. Indikaatori Pestitsiidide kasutuskoormus andmete kogumine aasta kohta toimus samades majapidamistes/taludes, kus koguti ka indikaatori Toiteelementide kogubilanss ja kasutus andmeid (välja arvatud 36 mahetootjat) vastavalt etteantud seirejuhistele ja digitaalsetele andmekogumisvormidele, kokku 71 majapidamises/talus (Lisa 10). Seire all olev põllumajandusmaa oli kokku ha, millest 56% ehk hektaril kasutati keemilisi taimekaitsevahendeid (tabel 14). Üldse ei kasutanud pestitsiide 15 põllumajandusettevõtet ehk 24 % valimisse langenud tootjatest (8 ÜPT ja 7 KST): < 40 ha - 11 ettevõtet ha 2 ettevõtet 100 ha - 2 ettevõtet Põllumajandusameti poolt avaldatud Eestisse sisse toodud taimekaitsevahendite toimeaine koguseid (joonis 100) aastate ja taimekaitsevahendite liikide lõikes vaadates torkab silma, et varasemate aastatega võrreldes on aastal enam suurenenud sissetoodavate taimekaitsevahendite hulgas herbitsiidide ja kasvuregulaatorite osakaal. PMK aasta indikaatori Pestitsiidide kasutuskoormus seiretulemuste analüüsimisel ilmnes, et enim kasutati seirega kaetud põllumajanduslikes ettevõtetes samuti herbitsiide (82% pinnal, kus kasutati keemilisi taimekaitsevahendeid), järgnes insektitsiidide (15% pinnal) ja fungitsiidide (3% pinnal) kasutamine. Pestitsiididest kasutati ettevõtetes 54 erinevat preparaati. Herbitsiididest leidsid kõige rohkem kasutamist MCPA, Granstar preemia 50 SX, Sekator ning erinevad glüfosaati sisaldavad preparaadid. Glüfosaatide osakaal kasutatud herbitsiididest oli 8%, aasta varem 6%. Glüfosaate kasutavad rohkem taimekasvatustootmisega tegelevad ha ja >100 ha suurused põllumajandusettevõtted. Insektitsiididest kasutati enam Fastac-i ja Proteus 110 OD. Fungitsiididest osutus enamkasutatuks preparaat Folicur EW

170 Pestitsiidide kasutamine toetustüübiti ja suurusgrupiti Keemilisest taimekaitsest loobumine või selle tagasihoidlikum kasutamine on tuntavalt seotud ettevõtte suurusega, väikeettevõtted kasutavad pestitsiide vähem. Tabel 14. PMK pestitsiidide kasutuskoormuse seire ettevõtete printsitava maa pindala ha a Kokku ha sellest pritsitud ha % ÜPT KST Kokku pestitsiidide seires sellest: ÜPT < ÜPT ÜPT > KST < KST KST > Samuti pritsiti pindalaliselt aastal mõnevõrra väiksemat ala (ca 12%) KST põllumajandusettevõtetes. Tõenäoliselt on see seotud kohustusliku liblikõieliste pindalaga, sest KST tootjatel on keskmiselt suurem pindala lühiajaliste rohumaade all (enamasti pestitsiide ei kasutata) kui ÜPT tootjatel. Pestitsiidide kasutamine tootmis- ja toetustüübiti Suur erinevus on pestitsiidide kasutamise pindalas ning samuti toimeaine koguses hektari kohta sõltuvalt tootmistüübist (tabel 15). Suuremat osa kasutatavast maast (76%) pritsivad taimekasvatusega tegelevad ettevõtted, segatootmistüübilised 34%. Seevastu kasutatud toimeaine kogus kg pritsitud maa hektari kohta on suurem segatootmistüübilistes ettevõtetes (0,814 kg/ha). 170

171 Tabel 15. PMK pestitsiidide kasutuskoormuse seire ettevõtete pestitsiidide kasutamine sõltuvalt tootmistüübist a Toetuse/ Tootmistüüp Kokku ha Pritsitud ha % Kasutatud toimeainet kg/ha keskm pritsitud pinnale Kasutatud toimeainet kg/ha keskm kogu pinnale ÜPT-taim ,393 0,330 KST-taim ,798 0,563 Kokku taim ,625 0,474 ÜPT-sega ,840 0,310 KST- sega ,800 0,260 kokku sega ,814 0,276 Pestitsiidide kasutamine toetustüübiti ja suurusgrupiti Võrreldes omavahel toetustüübiti erinevaid ettevõtteid (tabel 16), ilmnes, et kuigi KST majapidamised/talud pritsivad protsentuaalselt väiksema pinna, kasutavad nad suurema koguse kg/ha toimeainet võrreldes ÜPT toetusega ettevõtetega. Suurem toimeaine kogus kg/ha tuleneb tõenäoliselt sellest, et KST toetusega ettevõtted kasutavad rohkem pritsimiskordi keskmiselt hektari kohta kui ÜPT toetusega ettevõtted, samas ühekordsed doosid ha kohta on väiksemad (vähendatud doosid, paagisegud) kui ÜPT ettevõtetel. Vaadeldes toetuste lõikes suurusgrupiti pestitsiidide kasutamise tulemuste jagunemist, ilmneb, et reeglina on väiksemate majapidamiste korral (<40 ha ja ha) kasutatud pestitsiidide toimeaine koormus (kg/ha) keskmiselt pritsitud pinnale suurem kui >100 ha suurustes majapidamistes. 171

172 Tabel 16. PMK pestitsiidide kasutuskoormuse seire ettevõtete pestitsiidide kasutamine sõltuvalt toetustüübist a Toetustüüp/ suurusgrupp ha Kokku ha Pritsitud ha % Kasutatud toimeainet kg/ha keskm pritsitud pinnale kasutatud toimeainet kg/ha keskm kogu maale ÜPT ,503 0,322 KST ,799 0,412 Kokku ,679 0,380 ÜPT < ,795 0,166 ÜPT ,563 0,425 ÜPT > ,474 0,318 KST < ,985 0,348 KST ,968 0,347 KST > ,772 0,427 Pestitsiidide kasutamine piirkonniti Piirkonniti võrdlemisel (tabel 17, Lisa 11) on selgelt eristatav, et Kesk-Eestis kasutatakse pestitsiide kõige rohkem nii pindalaliselt kui ka koguseliselt, mis on ka igati põhjendatud, eeldades, et selles piirkonnas on saagi potentsiaal kõige suurem. Vähem hektarite lõikes pritsitakse Läänemaal, samuti on väiksem toimeaine kogus kg/ha kohta, mida pritsimisel kasutatakse. Lõuna Eesti piirkonnas jäävad tulemused Kesk-Eesti ja Läänemaa eelnimetatud tulemuste vahele. 172

173 Tabel 17. PMK pestitsiidide kasutuskoormuse seire ettevõtete pestitsiidide kasutamine piirkonniti a Piirkond/ Toetustüüp Kokku ha Pritsitud ha % Kasutatud toimeainet kg/ha keskm pritsitud pinnale Kasutatud toimeainet kg/ha keskm kogu maale Kesk-Eesti ÜPT ,601 0,543 Lõuna-Eesti ÜPT ,517 0,336 Lääne-Eesti ÜPT ,245 0,091 Kesk-Eesti KST ,001 0,613 Lõuna-Eesti KST ,687 0,310 Lääne-Eesti KST ,470 0,205 Kesk-Eesti kokku ,853 0,593 Lõuna-Eesti kokku ,607 0,320 Lääne-Eesti kokku ,386 0,158 Kesk-Eest - Jõgeva, Rapla ja Tartu maakond, Lääne-Eesti - Lääne, Saare ja Pärnu maakond, Lõuna- Eesti - Võru maakond Pestitsiidide kasutuskoormus aastatel Võrreldes ajavahemikus a kasutatud pestitsiidide toimeaine koguseid (joonis 136) kg/ha kohta ilmneb, et suurem pestitsiidide kasutuskoormus oli aastatel 2005 ja Toetustüüpide osas kasutatakse kindlalt enam pestitsiidide KST toetustüübi korral. Aastatel 2007 ja 2008 on pestitsiidide kasutuskoormus töödeldud maa kohta järk järgult vähenenud ,503 0, ,577 0, ,831 0,981 1,043 1, ,628 0, ,2 0,4 0,6 0,8 1 1,2 Kasutatud pestitsiidide toimeainet kg /ha töödeldud maa kohta KST (T+S) ÜPT (T+S) 173

174 Joonis 136. PMK pestitsiidide kasutuskoormuse seire ettevõtete pestitsiidide kasutus (kasutatud pestitsiidide toimeainet kg/ha töödeldud maa kohta sõltuvalt toetustüübist) aastatel Pestitsiidide toimeaine kasutuskoormuse langust on aastate võrdlemisel märgata ka kogu põllumajandusmaa kohta tehtud arvestuste tulemustest (joonis 137) ,320 0, ,368 0, ,522 0, ,1 0,2 0,3 0,4 0,5 0,6 0,7 Kasutatud pestitsiidide toimeainet kogu põllumajandusmaa kohta kg/ha ÜPT (T+S) KST (T+S) Joonis 137. PMK pestitsiidide kasutuskoormuse seire ettevõtete pestitsiidide kasutus (kasutatud pestitsiidide toimeainet kg/ha kogu põllumajandusmaa kohta sõltuvalt toetus- ja tootmistüübist) aastatel Aastate lõikes kasutavad suuremat pestitsiidide toimeaine kogust põllumaa kohta KST toetustüübi ettevõtted (joonis 137). Kasutatud pestitsiidide toimeaine koguse üheks vähenemise arvatavaks põhjuseks nii töödeldud maa kui kogu põllumajandusmaa kohta võib pidada nii pestitsiidide kui diiselkütuse hindade jätkuvat tõusu aastaga võrreldes. Joonise 138 põhjal võib välja tuua, et suuremat pinda töödeldakse ÜPT toetustüübi korral, KST toetustüübi korral on töödeldud pind mõnevõrra väiksem. Sega- ja taimekasvatus tootmistüübi võrdlemisel on ilmne ülekaal taimekasvatustüübi poolel aastal on pestitsiididega töödeldud pind vähenenud kõikide toetus- ja tootmistüüpide korral. Üheks põhjuseks arvatavalt jätkuv pestitsiidide ja diiselkütuse hinnatõus. 174

175 Sega Taim KST (T+S) ÜPT (T+S) Töödeldud pind % kogu põllumajandusmaast Joonis 138. PMK pestitsiidide kasutuskoormuse seire ettevõtete pestitsiididega töödeldud pinna osa (%) kogu põllumajandusmaast sõltuvalt tootmis- ja toetustüübist aastatel Joonise 139 põhjal ilmneb, et enim pestitsiide kasutatakse ÜPT toetustüübi korral ja seda kõigil võrdlusaastatel. Suurusgruppide lõikes pritsivad suuremat pinda ja > 100 ha suurused majapidamised/talud. KST (T+S) ÜPT (T+S) KST (T+S) ÜPT (T+S) KST (T+S) 36, ÜPT (T+S) Töödeldud pind % kogu põllumajandusmaast < >100 Joonis 139. PMK pestitsiidide kasutuskoormuse seire ettevõtete pestitsiidide pestitsiididega töödeldud pinna osa(%) kogu põllumajandusmaast sõltuvalt toetustüübist ja ettevõtte suurusest aastatel

176 Kokkuvõte Suuremat pinda pritsitakse ÜPT tootmistüübi majapidamistes/taludes, see on tõenäoliselt seotud KST tootjate kohustusliku liblikõieliste kasvatamise nõudega, sest neil on keskmiselt suurem pindala lühiajaliste rohumaade all (enamasti pestitsiide ei kasutata) kui ÜPT tootjatel. Suuremat osa kasutatavast maast (76%) pritsivad taimekasvatusega tegelevad ettevõtted, segatootmistüübilised 34%. Seevastu kasutatud toimeaine kogus kg pritsitud maa hektari kohta on suurem segatootmistüübilistes ettevõtetes (0,814 kg/ha). Suuremat pinda pritsivad ja > 100 ha põllumajandusettevõtted, väiksemates majapidamistes/taludes kasutatakse pestitsiide vähem. Reeglina on väiksemate majapidamiste korral (<40 ha ja ha) kasutatud pestitsiidide toimeaine koormus (kg/ha) keskmiselt pritsitud pinnale suurem kui >100 ha suurustes majapidamistes, Piirkonniti võrdlemisel ilmnes selgelt, et Kesk-Eestis kasutatakse pestitsiide kõige rohkem nii pindalaliselt kui ka koguseliselt, vähem hektarite lõikes pritsitakse Läänemaal. Pestitsiidide kasutuskoormus on aastate lõikes vähenenud kõikide toetus- ja tootmistüüpide, samuti suurusgruppide lõikes, samuti on aastatel 2007 ja 2008 vähenenud kasutatud pestitsiidide toimeaine kogused nii töödeldud pinna kui ka kogu põllumajandusmaa kohta. 176

177 2.3. VALDKOND BIOLOOGILINE MITMEKESISUS aastal jätkati suures osas varasematel aastatel alustatud seiretega (põllulinnud, kimalased). Uuringute eesmärgiks on elurikkuse seisukohast hinnata, kuidas MAK-i tegevuste raames toetatud põllumajanduslik tootmine on kaitsnud või parendanud selle maa elupaigalist funktsiooni a muudeti elurikkuse seirealasid, mida on endiselt kokku 66, kuid need asuvad kahes piirkonnas endise kolme piirkonna asemel: Kesk-Eesti piirkond hõlmab intensiivsema tootmisega Jõgeva-, Järva- ja Lääne-Virumaad ning Lõuna-Eesti vähemintensiivse põllumajanduspiirkonnaga Võru-, Valga- ja Põlvamaad. Mõlemas piirkonnas on kokku 33 seireala, milles on võrdse osana esindatud MAHE, KSM ja referentstootjad (ÜPT). Lisaks analüüsiti a avalikust statistikast, eriuuringutest ja küsitlustest või muudest allikatest pärinevat teavet kimalaste, põllulindude, põllutaimede, vihmausside ja mulla mikroobikoosluse kohta. Teostati ülevaade poollooduslike koosluste (PLK) ning nende seire osas, mis tõi selgelt välja vajaduse ühtlustada antud temaatikaga seonduvaid andmestikke Eestis. Kuna mitmed MAK II telje meetmed on seotud Natura 2000 aladega, on välja toodud ka lühiülevaade nende alade kohta Eestis AVALIKEST ALLIKATEST PÄRIT TEAVE Siin alapeatükis on analüüsitud ja arutatud avalikust statistikast, eriuuringutest ja küsitlustest või muudest allikatest pärit kvantitatiivset ja kvalitatiivset teavet. Järgnevalt on välja toodud, millised seired ja uurimused erinevate eluslooduse rühmade (kimalased, põllulinnud, põllutaimed, vihmaussid ja mulla mikroobikooslus) osas Eestis toimuvad või on toimunud. Riikliku keskkonnaseire programmi raames läbiviidavate seirete tulemused on välja toodud riikliku keskkonnaseireprogrammi kodulehel ( kättesaadavate aruannete põhjal ning muudele allikatele on eraldi viidatud. Lisaks sisaldab käesolev peatükk ülevaadet PMK poolt avaliku teabe põhjal koostatud Eesti poollooduslike koosluste taustauuringust ning ülevaadet Natura 2000 aladest Eestis. Kimalased Eesti riikliku keskkonnaseire programmi alamprogrammi Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire allprogrammi Põllumajandusmaastikud üheks eesmärgiks on jälgida kimalaste kui looduslike põhitolmeldajate olukorda Eesti põllumajandusmaastikes, nende liigilise koosseisu ja arvukuse muutusi põllumajanduskooslustes ning koguda vajalikku infot kimalaste säilimiseks ja kaitseks. Põllumajandusmaastike seiret teostab Eesti Maaülikooli Põllumajandusja keskkonnainstituut. Põllumajandusmaastike allprogrammi raames alustati kimalaste seirega aastal. Seire toimub nii kultuur- kui ka loodusmaastikes. Valim on aastati aga küllaltki väike ning suure seiresammuga (5 aastat), mistõttu sellise seire põhjal ei saa teha järeldusi erinevate majandamisviiside mõjust kimalasekooslustele. Antud seire võimaldab aga üldiselt jälgida kimalaste kui looduslike põhitolmeldajate olukorda Eesti põllumajandusmaastikes. Aastate 177

178 keskmine kimalaste arvukus on selle seire põhjal isendit m 2 -il (loendustransektil) ning liikide arv enamasti 6-7 (Eestis leidub kokku 22 liiki kimalasi). Enimlevinud kimalaseliikidena võib välja tuua kivi-, põld- ja maakimalase. Seire käigus on vähestele toidutaimedele spetsialiseerunud ja seetõttu rohkem ohustatud pikasuiselistest kimalastest kohatud sagedamini aedkimalast. Aeg-ajalt on kohatud ka haruldasemaid kimalaseliike (nt jaaniuru- ja nõmmekimalane). Seire tulemustes peegelduvad ka ilmastikutingimuste mõjud (nt a kuuma suve puhul, mille tõttu kimalaste arvukus ja liigirikkus olid madalamad). Kimalased on üheks uurimise all olevaks objektiks Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Taimekaitse osakonnas (viib läbi ka eelpool välja toodud riiklikku kimalaste seiret). Muuhulgas uuritakse/on uuritud kimalaste esinemist Eesti põllumajandusmaastikes, toiduressursi mitmekesisust mahe- ja tavataludes, kasutamist tolmeldajatena, tähtsust lutserni kõrgema saagi tagamisel, toitumiskäitumist (sh insektitsiid Neem EC mõju toitumiskäitumisele), õietolmukämpude kalorsust jms (olulisemad tulemused on esitatud alljärgnevalt). Uurimuses Kimalased Eesti põllumajandusmaastikul (Mänd et al., 2002) võrreldi kimalaste ning nende toidutaimede arvukust ja liigirikkust Eesti põllumajanduslikes ja poollooduslikes elupaikades. Õitsevate toidutaimede rohkuses ega ka kimalaste arvukuses nende kahe elupaiga vahel olulisi erinevusi ei leitud. Küll oli aga kimalaseliikide arv põllumajandusaladel oluliselt madalam kui kõrval asuvatel poollooduslikel aladel. Põhjuseks võis olla eelistatud toidutaimede väiksem osakaal põllumajanduselupaikades. Selliste elupaikade osatähtsus, kus kündmist ei toimu ja taimejuuri ei häirita ning seega kujuneb välja eelistatud toidutaimestik, võib olla kimalasekoosluste liigirikkuse jaoks agroökosüsteemides otsustava tähtsusega. Mänd jt (2004) poolt on uuritud ka kimalastele toitu pakkuvate taimede mitmekesisust mahe- ja tavataludes. Tulemustest selgus, et vaatlusalused mahetalud tagasid kimalastele mitmekesisema ja suurema valikuvõimalusega toidubaasi, pakkudes soodsamaid toitumistingimusi kui tavatalud. See aga on eelduseks kimalaste ja teiste tolmeldajate putukate säilimisele põllumajandusmaastikes. Pikasuiseliste kimalaste toidubaas osutus kõige piiratumaks seega nende arvukust ja levikut mõjutavaks oluliseks teguriks on meie põllumajanduskooslustes neile sobivate toidutaimede piiratud hulk. Kõige mitmekesisem toiduvalik oli lühisuiselistel kimalastel, mistõttu nad olid ka kõige arvukamalt esindatud liigid nii agrotsönoosides kui ka looduskooslustes. Maakasutuse ja kimalaste mitmekesisuse ning ohustatuse vahelisi seoseid Eestis on uuritud Säästva Eesti Instituudi poolt ALARM projekti 1 raames. Uurimuse tulemusena selgus, et koos lühiajalise rohumaa (k.a ristikupõllud) ning liblikõieliste pindala vähenemisega avamaa kimalaseliikide ohustatus kasvab. Seejuures on kõige ohustatumad just keskmiste ja pikkade suistega avamaaliigid. Toiduressursi nappuse kõrval ohustab tolmeldajaid ka pestitsiidide kasutamine. Nt on Eestis leitud, et insektitsiid Neem EC, mis on väidetavalt mesilaselaadsetele ohutu, mõjutab karukimalase toitumiskäitumist ja lennuraadiust (Karise et al., 2006). Selleks, et tolmeldajaid mitte kahjustada, on hakatud tootma repellentseid (eemalepeletavaid) pestitsiide. Eestis on tehtud aga meemesilastega uurimus (Karise et al., 2007), mille põhjal selgus, et nad ilmselt ei erista 178

179 insektitsiidiga töödeldud ja töötlemata alasid ning toitumisala valikut mõjutab eelkõige toiduressursi hulk. Lisaks võib toidutaime atraktiivsus ületada insektitsiidi repellentsuse, eriti juhtudel kui muid toidutaimi mesilaste lennuraadiuses ei ole ja nad lendavad ikkagi mürgitatud põllule. Kindlasti ei tohi alahinnata kimalaste, kui ühtede looduslike tolmeldajate, majanduslikku tähtsust. Suur osa meie igapäevasest toidust saadakse tänu tolmeldajatele: umbes kolmandik inimeste tarbitavast toidust on otse või kaude seotud tolmeldajatega ja 84% Euroopa Liidus kasvatatavatest kultuurtaimedest vajab putukate tolmeldamist (Williams, 2002). Risttolmlemine tagab muuhulgas suurema puuvilja-, marja- ja seemnesaagi (õun, pirn, mustsõstar, lutsern, rüps jne.), viljade kvaliteedi (maasikas, vaarikas), sünkroniseerib seemnete valmimise (raps) ning seemnete parema idanevuse (päevalill). Eduka tolmeldamisteenuse aluseks on aga tolmeldajate mitmekesisus. Putuktolmeldamise majanduslik väärtus maailmas on hinnatud 153 miljardile eurole aastas (Gallai et al., 2009). Eestis on uuritud maakimalaste olulisust lutserni tolmeldamisel ning välja toodud nende positiivne mõju saagile (Mänd, 1996). Põllulinnud Võrreldes aastaga 1980, on Euroopas kõige tavalisemate põllulindude arvukus langenud ~48% seega on Euroopa selle lühikese aja jooksul kaotanud peaaegu pooled oma põllulindudest. Euroopa Liidu vanades liikmesriikides oli vastaval perioodil langus 47% ning uutes liimesriikides 29%. Regionaalsel tasandil oli Kesk- ja Ida-Euroopas (kuhu kuulub antud klassifikatsiooni järgi ka Eesti) langus tavalisemate põllulindude puhul 36%. Samal ajal kõige tavalisemate metsalindude arvukus on vastaval perioodil muutunud vaid 9% (PECBMS, 2009). Liigi tasandil on märkimisväärselt langenud Ida-ja Kesk-Euroopas nurmkana arvukus koguni 82%. Lisaks on Ida- ja Kesk-Euroopas langenud oluliselt ka kiivitaja (78%) ja turteltuvi (48%) arvukus, samas kui nt ronga arvukus on hoopis tõusnud (152%). Põllulindude arvukuse trendide arvutamiseks väljavalitud 36 liigist näitab 20 liiki langustrendi ning vaid 6 liiki arvukuse tõusu. Nelja liigi arvukus on stabiilne ja 5 liigi arvukuse trend on teadmata (PECBMS, 2009). Kõik see eelnev viitab, et põllulindudele on vaja pöörata kõrgendatud tähelepanu. Eestis toimub riiklikul tasandil Keskkonnaministeeriumi koordineeritav lindude punktloenduse projekt. Põllulindude andmed on seal aga liiga väikeses osas esindatud: umbes kahekümnest rajast alla poole esindavad põllumajandusmaastikku. Lähiaastatel proovitakse sihilikult rohkem uusi radasid kasutusele võtta ja seda just haritava maa osas. Eesti riiklikud andmed näitavad, et põllulindude populatsiooniindeks (arvestab nii liikide arvu kui ka isendite arvu muutumist ajas) on võrreldes viimase paarikümne aastaga (algusaasta 1983) veidi langenud (9%; joonis 140), kuid selle võib aasta seisuga stabiilseks lugeda. Indeks on kõikunud kogu vaadeldava perioodi jooksul, kuid algusaastate taset pole saavutanud. Liikide puhul on samuti olnud erisuunalised trendid. Põllulindudest on tõusnud näiteks kiivitaja ja pruunselg-põõsalinnu arvukus, kuid märgatavalt on langenud suurkoovitaja, põldlõokese, sookiuru ja põldvarblase arvukus (Kuresoo, 2009). Hilisemaid andmeid Eesti kohta seni arvutatud ei ole, mille üheks 1 ALARM EC 6 Framework Programme project Assessing large-scale environmental risks for biodiversity with tested methods (COCE-CT ), 179

180 põhjuseks on probleemid andmebaasiga ning projektijuhi vahetumisega aastal. Seejuures on aga kõigil Euroopa Liidu liikmesriikidel kohustus antud indeks Eurostatile esitada. Tõlgendamaks linnustiku näitajate muutusi seireperioodil, on antud aruandes kasutatud BTO (British Trust of Ornithology) klassifikatsiooni, mille järgi: - järsk langus/tõus: >50% populatsioonist on kahanenud/tõusnud; - mõõdukas langus/tõus: 25 50% populatsioonist on kahanenud/tõusnud; - väike langus/tõus: 10 25% populatsioonist on kahanenud/tõusnud; - stabiilne/kõikuv seisund, kus üleüldine muutus on <10%. BTO klassifikatsiooni kasutatakse pikemaajaliste trendide puhul. Liigiti võib klassifitseerida muutusi ka näiteks aastate kohta, kus oluliseks muutuseks loetakse 5% muutust aasta kohta (EBCC klassifikatsioon). Kuna antud töös seireandmete puhul liigilist muutust ei käsitleta, kasutatakse siin BTO klassifikatsiooni. 120 Eesti, FBI 2008 index % EBCC/RSPB/BirdLife/Statistics Joonis 140. Põllulindude populatsiooniindeks (FBI) Eestis aastatel (EBCC, 2008) Eesti riikliku keskkonnaseire programmi alamprogrammi Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire raames viiakse läbi allprogrammi Valitud elupaikade haudelinnustiku seire, mille alla käivad näiteks luhad, rannaniidud ja meresaared. Paljude kurvitsaliste käekäik on nii rannaniitudel kui ka meresaartel järjest kriitilisemas seisus ühelt poolt inimtegevuse lõpetamise aspektist (rannaniidud kasvavad kinni) ning teisest küljest röövluse tõttu (rebased ja kährikud). Samas tuuakse aruannetes välja karjatamise positiivne mõju linnustikule. Karjatamine aitab Eesti maastikes rannaniitude näol ajaloolist elupaika säilitada. Hästi hooldatud rannakarjamaad on võtmeelupaigaks näiteks niidurüdile, tutkale, kivirullijale ja mustsaba-viglele. Riikliku seire raames kogutud andmete põhjal on niitude hooldustasemes viimasel 3-4 aastal siiski märgata paranemise märke, mis on igati positiivne. Eesti riikliku keskkonnaseire programmi alamprogrammi Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire allprogrammi Haned, luiged ja sookurg raames kogutavate hanede ja laglede andmed näitavad samuti põllumajanduse olulisust linnustikule. Kuna hanede levik ja arvukus on 180

181 otseselt sõltuv elupaikade levikust ja kvaliteedist, siis peegeldab hanede seire ka vastavate biotoopide seisundit Eestis. Hanede tähtsamad toitumisbiotoobid on rannaniidud, looduslikud ja kultuurrohumaad ning teraviljapõllud. Praeguse põllumajanduspoliitika tõttu on oluliselt vähenenud hanedele sobivate rannaniitude ning teraviljapõldude levila, eriti Lääne-Eesti saartel. Muutused põllumajanduslike kõlvikute struktuuris ja levikus on juba põhjustanud ebasoovitavaid nihkeid hanede levikumustris ning see tendents jätkub. Looduslike ja poollooduslike rohumaade kahanemine ning seisundi halvemaks muutumine on suunanud linde üha enam teraviljapõldudele, mis on teravdanud konflikti põllumajanduses (Leito, 2008). Leito (2008) soovitab intensiivistada rannaniitude hooldamist, eriti Saaremaal, et normaliseerida läbirändel peatuvate valgepõsk-laglede primaarsete toitumispaikade (toiduressursi) olukord. Eesti riikliku keskkonnaseire programmi alamprogrammi Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire raames viiakse läbi allprogrammi Röövlinnud, mille raames on jälgitud pika aegreana röövlindude sigimisedukust Eestis, kuid seoseid põllumajandusega pole käsitletud. Ehkki kõik liigid polegi otseselt põllmajandusega seotud, on põllumajandusmaastik siiski tähtis toitumispaik näiteks hiireviule, loorkullidele või konnakotkastele. Seetõttu tasuks antud temaatikaga tulevikus tegeleda, sest röövlinnud on toiduahela lõpus ning peegeldavad väga hästi üldist keskkonnaseisundit ning sellel on otsene mõju röövlindude sigimisedukusele. Eesti riikliku keskkonnaseire programmi alamprogrammi Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire raames viiakse läbi allprogrammi Valitud elupaikade talilinnustik (algus a). Talilinnuloendus on üheks võimaluseks liikide populatsioone hinnata. Lindude talvitusolud mõjutavad oluliselt lindude pesitsusedukust ja populatsioonide seisundit tervikuna. Mida suurem hulk lindudest karmis või heitlikus talves hukkub, seda väiksem on kevadel pesitsema asuvate paaride arv. Kui karm talv kestab tavatult kaua, kurnab see linde ja nad asuvad pesitsema normaalsest hiljem ning kurnadki jäävad harilikult väiksemaks (Elts, 2009A). Seega lindude talvine arvukus näitab, kui paljud linnud Eestis talvituvad ja milline on nende arvukuse ajaline muutus pikema aegrea puhul. Ehkki enamik Eesti põllulinde rändab talvituma lõunapoolsetele aladele, saab siiski hinnata mõnede liikide talvist populatsiooni Eestis. Samuti käivad mitmed metsalinnud toitumas põllumajandusmaastikus ja seda just talvisel perioodil (näiteks rohevint, leevike). Põllutaimed Eesti riikliku keskkonnaseire programmi alamprogrammi Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire allprogrammi Ohustatud taimekooslused (Natura 2000 kooslused) seire raames kogutakse taimede kohta infot olulisemates elupaigatüüpides (eelkõige poollooduslikes kooslustes, aga ka rabas, madalsoos, arumetsas). Lisaks kogutakse taimede kohta infot veel allprogrammi Ohustatud soontaimed ja samblaliigid raames. Seega sellist taimede seiret, mille põhjal saaks teha järeldusi erinevate majandamisviiside (eelkõige haritaval maal) mõjust taimekooslustele, riikliku seireprogrammi raames läbi ei viida. Põllumajandusmaastiku taimekooslusi on lähemalt uurinud Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi Botaanika osakond. Uuritud on nt teraviljapõldude ja nende servade taimkatet mõjutavaid faktoreid. Selgus, et serva liigiline koosseis sõltub eelkõige serva avatusest, puude ja põõsaste olemasolust, serva niitmise intensiivsusest ja mullaviljakusest. Soontaimede liigirikkus põlluservas ja põllul sõltus oluliselt ka maakasutuse intensiivsusest. (Kiisler, 2007) 181

182 Lisaks on uuritud põllumajandusmaastiku suhtes sallivamate ja loodusväärtuslike liikide esinemist põllumajandusmaastikes ning maakasutuse intensiivsuse ja maastiku struktuuri mõju põllumajandusmaastiku (sh põlluservade) taimestikule (Aavik et al., 2008; Liira et al., 2008; Aavik, 2009; Aavik, Liira, 2009A). Uurimise tulemused näitavad, et maastike lihtsustumine, iseäranis just looduslike ja poollooduslike kasvukohtade osakaalu kahanemine, on vähendanud põllumajanduspiirkondade taimestiku liigirikkust ja muutnud tugevasti liigilist koosseisu. Suured väetisekogused ja teised kemikaalid põldudel on tunduvalt kahandanud ka põllulähedaste taimekoosluste mitmekesisust. Samas on uuringud kinnitanud, et põlluservades leiavad kasvukoha paljud mujalt väljatõrjutud niiduliigid. Selleks tuleb neid aga õigesti hooldada: kuni korra aastas niita, hoida vähemalt paari meetri laiused ning võimalikult puhtad kemikaalidest. Just kitsas servas leiab peamiselt umbrohte, samal ajal kui üle kahe meetri laiad põlluservad pakuvad kasvukohta paljudele loodusväärtuslikematele liikidele. Lisaks on välja toodud, et liigirikkus ei ole taimestiku iseloomustamiseks kõige parem näitaja, kuna maakasutuse ja maastiku struktuuri muutus mõjub mõnedele liigirühmadele soodsalt, teistele halvasti ja kolmandatele ei mõju see peaaegu üldse. Pigem peaks jälgima mitmeaastase elutsükliga ja maakasutuse ning maastiku struktuuri muutustest rohkem mõjutatud (loodusväärtuslikke) taimeliike. (Aavik, Liira, 2009B) Vihmaussid ja mulla mikroobikooslus Eesti riikliku keskkonnaseire programmi alamprogrammi Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire allprogrammi Põllumajandusmaastikud üheks eesmärgiks on siduda omavahel põllumajandusmaastiku struktuuri ja ökoloogilise seisundi näitajad, sh mulla mikroorganismid ja vihmausside arvukus. Seirealadel valitakse seirejaamad, mis erinevad maakasutuse intensiivsuse ja maaviljelusviisi poolest. Mulla mikroorganismide ja vihmausside arvukuse seirega alustati aastal Läbiviidud seirete põhjal võib täheldada olulist ilmastikutingimuste (eelkõige sellest tulenev mulla niiskuse sisaldus) mõju, lisaks on siinjuures aga oluline ka konkreetse seireala maakasutus: kas tegemist on haritava maaga või rohumaaga. Häiringute korral (nii inimtegevusest kui ka keskkonnateguritest tulenevalt) leidub mullas rohkem endogeilisi ehk keskkonnatingimuste suhtes taluvamaid vihmaussiliike ja a põllumajandusmaastike allprogrammi raames vihmaussikoosluste ja mikroorganismide seiret enam ei toimunud. Lisaks viiakse Eesti riikliku keskkonnaseire programmi alamprogrammi Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire allprogrammi Mullaelustiku seire raames alates aastast läbi mulla mikroobi- ja vihmaussikoosluse seiret. Ka seal on seirealadena mõned haritava maa põllud. Antud seire põhjal on kooslused liigirikkamad inimtegevusest mõjutamata või ekstensiivselt majandatud looduslikel rohumaadel, kus on leitud kuni 7-8 liiki (kokku on Eestis leitud üldse 13 liiki vihmausse). Põllumajandusliku tegevuse poolt tugevamalt mõjutatud rohumaadel on enamasti leitud 3-6 liiki, haritavatel muldadel aga 2-5 liiki vihmausse. Mikroobikoosluse biomass ja hingamise aktiivsus on suurimad looduslikel madala intensiivsusega karjatatavatel rohumaadel ja madalamad liivmuldadega aladel. Seire tulemused on selgelt mõjutatud ka ilmastikutingimustest (nt põuasel aastal olid näitajad väiksemad). Vihmausse uuritakse Eestis lähemalt Mari Ivask i juhitud töögrupis Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledžis (varemalt Eesti Põllumajandusülikooli Keskkonnakaitse Instituudis). Sama töögrupp tegeleb ka kahe eespool mainitud riikliku mullaelustikku puudutava seirega. Lähemalt on Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledži töögrupil uurimise all olnud nii rohumaade-, 182

183 metsade- kui ka põllumaade muldi. Otseselt põllumuldade ja selle elustikku puudutavate näitajatega seotud uurimuses leiti, et mikroobide biomass ja hingamise aktiivsus olid oluliselt suuremad mahetalude muldades. Liblikõieliste taimede kasutamine viljavahelduses suurendas mulla hingamist ja mikroobide biomassi, samas olid need kaks näitajat negatiivselt mõjutatud pestitsiidide kasutamisest. Uurides mineraalväetiste koguste seost mulla mikrobioloogiliste näitajatega selgus, et mikroobide biomass on negatiivselt seotud mineraalse lämmastiku kogusega, kusjuures eriti tugev oli mineraalse lämmastiku kasutamise kolme aasta kumulatiivne mõju. (Ivask jt, 2006) Tava- ja mahepõldude vihmaussikoosluste liigilise ja ökoloogilise struktuuri näitajad erinesid usaldusväärselt. Keskmine liikide arv koosluses oli 4,1 mahepõldudes ja 2,3 intensiivse maaviljelusega põldudes. Koosluste ökoloogiline struktuur erines erineva maaviljelusviisiga põldude muldades: kõige tolerantsem eluvorm põllumajandustegevuse suhtes endogeilised ussid moodustasid tavapõldudes oluliselt suurema osa kui halvasti põllumajandustegevust taluvad epigeiline ja aneetsiline eluvorm. Mullaharimine on vihmaussidele tugevalt limiteeriv tegur. Põllumajanduslikult majandatavates niidukooslustes on vihmaussikooslused oluliselt arvukamad ja mitmekesisemad just mullaharimise puudumise tõttu. Minimeeritud mullaharimise tingimustes on vihmaussikooslus mitmekesisem, dominantliigist isendite kõrval on rohkem ökoloogiliselt nõudlikumaid liike ja eluvorme. Positiivse tegurina vihmausside jaoks saab nimetada igasugust agrotehnilist võtet, mis suurendab mulla orgaanilise aine sisaldust, näiteks orgaaniliste väetiste kasutamine, liblikõieliste sissekündmine. Mineraalväetiste mõõdukas kasutamine on vihmaussidele pigem positiivne tegur, kuna seeläbi suureneb taimemass ning mulda sattuvate taimejäänuste mass. Mineraalväetiste ülemäärane kasutamine, samuti taimekaitsevahendite kasutamine, mõjutavad vihmaussikooslusi valikuliselt negatiivselt. (Ivask jt, 2006) Lisaks loodi antud uurimuse käigus andmebaas Eesti põldude olulisemate mullatüüpide mullaelustikukoosluste kohta (Ivask et al., 2008). Töögrupi uurimuste põhjal (Ivask, Truu, 1997; Ivask et al., 2001) on koostatud ka joonis, mis kajastab vihmausside arvukuse ja mitmekesisuse, mikroorganismide arvukuse, aktiivsuse ja mitmekesisuse ning orgaanilise aine sisalduse suhteid erineva maakasutusega muldades (joonis 141). Sellelt jooniselt selgub, et tavatalude haritavatel põldudel on kõik kolm näitajat kõige madalamad, seevastu looduslikul rohumaal märgatavalt kõrgemad. Kõige kõrgemad näitajad esinesid aga reostunud rohumaadel (lautadetagused alad sõnniku- või virtsareostusega). Samas olid haritavatest põldudest mikroorganismidele sobilikumad mahetalude põllud, kusjuures vihmausside arvukus ja mitmekesisus on madal mõlema majandamistüübiga taludes see näitab mullaharimise negatiivset mõju vihmaussikooslusele. Kuna mullaharimine, väetamine ja taimekaitsevahendid mõjutavad mullaelustiku struktuuri ja talitlust paljude aastate jooksul, ei erinenud söötijäänud põldude mullaelustik oma struktuurilt ja mitmekesisuselt väga palju haritavate põldude näitajatest. Antud joonis viitab selgelt sellele, et erinevate sisendite kasutusega põldudel ja rohumaadel on erinevad ka vihmausside arvukuse ja mitmekesisuse, mikroorganismide näitajad ja orgaanilise aine sisaldus. Lisaks sõltuvad vihmausside arvukus ja mitmekesisus, mikroorganismide arv ning orgaanilise aine sisaldus ka sellest, mis antud maal kasvab. 183

184 Joonis 141. Seos maakasutusviisi, muldade elustiku parameetrite ja mullategurite vahel (Ivask, Truu, 1997; Ivask et al., 2001) Truu et al (2008) artiklis uuriti Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledži materjalide põhjal mulla mikrobioloogilisi ja biokeemilisi omadusi, et hinnata erinevate põllumajanduslike majandamisviiside mõju Eesti haritavates muldades. Vastavalt mahepõllumajanduse printsiipidele majandatud põldude muldades leiti kõrgemad mikrobioloogiliste näitajate väärtused kui tavapõllumajandusega põldude muldades, kuid seejuures olid need ka kõige varieeruvamad. Suurem varieeruvus mahepõllumajandusliku tootmisviisiga taludes võib tuleneda erinevast mahedalt majandatud perioodi pikkusest, erinevast majandamise ajaloost (erinevad orgaaniliste väetiste tüübid ja kogused) ning erinevustest viljavahelduses. Antud uurimusest selgus, et orgaanilise sõnniku kasutamine mõjutas mikroobikoosluse biomassi positiivselt. Lisaks leiti, et mineraalne lämmastikväetis, mida lisatakse pidevalt pikema aja jooksul, omab mikroobikoosluse biomassile tugevamat mõju kui mingil üksikul aastal lisatud kogus. Liblikõielisi sisaldav viljavaheldus suurendas mulla hingamist ja mikroobikoosluse biomassi. Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž viib alates aastast vihmaussi- ja mikroobikoosluse seiret läbi ka PMK poolt korraldatavas mahekatses Kuusikul. Sellest saab lähemalt lugeda kompleksuuringu peatükist (ptk ). Poollooduslikud kooslused PKT alameetme poollooduslike koosluste (PLK) hooldamise toetus püsihindamiseks on koostatud valdkonna taustauuring kirjanduse, riikliku seire ja muude kättesaadavate materjalide baasil. Poollooduslike koosluste suurim probleem on nende hävimisoht. Selle on põhjustanud põllumajanduse kontsentreerumine kõrge produktiivsusega aladele, mis on viinud poollooduslike koosluste majandamise lakkamiseni, mis omakorda põhjustab niidukoosluse võsastumise. Viljakamad poollooduslikud kooslused on aga kultuuristatud (küntud, külvatud, väetatud) (Pärtel et al., 2007). Kuna võrreldes nende ajaloolise taustaga ei ole tänapäeval madala 184

185 intensiivsusega majandamine rohumaadel piisavalt tulus, on sellised alad laialdaselt maha jäetud (Sammul et al., 2008). Eesti poollooduslike ökosüsteemide tähtsus seisneb selles, et neis on evolutsioonilis-ajalooliselt välja kujunenud kõrge bioloogiline mitmekesisus. Neil leidub palju haruldasi ning levila piiril olevaid liike. Poollooduslike ökosüsteemide edaspidisest püsimisest sõltub suuresti Eesti elurikkus, mis vaesub tugevalt nende kadumisel Punase Raamatu liikidest on poollooduslike ökosüsteemidega seotud suur hulk organisme: 20% seentest, 49% samblikest, 86% soontaimedest, 42% selgrootutest loomadest ja 55% selgroogsetest loomadest (Pärtel et al., 2007). Näiteks on Eesti rannaniidud Euroopa suurimad ja seetõttu on meil oluline roll nende kaitsel. Rannaniidud on paljude lindude olulised pesitsusalad ja rändlindude tähtsad toitumispaigad, näiteks kolmandik niidurüdi Läänemere-äärsest asurkonnast pesitseb Eestis (Ojaste, 2009). Taustauuringus on kasutatud väljavõtteid artiklist Bioloogiline mitmekesisus Eesti poollooduslikes ökosüsteemides (Pärtel, 2007), kus antakse üldhinnang Eesti poollooduslike koosluste bioloogilise mitmekesisuse praegusele seisundile erinevates ruumiskaalades (mitmekesisus regionaalses ja maastikulises skaalas, koosluste mitmekesisus ja väikeseskaalaline mitmekesisus) ning mitmekesisuse dünaamika analüüs. Sama projekti üheks väljundiks oli ka Eesti poollooduslike ökosüsteemide bibliograafia koostamine. Allikatest nähtub, et suur oht peitub järjest suurenevas koosluste fragmenteerumises. Helm jt. (2006) on uurinud loopealsete võrgustikku Saaremaal. Selgus, et ühe ala liigiline mitmekesisus sõltus sellest, kui palju on ajalooliselt olnud selle niidu ümbruses teisi looniite. Helm jt. (2006) tuvastasid Eesti poollooduslikel kooslustel nn. väljasuremise võla kuigi maastikustruktuur eeldaks paljude liikide väljasuremist (ca 40% meie looniitudele iseloomulikest taimedest), on liigid veel alles, kuna populatsioonide lõplik kadumine on aeglase populatsioonidünaamikaga taimedel väga pikaldane. Seega on oht tänast liikide arvu loendades koosluse ohustatuse taset alahinnata. On väga oluline, et tänapäevani säilinud rohumaad moodustaksid ühtse võrgustiku (Pärtel et al., 2007). Oluline pole mitte ainult nö parima säilitamisväärtusega aladele keskendumine, vaid kõige olulisem on taastada liikide levimisteed koosluse fragmentide vahel, sest ka kehvema väärtusega aladel on selles oma kandev roll. Eestis on üldjuhul võimalik võsastunud poollooduslikke kooslusi taastada, kuna maastikus on veel olemas neile karakteerseid liike. Sammuli jt poolt teostatud puisniitude uuringu (Sammul et al., 2008) näitel saab väita, et isegi mitte kõik kõrge väärtusega puisniitudest ei ole kaitse all, seega pole õigustatud poollooduslike koosluste hooldamisel vaid Natura 2000 alade eelistamine. Taustauuringus on poollooduslike koosluste üldise olukorra hindamiseks kasutatud ka riikliku keskkonnaseire alamprogrammi Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire allprogramme Ohustatud taimekooslused (Natura 2000 kooslused), Päevaliblikate kooslused ning Haned, luiged ja lagled andmeid. Valdkonna ülevaate koostamisel töötati läbi a seirearuanded (kättesaadavad riikliku keskkonnaseireprogrammi kodulehel 185

186 Haruldaste ja ohustatud koosluste ehk Natura 2000 koosluste seire keskendub olulisematele elupaigatüüpidele Eestis: loopealsed, nõmmed/liivikud, pärisaruniidud (sh puisniidud), rannaniidud, rabad, madalsood, arumetsad jt. Seire samm on aladel 6 aastat, seiret viiakse läbi alates aastast. Kokkuvõtvalt võib välja tuua, et mitmed Natura 2000 seirealad ei vastanud talle omistatud elupaigatüübile. Mitmetel aladel on majandamine lakanud 4-10 aastat tagasi, kohati märksa varem. Puisniitude, lamminiitude ja loopealsete olukorda peetakse halvaks. Päevaliblikate seire annab lisaks päevaliblikate enda olukorrale ka hea ülevaate seirealade kohta, seiret tehakse igal aastal samadel seirealadel. Üheteistkümnest seirealast on 9 Natura 2000 alal ja teised kaks suuremas osas Natura 2000 alal a peeti päevaliblikate üldist seisukorda Eestis heaks, a rahuldavaks. Ka seirealade olukorda on perioodi jooksul peetud üldiselt heaks, kuid on märgitud, et neljal alal peaks muutma majandamisskeemi (sh ka majandamise puudumisel). Riikliku seire raames kogutavate luikede, hanede ja laglede andmed viitavad samuti põllumajanduse mõju olulisust linnustikule, seda eelkõige läbi maakasutusmuutuste. Peatuvate laglede arvukuse märkimisväärne langus Lääne-Eestis 2000-ndate alguses on otseselt seotud rannaniitude kvaliteedi ning laglede mahutavuse vähenemisega. Üksnes piirkondades, kus rannaniite ulatuslikumalt hooldatakse on laglede arvukus jäänud varasemale tasemele või suurenenud. Muutused põllumajanduslike kõlvikute struktuuris ja levikus on juba põhjustanud ebasoovitavaid nihkeid hanede levikumustris ning see tendents jätkub. Ehkki ühest küljest on PLK-sid suhteliselt palju uuritud ning nende olulisust teadvustatud, on siiski valdkonna arendamisel ka teatud administratiivseid puudusi. Üheks selliseks on PLK-de pindalast ja olukorrast (majandatav, mitte-majandatav) selge üleriikliku ülevaate puudumine. Eestis ei ole ühtselt arendatud PLK-de andmebaasi, Keskkonnaameti ja PKÜ andmebaas on erinevate fookustega. Segadust tekitab ka täpse majandatavate ja mittemajandatavate PLK-de pinna leidmine, kuna PKÜ andmebaas sisaldab ka taastamist vajavate PLK-de pindasid ning ebakindla inventuuri sammu tõttu võivad osad andmed vananeda. PKÜ inventuurid kujunevad tellimuste käigus ning regulaarselt pole alasid üle vaadatud, eeskätt on üle inventeeritud toetust saanud alasid ning osad alad andmebaasis on inventeeritud rohkem kui 10 aastat tagasi. Erinevate andmebaaside andmete võrdlused näitavad, et ka kattuvused sama ala kohta on kohati väga erinevad. Kokkuvõte PKT alameetme poollooduslike koosluste (PLK) hooldamise toetus püsihindamiseks on koostatud valdkonna taustauuring kirjanduse, riikliku seire ja muude kättesaadavate materjalide baasil. Poollooduslike koosluste suurim probleem on nende hävimisoht, mille on põhjustanud muutused põllumajanduslikus maakasutuses. Eesti poollooduslike ökosüsteemide tähtsus seisneb kõrges elurikkuses, mis võib kiiresti drastiliselt väheneda. Eestis on mõne kaitstava liigi või ökosüsteemi osakaal Euroopas kõige suurem (nt liikidest niidurüdi, kooslustest rannaniidud), seega ka suurem kohustus neid kaitsta. Poollooduslike koosluste säilitamisel on kõige olulisem taastada liikide levimisteed koosluse fragmentide vahel majandades ka madalama väärtusega alasid. Kõigi alade majandamisel tuleb lisaks kvantiteedile pöörata tähelepanu ka kvaliteedile. 186

187 Riikliku keskkonnaseire erinevate seirete baasil on võimalik saada mingil määral ülevaade alade (peamiselt Natura 2000 aladel asuvate PLK-de) üldisest seisundist. Ohustatud taimekoosluste seire tulemuste põhjal oli seisund mõnede koosluste jaoks väga halb. Poollooduslike koosluste pindala ja olukorra (tervikpind, majandatav, mitte-majandatav) kohta puudub selge ja ühtne üleriiklik andmestik. Natura 2000 alad Eestis Natura 2000 alade piirid on aluseks kolmele MAK raames maaomanikele ja - kasutajatele ettenähtud Natura 2000 aladele makstavatele toetustele: Natura 2000 toetus erametsamaale, Natura 2000 toetus põllumajandusmaale ja poollooduslike koosluste hooldamise toetus PKT alameetmena. Eesti esitas esmakordselt Natura 2000 võrgustikku kuuluvate alade piirid Euroopa Komisjonile aastal, mille kohaselt on Eestis 66 linnuala ja 509 loodusala. Alade kaitse alla võtmise käigus täpsustati alade piire vastavalt loodusväärtuste paiknemisele, mistõttu muutusid ka Natura alade piirid. 23. aprillil a. kiitis Vabariigi Valitsus heaks Natura 2000 piiride muutmise, mille tulemusena on Eestis Natura 2000 alade pindala kokku ha, millest ligi pool jääb mere alla. Maismaast on Natura 2000 aladega kaetud ligi 17%. Natura alade piirid kattuvad alates looduskaitseseaduse alusel kaitse alla võetud alade piiridega. Kuna Natura 2000 alade uued piirid olid enne seda kinnitamata, pidid looduskaitseliste piirangutega maade omanikud järgima küll looduskaitsenõudeid ja ei saanud oma maad soovikohaselt kasutada, kuid seda ei olnud võimalik neile Natura toetuste kaudu kompenseerida. Seega ühtlustas riik Natura 2000 võrgustikku kuuluvate alade piirid siseriiklikult kaitstavate alade piiridega ja see võimaldas Natura 2000 aladele jäävate kaitsealuste maade omanikel hakata esitama toetuse taotlusi. ( Seisuga 31. detsember 2008 on Eestis kokku kaitstavat loodusobjekti, nendest: - rahvusparke 5; - looduskaitsealasid 129; - maastikukaitsealasid 149; - hoiualasid 343; - püsielupaiku 949; - vana ehk uuendamata kaitsekorraga alasid 117; - parke ja puistuid 548; - kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavaid loodusobjekte 5; - kaitstavaid looduse üksikobjekte

188 Natura 2000 alad võivad olla kaitse all vastavalt looduskaitseseadusele kaitsealadena (rahvuspark, looduskaitseala, maastikukaitseala), hoiualadena ja püsielupaikadena. Kaitsealad ja hoiualad võetakse kaitse alla Vabariigi Valitsuse määrusega ja püsielupaigad keskkonnaministri määrusega. (MAK ) Kaitseala võib jaguneda kolme erineva rangusastmega kaitsevööndiks: loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd. Loodusreservaadis on keelatud igasugune inimtegevus ning need asuvad vaid riigimaal. Sihtkaitsevööndis on samuti majandustegevus keelatud, kuid kaitseeeskirjas võib teatud tegevusi siiski lubada (sh PLK ilme ja liigilise koosseisu tagamiseks ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus). Piiranguvööndis on majandustegevus lubatud ning keelatud tegevused on välja toodud Looduskaitseseaduses, kui kaitse-eeskiri teisiti ei sätesta. ( Looduskaitseseadus ) Kaitsealade ja püsielupaikade kaitsekord määratakse kaitse-eeskirjaga, millega piiritletakse ühe või mitme erineva rangusastmega kaitsevööndi ulatus ning määratakse looduskaitse seadusega sätestatud piirangute osaline või täielik, alaline või ajutine kehtivus vööndite kaupa. Igale kaitsealale kehtestatakse eraldi kaitse-eeskiri, kus on välja toodud konkreetselt sellel alal kehtivad piirangud. Püsielupaikade kaitse-eeskirjad kinnitatakse liikide kaupa. Hoiualadel kehtivad nõuded on toodud Looduskaitseseaduses. ( Looduskaitseseadus ; MAK ) Lisaks koostatakse hoiualade ja kaitsealade kaitse korraldamiseks kaitsekorralduskava, kus märgitakse: olulised keskkonnategurid ja nende mõju loodusobjektile; kaitse eesmärgid, nende saavutamiseks vajalikud tööd, tööde tegemise eelisjärjestus, ajakava ning maht; kava elluviimise eelarve. ( Looduskaitseseadus ) Praegusel hetkel on enamus kaitsekorralduskavasid veel koostamisel. Kaitse-eeskirjast ja kaitsekorralduskavast tuleneva tegevuse korraldamine on kaitstava loodusobjekti valitseja Keskkonnaameti ülesanne. ( Looduskaitseseadus ) Kaitseala, hoiuala, püsielupaika, kaitstavat loodus- või üksikobjekti või I kaitsekategooria liigi isendite kasvukohta või elupaika sisaldava või selle piiresse jääva kinnisasja valdajale väljastatakse kaitstava loodusobjekti valitseja poolt kaitsekohustuse teatis, mis sisaldab ühtlasi sätestatud looduskaitseliste kitsenduste loetelu. (MAK ) Natura 2000 võrgustiku alal asub ha erametsa- ja u ha põllumajandusmaad (MAK ). Kui maaüksus jääb Natura 2000 võrgustikku, on võimalik saada erinevaid toetusi loodusväärtuste säilimiseks vajaminevate hooldustööde tegemiseks või ka kompensatsioone millegi tegemata jätmise eest, põllumajanduslike kitsenduste korral saamata jäänud tulu nii keskkonnaministeeriumi kui põllumajandusministeeriumi haldusalast. ( Põllumajandusmaa osaks olevate kaitseala, hoiuala või püsielupaiga poollooduslike koosluste säilimiseks, sh taastamiseks ja hooldamiseks, on Eestis alates aastast makstud Keskkonnaministeeriumi hallatavat loodushoiutoetust. Alates aastast makstakse 188

189 poollooduslike koosluste hooldamise eest toetust MAK raames, taastamist toetatakse jätkuvalt läbi loodushoiutoetuse. MAK raames toetatakse ka Natura 2000 alal oleva erametsamaa ja põllumajandusmaa säästvat kasutust. Natura 2000 võrgustik mõjutab põllumajandustootjaid ka seeläbi, et nende tegevuse (nt intensiivne väetamine) tõttu ei tohi kannatada põllumaadega külgnevad Natura 2000 alad. Nt ei tohiks kuivendada põllumaid võrgustikku haaratud märgalade läheduses. ( 189

190 PMK BIOLOOGILISE MITMEKESISUSE UURINGUD JA NENDE EESMÄRGID Nii MAK kui ka MAK üheks eesmärgiks on säilitada ja suurendada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust. Et hinnata, mil määral PKT alameetmed keskkonnasõbraliku tootmise toetus (alates aastast keskkonnasõbraliku majandamise toetus) ja mahepõllumajandusliku tootmise toetus selle eesmärgi saavutamisele kaasa aitavad, alustas PMK aastal bioloogilise mitmekesisuse uuringutega põllumajandusmaastikus, mis on üle kandunud ka uude MAK hindamisperioodi. Uuringute raames kogutakse andmeid järgmiste indikaatorite kohta (sulgudes seire läbiviimise aastad): Kimalaste arvukus ja liigirikkus ( a) Lindude liigirikkus, arvukus ja asustustihedus ( a) Soontaimede koosluse struktuur, liigirikkus ja liikide katvus (2005., ja a) Vihmausside arvukus ja liikide mitmekesisus ning mulla biomassi aktiivsus ( a). Nagu näha toimusid antud uuringute raames välitööd aastal vaid põllulindude ja kimalaste osas. Põhjuseks rahaliste vahendite piiratus, mille tõttu vihmausside ning mulla biomassi aktiivsuse ja taimede osas pärast aastat andmekogumine peatati. Huvi korral vihmaussikoosluse ning mulla biomassi aktiivsuse ja põllutaimede välitöödel kogutud andmete analüüsitulemuste vastu, saab infot PMK kodulehelt aadressil ning eelmiste aastate PMK aastaaruannetest, mis on samuti PMK kodulehel kättesaadavad. Kuna alates aastast on PMK kogu MAK II telje hindaja, mitte ainult PKT hindaja nagu MAK perioodil, tekkis vajadus täiendava elurikkuse alase info järele. Rahaliste ressursside piiratuse tõttu sel eesmärgil aga täiendavaid uuringuid ei ole algatatud. Võimalusel on hindamisel ära kasutatud juba olemasoleva PKT seire raames kogutud andmeid (nt kiviaedade ja lindude vaheliste seoste väljaselgitamiseks) või riiklike seirete raames ja teiste organisatsioonide poolt teostatud uuringute andmeid ja tulemusi (nt PLK hooldamise toetuse mõju hindamiseks). Järgnevalt on välja toodud käesolevas aruandes sisalduvad a läbiviidud PMK elurikkuse uuringud ja nende eesmärgid: 190

191 Indikaatori Kimalaste mitmekesisus ja arvukus uuring Uuringu eesmärgiks on elurikkuse seisukohast hinnata MAK PKT keskkonnasõbraliku tootmise/majandamise ja mahepõllumajandusliku tootmise rakendamist tegevusele seatud eesmärkide täitmisel. Pikaajalise uuringuga selgitatakse, kas antud PKT alameetmete rakendamise tulemusena on kaitstud või parendatud selle maa, millel toetust rakendati, elupaigalist funktsiooni. Täiendavalt analüüsiti, millised tegurid põllumajandusmaastiku kimalasekooslust mõjutavad (maastik, biotoop, väetiste ja pestitsiidide kasutamine jne). Selle väljaselgitamine aitab välitööde käigus kogutud kimalaste seireandmete tulemuste tagamaid lahti seletada (sh eristada toetuse nõuetest põhjustatud muutusi muudest kõrvalteguritest põhjustatud muutustest). Indikaatori Lindude liigirikkus, arvukus ja asustustihedus uuring Uuringu eesmärgiks on elurikkuse seisukohast hinnata MAK PKT keskkonnasõbraliku tootmise/majandamise ja mahepõllumajandusliku tootmise rakendamist tegevustele seatud eesmärkide täitmisel. Pikaajalise uuringu eesmärgiks on indikaatorite seirega näidata, kas põllumajanduslik tootmine on kaitsnud või parendanud selle maa elupaigalist funktsiooni, samuti hinnata, kas mahepõllundus tugevdab bioloogilist mitmekesisust ning kas keskkonnasõbaliku tootmise/majandamise tulemuseks on pesitsevate lindude mitmekesisuse ja arvukuse suurenemine. Täiendavaks eesmärgiks oli välja selgitada: o lindude ja põllul reaalselt läbiviidud tegevuste vahelisi seoseid ning milliseid elupaiku ja/või kultuure Eesti kõige levinumad põllulinnuliigid kasutavad. Selle väljaselgitamine aitab välitööde käigus kogutud lindude seireandmete tulemuste tagamaid lahti seletada (sh eristada toetuse nõuetest põhjustatud muutusi muudest kõrvalteguritest põhjustatud muutustest); o tulevaste uuringute maastikuandmete analüüsi vajadus ehk mõista, kui suures ulatuses mingi maastikuelement linnustiku näitajatele mõjub; o kiviaedade ja linnustiku vahelised seosed hindamaks kiviaedade rajamise ja taastamise toetuse mõju linnustikule. Indikaatori Vihmausside arvukus ja liikide mitmekesisus ning mulla biomassi aktiivsus uuring Uuringu vihmausside arvukus ja liikide mitmekesisus ning mulla biomassi aktiivsus eesmärgiks on elurikkuse seisukohast hinnata MAK PKT keskkonnasõbraliku tootmise ja mahepõllumajandusliku tootmise rakendamist tegevustele seatud eesmärkide täitmisel. Indikaator peaks vastama hindamisküsimusele: milline on muutuste ulatus ja suund koosluse liigilises koosseisus (eriti tolerantsete ja kitsalt kohastunud liikide suhtes) ning vihmaussikoosluse koguarvukuses; lisaks ka mikroobikoosluse biomassi aktiivsuses. 191

192 2009. a antud indikaatori raames seireettevõtete põldudelt täiendavaid andmeid ei kogutud. Täiendavaks eesmärgiks oli aga välja selgitada vihmausside ja mulla biomassi aktiivsuse ning põllul reaalselt läbiviidud tegevuste vahelisi seoseid. Selle väljaselgitamine aitab välitööde käigus kogutud vihmausside ja mulla biomassi aktiivsuse seireandmete tulemuste tagamaid lahti seletada (sh eristada toetuse nõuetest põhjustatud muutusi muudest kõrvalteguritest põhjustatud muutustest). Räpu jõe valgala a linnustiku uuring Antud uuringu eesmärgiks on läbi viia integreeritud seiret, mis seob mulla kvaliteedi uuringud dreenivee ja eesvoolude seirega, ühildatuna põllumajandustootja taimetoitainete bilansiga, mis võimaldab kompleksselt käsitleda väikese maa-ala potentsiaalset põllumajandustootmise mõju keskkonnale. Lisaks uuritakse antud valgalal ka põllumajandusliku tootmise ja linnustiku vahelisi seoseid, põllumajanduslike toetuste võimalikku mõju linnustikule, selle aastatevahelist varieeruvust ning bioloogilise mitmekesisuse aastatevahelist varieeruvust. Võimalusel analüüsitakse põllulinnustiku arvukust ja koosseisu koos bilansi andmetega ning muude põllumajanduslikku tootmist iseloomustavate karakteristikutega. Praegune PKT seires kasutatav linnuseire keskendub vaid pesitsusajale, kuid linnud kasutavad põllumajandusmaastikku (sh PKT alasid) kogu aasta. Kuna põllulinnustiku uuringuid on Eestis üldse väga vähe tehtud, siis on ülalkirjeldatud info vajalik muuhulgas põllumajanduslike keskkonnatoetuste seire ja hindamise taustinformatsiooniks. Korduvalt on tõstatatud küsimus, et põllumajanduse ja loodusliku mitmekesisuse vaheliste seoste/probleemide selgitamisel kasutavad uurijad vaid välismaiseid näiteid, kuigi on selge, et põllumajandus Hollandis on hoopis teisel järjel kui meil. Samas pole meil seni aga vastavasisulisi uuringuid tehtud ning kohalik info lihtsalt puudub. Antud uuringu raames viidi elurikkuse osas aastal läbi talvine linnustiku loendus. Kevadine ja sügisene rändeaegne ning pesitsusaegne loendus jäid a ära. PMK bioloogilise mitmekesisuse uuringute seirevalim PKT alameetmete keskkonnasõbralik majandamine (aastani 2009 keskkonnasõbraliku tootmise toetus) ja mahepõllumajanduslik tootmine kohta elurikkuse indikaatorite andmete kogumise osas võib välja tuua kaks erinevat seirevalimit: üks neist kehtis aastatel /2009 ning teine alates aastast. Põllulindude seire viidi a läbi vanades, kimalaste seire aga toimus juba uutes seireettevõtetes. Järgnevalt on neid seirevalimeid ja nende moodustamise kriteeriume lähemalt tutvustatud. Seirevalim /2009 Andmeid koguti põllumajandustootjate maadel kolmes Eesti piirkonnas: Lõuna-, Kesk- ja Lääne- Eesti. Kesk-Eesti piirkond hõlmas Jõgeva- ja Tartumaad, Lõuna-Eesti piirkond Võrumaad ja Lääne-Eesti piirkond Saaremaad. Piirkondade valikul lähtuti, et piirkonnad oleksid erinevates maastikurajoonides. Samuti erinevad need piirkonnad tootmise intensiivsuse ja mullastiku 192

193 poolest. Kokku oli elurikkuse seireks välja valitud 66 seireettevõtet igas piirkonnas 22. Põllumajandustootjad jaotusid toetustüüpidest lähtudes piirkonnas järgnevalt: 10 mahepõllumajandusega tegelevat põllumajandustootjat (MAHE); 6 keskkonnasõbraliku tootmisega tegelevat põllumajandustootjat (KST); 6 referentspõllumajandustootjat (ÜPT) (põllumajandustootjad, kes ei ole liitunud põllumajandusliku keskkonnatoetuse (PKT) kohustusega). Seoses kohustuse muutmisega või põllumajandusliku tegevuse lõpetamisega esines Kesk-Eesti piirkonna valimis perioodi jooksul mõningaid muudatusi. Seireettevõtete väljavalimisel arvestati järgmiste teguritega: PKT taotlemine (taotlemise aktiivsus piirkonnas); erinevad tootmistüübid (taimekasvatus, loomakasvatus, segatootmine); erinevad toetustüübid (PKT raames makstavad mahepõllumajanduslik ja keskkonnasõbralik tootmine ning võrdlusgrupina PKT-d mittetaotlevad tootjad); erinevad tootmissuurused (väiketalud, suurtootmised). Seirevalim Seoses 5-aastase kohustusperioodi lõppemisega aastal, otsustati paika panna uued kriteeriumid ja uus seirevalim moodustada. Põllulindude seire toimus a veel vanades seireettevõtetes, kimalaste seire aga juba uutes. Alasid on endiselt kokku 66, kuid need asuvad nüüd kahes piirkonnas: Kesk-Eesti ja Lõuna- Eesti. Kesk-Eesti piirkond hõlmab intensiivsema tootmisega Jõgeva-, Järva- ja Lääne-Virumaad ning Lõuna-Eesti vähemintensiivse põllumajanduspiirkonnaga Võru-, Valga- ja Põlvamaad. Mõlemas piirkonnas on kokku 33 seireala, millest: 11 mahepõllumajandusega tegelevat põllumajandustootjat (MAHE); 11 keskkonnasõbraliku majandamise põhi- ja lisategevusega tegelevat põllumajandustootjat (KSM); 11 referentspõllumajandustootjat (ÜPT) (põllumajandustootjad, kes ei ole liitunud MAHE ja KSM toetuse kohustusega). Seireettevõtete väljavalimisel arvestati järgmiste teguritega: Erinevad toetustüübid (PKT raames makstavad mahepõllumajandusliku tootmise toetus (MAHE) ja keskkonnasõbraliku majandamise põhi- ja lisategevuse toetus (KSM) ning võrdlusgrupina MAHE ja KSM toetust mittetaotlevad tootjad (ÜPT)). PKT taotlemine eelmisel perioodil (MAHE gruppi valiti sellised põllumajandusettevõtted, kes taotlesid ka eelmisel perioodil mahepõllumajandusliku tootmise toetust; KSM gruppi valiti sellised põllumajandusettevõtted, kes taotlesid eelmisel perioodil keskkonnasõbraliku tootmise toetust; ÜPT gruppi valiti sellised põllumajandusettevõtted, kes ei taotlenud ka eelmisel perioodil MAHE ega KST toetust). 193

194 Keskmine põllu suurus ja PRIA põllumassiivi keskmine suurus valla kohta. Nö äärmuslikud vallad jäeti valimi moodustamisel välja. Erinevad tootmissuurused (põllumajandusettevõtted suurusega <40 ha, ha, >100 ha). Erineva suurusgrupiga põllumajandusettevõtete arvu valikul piirkonniti lähtuti selliste põllumajandusettevõtete osatähtsusest antud piirkonnas. Võimalus paigutada antud põllumajandusettevõtte haritavale maale sirgjooneliselt 1 km pikkune linnuseire transekt arvestades seejuures ka maastikku Indikaatori Kimalaste mitmekesisus ja arvukus uuring Töö teostaja: Marika Mänd (Eesti Maaülikool) a läbiviidud kimalaste seire Käesoleva uuringu eesmärgiks on hinnata MAK keskkonnasõbraliku majandamise põhi- ja lisategevuse (KSM) ning mahepõllumajandusliku tootmise toetuse (MAHE) mõju tootmisettevõtete kimalasekoosluste mitmekesisusele ning fikseerida Eesti kahe erineva piikonna kimalasekoosluste seisund sõltuvalt ettevõtte toetustüübist. Kokku oli aastal nii Kesk- kui ka Lõuna-Eestis mõlemas 33 põllumajandustootja põldudel paiknevat seiretransekti. Kimalaste seiretransektid valiti välja võttes arvesse linnuseiretransektide asukohad. Transekti pikkus oli 500 m, millest 400 m oli püsitransekt ning 100 m seireaastate jooksul muutuva asukohaga, lähtudes rajatud ristiku ja teiste entomofiilsete (putuktolmlevate) kultuuride paiknemisest tootja põldudel. Loenduste käigus registreeriti kõik õitel olevad kimalased liikide kaupa ning hinnati 4-pallises süsteemis õitetihedus (kuna kimalaste arvukus ja liigirikkus sõltub toidubaasist, s.o. kättesaadavast nektarist ja õietolmust). Erinevalt eelnevatest seireaastatest ( ), mil seire viidi läbi kolmes korduses perioodil juuni-august, viidi aastal seoses uute seirealade valimisega välitööd läbi augustis ja vaid kahes korduses. Analüüsides kasutati järgmisi näitajaid: õitetihedus, kimalaste arvukus, kimalaste liigirikkus, kimalaste Shannoni mitmekesisuse indeks (võtab arvesse nii liikide arvu kui ka selle, kui palju isendeid igast liigist esineb; indeks on seda suurem mida rohkem liike esineb ja mida ühtlasemalt nende arvukus liikide vahel on jaotunud ehk mida mitmekesisem on kooslus) ja kimalaste liigiline koosseis (sh pikasuiseliste kimalaste osatähtsus). Analüüsides erinevate seirepiirkondade õitsevate taimede rohkust selgus, et sarnaselt aastatele , oli ka aastal Lõuna-Eesti seireettevõtete õite tihedus suurem kui Kesk-Eestis, kuigi statistiliselt olulist erinevust seirealade vahel ei leitud. Toetustüübiti oli aga aastal Kesk-Eestis õitetihedus MAHE ettevõtetes oluliselt suurem kui ÜPT ettevõtetes. KSM ettevõtete õitetihedus oli Kesk-Eestis veidi suurem kui ÜPT ettevõtetes, kuid mitte oluliselt. Lõuna-Eesti erineva toetustüübiga ettevõtete kimalaste toidutaimede rohkus aastal oluliselt ei erinenud. Aastatel ei leitud kummaski seirepiirkonnas eri toetustüübiga ettevõtete vahel õitetiheduses olulisi erinevusi. Kokku loendati aastal Lõuna-Eestis ja Kesk-Eestis kimalast. Kimalaste keskmine arvukus transekti kohta piirkondade vahel oluliselt ei erinenud. Sellist olulist erinevust 194

195 ei leitud ka aastal 2006, kuid ja a oli Lõuna-Eestis kimalasi transekti kohta oluliselt rohkem kui Kesk-Eestis. Kesk-Eesti KSM ja ÜPT ettevõtetes leidus aastal kimalasi transekti kohta mõnevõrra rohkem kui MAHE ettevõtetes, kuid erinevus ei olnud statistiliselt oluline. Lõuna-Eestis oli KSM ettevõtetes kimalaste arvukus transekti kohta veidi suurem kui MAHE ja ÜPT ettevõtetes, kuid ka siin ei leitud statistilisi erinevusi. Aastatel ei leitud kummaski seirepiirkonnas eri toetustüübiga ettevõtete vahel olulisi erinevusi. Vaatamata seirevalimi muutusele, oli aastal sarnaselt aastatega kimalaste liigirikkus Lõuna-Eestis oluliselt kõrgem kui Kesk-Eestis. Nii Kesk- kui ka Lõuna-Eestis oli kimalaste liigirikkus aastal MAHE ja KSM ettevõtetes suurem kui ÜPT ettevõtetes, kuigi statistiliselt olulisi erinevusi ei leitud. Aastatel 2007 ja 2008 ei leitud kummaski seirepiirkonnas eri toetustüübiga ettevõtete vahel kimalaste liigrikkuses olulisi erinevusi a oli kimalaste liigirikkus aga Kesk-Eesti MAHE ja KST ettevõtetes oluliselt kõrgem kui ÜPT ettevõtetes. Kimalaste Shannoni mitmekesisuse indeks oli aastal Lõuna-Eestis oluliselt kõrgem kui Kesk-Eestis. Ka ja aastal leiti, et Lõuna-Eestis on kimalaste mitmekesisuse indeks kõrgem kui Kesk-Eestis aastal oli erinevus ka statistiliselt oluline. Lisaks oli aastal antud näitaja MAHE ja KSM ettevõtetes märgatavalt kõrgem kui ÜPT ettevõtetes (kuigi mitte statistiliselt oluliselt). Lõuna-Eestis olid kõrgeima indeksi väärtusega KSM, Kesk-Eestis aga MAHE ettevõtted. Ka leiti seirepiirkonniti madalamad indeksi väärtused enamasti ÜPT ettevõtetes a kõigi seirepiirkondade (Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Eesti) andmeid koos analüüsides leiti ja a, et kimalaste Shannoni mitmekesisuse indeks oli MAHE ja KST ettevõtetes oluliselt kõrgem kui ÜPT ettevõtetes. Ka a ilmnes sama trend, kuigi erinevus ei olnud statistiliselt oluline. Kõikidel vaatluse all olevatelt 66 transektilt loendati kokku 17 liiki päriskimalasi, kusjuures Kesk-Eestis kokku 14 liiki ja Lõuna-Eestis kokku 17 liiki. Arvukamalt esinenud liigid olid põld-, kivi-, maa-, aed-, tume- ja hallkimalane, kes on lühi- ja keskmiste suiste pikkusega (v.a aedkimalane, kes on pikasuiseline). Eraldi tuleb tähelepanu pöörata pikasuiselistele kimalastele, kes tolmeldavad efektiivselt ka pika õieputkega kultuurtaimede õisi (nt punane ristik, põlduba). Pikasuiselised kimalased on eriti ohustatud, kuna nad on spetsialiseerunud vähestele toidutaimedele. Kui optimaalses koosluses on tavaliselt 6-12 liiki, siis 1-2 võiks neist teoreetiliselt pikasuiselised olla. Kimalaste koosluste analüüs näitas, et enim pikasuiseliste kimalaste liike kohati aastal Lõuna-Eesti transektidel ja veidi vähem Kesk-Eesti seireettevõtetes, mõlemas piirkonnas leiti enim pikasuiselisi kimalasi MAHE ettevõtetes. Aastatel on pikasuiseliste kimalaste osatähtsus olnud kõrgeim eri toetustüübiga ettevõtetes. Kokkuvõte Õite tihedus on kõigil seireaastatel ( ) 2 olnud Lõuna-Eestis märgatavalt kõrgem kui Kesk-Eestis. Eri toetustüübiga ettevõtete vahel leiti oluline erinevus vaid a Kesk-Eestis (MAHE ettevõtetes oluliselt kõrgem kui ÜPT ettevõtetes). 2 Aastatevahelisel võrdlusel tuleks meeles pidada, et 2009.a. viidi seire läbi uutel seirealadel. 195

196 a oli kimalaste arvukus Lõuna-Eestis kõrgem kui Kesk-Eestis (2007. ja a statistiliselt oluliselt) a oli aga kimalaste arvukus Lõuna-Eestis veidi madalam kui Kesk-Eestis. Eri toetustüübiga ettevõtete vahel kimalaste arvukuses ühelgi aastal olulisi erinevusi ei leitud. Kimalaste liigirikkus oli aastal sarnaselt aastatega Lõuna-Eestis oluliselt kõrgem kui Kesk-Eestis. Liigirikkus oli a. nii Kesk- kui ka Lõuna-Eestis MAHE ja KSM ettevõtetes märgatavalt kõrgemad kui ÜPT ettevõtetes (kuigi mitte statistiliselt oluliselt) ja a kimalaste liigirikkuses eri toetustüübiga ettevõtetes olulisi erinevusi ei leitud, a oli see aga Kesk-Eestis MAHE ja KST ettevõtetes oluliselt kõrgem kui ÜPT ettevõtetes. Kimalaste Shannoni mitmekesisuse indeks oli aastal Lõuna-Eestis oluliselt kõrgem kui Kesk-Eestis. Ka ja aastal leiti, et Lõuna-Eestis on kimalaste mitmekesisuse indeks kõrgem kui Kesk-Eestis (2008. aastal oli erinevus ka statistiliselt oluline). Indeks on seirepiirkondades aastatel olnud ÜPT ettevõtetes enamasti madalam kui MAHE ja KST/KSM ettevõtetes. Kõigi seirepiirkondade (Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Eesti) andmeid koos analüüsides leiti ja a, et indeks oli MAHE ja KST ettevõtetes oluliselt kõrgem kui ÜPT ettevõtetes a ilmnes sarnane trend, kuigi erinevus ei olnud statistiliselt oluline. Kimalase näitajate sõltuvus erinevatest aspektidest a kimalaste seire-, maastiku- ja põllul läbiviidud tegevuste andmete põhjal aasta PKT kimalaste seire andmeid analüüsiti täiendavalt sõltuvalt toetustüübist, tootmisviisist (MAHE toetusega seireettevõtted kui mahetootmine ning KST ja ÜPT toetustüübiga seireettevõtted kui tavatootmine), seire piirkonnast, aastast ja pestitsiidide kasutamisest seiretransektide lähedal paiknevatel põldudel. Eraldi selgitati maastikuelementide (kultiveeritavate ehk haritavate alade osakaal ning põllu keskmine pindala transektist 500 m raadiuses) mõju kimalaste arvukusele ja liigirikkusele. Aastatel tehtud uuringud näitasid, et kimalaste arvukus ja liigirikkus sõltus oluliselt toidubaasist, s.o. kättesaadavast nektarist ja õietolmust, mistõttu see näitaja võeti kõigis analüüsides juhusliku tunnusena arvesse. Kimalaste koosluste mitmekesisus (Shannoni mitmekesisuse indeks) põllumajandusmaastikus sõltus kõigi seirepiirkondade aasta andmeid koos analüüsides oluliselt põllumajandustootjale antavast toetustüübist: MAHE ja KST ettevõtetes oli antud näitaja oluliselt kõrgem kui ÜPT ettevõtetes. MAHE ja KST ettevõtete vahel kõigi seirepiirkondade andmeid koos analüüsides mitmekesisuses olulist erinevust ei leitud. Kui Shannoni mitmekesisuse indeksit piirkonniti eraldi analüüsida, esineb sõltuvalt toetustüübist oluline erinevus Kesk-Eestis ning Lõuna-Eestis on see olulisuse piirile väga lähedal. Kimalaste arvukuses ja liigirikkuses sõltuvalt toetustüübist kõigi piirkondade peale kokku ega piirkonniti eraldi aasta seireandmete koosanalüüsimisel ühtegi olulist erinevust ei leitud. 196

197 Kõik kimalaste näitajad (arvukus, liigirikkus ja Shannon-Wiener i mitmekesisuse indeks) sõltusid oluliselt seire piirkonnast: oluliselt arvukam, liigirikkam ja mitmekesisem oli kooslus Lõuna-Eestis. Lääne-Eestis olid kimalaste liigirikkus ja mitmekesisuse indeks kolme piirkonna madalaimad. Kimalaste arvukus oli aga madalaim Kesk-Eesti seirepiirkonnas. Kuna nii KST kui ka ÜPT ettevõtetes kasutati mineraalväetisi ja pestitsiide, erinevad nad oma tootmisviisilt oluliselt MAHE ettevõtetest. Seetõttu analüüsiti eraldi kimalaste kooslusi ettevõtete tootmisviisi alusel (KST ja ÜPT ettevõtteid vaadeldi koos tavaettevõtetena ning võrreldi MAHE ettevõtetega). MAHE ettevõtete kimalaste Shannoni mitmekesisuse indeks oli oluliselt kõrgem kui tavaettevõtetes. Shannoni mitmekesisuse indeksi väärtus sõltus ka siin piirkonnast, kusjuures kõikides seire piirkondades eraldivõetuna olid MAHE ettevõtete kimalaste koosluste mitmekesisuse indeksi keskmised väärtused suuremad kui tavaettevõtetes, kuigi erinevused polnud statistiliselt olulised. Kasutades seireettevõtete bilansiandmeid, analüüsiti pestitsiidide kasutamist kimalaseseire transektide läheduses asuvatel põldudel. Selgus, et KST seireettevõtete hulgas leidub rohkem selliseid tootjaid, kes kasutavad kimalaseseire transektide läheduses pestitsiide. Lisaks leiti, et KST põldudel kasutati kolm või enam erinevat pestitsiidi rohkematel juhtudel kui ÜPT seireettevõtetes. Lisaks uuriti seiretransektide kõrval asuvatel põldudel pestitsiidide kasutamise mõju kimalaste koosluste näitajatele. Selgus, et pestitsiidide kasutamine mõjutas kimalaste arvukust, kuid mitte liigirikkust ja Shannoni mitmekesisuse indeksit. Enamus tootjate poolt kasutatud pestitsiididest kuulus herbitsiidide hulka, seetõttu võib oletada, et pestitsiidide mõju oli seotud eelkõige toiduressursi vähenemisega. Selle kontrollimiseks elimineeriti andmetest õitetiheduse mõju kimalaste arvukuse standardiseerimisega ning selgus, et ka õitetiheduse mõju elimineerimise järel oli kimalaste arvukus oluliselt suurem transektidel, mille läheduses pestitsiide ei kasutatud. Sama trend ilmnes ka aastatevaheliste erinevuste testimisel: sõltumata toetustüübist, oli keskmine kimalaste arvukus suurem põldude servades, kus pestitsiide ei kasutatud. Analüüsides pestitsiidide kasutamise mõju kimalaste kooslustele seirepiirkonniti eraldi, saadi järgmised tulemused: Lõuna- ja Lääne-Eestis eraldivõetuna oli kimalaste arvukus oluliselt kõrgem transektidel, mille läheduses pestitsiide ei kasutatud; mõnevõrra üllatas aga Kesk-Eesti tulemus, kus pestitsiidide kasutamine ei mõjutanud kimalaste arvukust. See võib olla seotud suurema pestitsiidide kasutamise koormusega antud alal üldiselt. Võib oletada, et pestitsiidide kasutamine mõjutab kimalaste arvukust vahetult, kas siis peletava efekti või toidutaimede kao läbi. Toetustüüp ja tootmisviis mõjutavad aga hoopis koosluste mitmekesisust, mis võtab arvesse nii liigirikkuse kui ka arvukuse. Mitmekesisuse indeksi suurem väärtus näitab koosluste suuremat ühtlust ja on ilmselt pikemaajaliste protsesside tulemus. Seda kinnitab ka asjaolu, et toetustüüp mõjutas eelkõige meie kõige intensiivsema põllumajanduspiirkonna Kesk-Eesti kimalaste koosluste mitmekesisust. Kimalaste arvukus ja liigirikkus olid olulises negatiivses seoses maastikustruktuuri (haritavate alade osakaal ja põllu keskmine pindala) näitajatega, millel võib olla erinevaid põhjuseid. Esiteks on mitmetel liikidel väga limiteeritud lennuraadius, nt põld- ja kivikimalase puhul on see vaid ~450 m. See võib osaliselt seletada miks paljud lühema lennuraadiusega kimalaseliigid on 197

198 suurtelt intensiivselt haritavatelt põldudelt kadunud. Samuti pakuvad suured homogeensed põllud kimalastele väga vähe toiduressursse ja pesitsus- ning talvitumispaiku. Seetõttu on väga oluline säilitada põllu äärtes liigirikkaid õitsvaid taimeribasid, mis varustavad kimalasi nektari ja õietolmuga terve korjesesooni jooksul ning pakuvad lisaks ka vajalikke pesitsus- ja talvitumispaiku. Kokkuvõte Kimalaste arvukus ja liigirikkus sõltusid oluliselt toidubaasist, s.o kättesaadava nektari ja õietolmu kogusest. Kimalaste Shannoni mitmekesisuse indeks oli aasta kõigi seirepiirkondade andmete koos analüüsimisel MAHE ja KST ettevõtetes oluliselt kõrgem kui ÜPT ettevõtetes. MAHE ja KST antud näitaja osas teineteisest oluliselt ei erinenud. Piirkondi eraldi analüüsides selgus, et MAHE ettevõtted olid oluliselt mitmekesisemad Kesk-Eestis ning Lõuna-Eestis oli erinevus olulisuse piirile väga lähedal. Lääne-Eestis olulist erinevust sõltuvalt toetustüübist ei leitud. Kimalaste arvukuses ja liigirikkuses sõltuvalt toetustüübist kõigi piirkondade peale kokku ega piirkonniti eraldi aasta seireandmete koosanalüüsimisel olulisi erinevusi ei leitud. Lõuna-Eesti kimalaste arvukus, liigirikkus ja mitmekesisus oli oluliselt kõrgem kui Lääne- ja Kesk-Eestis. KST seireettevõtete hulgas leidub võrreldes ÜPT ettevõtetega rohkem selliseid tootjaid, kes kasutavad kimalaseseire transektide läheduses pestitsiide (seejuures kasutavad nad sagedamini kolme või enamat erinevat pestitsiidi). Pestitsiidide kasutamine mõjutas kimalaste arvukust, kuid mitte liigirikkust ja Shannoni mitmekesisuse indeksit: keskmine kimalaste arvukus oli oluliselt madalam transektidel, mille kõrval asuvatel põldudel kasutati pestitsiide. Seirepiirkondi eraldi analüüsides leiti Lääne- ja Lõuna-Eestis samasugune seos, Kesk-Eestis aga üllatuslikult oluline seos puudus, mis võib olla seotud suurema pestitsiidide kasutamise koormusega antud alal üldiselt. Võib oletada, et pestitsiidide kasutamine mõjutab kimalaste arvukust vahetult, kas siis peletava efekti või toidutaimede kao läbi. Toetustüüp ja tootmisviis mõjutavad aga hoopis koosluste mitmekesisust, mis näitab koosluste suuremat ühtlust ja on ilmselt pikemaajaliste protsesside tulemus. Seda kinnitab ka asjaolu, et toetustüüp mõjutas eelkõige meie kõige intensiivsema põllumajanduspiirkonna Kesk-Eesti kimalaste koosluste mitmekesisust. Haritavate alade osakaalu ja põllu keskmise pindala kasvades kimalaseseire transektidest 500 m raadiuses kimalaste arvukus ja liigirikkus lagesid oluliselt. 198

199 Indikaatori Lindude liigirikkus, arvukus ja asustustihedus uuring Töö teostajad: Jaanus Elts (Eesti Ornitoloogiaühing), Veljo Volke (Saaremaa Linnuklubi), Riho Marja (Põllumajandusuuringute Keskus) a läbiviidud lindude seire Käesolev analüüs käsitleb Põllumajandusuuringute Keskuse poolt korraldatud põllulindude seire tulemusi a ja võrdlust eelmiste seireaastate ( ) tulemustega aastal seirati 66 ala. Loendused viidi läbi kolmes piirkonnas: Jõgeva- ja Tartumaal, Võrumaal ning Saaremaal, igas 22 seireala. Alade jaotus oli a järgmine: Jõgeva- ja Tartumaa seirepiirkonnas 7 keskkonnasõbraliku tootmisega (KST), 6 põllumajandusliku keskkonnatoetusega mitteliitunud (ÜPT) ja 9 mahetootjat (MAHE); Võrumaa seirepiirkonnas 6 KST, 6 ÜPT ja 10 MAHE tootjat; Saaremaa seirepiirkonnas 6 KST, 6 ÜPT ja 10 MAHE tootjat. Loendamiseks kasutati 100 m laiust loendustransekti ja transektloenduse metoodikat. Loendused toimusid kõigil transektidel kolmel korral, perioodil aprilli lõpp juuni keskpaik. Loendati nii põllumajandusmaastikele iseloomulikke indikaatorliike (pesitsevaid isendeid) kui ka põllul toituvaid isendeid (nn külalisi). Analüüsides kasutati järgmisi näitajaid: pesitsevate liikide arv, kõigi liikide (pesitsejad ja toitujad) arv, kõigi isendite (pesitsejad ja toitujad) arv 10 ha kohta, pesitsevate isendite summaarne maksimaalne asustustihedus ja pesitsevate isendite Shannoni mitmekesisuse indeks. Jõgeva- ja Tartumaa seirepiirkond Loendusmarsruudid olid Jõgeva- ja Tartumaa seirepiirkonnas a m pikad, keskmiselt 919 m. Transektidel registreeriti kolmekordse loenduse tulemusel potentsiaalsete pesitsejatena kokku 28 liiki ja 201 paari, toitekülalistena 23 linnuliiki ja 311 lindu ning kõigi kohatud linnuliikide arv oli 41 ja see kajastab 512 isendit aastal olid lindude näitajad Jõgeva- ja Tartumaa seirepiirkonnas võrreldes varasemate seireaastatega ( ) enamasti veidi kõrgemad. Toitekülaliste isendite arv oli läbi aastate kõrgeim ning toitekülaliste liikide arv on püsinud kogu perioodil stabiilne. Kõikide isendite arv (pesitsejad + toitujad) oli samuti läbi seireperioodi kõrgeima väärtusega ning ka kõikide liikide arv on näidanud tõusutrendi (kuid pole siiski jõudnud aasta tasemeni 44 liiki). Pesitsevate liikide arv oli sama, mis aastal. Erandina võib välja tuua pesitsevate paaride arvu, mis on kogu vaadeldava perioodi jooksul ( ) langenud see on alarmeerivaks märgiks. Pesitsevatest liikidest domineeris põldlõoke (53%), teised neli domineerivat liiki olid (kahanevas järjekorras): kadakatäks, pruunselg-põõsalind, talvike ja kiivitaja. Need viis liiki moodustavad Jõgeva- ja Tartumaa piirkonna pesitsevast linnustikust 70-86% ja seda võib pidada väga suureks osakaaluks. Jõgeva- ja Tartumaa seirealal on põldlõokese osakaalu trend perioodil olnud veidi tõusev. Kadakatäksi pesitsevate lindude dominants on küll aastati veidi kõikunud, kuid kokkuvõttes stabiilne. Kiivitaja osakaal Jõgeva- ja Tartumaa piirkonna 199

200 põllulinnustikus langes aastal järsult (2009. aastal samal tasemel) ligi poole võrra, kuid üldine trend on kiivitaja puhul kogu vaatlusaluse perioodi jooksul siiski stabiilne. Pruunselgpõõsalinnu dominants on antud piirkonnas veidi kasvanud, talvikese dominants näitab aga väikest langustrendi. Mitmete analüüsitud lindude mitmekesisuse ja arvukuse näitajate puhul (Shannoni mitmekesisuse indeks, pesitsevate liikide arv, summaarne asustustihedus) ilmnes järgmine trend: Jõgeva- ja Tartumaa piirkonnas olid aastal MAHE ja KST seirealadel statistiliselt usaldusväärsemalt kõrgemad näitajate väärtused kui ÜPT seirealade puhul. Sarnane, kuid statistiliselt mitte usaldusväärne tulemus saadi ka kõikide registreeritud liikide puhul. MAHE ja KST seirealad erinesid nende näitajate puhul omavahel suhteliselt vähe, MAHE tulemused olid vaid veidi kõrgemad. Kõigi isendite arvukus oli kõrgeim ÜPT aladel, ehkki MAHE alade tulemus sellest palju ei erinenud. Põldlõokese arvukus oli suurim MAHE aladel ning praktiliselt võrdne ÜPT ja KST toetustüüpidega aladel. Seega võib nentida, et erinevalt varasemate aastate tulemustest, tuli aasta Jõgeva- ja Tartumaa piirkonna seirealadel selgelt välja trend, et lindude näitajad olid MAHE ja KST aladel usaldusväärselt kõrgemad kui ÜPT seirealadel, MAHE ja KST seirealad aga omavahel palju ei erinenud. Kõigi seireaastate andmete ( ) koosanalüüsimisel ei ilmnenud Jõgeva- ja Tartumaal mitte ühelgi juhul toetustüübi mõju. Vaid pesitsevate lindude summaarse asustustiheduse puhul oli see ligilähedane statistilisele usaldusväärsele seosele. Toetustüüpide omavahelisel võrdlusel võib Jõgeva-ja Tartumaal välja tuua, et kõrgeimad näitajad saadi MAHE seirealadel KST näitajad olid MAHE ettevõtete näitajatega samal tasemel või veidi madalamad. ÜPT seireettevõtetes olid lindude näitajad aga kõige madalamad. Oluline aasta mõju leiti kõigi linnuliikide arvu ja kõigi isendite puhul. Eraldi analüüsiti ka putuktoiduliste-loomtoiduliste (nt aed-põõsalind, kiivitaja), segatoiduliste (söövad nii loomset kui ka taimset toitu) (nt metsvint, nurmkana) ning taimtoiduliste (nt karmiinleevike, musträstas) lindude osatähtsusi erineva toetustüübiga ettevõtetes. Putuktoiduliste-loomtoiduliste liikide osakaalud on Jõgeva- ja Tartumaa piirkonnas kogu vaadeldava perioodi jooksul ( ) püsinud väga stabiilsena. Enim putuktoidulisiloomtoidulisi linde esines MAHE aladel ja nende osakaal moodustas vaadeldud perioodil 45-48%. Segatoiduliste lindude osakaalud on MAHE ja KST aladel püsinud vaadeldaval perioodil suhteliselt stabiilsena. ÜPT aladel oli kolmel esimesel aastal segatoiduliste lindude dominantsid kasvavad, kuid aastal ei kohatud ühtegi pesitsevat segatoidulist lindu. Üldistatult registreeriti kõige rohkem segatoidulisi liike MAHE aladel ning veidi vähem KST aladel. Taimetoidulisi linde on kohatud Jõgeva- ja Tartumaa seirepiirkonnas kogu seireperioodi jooksul ( ) ainult MAHE aladel. Lisaks analüüsiti, kuidas erinevate maastikuelementide (kraavid, mets, õuealad, kiviaed puudega/puittaimede rida) kaugus ning linnuseiretransektidele jäävate põhikaardi järgi eristatavate põhialade (nt klassid mets, vooluveekogu, õueala jne; välja jäeti klassid põld, looduslik rohumaa ja muu lage ) kogupindala lindudele mõju avaldavad. Linnustiku mitmekesisuse näitajad (pesitsevate ja kõikide liikide arv, Shannoni mitmekesisuse indeks) olid aastal Jõgeva- ja Tartumaa piirkonnas statistiliselt usaldusväärselt seda kõrgemad, mida lähemal mets või kraav asus. Lisaks leiti, et mida kaugemal transekt metsast asus, seda kõrgem oli põldlõokese asustustihedus. Muutujaga kaugus kiviaed puudega/puittaimede rida 200

201 korreleerus vaid pesitsevate lindude summaarne asustustihedus (antud objektist kaugenedes asustustihedus langes). Ühtki olulist seost ei leitud aga lindude näitajate ja õueala kauguse vahel. Lindude muutujate ja põhikaardi põhialade kogupindala (näitab lihtsustatult maastiku struktuuri) omavahelisel korrelatsioonanalüüsil leiti oluline positiivne seos järgmiste näitajatega: pesitsevate liikide arv, kõikide liikide arv, Shannoni mitmekesisuse indeks ja summaarne asustustihedus. Maastikuobjektide pindala kasvades põldlõokese asustustihedus aga langes oluliselt. Kõigi isendite arvu (10 ha kohta) ning antud maastikunäitaja vahel olulist seost ei leitud. Analüüsitulemused viitavad üldjoontes siiski sellele, et nii põllulindude liigirikkus kui ka isendiline arvukus on selgelt seotud maastikuobjektide olemasolust põllumassiividel. Võrumaa seirepiirkond Loendusmarsruudid olid Võrumaa seirepiirkonnas m pikad, keskmiselt 834 m. Transektidel registreeriti potentsiaalsete pesitsejatena kokku 31 liiki ja 194 paari, toitekülalisena 27 linnuliiki ja 180 lindu-toitekülalist ning kõigi kohatud linnuliikide arv oli 45 liiki ja kajastab 374 isendit aastal täheldati Võrumaa piirkonnas märgatavat liikide ja isendite arvu tõusu, mis jäi aga erandiks ja aastal olid nii pesitsevate liikide arv kui ka pesitsevate paaride arv langenud aasta tasemele. Toitekülaliste isendite ja liikide arv on pärast aastat mõlemal aastal kahanenud, kuid ei ole langenud aasta tasemele. Langevat trendi näitab ka kõigi isendite (pesitsejad ja toitujad) ja kõigi liikide arv, kuid on jäänud siiski kõrgemaks kui aastal (ehk enne aasta järsku tõusu). Pesitsevatest liikidest domineeris Võrumaa seirepiirkonnas põldlõoke (28%), teised neli domineerivat liiki olid (kahanevas järjekorras): kadakatäks, kiivitaja, pruunselg-põõsalind ja talvike. Põldlõokese osakaal pesitsevas linnustikus on nelja aasta ( ) lõikes veidi tõusnud, kuid muutus on marginaalne. Kadakatäksi osakaal linnustikus on Võrumaa seirealadel samuti tõusnud ning oli tänavu vaadeldava perioodi kõrgeim (üle 2 korra suurem kui aastal). Ka kiivitaja osakaal Võrumaa piirkonna linnustikus on aastatega tõusnud eriti märgatav on see kolmel viimasel seireaastal. Pruunselg-põõsalinnu osakaal on aastati veidi langenud, olles madalaim aastal. Talvikese osakaal tõusis esimesel kolmel seireaastal ( ), kuid viimasel kahel aastal on see langenud seega trend on veidi kahanev. Üldiselt näitab seireaastate võrdlus, et muudatused linnustiku osakaaludes on olnud minimaalsed. Kõikide analüüsitud lindude mitmekesisuse ja arvukuse näitajate puhul (Shannoni mitmekesisuse indeks, pesitsevate liikide arv, kõikide liikide arv, isendite arv 10 ha kohta, summaarne asustustihedus) ilmnes järgmine trend: aastal olid Võrumaa piirkonnas MAHE seirealadel statistiliselt usaldusväärsemalt kõrgemad näitajad kui KST ja ÜPT seirealadel. KST ja ÜPT seirealade tulemused erinesid omavahel vähe. Vaid põldlõokese asustustihedus ei näidanud statistiliselt usaldusväärseid erinevusi, olles praktiliselt võrdne (nii keskmine väärtus kui ka hajuvus) kõikide toetustüüpidega seireettevõtetes. Seega võib nentida, et erinevalt varasemate aastate tulemustest, tuli aasta Võrumaa seirealadel selgelt välja trend, et lindude mitmekesisuse ja arvukuse näitajad olid MAHE aladel usaldusväärselt kõrgemad kui KST ja ÜPT seirealadel, KST ja ÜPT seirealad aga omavahel oluliselt ei erinenud. 201

202 Kõigi seireaastate andmete ( ) koosanalüüsimisel leiti summaarse asustustiheduse puhul usaldusväärne toetustüübi mõju. Pesitsevate lindude summaarne asustustihedus oli Võrumaal MAHE aladel statistiliselt usaldusväärselt suurem kui ÜPT aladel (p=0,006). Kõigi linnuliikide arvus leiti ka oluline aasta mõju. Teistel juhtudel ei tuvastatud aasta ega toetustüübi mõju. Kokkuvõtvalt võib Võrumaa puhul nentida, et kõrgeimad tulemused saadi MAHE seirealadelt ning madalaimad olid need ÜPT aladel. Eraldi analüüsiti ka putuktoiduliste-loomtoiduliste (nt aed-põõsalind, kiivitaja), segatoiduliste (söövad nii loomset kui ka taimset toitu) (nt metsvint, nurmkana) ning taimtoiduliste (nt karmiinleevike, musträstas) lindude osatähtsusi erineva toetustüübiga ettevõtetes. Võrumaa piirkonnas on MAHE aladel putuktoiduliste-loomtoiduliste lindude osakaal püsinud aastaid 44% juures. ÜPT aladel on putuktoiduliste-loomtoiduliste lindude osakaal veidi langenud ja KST aladel kasvanud viimased kolm aastat on osakaalud püsinud siiski väga stabiilsena. Putuktoidulisi-loomtoidulisi linde kohati enim MAHE aladel nende osakaal moodustas perioodil %. KST ja ÜPT aladel jaotusid putuktoidulised linnud mõlema toetustüübiga ettevõtetes suhteliselt võrdselt. Segatoiduliste linnuliikide osakaal on MAHE aladel kasvanud ja seda KST alade arvelt. ÜPT aladel on segatoiduliste lindude osakaal võrreldes aastaga samuti veidi tõusnud. Suurim segatoiduliste lindude osakaal leiti MAHE ettevõtetes. Taimetoidulisi linde registreeriti lisaks MAHE aladele ka ÜPT aladel (2006. ja a) ja aastal lisaks KST seirealadel, kuid hiljem enam mitte. Seega ja aasta seisuga registreeriti taimetoidulisi linde Võrumaa piirkonnas ainult MAHE aladel. Lisaks analüüsiti, kuidas erinevate maastikuelementide (kraavid, mets, õuealad, kiviaed puudega/puittaimede rida) kaugus ning linnuseiretransektidele jäävate põhikaardi järgi eristatavate põhialade (nt klassid mets, vooluveekogu, õueala jne; välja jäeti klassid põld, looduslik rohumaa ja muu lage ) kogupindala lindudele mõju avaldavad. Maastikunäitaja kaugus kraavidest andis statistiliselt usaldusväärse seose vaid põldlõokeste asustustihedusega (kraavist kaugenedes asustustihedus suurenes). Linnustiku mitmekesisuse näitajad (pesitsevate ja kõikide liikide arv, Shannoni mitmekesisuse indeks) ning isendite arv 10 ha kohta olid aastal statistiliselt usaldusväärselt seda kõrgemad, mida lähemal mets asus. Ühtki olulist seost ei leitud lindude näitajate ja õueala kauguse vahel. Muutujaga kaugus kiviaed puudega/puittaimede rida korreleerus vaid põldlõokese asustustihedusega (antud objektist kaugenedes asustustihedus kasvas). Lindude muutujate ja põhikaardi põhialade kogupindala omavahelisel korrelatsioonanalüüsil leiti oluline positiivne seos järgmiste näitajatega: pesitsevate liikide arv, kõikide liikide arv, isendite arv 10 ha kohta ja Shannoni mitmekesisuse indeks. Maastikuobjektide pindala kasvades põldlõokese asustustihedus langes oluliselt. Pesitsevate lindude summaarse asutustiheduse ning antud maastikuobjektide näitaja vahel olulist seost ei leitud. Analüüsitulemused viitavad üldjoontes sellele, et nii põllulindude liigirikkus kui ka isendiline arvukus on selgelt seotud maastikuobjektide olemasolust põllumassiividel. 202

203 Saaremaa seirepiirkond Loendusmarsruudid olid Saaremaa seirepiirkonnas m pikad, keskmiselt 695 m. Transektidel registreeriti kolmekordse loenduse tulemusel potentsiaalsete pesitsejatena kokku 29 liiki ja 272 paari, toitekülalistena 28 linnuliiki ja 180 toitekülalist ning kõigi kohatud lindude loend sisaldab 45 liiki ja see vastab 452 isendile aastal oli pesitsevate liikide arv transektidel võrreldes eelmise aastaga veidi tõusnud, kuid jäi siiski alla seire algaastate tulemusele, mis oli 32 pesitsevat liiki. Samas saadi aastal pesitsevate paaride puhul seireperioodi kõrgeim tulemus (aastati on see näitaja siiski kõikunud). Toitekülaliste lindude (isendite) arv on kahel viimasel aastal järjest kahanenud. Samuti on vähenenud toitekülaliste liikide arv. Kuigi nii toitekülaliste kui ka kõigi liikide isendite ja liikide arv on kahel viimasel aastal vähenenud, ei ole muutused suured. Pesitsevatest liikidest domineeris Saaremaa piirkonnas põldlõoke (38%), teised neli domineerivat liiki olid (kahanevas järjekorras): talvike, kadakatäks, pruunselg-põõsalind ja metsvint. Neljal viimasel aastal on enimlevinud liikide dominantsid olnud 61-65% ja selle näitaja võib lugeda stabiilseks. Põldlõokese dominants on neljal viimasel aastal ( ) püsinud stabiilsena, kogu perioodi võib aga iseloomustada nõrga tõusutrendiga. Kadakatäksi osakaal linnustikust on viimastel aastatel pisut tõusnud ning kogu perioodi iseloomustab nõrk tõusutrend. Kiivitaja osakaal Saaremaa seirepiirkonna põllulinnustikus on aastatega pidevalt kahanenud ning tänavu aasta ei kohatud ühtegi pesitsevat kiivitajat. Seireaastate jooksul on tuvastatav pruunselg-põõsalinnu osakaalu nõrk langus. Talvikese osakaal pesitsejate hulgas on aastatega pisut tõusnud, kuid muutus pole väga suur ning liigi osakaalu kogu pesitsevast linnustikust võiks pidada pigem stabiilseks. Saaremaa piirkonna kõikide analüüsitud lindude mitmekesisuse näitajate puhul (Shannoni mitmekesisuse indeks, pesitsevate liikide arv, kõikide liikide arv) ning lisaks ka summaarse asustustiheduse puhul ilmnes järgmine trend: vastavad näitajad olid kõikide toetustüüpidega ettevõtetes enam-vähem võrdsed. Kõigi isendite arv oli ÜPT ja MAHE ettevõtetes samuti peaaegu võrdne, KST tulemus oli veidi madalam. Vaid põldlõokese asustustihedus oli kõrgeim KST toetustüübiga ettevõtetes ja madalaim MAHE seirealadel, kuid ka see erinevus ei olnud statistiliselt usaldusväärne. Seega aastal Saaremaa seirepiirkonnas linnustiku näitajates sõltuvalt toetustüübist olulisi erinevusi ei leitud. Kõigi seireaastate andmete ( ) koosanalüüsimisel ei ilmnenud Saaremaa seirepiirkonnas mitte ühelgi juhul toetustüübi mõju. Kui Mandri-Eesti seirealadel olid kõrgeimad tulemused üldjuhul MAHE ja seejärel KST aladel, siis Lääne-Eestis olid toetustüüpide erinevused vaid marginaalsed ja praktiliselt võrdsed. Oluline aasta mõju tuvastati kolmele linnustiku näitajale: kõikide liikide arv, pesitsevate lindude summaarne asustustihedus ja põldlõokese asustustihedus. Eraldi analüüsiti ka putuktoiduliste-loomtoiduliste (nt aed-põõsalind, kiivitaja), segatoiduliste (söövad nii loomset kui ka taimset toitu) (nt metsvint, nurmkana) ning taimtoiduliste (nt karmiinleevike, musträstas) lindude osatähtsusi erineva toetustüübiga ettevõtetes. Võrreldes aastaga on ÜPT seirealadel kasvanud putuktoiduliste-loomtoiduliste lindude hulk 7% võrra. Samas MAHE ja KST aladel on see mõne protsendi võrra langenud. Enim 203

204 putuktoidulisi-loomtoidulisi linde on loendatud KST aladel, kuid võrreldes ÜPT ja MAHE aladega pole erinevus märkimisväärne. Segatoiduliste lindude osakaalud on veidi rohkem varieerunud, kuid ka siin pole muutused väga suured: ÜPT ja KST aladel on segatoiduliste lindude osakaalud aastal võrreldes aastaga 2006 vähenenud 4% ning MAHE aladel 8% kasvanud. Üldiselt registreeriti segatoidulisi linde enim KST ja ÜPT aladel ning veidi vähem MAHE seirealadel, kus on aastatega lindude osakaalud ka kõige rohkem kõikunud. Taimetoiduliste linnuliikide osakaalude muutused on eri toetustüübiga ettevõtetes olnud kõige suuremad, kuid ka valim on olnud väike. Siiski võib kolme viimase aasta tulemuste puhul välja tuua, et enim taimetoidulisi linde on loendatud MAHE aladel. Lisaks analüüsiti, kuidas erinevate maastikuelementide (kraavid, mets, õuealad, kiviaed puudega/puittaimede rida) kaugus ning linnuseiretransektidele jäävate põhikaardi järgi eristatavate põhialade (nt klassid mets, vooluveekogu, õueala jne; välja jäeti klassid põld, looduslik rohumaa ja muu lage ) kogupindala lindudele mõju avaldavad. Lindude näitajate ning maastikunäitajate kaugus kraavidest ja kaugus metsast vahel ei leitud ühtegi olulist seost. Õuealade puhul leiti, et pesitsevate liikide arv ja Shannoni mitmekesisuse indeks olid seda kõrgemad, mida lähemal õueala transektile asus. Maastikutunnus kaugus kiviaed puudega/puittaimede rida andis aga olulise seose vaid põldlõokese asustustihedusega (antud maastikuobjektist kaugenedes asustustihedus vähenes). Sellised tulemused on vastuolus Mandri- Eestis saadud tulemustega, mis võib viidata Eesti-sisestele piirkondlikele erinevustele. Lindude muutujate ja põhikaardi põhialade kogupindala omavahelisel korrelatsioonanalüüsil leiti oluline positiivne seos järgmiste näitajatega: pesitsevate liikide arv, kõikide liikide arv, Shannoni mitmekesisuse indeks ja pesitsevate lindude summaarne asustustihedus. Isendite arvu 10 ha kohta ning põldlõokese asustustihedus ning antud maastikuobjektide näitaja vahel olulist seost ei leitud. Analüüsitulemused viitavad taas sellele, et nii põllulindude liigirikkus kui ka isendiline arvukus on selgelt seotud maastikuobjektide olemasoluga põllumassiividel. Kokkuvõtteks võib öelda, et linnustiku näitajad piirkonnasiseselt eri toetustüübiga ettevõtetes omavahel enamasti ei erinenud. Mitmel juhul tuvastati aga oluline aasta mõju. Siiski võib Jõgeva-Tartumaa ning Võrumaa seirealade puhul välja tuua, et kõrgeimad linnustiku näitajad saadi MAHE aladel, keskmised KST ning madalamad ÜPT aladel (tabel 18). Saaremaa seirealadel olid tulemused kõikides toetustüüpides küllaltki samal tasemel. 204

205 Tabel 18. Perioodil PMK koordineeritud põllulindude seire käigus saadud linnustiku näitajate seosed toetustüübi ja aastaga MAHE mahepõllumajandusliku tootmisega ettevõtted, KST keskkonnasõbraliku tootmisega ettevõtted, ÜPT ühtse pindalatoetusega ettevõtted (ei saa MAHE ega KST toetust). erinevused on väga väikesed, > märgatavad erinevused (kuid ei ole statistiliselt olulised, v.a Võrumaa piirkonna pesitsevate lindude summaarse asustustiheduse puhul), + statistiliselt oluline erinevus, - statistiliselt oluline erinevus puudub, v statistilisele olulisusele lähedane erinevus. Näitaja Jõgeva- ja Tartumaa Aasta mõju Toetustüübi mõju Võrumaa Aasta mõju Toetustüübi mõju Saaremaa Pesitsevate liikide arv MAHE KST > ÜPT - - MAHE > KST ÜPT - - MAHE ÜPT KST - - Kõigi liikide arv MAHE > KST > ÜPT + - MAHE > KST ÜPT + - MAHE ÜPT KST + - Lindude keskmine arvukus ÜPT MAHE > KST + - MAHE > ÜPT KST - - ÜPT MAHE KST - - Shannoni mitmekesisuse indeks Summaarne asustustihedus (paari/10 ha) Põldlõokese asustustihedus (paari/10 ha) Aasta mõju MAHE KST > ÜPT - - MAHE > KST ÜPT - - MAHE ÜPT KST - - MAHE > KST > ÜPT - v MAHE > KST ÜPT - + KST MAHE ÜPT + - MAHE > ÜPT KST - - MAHE ÜPT KST - - KST > ÜPT > MAHE + - Toetustüübi mõju

206 Kõigi kolme seirepiirkonna koondanalüüs aastal loendati 66 seirealal kokku lindu, kusjuures andmestik esindab 663 pesitseva paari ja 672 toitekülalise andmeid. Viis sagedasemat pesitsevat linnuliiki olid: põldlõoke (dominants 40,0%), kadakatäks (12,1%), talvike (6,6%), pruunselg-põõsalind (5,7%) ja kiivitaja (4,2%), ülejäänud liike esines alla 4%. Kokku pesitses 44 linnuliiki, seirealasid külastamas (toitekülalised) kohati 41 liiki ning linnuliikide koguloend seirealadel sisaldab 65 liiki. Sagedasematest liikidest oli tänavu dominants tõusnud kadakatäksil, talvikesel ja kiivitajal. Osakaal kogu linnustikust oli langenud pruunselg-põõsalinnu ja metskiuru puhul ning püsinud enam-vähem samal tasemel põldlõokesel ja metsvindil. Pesitsevate paaride ja liikide arv olid tänavu suuremad kui aastal, kuid muutus pesitsevate liikide arvus on väga väike. Toitekülaliste lindude liikide ja isendite arvu puhul oli käesolev aasta eelmisest kehvem, olles tänavu nelja aasta madalaim. Kõigi seirealadel kohatud lindude liikide arv kahanes samuti madalamaks kui varasematel aastatel. Samal ajal on pidevalt kahanenud ka kogu vaadeldud lindude arv, mis tänavu oli võrreldes aastaga langenud 708 isendi võrra, ehk 36%. Seega peab üldises plaanis tõdema, et praeguste andmete alusel on seiratavate alade üldine lindude arv vaadeldaval perioodil kahanenud kolmandiku võrra a. seire käigus saadud linnustiku näitajaid analüüsiti sõltuvalt järgmistest näitajatest: toetustüüp, piirkond, aasta, õue pindala (ha), kraavide pikkus (m), vertikaalsete joonelementide pikkus (m; kiviaed, kiviaed puudega, puittaimede rida ja elektriliinid), puistu pindala (ha), suvivilja osakaal haritavast maast (%), muude kultuuride osakaal haritavast maast (%). Järgnevalt on välja toodud sellise analüüsi tulemused (vt detailsemalt lisa 13). Pesitsevate liikide arvu mõjutasid vertikaalsete joonelementide rohkus ja muu kultuuri (muu kui suvivili ja rohumaa) pindala. Toitekülaliste liikide arvu mõjutas aasta ja piirkonna koosmõju, ükski maastikuelement antud juhul oluline polnud. Toitekülaliste liikide arvu muutused on antud perioodil piirkonniti olnud erinevad, kusjuures esimese kahe aasta võrdluses tõusis märgatavalt toitekülaliste lindude liikide arv Võrumaa piirkonnas, sama muutus on Jõgeva- ja Tartumaa piirkonnas täheldatav ja aasta võrdlusel. Seega on eri piirkondades olnud liikide arvu muutus eri ajaperioodidel erinev. Kõigi kohatud liikide arv sõltus kahest maastikutunnusest: vertikaalsete joonelementide pikkusest ning puistu pindalast antud alal, samuti osutus oluliseks aasta ja piirkonna koosmõju. Selle koosmõju uurimine näitas, et Võrumaa piirkonnas on kõigi kohatud liikide arv viimased kolm aastat kahanenud, sama ajal kui Saaremaa piirkonnas on nelja aasta jooksul liikide arv tõusnud. Jõgeva- ja Tartumaa piirkonnas oli kõigi kohatud liikide arv tänavu kõrgem kui eelmisel aastal, kuid nelja aasta lõikes võib liikide arvu pidada pigem stabiilseks. Kõigi kohatud lindude arvu ei mõjutanud oluliselt ükski maastikuelement, kuid peaaegu oluliseks osutus aasta ja piirkonna koosmõju. Jõgeva- ja Tartumaa ning Võrumaa piirkonnas on nelja aasta jooksul püsinud kõigi loendatud lindude arv enam-vähem ühel tasemel, st. selget trendi pole võimalik tuvastada. Samal ajal on Saaremaa piirkonnas märgatav lindude koguarvu kahanemine.

207 Kõigi pesitsevate lindude arvukust ei mõjutanud ükski uuritud maastikuelement, küll oli olemas aasta ja piirkonna koosmõju. Selgus, et kui Jõgeva- ja Tartumaa ning Võrumaa piirkonnas on summaarne asustustihedus püsinud nelja aasta jooksul enam-vähem stabiilne, siis Saaremaa piirkonnas on märgatav oluline arvukuse tõus. Seirealadel vaid toitumas kohatud lindude arv ei olnud mõjutatud ühestki maastikutunnusest, kuid ilmnes piirkonna mõju: toitekülalisi on eriti ohtralt olnud Saaremaa piirkonnas, seal on registreeritud maksimaalne toitekülaliste arv transekti kohta (182 isendit/10 ha), samuti on seal suurim keskmine arvukus 19 isendit/10 ha (teistes piirkondades 13 isendit/10 ha kohta). Pesitsevate lindude liigilist mitmekesisust (Shannoni mitmekesisuse indeks) mõjutasid kolm maastikuelementi: vertikaalsete joonelementide pikkus, puistu pindala ning muude kultuuride pindala. Pesitsevate põldlõokeste arvukust mõjutas viis uuritud tegurit. Maastikuelementidest olid olulised kraavide pikkus ja puistu pindala, muudest teguritest ilmnes piirkonna mõju ning koosmõjudest nii aasta ja piirkonna kui ka aasta ja toetustüübi koosmõju. Piirkondliku mõju uurimine näitas, et Võrumaa piirkond eristub teistest piirkondadest selgelt madalama põldlõokese arvukusega (keskmiselt 3,2 paari/10 ha, samal ajal kui Jõgeva- ja Tartumaa piirkonnas oli vastav näitaja 5,2 ja Saare piirkonnas 5,5 paari/10 ha). Seejuures on liigi arvukus nelja aasta lõikes pisut langenud Jõgeva- ja Tartumaa ning Võrumaa piirkonnas, seevastu aga selgelt tõusnud Saaremaa piirkonnas (2006. aastal keskmiselt 4,6 paari/10 ha ja aastal juba 6,7 paari/10ha). Põldlõokese arvukus on ainuke uuritud linnutunnus, mille puhul ilmnes ka toetustüübi mõju: oluline oli aasta ja toetustüübi koosmõju. Selgus, et kui MAHE ja ÜPT aladel on liigi arvukus püsinud enam-vähem stabiilne, siis KST aladel oli liigi arvukus esimesel aastal madal, kuid on edaspidi olnud pigem stabiilne ning nelja aasta arvestuses võib märgata arvukuse tõusutrendi. Tõsi, ka kahe ülejäänud toetustüübi puhul olid tänavused arvukused eelmise aasta omast kõrgemad. Ekstensiivset majandamist eelistavate liikide asustustihedus oli oluliselt mõjutatud vaid ühest maastikuelemendist: puistu pindalast. Samal ajal ilmnes väga oluline koosmõju aasta ja piirkonna vahel: Jõgeva- ja Tartumaa piirkonnas on see linnutunnus püsinud nelja aasta jooksul enam-vähem samal tasemel ja Võrumaa piirkonnas on märgatav väike arvukuse tõus, siis Saaremaa piirkonnas on kõnesolevate liikide arvukus selgelt tõusnud, kusjuures viimasel kolmel aastal on olnud ühtlane arvukuse tõus. Avamaa linnuliikide asustustihedus oli oluliselt mõjutatud vaid ühe maastikuelemendi poolt: puistu pindalast (sobimatu elupaik). Samas oli oluline mõju nii aastal, piirkonnal kui ka aasta ja piirkonna koosmõjul. Eri piirkondades oli avamaa lindude asustustiheduses tuvastatav erinev trend: Võrumaa piirkonnas on see linnutunnus püsinud stabiilsel tasemel, Jõgeva- ja Tartumaa piirkonnas on nelja aasta jooksul pisut langenud ning Saaremaa piirkonnas on avamaa liikide asustustihedus selgelt tõusnud, eriti ühtlaselt viimasel kolmel aastal. Vaadeldes kõigi piirkondade andmeid koos ilmneb, et esimesel kolmel aastal oli avamaa linnuliikide asustustihedus enam-vähem samal tasemel ning tänavu oli antud näitaja varasematest aastatest märgatavalt kõrgem. Piirkondi omavahel võrreldes ilmnes, et nelja aasta keskmine on suurim Jõgeva- ja Tartumaa piirkonnas, pisut madalam Saaremaa piirkonnas ning nende liikide arvukus oli oluliselt madalam Võrumaa piirkonnas. Servaliikide asustustihedusele avaldas olulist mõju 207

208 vaid suvivilja pindala, mis neile liikidele ebasobiva elupaigana limiteerib nende pesitsusvõimalusi. Enim seoseid leiti käesolevas analüüsis loendusaasta ja piirkonna koosmõju puhul (oluline seos järgmiste linnustiku näitajate puhul: toituvate liikide arv, kõikide liikide arv, pesitsevate lindude summaarne asustustihedus, põldlõokese arvukus, ekstensiivsete ja avamaa linnuliikide asustustihedus). Selline koosmõju tähendab, et linnustiku näitajad käitusid aastati erinevates piirkondades sarnaselt ehk need linnustiku näitajad järgisid erinevatel aastatel piirkonniti samu trende (langesid või tõusid sarnaselt kõikides piirkondades). Kokkuvõtvalt võib nentida, et kõigi piirkondade linnustiku näitajad kokku ( a. seireandmete põhjal) sõltuvalt toetustüübist omavahel oluliselt ei erinenud (lisa 12). Selle põhjuseks võib olla muuhulgas suur ettevõtete varieeruvus toetustüübi siseselt mõned ÜPT ja KST tootjad võivad samuti majandada mahepõllumajandusele sarnaselt. Seda mõjutab nt finantsvahendite olemasolu (KST ja ÜPT puhul väetiste ostmise võimalus), olemasolev tehnika (erinevate põllutööriistade olemasolu), tootja suhtumine jne. Järgnevalt hinnati linnustiku näitajate muutusi võrreldes aastaga Hinnangu andmisel kasutati BTO klassifikatsiooni ( mille järgi: populatsiooni kahanemine/kasvamine >50% - järsk langus/tõus; populatsiooni kahanemine/kasvamine 25-50% mõõdukas langus/tõus; populatsiooni kahanemine/kasvamine 10-25% väike langus/tõus; populatsiooni muutus <10% tähendab stabiilset/kõikuvat seisundit. Pesitsevate liikide arv KST seirealadel perioodil on küll kõikunud, kuid näitaja võib kõikides piirkondades stabiilseks lugeda (tabel 20). Sama võib öelda Võrumaa MAHE seirealade kohta. Jõgeva- ja Tartumaal on näitaja võrreldes algaastaga (2006) veidi langenud (12%) ning Saaremaal on antud näitaja mõõdukalt tõusnud (33%). ÜPT alade tulemustes esinevad piirkonniti suuremad erinevused: Jõgeva- ja Tartumaal on antud näitaja stabiilne, Võrumaal perioodi jooksul veidi langenud (18%) ning Saaremaal hoopis mõõdukalt kasvanud (20%). Pesitseva linnustiku mitmekesisus (Shannoni mitmekesisuse indeks, mis arvestab nii liikide arvu kui ka isendite arvu) varieerus KST seirealadel samuti aastati kõikides piirkondades, kuid üldiselt võib selle stabiilseks lugeda Võrumaa ja Saaremaa seirealadel. Jõgeva- ja Tartumaa KST aladel on Shannoni mitmekesisuse indeks veidi langenud (18%). Võrumaa ning Jõgeva- ja Tartumaa MAHE aladel on lindude mitmekesisus kõikumistele vaatamata samuti stabiilne. Saaremaa seirepiirkonna MAHE aladel on näitaja aga veidi tõusnud (18%). ÜPT aladel on keskmine lindude mitmekesisuse indeks perioodil stabiilne kõikide maakondades. Summaarne asustustiheduse puhul võib nentida, et KST aladel on näitaja jäänud stabiilseks Jõgeva- ja Tartumaa ning Saaremaa seirealadel, kuid veidi tõusnud Võrumaa seirealadel (20%). MAHE aladel on summaarne asustustihedus jäänud stabiilseks Jõgeva- ja Tartumaa piirkonnas, kuid tõusnud mõõdukalt Võrumaa (21%) ja Saaremaa piirkonnas (23%), mis on väga positiivne. ÜPT aladel on pesitsevate lindude summaarne asustustihedus veidi langenud Jõgeva- ja Tartumaal (12%), kuid samas olnud stabiilne Võrumaa seirealadel. Mõõdukalt on tõusnud summaarne asustustihedus Saaremaa piirkonnas (37%). See viitab piirkondlikele erinevustele. Toetustüüpe eristamata on näha (tabel 20), et üldiselt on Jõgeva- ja Tartumaa seirepiirkonnas kõik näitajad antud perioodil pigem langenud Shannoni mitmekesisuse indeks rohkem kui 10% 208

209 (BTO klassifikatsiooni järgi väike langus). Võrumaa seirealadel on toetustüüpe eristamata pesitsevate liikide arv ja Shannoni mitmekesisuse indeks stabiilsed, pesitsevate lindude summaarset asustustihedust iseloomustab aga väike tõus. Saaremaa seirepiirkonnas esineb aga nii pesitsevate linnuliikide arvu kui ka summaarse asustustiheduse puhul väike tõus, mitmekesisuse indeks oli aga stabiilne. Jõgeva- ja Tartumaa linnustiku näitajate languse üheks põhjuseks võib olla see, et Kesk-Eestis kasutatakse nii pindalaliselt kui ka koguseliselt pestitsiide rohkem kui Lõuna- ja Lääne-Eestis (PMK, 2008 ja 2009). Samuti on Eestis märkimisväärselt suurenenud pestitsiidide kasutamine võrreldes aastaga ning sellel võib olla otsene mõju elurikkusele (sh linnurikkusele) eriti intensiivselt majandatavatel aladel. Käesoleval aastal oli võimalik muude keskkonnategurite hulgas uurida ka kuivenduse mõju seiretulemustele. Pooltel seirealadel kuivendus puudus, ülejäänutel varieerus selle pind suures ulatuses. Antud töös kasutatud kuuest maastikutunnusest oli kuivendatud ala pindala kõige enam korreleeritud vertikaalsete joonelementide pikkusega, korrelatsioon oli oluline ka puistu pindalaga. Mõlemad seosed olid negatiivsed, seega suurema kuivendatud pinnaga aladel oli vastavaid maastikuelemente vähem. Uuritud kaheteistkümnest linnutunnusest andsid olulise korrelatsiooni 7 linnutunnust, kusjuures enamus neist olid negatiivsed seosed. Seega võib üldistatult öelda, et suurema kuivendatud alaga transektidel oli ka linde vähem. Erandlikuks osutub aga seos kiivitaja arvukusega. Eeldatavasti oleks selle kahlajaliigi arvukus pidanud olema pöördvõrdelises seoses kuivendatud ala pindalaga, kuid ilmnes hoopis keskmise tugevusega positiivne seos. Kuna antud juhul ei saa teha mitmemõõtmelist analüüsi (ei saa korraga arvesse võtta paljusid üheaegselt toimivaid mõjusid), siis ei saa ka eristada erinevate maastikunäitajate koosmõjusid. Ilmselt on antud juhul tegemist olukorraga, kus muude maastikuelementide olemasolu maskeerib kuivenduse mõju kiivitaja arvukusele. Kuivendatud ala pindala oli pöördvõrdeliselt seotud metsa pindala ja vertikaalsete joonelementide rohkusega mõlemad mainitud näitajad mõjutavad aga kiivitaja arvukust negatiivselt, sest liik väldib pesitsemist selliste maastikuelementide läheduses. 209

210 Tabel 20. Linnustiku näitajate muutused lähtuvalt seirepiirkonnast ja toetustüübist aastatel Aasta 2006 on võetud algaastaks (100%), mille suhtes muutust vaadatakse ning ei kajastu seega tabelis. KST - keskkonnasõbraliku tootmisega tegelevad ettevõtted, MAHE mahepõllumajandusega ettevõtted; ÜPTpõllumajandusettevõtted, mis ei ole liitunud põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustusega; punase taustaga lahter näitaja aastate keskmine langustrend on > 10%; sinise taustaga lahter näitaja aastate keskmine tõusutrend on > 10%. VÕRU JÕGEVA-TARTU SAARE Näitaja Aasta KST MAHE ÜPT Kõik Kõik Kõik KST MAHE ÜPT KST MAHE ÜPT tüübid tüübid tüübid Shannoni mitmekesisuse indeks ,7 111,6 124,5 110,6 72,7 87,9 96,3 85,6 107,5 117,1 104,1 109,6 Shannoni mitmekesisuse indeks ,7 100,2 72,7 96,9 83,3 73,8 106,6 87,9 78,0 111,8 97,6 95,8 Shannoni mitmekesisuse indeks ,8 107,0 87,6 94,8 92,3 109,5 76,0 92,6 102,9 125,7 112,2 113,6 Shannoni mitmekesisuse indeksi keskmine 101,1 106,3 94,9 100,7 82,8 90,4 93,0 88,7 96,1 118,2 104,6 106,3 Pesitsevate liikide arv ,0 119,7 110,3 112,7 81,5 81,4 100,0 87,6 107,1 129,4 117,6 118,1 Pesitsevate liikide arv ,0 98,5 69,0 97,2 88,9 83,7 100,0 90,9 76,2 123,5 114,7 104,8 Pesitsevate liikide arv ,0 104,5 69,0 89,8 103,7 100,0 90,0 97,9 107,1 147,1 129,4 127,9 Pesitsevate liikide arvu keskmine Pesitsevate lindude summaarne asustustihedus Pesitsevate lindude summaarne asustustihedus Pesitsevate lindude summaarne asustustihedus Pesitsevate lindude summaarse asustustiheduse keskmine 109,3 107,6 82,8 99,9 91,4 88,4 96,7 92,1 96,8 133,3 120,6 116, ,8 121,4 104,1 113,8 94,2 92,4 93,7 93,4 109,8 119,6 140,7 123, ,7 123,9 84,1 116,9 86,6 79,0 85,7 83,8 91,0 110,9 124,7 108, ,5 118,9 84,4 102,3 106,3 100,4 86,7 97,8 110,9 140,8 145,9 132,5 120,7 121,4 90,9 111,0 95,7 90,6 88,7 91,7 103,9 123,8 137,1 121,6

211 PKT a. linnuseire andmete põhjal koostatud linnustiku ja toetustüüpide vaheliste seoste analüüs Jaanus Elts (2009B) analüüsis oma magistritöös PKT a linnuseire andmete põhjal linnustiku ja toetustüüpide vahelisi seoseid ning saadud tulemused on esitatud järgnevalt. Põllumajanduslike keskkonnatoetuste positiivne mõju põllumajandusmaastikus linnustikule ei leidnud kinnitust. Ilmnesid küll erinevused alade vahel, kuid need olid pigem seotud sealse maastiku eripäraga. Teisalt ei olegi Eesti praegustes toetusmeetmetes sees nõudeid, mis otseselt võiksid toetada linnustiku head seisundit põllumajandusmaastikus, kuigi lindude arvukus ja mitmekesisus on seatud KST ja MAHE toetuse meetme indikaatoriks. Väetise kasutamise piirang on oluline küll näiteks veekaitse seisukohast, kuid lindudele omab see vaid kaudset mõju. Hiliseim lubatud niitmisaeg aga ei taga rohumaal pesitsevate lindude turvalist pesitsemist. Seejuures ei leitud otseseid ega kaudseid tõendeid ka kahe mujal Euroopas linnustikule oluliseks peetava ja keskkonnatoetustega kujundatava aspekti mõjust. Neist rohumaade osakaal oli antud valimi järgi küll suurim MAHE toetusega aladel, kus viljavaheldusele pööratakse suurt tähelepanu ning mullaviljakuse taastamiseks kasutatakse rohkelt ka liblikõieliste kultuure, kuid rohumaade rohkus ei muutnud alasid linnurikkamaks. Mujal Euroopas on rohumaade väärtust lindude toitumispaigana korduvalt tõestatud erinevate autorite poolt. Teine oluline tegur kasutatavate väetiste ja taimekaitsevahendite kogused sõltub meie tingimustes pigem tootja sissetulekutest ning võib olla isegi eri toetusvormide loogikaga vastuolus. Nimelt võib eeldada, et ÜPT toetusega väiketootjad kasutavad tihti oluliselt vähem väetisi kui KST tootjad, kuigi esimestel vastavasisulist piirangut ei ole. Taimekaitsevahendeid kasutavad aga ÜPT väiketootjad minimaalselt, sest neil lihtsalt ei jätku selleks rahalisi vahendeid. Võimalusele, et põllumajanduse keskkonnatoetused on rakendunud seni veel positiivsete tulemuste avaldumiseks liialt lühikest aega, on juhitud tähelepanu mitmetes varasemates töödes teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kohta ning see võib olla toetustüübi mõju puudumise üheks põhjuseks ka Eestis. Muuhulgas on teada, et linnupopulatsioonid võivad põllumajanduses toimuvatele muutustele reageerida hilinemisega. Inglismaal ja Walesis reageerisid linnud põllumajanduse intensiivistumisele alles kuus aastat hiljem, mille põhjuseks võib pidada kaudseid põhjuslikke seoseid, nagu näiteks toidurohkus. Söödi ja põlluservade muutumine aastatega liigirikkamaks on aga tõestatud näiteks Hollandis ja Suurbritannias. Seega on paralleelselt põllumajanduse keskkonnatoetuste maksmisega ka edaspidi oluline jälgida, kuidas muutub looduslik elurikkus toetataval maal. Jaanus Eltsi poolt tehtud ordinatsioonanalüüs (2009B) ei tuvastanud linnukoosluste eristumist piirkondade või toetustüüpide lõikes. Linnukoosluste võrdlemine toetustüübiti piirkonna sees näitas nende eristumist vaid Jõgeva- ja Tartumaa piirkonnas, kusjuures kooslused eristusid teise telje suhtes. Teine ordinatsioonitelg oli tugevalt seotud avamaa maaspesitsevate linnuliikide arvukusega, kellede hulgas domineeris põldlõoke. Erineva toetustüübiga alade paiknemine teise telje suhtes järgis põldlõokese arvukuse jaotust toetustüübiti: kõige madalam oli asustustihedus KST toetusega aladel ja kõrgeim MAHE aladel. Hoolimata toetustüübi mõju puudumisest üldistes lineaarsetes mudelites ei tohi alatähtsustada põllumajanduse keskkonnatoetuste võimalikku kaudset positiivset mõju. Paljud avamaa 211

212 lindudele vajalikud elupaigad võivad ilma põllumajandustoetusteta sööti jääda ning metsastuda, mistõttu nende liikide jaoks leiaks aset pöördumatu elupaikade kadumine. Euroopa ühtse põllumajanduspoliitika analüüs on näidanud, et 20. sajandi lõpus jäi Lääne-Euroopas osa põllumaast tootmisest välja ning seda on näiteks Hispaanias peetud kaaspõhjuseks elurikkuse vähenemisel. Teatud osa põllumaa tootmisest eemalejätmine, vähemalt Euroopa üliintensiivse põllumajandusega piirkondades on siiski pigem positiivne. Eriti kasulik on olnud tootmismaa kesana või lühiajalise söödina hoidmine. Ökonoomsemate ja paremate tulemuste saavutamiseks elustiku kaitsel tuleb senisest enam teha süvauuringuid Eesti tingimustesse sobilike toetusmeetmete leidmiseks, sest muude piirkondade uurimistulemused ei ole alati otseselt ülevõetavad. Seda on varem tõestatud Iirimaal, tuues põhjuseks riikide topograafilised ja põllumajandusliku tootmise eripärad, samuti on regiooniti erinev linnukoosluste struktuur ja liigiline koosseis. Ka klimaatilised olud erinevad, mistõttu mõni mujal edukas keskkonnameede võib näiteks Eesti lumerohkete talvede tingimustes osutuda kasutuks (tsiteeritult Elts, 2009B). Kokkuvõte Piirkonnasiseselt leiti perioodil järgnevad trendid: Jõgeva- ja Tartumaal MAHE ja KST alade tulemused omavahel oluliselt ei erinenud (MAHE alade tulemused olid vaid veidi kõrgemad); madalaimad tulemused saadi ÜPT toetustüübiga aladel. Võrumaa seirealadel saadi kõrgemad tulemused MAHE aladel, KST ja ÜPT seirealad olid aga sarnaste tulemustega. Saaremaa seirealade tulemused oli kõikide toetustüüpidega ettevõtetes sarnased ja mingeid erisusi pole võimalik välja tuua. Vaadates linde toitumisgruppide järgi (taimetoidulised, segatoidulised ning putuk- ja loomtoidulised linnud) saab välja tuua järgmist: kõikides piirkondades olid vastavate gruppide osakaalud seireperioodil ( ) sarnased ning aja jooksul oluliselt ei muutunud. Toetustüüpide mõju ei ilmnenud. Kolme seirepiirkonna andmeid koos analüüsides olulist toetustüübi mõju ei leitud. Selle põhjuseks võib olla muuhulgas suur ettevõtete varieeruvus toetustüübi siseselt mõned ÜPT ja KST tootjad võivad samuti majandada mahepõllumajandusele sarnaselt (sõltuvalt finantsvahendite ja tehnika olemasolust ning tootja enda suhtumisest). Pesitsevate liikide arv KST seirealadel perioodil on küll kõikunud, kuid näitaja võib kõikides maakondades stabiilseks lugeda. Sama võib öelda Võrumaa MAHE seirealade kohta. Jõgeva- ja Tartumaal on näitaja veidi langenud (12%) ning Saaremaal on antud näitaja mõõdukalt tõusnud (33%). ÜPT alade tulemustes esinevad piirkonniti suuremad erinevused: Jõgeva- ja Tartumaal on antud näitaja stabiilne, Võrumaal perioodi jooksul veidi langenud (18%) ning Saaremaal hoopis mõõdukalt kasvanud (20%). Pesitseva linnustiku mitmekesisus (Shannoni mitmekesisuse indeks, mis arvestab nii liikide arvu kui ka isendite arvu) varieerus KST seirealadel samuti aastati kõikides piirkondades, kuid üldiselt võib selle Võrumaa ja Saaremaa seirealadel stabiilseks lugeda. Jõgeva- ja 212

213 Tartumaa KST aladel on Shannoni mitmekesisuse indeks veidi langenud (18%). Võrumaa ning Jõgeva- ja Tartumaa MAHE aladel on lindude mitmekesisus kõikumistele vaatamata samuti stabiilne. Saaremaa seirepiirkonna MAHE aladel on näitaja veidi tõusnud (18%). ÜPT aladel on keskmine lindude mitmekesisuse indeks perioodil kõikides maakondades stabiilne. Summaarne asustustiheduse puhul võib nentida, et KST aladel on näitaja jäänud stabiilseks Jõgeva- ja Tartumaa ja Saaremaa seirealadel, kuid veidi tõusnud Võrumaa seirealadel (20%). MAHE aladel on summaarne asustustihedus jäänud stabiilseks Jõgeva- ja Tartumaa piirkonnas, kuid tõusnud mõõdukalt Võrumaa (21%) ja Saaremaa piirkonnas (23%), mis on väga positiivne. ÜPT aladel on pesitsevate lindude summaarne asustustihedus veidi langenud Jõgeva- ja Tartumaa (12%), kuid samas olnud stabiilne Võrumaa seirealadel. Mõõdukalt on tõusnud summaarne asustustihedus Saaremaa piirkonnas (37%). See viitab piirkondlikele erinevustele. Toetustüüpe eristamata on Jõgeva- ja Tartumaa seirepiirkonnas kõik näitajad antud perioodil pigem langenud Shannoni mitmekesisuse indeks rohkem kui 10% (BTO klassifikatsiooni järgi väike langus). Võrumaa seirealadel on toetustüüpe eristamata pesitsevate liikide arv ja Shannoni mitmekesisuse indeks stabiilsed, pesitsevate lindude summaarset asustustihedust iseloomustab aga väike tõus. Saaremaa seirepiirkonnas esineb aga nii pesitsevate linnuliikide arvu kui ka summaarse asustustiheduse puhul väike tõus, mitmekesisuse indeks oli aga stabiilne. Põllumajanduslike keskkonnatoetuste positiivne mõju põllumajandusmaastiku linnustikule ei leidnud kinnitust. Ilmnesid küll erinevused alade vahel, kuid need olid pigem seotud sealse maastiku eripäraga. Teisalt ei olegi Eesti praegustes toetusmeetmetes sees nõudeid, mis otseselt võiksid toetada linnustiku näitajate parandamist (Elts, 2009B). Hoolimata toetustüübi mõju puudumisest ei tohi alatähtsustada põllumajanduse keskkonnatoetuste võimalikku kaudset positiivset mõju. Paljud avamaa lindudele vajalikud elupaigad võivad ilma põllumajandustoetusteta sööti jääda ning metsastuda, mistõttu nende liikide jaoks leiaks aset pöördumatu elupaikade kadumine. Paremate tulemuste saavutamiseks elustiku kaitsel tuleb senisest enam teha süvauuringuid Eesti tingimustesse sobilike toetusmeetmete leidmiseks. Lindude näitajate sõltuvus põllul läbiviidud tegevustest a linnuseire andmete põhjal Antud analüüsi eesmärgiks oli välja selgitada linnustiku ja põllul reaalselt läbiviidud tegevuste vahelisi seoseid, mis aitaks välitööde käigus kogutud lindude seireandmete tulemuste tagamaid lahti seletada (sh eristada toetuse nõuetest põhjustatud muutusi muudest kõrvalteguritest põhjustatud muutustest). Analüüsis kasutati PMK poolt kogutud toiteelementide bilansi uuringu 213

214 andmeid (väetised ja pestitsiidid) aastatest (2005. a puhul vaid sügisel kasutatud orgaaniliste väetiste andmeid) ning linnustiku PKT seire käigus kogutud andmeid aastatest Orgaaniliste väetiste kasutamine oli valdav vaid MAHE aladel, mujal kasutati peamiselt mineraalväetisi. Kõige enam oli väetist kasutatud KST aladel. Kolmel ÜPT alal (18%) ei kasutatud väetisi üldse. Kõige vähem oli väetisi kasutatud MAHE aladel, kus 30-st alast 12 (40%) ei olnud kolme aasta jooksul üldse väetisi saanud ning keskmine kasutatud lämmastiku kogus oli kolm korda madalam kui KST aladel. Lindude summaarne asustustihedus oli madalam aladel, millele oli antud rohkem väetisi. Eriti selgelt paistis see silma KST aladel. Pesitsevate liikide arv transektil oli väetamisega kõige tugevamalt negatiivselt seotud KST aladel. MAHE aladel on märgata väga suur liikide arvu hajuvus just madalate väetisekoguste puhul. Toitekülaliste liikide arv oli kasutatud väetisekogustega kõige selgemalt (negatiivselt) seotud ÜPT aladel, samas kui KST aladel selge muster praktiliselt puudub. MAHE aladel ilmneb lämmastikväetiste nõrk positiivne mõju (tänu orgaanilistele väetistele võib seal olla rikkalikum mullaelustik). Kõigi kohatud liikide arv vähenes kõigis toetustüüpides kasutatud väetisekoguste kasvuga ja oli eriti selge vähenemistrendiga ÜPT aladel. Kõigi kohatud isendite arvu seos väetise kogustega oli ainuke võrdlus, mille puhul ilmnes oluline korrelatsioon. Nimelt oli ÜPT aladel keskmise tugevusega negatiivne seos kohatud lindude arvu ja kasutatud väetisekoguste vahel. Pesitsevate liikide mitmekesisus (Shannoni indeks) ei sõltunud kasutatud väetiste kogustest. Põldlõokese asustustihedus oli toetustüüpide lõikes eelkirjeldatutest mõneti teistsuguse jaotusega: selle tunnuse puhul ilmnes selgeim langus just KST alade puhul, ÜPT aladel aga seos põldlõokese arvukuse ja kasutatud väetisekoguste vahel puudub. Toitekülaliste lindude arvu ja kasutatud väetisekoguste vahel olid seosed võrdlemisi hajusad ning kõigi toetustüüpide puhul oli tegemist ka vähemalt ühe selge erandiga. Servaliikide asustustihedus oli kasutatud väetisekogustega seotud nõrgalt: enamus neid liike ei ole otseselt seotud põllul toimuvaga. Pestitsiidide kasutamist hinnati osakaaluna kogu toetusalusest pinnast, st kui suurel osal maast ettevõtja oli kasutanud pestitsiide. Pestitsiidide kasutamine oli aktiivsem KST aladel, kus keskmine pritsitud pinna osakaal kogu bilansiandmetes kajastatud toetusalusest pindalast oli 1,7- korda suurem kui ÜPT aladel, kusjuures suurem oli ka maksimaalselt pritsitud ala pindala osakaal, küündides kolme aasta keskmisena 67%-ni. Kolmel KST alal 18-st (17%) ei kasutatud kolme aasta jooksul pestitsiide üldse, ÜPT aladest oli pestitsiidivabasid aga märkimisväärselt rohkem ettevõtteid: 17-st alast 10-l (59%) ei kasutatud kolme aasta jooksul pestitsiide. Seejuures on pestitsiide mitte kasutanud tootjate osakaalud neis kahes toetustüübis statistiliselt oluliselt erinevad (p=0,015). Võib eeldada, et vähemalt teatud määral on pestitsiidide ja väetiste kasutamise vahel seos. Ühelt poolt võib see olla tingitud kasvatatavate kultuuride omadustest, kuid teisalt ka tootja majanduslikest võimalustest ja maailmavaatest. Antud analüüsis kasutada olnud valim näitab, et teatud seos nende kahe näitaja vahel on tõepoolest olemas, kuid tingituna suurest hajuvusest ja suhteliselt väikesest valimist ei ole need seosed olulised. Seos nende väetiste ja pestitsiidide kasutamise vahel näib olema selgem just KST alade puhul. 214

215 Ükski linnutunnus ei andnud olulisi korrelatsioone pestitsiididega pritsitud ala osakaaluga. Ühelt poolt võib see olla tingitud asjaolust, et andmeid pestitsiidide kasutamise kohta oli vähe, teisalt ei saa välistada ka võimalust, et antud töös kasutatud pestitsiidide kasutamist kajastav näitaja pritsitud ala osakaal kogu deklareeritud alast ei ole piisavalt hea tunnus pestitsiidide mõju uurimiseks. Kokkuvõte Orgaaniliste väetiste kasutamine oli valdav vaid MAHE aladel. KST ja ÜPT aladel kasutati peamiselt mineraalväetisi. Kõige enam kasutati väetisi KST aladel ja kõige vähem MAHE aladel (neil oli keskmine kasutatud lämmastiku kogus kolm korda madalam kui KST aladel). Antud analüüsis leiti märgatav positiivne seos ka pestitsiidide ja väetiste kasutamise vahel, kuid tingituna suurest hajuvusest ja suhteliselt väikesest valimist ei ole need seosed statistiliselt olulised. Suurem pestitsiidide ja väetiste kasutamine omakorda viitab intensiivsemale maaharimisele ning mehhaniseerimisele seega kõrgemat häirimist nii lindude kui ka muu elurikkuse seisukohast. Linnustiku näitajad olid nii KST kui ka ÜPT toetustüübi puhul valdavalt madalamad neil aladel, millele oli antud rohkem väetisi. Samas statistiliselt usaldusväärseid seoseid ei leitud (v.a lindude arvu puhul, kus ÜPT aladel leiti keskmise tugevusega oluline negatiivne seos), mis võib olla tingitud liiga väikesest valimist. MAHE aladel ilmnes mitmel juhul lämmastikväetiste nõrk positiivne mõju (tänu orgaanilistele väetistele võib seal olla rikkalikum mullaelustik). Samas leiti ka negatiivseid seoseid ning seega tuleks antud teemat tulevikus veel käsitleda. Pestitsiidide kasutamine oli aktiivsem KST aladel, kus keskmine pritsitud pinna osakaal kogu bilansiandmetes kajastatud toetusalusest pindalast oli 1,7-korda suurem kui ÜPT aladel, kusjuures suurem oli ka maksimaalselt pritsitud ala osakaal, küündides kolme aasta keskmisena 67%-ni. Ükski linnutunnus ei andnud olulisi korrelatsioone pestitsiididega pritsitud ala osakaaluga. See võib olla tingitud asjaolust, et andmeid pestitsiidide kasutamise kohta oli vähe. Teisalt ei saa välistada ka võimalust, et antud töös kasutatud pestitsiidide kasutamist kajastav näitaja pritsitud ala osakaal kogu deklareeritud alast ei ole piisavalt hea tunnus pestitsiidide mõju uurimiseks. Levinumate põllulindude asustustiheduste analüüs erinevates kultuurigruppides toetustüüpide lõikes aasta andmete põhjal Antud analüüsi eesmärgiks oli välja selgitada, milliseid elupaiku või kultuure kõige levinumad põllulinnuliigid kasutavad. Lisaks uuriti detailsemalt kui palju liigid potentsiaalset (saadaolevat) elupaika reaalselt (loendustulemuste puhul) toetustüüpide lõikes kasutasid. Uurimus viidi läbi a PKT linnuseire andmetega. Alal esinenud kultuuride andmed saadi PRIA-st toetuste taotlustelt. 215

216 Analüüsis võrreldi elupaikade esindatust linnuseire loendustransektidel ja konkreetsetel lindude territooriumitel (kodupiirkond, kus nad tegutsevad). Esmalt arvutati elupaikade osakaal kõigil transektidel, seejärel lindude territooriumitel ning saadud osakaalude alusel koostati võrdlevad joonised. Kui lindude elupaigakasutus oleks juhuslik (mingit kultuuri ei eelistata ega väldita), siis peaks territooriumitel olema elupaigad esindatud enam-vähem sama proportsiooniga (%), kui transektialusel alal. Kui mingit kultuuri esines territooriumitel saadaolevast märgatavalt rohkem, siis saame rääkida antud kultuuri eelistamisest. Kultuuride kasutust võrreldi kahel tasandil: üldisemal kultuurid olid koondatud suurematesse gruppidesse (rohumaa, talivili, suvivili, muu), detailsemal kultuurid olid eristatud võimalikult täpselt (kaer, kõrrelised, liblikõielised, oder, raps, segahein, suvinisu, talivili, muu). Põldlõokeste territooriumil oli kultuuride üldisemat jaotust järgides suvivilja osakaal mõneti suurem rohumaa osakaalust, kusjuures see eelistus oli toetustüübiti erinev. ÜPT alade puhul ei ilmnenud mingeid eelistusi, KST aladel eelistati pigem rohumaad ja välditi talivilja ning MAHE aladel eelistati selgelt suvivilja ning välditi rohumaad. Põldlõokese territooriumide täpsem jaotus kultuuride lõikes näitas, et kõige selgemini eristus toetustüübiti eelistuse poolest kaer. See tulemus on ilmselt mõjutatud MAHE alade andmetest, sest just selle toetustüübi puhul ilmneb selge eelistus kaera kasuks seda kasutati peaaegu kaks korda sagedamini kui oleks võinud eeldada vastava kultuuri pindalast lähtuvalt. Samas kasutati antud toetustüübi puhul erinevat tüüpi rohumaid vähem, kui seda elupaika saada oli. Kiivitajate territooriumitel oli kultuuride üldisemat jaotust järgides suvivilja osakaal mõneti suurem rohumaade omast, kusjuures selgelt välditi talivilja. Viidatud erinevus oli kõige ilmsem ÜPT aladel: rohumaid kasutati ligi 5 korda vähem kui seda elupaika saadaval oli. Samas oli suvivilja osakaal kiivitaja territooriumitel ligi kolmandiku suurem kui oli selle elupaiga keskmine esindatus. MAHE alade puhul ilmnes rohumaa eelistamine. Kultuuride esinemise täpsem analüüs näitas, et kiivitaja eelistas territooriumi rajada kõrreliste heintaimede põllule, samas vältides vaid liblikõieliste ja liblikõieliste ning kõrreliste segaheina. Samas ilmneb, et kõrrelised olid eelistatud küll KST ja MAHE aladel, kuid selgelt välditud ÜPT aladel, kus eelistati pigem otra ja suvinisu. MAHE aladel eelistasid kiivitajad kaera. MAHE ja ÜPT aladel ei jäänud kiivitajate territooriumitele rapsi, samas oli see kultuur KST aladel selgelt eelistatud: selle osakaal territooriumitel oli neli korda suurem vastava kultuuri osakaalust transektidel. Kadakatäksi puhul ilmneb kultuuride üldisemat jaotust järgides selge rohumaade eelistatus, kusjuures elupaikade kasutamise muster on peaaegu ühesugune kõigis toetustüüpides. Kadakatäksi territooriumitel esinevate kultuuride täpsem analüüs näitas, et rapsi ei jäänud antud liigi territooriumile mitte ühelgi juhul. Kaera oli enam-vähem sama suures ulatuses kui seda kultuuri kasutada oli võimalik ning teisi suviviljasid ja talivilja kasutati vähem kui elupaikade juhuslik kasutamine oleks eeldanud. Kultuuride esinemise täpsem analüüs kadakatäksi puhul näitas, et põhilised erinevused toetustüübiti ilmnesid erinevate heintaimekultuuride kasutamises. ÜPT aladel oli kõrreliste kultuuride eelistatus üle kahe korra suurem keskmisest esindatusest ning liblikõieliste kultuure ja segaheina kadakatäksi territooriumitel ei esinenud, kuigi mõlemad tüübid olid transektidel 216

217 esindatud. KST aladel oli selge eelistus just segaheina puhul: seda kasutati kaks korda sagedamini kui juhuslik kasutamine oleks eeldanud, kuigi ka teisi heinakultuure kasutati keskmisest saadaolevast enam. MAHE aladel selget heinakultuuri eelistamist ei eristu, kuid muudest saadaolevatest kultuuridest eelistati enim kõrreliste põlde. Metsvindi territooriumitel valdas puistu (mets+võsa): seda kasutati 4,6 korda enam kui oleks võinud eeldada juhusliku valiku alusel. Samuti on selgelt eelistatud mitmesugused aiad (õuealad). Metsvindi territooriumide elupaigalise jaotuse detailsem analüüs näitas, et just puistu oli alati eelistatud. Võsa kasutati saadaolevast enam KST ja ÜPT aladel. Aedade eelistus on ilmne kõigi toetustüüpide puhul. Põllukultuure jäi territooriumitele vähe, märgatavalt eelistati KST ja MAHE aladel vaid kõrrelisi, kusjuures viimasel juhul oli eelistus suurem. Metskiuru territooriumitest jäi suurem osa puistuga kaetud alale. Territooriumite elupaigalise koostise täpsem analüüs näitas, et selgelt eelistati just metsa, mitte võsa. Põllukultuuridest oli KST ja MAHE aladel eelistatud kõrrelised, ÜPT aladel sellist eelistust ei ilmnenud. Talvikese territooriumitel olid eelistatud puistud ja õuealad. Elupaikade täpsem analüüs näitas, et kõigi toetustüüpide puhul eelistati selgelt metsa ja aeda ning KST ja MAHE alade puhul ka kõrreliste kultuure, samas kui ÜPT aladel kõrrelisi pigem välditi. MAHE alade puhul on märkimisväärne, et liblikõieliste kultuure kasutati 2,6 korda vähem kui oleks võinud eeldada juhusliku elupaigavaliku põhjal. Pruunselg-põõsalinnu territooriumitel oli puistu (mets ja võsa) ja aedade osakaal suurem vastavate elupaikade saadavusest loendustransektidel. Territooriumite detailsem analüüs näitas, et üldiselt olid eelistatud mets ning kõrrelistega rohumaad. Toetustüüpide lõikes olid eelistused mõneti erinevad. KST aladel oli saadavast sagedamini kasutatud nii kõrreliste kui liblikõielistega rohumaid, samuti on märgatav suvinisu eelistamine ning muidugi aia ja metsa eelistamine. MAHE aladel olid põllukultuuridest eelistatud vaid kõrrelised, selge eelistus oli ka aial ja metsal. ÜPT aladel ei ilmnenud ühegi põllukultuuri eelistamist, kuid saadavast märgatavalt enam oli kasutatud vaid aedu ja metsa, samas puudusid territooriumitel liblikõielised kultuurid. Kokkuvõte Põllulindude elupaigaeelistuste analüüs erinevates kultuurigruppides toetustüüpide lõikes näitas, et liikide elupaigaeelistused eri toetustüübiga ettevõtetes on erinevad. Tegemist oli täiesti uudse lähenemisega ning antud teemat tuleks edaspidi veelgi käsitleda, et esialgseid tulemusi võrrelda. Maastikuelementide puhvrialuse ala mõju hindamine linnustiku näitajatele Antud analüüsi eesmärgiks oli välja selgitada tulevaste uuringute maastikuandmete analüüsi vajadus ehk mõista kui suures ulatuses maastikuelemendid linnustiku näitajatele mõjuvad. Maastiku mõju erineva laiusega puhvrites uuriti aastal kogutud põllulindude andmete (Marja, 2007) näitel. Uurimisalad paiknesid kolmes maakonnas: Valga, Jõgeva ja Lääne-Viru 217

218 maakonnas, välja valiti kokku 24 ruumiliselt iseseisvat punkti. Viimaste ümber genereeriti 100 meetriste vahedega 10 puhvrit. Uuritud linnutunnuseid oli 17 ja maastikutunnuseid 14 (uuritud tunnuste loetelu on esitatud lisas 13). Kõige rohkem oli maastiku ja linnutunnuste vahelisi maksimaalseid korrelatsioone 300 m puhvri puhul (29 juhtu 238 võimalikust kombinatsioonist) ning pisut vähem 700 m puhvri puhul (24 juhtu). Viie maastikutunnuse kõik statistiliselt olulised maksimaalsed korrelatsioonid linnutunnustega jäid uuritud puhvrilaiuste valdavalt esimesse poolde (st olid saadud 100 kuni 500 m puhvrite puhul) ja sama paljudel juhtudel jäid need suurte puhvrilaiuste piirkonda (600 kuni 1000 m). Üldiselt olid maksimaalsed korrelatsioonid suuremad kitsamate puhvrite puhul (100 kuni 500 m). Linnutunnuste analüüs näitas, et kõige madalamad korrelatsioonid maastikutunnustega saadi põldlõokese ja kiivitaja puhul, ning sellest tulenevalt ka avamaa linnuliikide isendite arvu puhul. Kõige tugevamini oli maastikunäitajatega seotud pesitsevate liikide arv, kuid ka Shannoni mitmekesisuse indeks ja servaliikide arv ning isendirohkus. Maastikutunnustest saadi madalaimad korrelatsioonid elektriliinide pikkuse ja muu lageala pindala puhul. Maksimaalsed korrelatsioonid olid suuremad kui 0,7 rohumaa, metsa, aedade ja põldude pindala ning kraavide pikkuse puhul. Aedade pindala keskmine korrelatsioon linnutunnustega oli väga madal kõigest 0,23, seega oli mõnede liikide/linnutunnuste puhul see maastikuelement väga oluline, samas kui keskmiselt oli mõju väike. Uuritud maastikutunnustest ei andnud linnuandmetega ühtegi usaldatavat korrelatsiooni muu lageala pindala ja elektriliinide pikkus. Teistest sagedamini andsid linnutunnustega usaldatavaid korrelatsioone veekogude, metsa, rohumaa ja põllumaa pindala. Viimasel juhul olid korrelatsioonid enamasti eriti tugevad ja lindude arvukusega seotud negatiivselt (va. avamaa linnud: põldlõoke ja kiivitaja). Kokkuvõtvalt võib öelda, et ilmselt ei ole linnustiku uuringutes väikesed puhvri laiused maastiku iseloomustamiseks piisavalt head, pigem tuleks maastikuelemente mõõta m laiuses puhvris. Kui maastikuandmeid kasutatakse konkreetse tootja maadega seotud linnustiku seisundi hindamisel, siis võiks näidatud vahemikust kasutada 300 m puhvrit. Samas ilmnes, et eri liikide/rühmade puhul võiks kasutada erinevaid puhvrilaiusi, eriti kui soovitakse hinnata mingeid spetsiifilisemaid mõjusid. Kuna maastikuelemendid kujundavad antud paiga üldise keskkonna, siis ei ole siinkohal oluline, et kogu maastiku elemente käsitlev ala (puhver) paikneks just seiratava tootja maadel. Kokkuvõte Analüüsides, millises skaalas mõõta maastikuelementide mõju linnustikule, ilmnes, et liiga väikesed puhvri laiused maastiku iseloomustamiseks pole piisavalt head. Pigem tuleks maastikuelemente mõõta m laiuses puhvris. See on oluline uus teave, mida saab rakendada tulevastes analüüsides. Linnustiku näitajate ja kiviaedade vahelised seoses a digitaliseeritud andmete põhjal 218

219 Kaugus, m PMK koordineeritud PKT linnuseire a Lääne-Eesti (Saaremaa) seirepiirkonna andmete põhjal analüüsiti ka põllulindude ja kiviaedade vahelisi seoseid. Analüüsil leiti iga konkreetse registreeritud linnu kaugus lähimast kiviaiast. Uurimise all olid vaid sellised liigid, mida oli kohatud vähemalt kümnel korral. Kiviaedade pikkus hinnati meetrises puhvris ümber linnuloenduste transekti keskjoone. Linnuseire andmete digitaliseerimise ja analüüsimise järel selgus (joonis 142), et kõige lähemal kiviaiale kohati väike-põõsalinde. Keskmine kohtamiskaugus jäi kuni 50 m raadiusesse veel järgmistel liikidel: ööbik, aed-põõsalind, musträstas, salu-lehelind, väike-lehelind, pruunselgpõõsalind, metsvint ja käosulane. Antud andmed on üldistatud, sest sõltuvad täpsusest, millega loendaja linnud välitöökaardile märkis ning samuti arvutisse digitaliseerimise täpsusest. Üldiselt võib andmete täpsuse siiski heaks hinnata. Kõige kaugemal oli keskmine kohtamiskaugus põldlõokesel ja kadakatäksil ilmselt eelistavad need liigid selle tulemuse järgi lagedamat ala. Põldlõokese puhul on tegemist loogilise tulemusega. Samas oleks kadakatäksi puhul võinud eeldada suuremat seotust kiviaedadega (kadakatäks eelistab seniste teadmiste kohaselt põllualade servaosi, kus on kasvamas kõrgemad puhmad või väiksemad põõsad) analüüsi tulemused seda arvamust aga ei kinnita. 160,0 120,0 80,0 40,0 0,0 Väike-põõsalind Ööbik Aed-põõsalind Musträstas Salu-lehelind Väike-lehelind Pruunselg-põõsalind Metsvint Käosulane Metskiur Talvike Linavästrik Hallvares Põldlõoke Kadakatäks Joonis 142. Erinevate linnuliikide kohtamise kaugus kiviaiast (keskmine ± standardviga) a Saaremaa seirepiirkonna PKT linnuseire andmete põhjal Järgnevalt uuriti kõigi kohatud lindude (pesitsejad + toitekülalised, st kõik vaadeldud linnud) arvu sõltuvust kiviaia kaugusest. Selgus, et kõige enam kohati linde kiviaiast kuni 50 m raadiuses (joonis 143), järgmises kauguskategoorias oli kohatud linde juba üle kahe korra vähem ning kaugenedes kiviaiast vähenes registreeritud lindude arv veelgi. 219

220 Liikide arv Lindude arv Kaugus kiviaiast, m Joonis 143. Kiviaiast erinevas kauguses vaadeldud lindude arv (andmed on koondatud 50 m lõikude kaupa) a Saaremaa seirepiirkonna PKT linnuseire andmete põhjal Põhimõtteliselt sama jaotust järgib ka registreeritud liikide arvu seos: kõige enam kohati erinevaid linnuliike vahetult kiviaia läheduses ning kauguse kasvades vähenes ka liikide arv (joonis 144), kuid antud juhul oli kahanemine esimese kahe kategooria vahel märgatavalt väiksem, kui lindude arvu puhul Kaugus kiviaiast Joonis 144. Kiviaiast erinevas kauguses vaadeldud linnuliikide arv (andmed on koondatud 50 m lõikude kaupa) a Saaremaa seirepiirkonna PKT linnuseire andmete põhjal Kiviaedadel võib olla ka otsene mõju nii alal rakendatavatele majandamisvõtetele kui ka ümbruskonnas leiduvate maastikuelementide rohkusele. Majandamise osas on tegemist kahe piiranguga: esiteks tuli toetust saanud kiviaedade serva MAK perioodil jätta loodusliku taimestikuga riba (MAK vastava meetme puhul on see vaid soovituslik), teiseks on vahetult kiviaia servas ebamugav traktoriga töötada, mistõttu kiviaia ümbrusesse enamasti kujuneb teatud laiusega väheintensiivselt majandatav puhver. Viimasest asjaolust tulenevalt jäetakse sinna aga kasvama puid ja põõsaid, mis omakorda toetab lindudele sobivate elupaikade kujunemist. Analüüsil ilmnes oluline positiivne seos ka eri tüüpi puistute ja kiviaia 220

221 Lindude arv, % pikkuse vahel, seega on alust arvata, et pikemate kiviaedade ümbruses olid paremad (puuderikkamad) elutingimused ka dendrofiilsetele (puistulembesed) linnuliikidele. Kiviaedade mõju olemust sai testida ka seeläbi, et uuriti kiviaedade rohkuse ja mõnede dendrofiilsete linnuliikide arvukuse seoseid. Antud valimis olid lindude koguarvukused madalad, seepärast ei saadud analüüsida üht konkreetset liiki. Testimiseks valiti põõsalinnud (esindatud olid mustpea-, väike-, pruunselg- ja aed-põõsalind): väikesed putuktoidulised linnud, kes on seotud eeskätt põõsaste ja noorte puudega. Kui nende liikide arvukus oleks seotud otseselt kiviaedade endiga, siis peaks nende arvukus olema kõrgem aladel, kus on pikemad kiviaiad. Paraku selgus, et kiviaia pikkusel ja põõsalindude arvukusel polnud seost: nii lühikeste kui pikkade kiviaedade puhul registreeriti ca 80% põõsalindudest kuni 50 m raadiuses kiviaiast (joonis 145). Seega näitavad tulemused, et uuritud valimis olid lindude arvukused seotud pigem mingite kiviaedadest sõltuvate maastikuelementide rohkusest (näiteks põõsad, puud) Kaugus kiviaiast, m Lühike Pikk Joonis 145. Nelja põõsalinnuliigi arvukuse sõltuvus kiviaia pikkusest a. Saaremaa seirepiirkonna PKT linnuseire andmete põhjal Seega on antud uurimistöö andmete põhjal raske hinnata, kas lindude selge seotus kiviaiaga tuleneb otseselt kiviaia kui maastikuelemendi olulisusest lindude elupaiga komponendina või on antud juhul tegemist kaudse mõjuga ning põhjus peitub hoopis kiviaedade ümbrusesse kujuneva ekstensiivsemalt majandatava ja maastikuelementidest rikkama elupaigalaigu kasulikkuses. Samuti on oluline meeles pidada, et kiviaiad on küll vertikaalsed joonelemendid, kuid need ei ole harilikult pikad ja sirged elemendid. Seepärast on võimalik, et kiviaedade pikkuse ja elustiku vaheliste seoste hinnangud on tugevalt sõltuvad mõõtmisskaalast, st ala suurusest, mille kohta kiviaedade pikkus leiti. Järelikult vajaks see teema täiendavat uurimist, et täpsustada kiviaia funktsiooni linnustikule ning saada parem ülevaade kiviaia otsestest ja kaudsetest mõjudest elurikkusele. Kiviaia nö puhta mõju hindamiseks oleks vaja oluliselt suuremat valimit ja ka täpsemaid andmeid. Kirjeldatud teadmised aitaksid täpsemalt paika panna kiviaedadega seotud põllumajanduse keskkonnatoetuste nõudeid, et tõepoolest tagada nende toetuste soodne mõju elustikule. Kokkuvõte 221

222 Kiviaiale lähemal (keskmine kohtamiskaugus jäi 50 m raadiusse) kohati järgmisi linnuliike: väike-põõsalind, ööbik, aed-põõsalind, musträstas, salu-lehelind, väike-lehelind, pruunselgpõõsalind, metsvint ja käosulane. Kiviaedade lähedal (kuni 50 m kiviaiast) oli isendeid üle kahe korra rohkem kui m kaugusel ning kaugenedes kiviaiast vähenes lindude arv veelgi. Sama jaotust järgis ka liikide arv: enim kohati liike kuni 50 m kaugusel kiviaiast ning kaugenedes liikide arv vähenes. Samas ei saa kiviaedade analüüsi tulemuste põhjal kindlalt öelda, kas lindude seotus kiviaiaga tuleneb otseselt kiviaia kui maastikuelemendi olulisusest lindude elupaiga komponendina. Ilmselt on antud juhul tegemist kaudse mõjuga ning põhjus peitub hoopis kiviaedade ümbrusesse kujuneva ekstensiivsemalt majandatava ja maastikuelementidest (puud ja põõsad) rikkama elupaigalaigu kasulikkuses Räpu jõe valgala aasta linnustiku uuring Töö teostaja: Jaanus Elts (Eesti Ornitoloogiaühing) Töö eesmärgiks oli linnustiku ja põllumajandusliku tegevuse vaheliste seoste uurimine intensiivse majandamisega Räpu veekaitsealal aastal uuriti Räpul lindude levikut vaid talvisel perioodil (jaanuar-veebruar) talviste loendustega alustati aastal. Alal asub nii KST (keskkonnasõbraliku tootmisega põllumajandusliku keskkonnatoetuse alameede) kui ka ÜPT (ei ole liitunud põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustusega) tootjaid. Räpu veekaitseala paikneb Järvamaa lõunatipus ning selle kogusuurus on 20,6 km 2. Ala kasutatakse valdavalt põllumajanduslikuks tegevuseks, kuid veekaitseala piiresse jääb ka metsatukki või nende servaalasid, seda läbib tugevalt õgvendatud voolusängiga Räpu jõgi, suurimaks asulaks on ulatusliku pargialaga Kabala. Kuna enam kui 20 km 2 ala pole võimalik ühtlaselt kogu ulatuses piisavalt lühikese aja jooksul läbi uurida, kasutati ala katmiseks juhuruutude meetodit. Esmalt jaotati veekaitseala ühtlaselt ruutudeks mõõtmetega m, seejärel eemaldati võrgustikust 100% metsaga kaetud ruudud. Alles jäänud 489 ruudust valiti välja ruudud, kus kaardimaterjalist lähtuvalt oli avamaastikku vähemalt 50%. Mainitud kriteeriumile vastavad 348 ruutu numereeriti, alustades võrgustiku alumisest vasakpoolsest nurgast. Järgnevalt genereeriti arvuti poolt juhuslike arvude jada, mille alusel valiti 100 juhuslikku uurimisruutu, milles toimusid linnuloendused ning mille piires mõõdeti ka maastikuelementide esinemine. Räpu uurimisalal loendati aasta talvel lindu ja aastal lindu, ning liike vastavalt 16 ja 18. Kahe uuritud talve tulemuste alusel olid suhtelise arvukuse järgi kõige tavalisemad talilinnud antud alal urvalinnud, märkimisväärselt palju esines veel hangelinde, hakke, rohevinte ja hallvareseid. Kokku registreeriti kahe talve loendustega 23 liiki linde, seega esines rida liike, mis olid esindatud vaid ühel uuritud aastal aastal oli Räpu uurimisalal kõige arvukam linnuliik urvalind, neli ülejäänud sagedasemat liiki olid hakk, rohevint, hallvares ja põldvarblane. Kokku moodustasid need liigid 88% registreeritud lindudest aastal oli kõige arvukam seevastu hangelind, neli ülejäänud arvukamat liiki olid urvalind, hakk, rohevint ja hallvares. Need viis liiki moodustasid kokku 78% registreeritud linnustikust. Seega kattus viiest arvukamast liigist mõlemal aastal 4 liiki. Kahel 222

223 aastal kokku registreeritud liikidest olid 12 sellised, mis esinesid loendustulemustes vaid ühel uuritud aastal, kusjuures aasta talvel oli selliseid linnuliike 5 ja aastal 7 liiki. Kui vaadata vaid neid liike, mis esinesid mõlemal aastal, siis kõige suuremad erinevused dominantsides ilmnesid urvalinnu ja rohevindi puhul. Kahe aasta loendatud isendite arvu alusel valitud kümne arvukama linnuliigi andmed näitavad, et hangelind ja kodutuvi esinesid vaid aastal. Urvalind oli aastal ligi kolm korda arvukam kui aastal. Ka leevike oli esimesel uuritud aastal oluliselt arvukam. Kõik ülejäänud liigid olid aga arvukamad aastal. Erinevaid linnustiku näitajaid analüüsiti ka sõltuvalt toetustüübist ja aastast. KST toetusega aladel oli aastaid võrreldes kõige märkimisväärsem erinevus hakkide asustustiheduses ja see oli a. talvel 3,7 korda kõrgem eelmise aastat tulemusest. Hakid on talvel tugevalt koonduvad linnud, kes toiduotsingutel järgivad vanemate ja kogenumate isendite käitumist ning seepärast kogunevad tihti väikesele alale suurtes kogustes. Ka ohakalinnu, põldvarblase ja rohevindi arvukused KST piirkonnas olid kõrgemad just aastal. ÜPT alal oli tänavu arvukus märgatavalt kõrgem hallvaresel ja talvikesel, seevastu ohakalind, põldvarblane ja rohevint olid arvukamad aastal. Toetustüüpe võrreldes selgub, et hakk oli arvukam KST alal, kodutuvi ja hangelind esinesid märkimisväärses koguses vaid KST alal, kuid seda vaid ühel aastal. Talvikese arvukused ei ole toetustüübiti küll oluliselt erinevad, kuid näib, et mõlemal aastal oli arvukus kõrgem pigem ÜPT aladel. Ülejäänud liikide puhul on seaduspärasusi raske välja tuua ning näib, et konkreetsete lindude talvine jaotus sõltub toetustüübist vähe. Sama võib väita ka kogu loendatud liigibuketi võrdlemisel aastati, sest aastal oli kõigi kohatud lindude arv suurem ÜPT toetusega alal ning aastal vastupidiselt just KST toetusega alal. Linnustiku näitajaid analüüsiti koos 12 juba varem kasutusel olnud maastikuparameetriga: teede, kraavide ja jõgede ning elektriliinide pikkus ning kõigi nende elementide pikkus kokku (JOON1), puuderiba ning metsaala serva pikkus ning nende kahe elemendi pikkus kokku (JOON2), kõigi eelnimetatud joonelementide pikkus kokku (JOON3), kivihunnikute, õueala ja metsa pindala ning nende kolme elemendi pindala kokku (LAIK). Neile lisati uue tunnusena rapsi osakaalu antud ruudus näitav tunnus. Mõlemad linnutunnused (isendite ja liikide arv) andsid statistiliselt olulisi seoseid samade maastikutunnustega, erinev oli vaid korrelatsiooni tugevus. Lindude arv ja liikide arv olid kõige enam määratud õueala pindalaga. Veel andsid usaldatavaid seoseid puuderiba pikkus, tunnus JOON2 (puuderiba ja metsaala serva pikkus) ning LAIK (kivihunnikute, õueala ja metsa pindalade summa). Seega olid viimased kaks tunnust liittunnused, mis sisaldasid juba varemmainitud tunnuseid, kusjuures mõlemad andsid linnutunnustega nõrgemaid seoseid kui vastavad üksiktunnused. Järelikult on antud andmestiku alusel võimalik väita, et Räpu uurimisalal olid talvituvate lindude arv ja vastavate liikide arv usaldatavalt seotud õueala pindalaga ning puuderiba pikkusega antud ruudus. Need mõlemad tunnused on igati loogilised, sest talvises avamaastikus eelistavad linnud koonduda majapidamiste lähedusse, kus on rohkem kõrghaljastust ning leidub rohkem toitu (k.a. inimese poolt lindude toitmiseks välja pandud lisasööt). Puuribad on olulised dendrofiilsetele linnuliikidele, kes seal toitu otsivad, samuti kasutavad näiteks vareslased selliseid kohti puhkamiseks ning ümbruskonna seiramiseks. Uus uuritud tunnus rapsi osakaal haritavast maast osutus kasutuks tunnuseks, ehkki näiteks Elts (2009A) leidis, et rohevindi talvine arvukus võib suurel määral sõltuda koristamata rapsipõldude rohkusest. Seega võivad küll mõned linnuliigid 223

224 seal tihti toituda, kuid see ei ole siiski määrav tunnus. Kindlasti tuleneb eelkirjeldatust aga järeldus, et maastikutunnuste kaasamine põllumajandusmaastu linnustiku analüüsi aitab saadud loendustulemusi paremini mõista. Samuti oleks tulevikus vaja suurema valimi (st. suurem loendatud lindude arv) olemasolul hinnata meie linnuliikide tegelikku maastikunäitajate eelistust, sest ka selles osas ei sobi võõramaised loendid ja jaotused meie tegelike oludega. Näiteks peetakse võsaraati mitmetes riikides põllumajandusmaastu liigiks, samal ajal kui meil on tegemist tüüpilise metsaliigiga. Kokkuvõte Räpu uurimisalal loendati aasta talvel lindu ja aastal lindu ning liike vastavalt 16 ja 18. Kokku registreeriti kahe talve loendustega 23 liiki linde. Arvukamad liigid, kes kasutavad talvist põllumajandusmaastikku olid urvalind, hangelind, hakk, rohevint, hallvares ja põldvarblane. Kahe aasta andmete analüüsi põhjal lindude liigiline jaotus talvisel ajal toetustüübist ei sõltunud. Lindude arv ja liikide arv olid talvises põllumajandusmaastikus seotud positiivselt õuealade pindalaga (ilmselt toitumiskoht) ning puuderiba pikkusega. Rapsipõldude pindala Räpu uurimisalal linnustiku näitajatega oluliselt seotud ei olnud, ehkki ühes teises uurimuses on leitud, et rohevindi talvine arvukus võib suurel määral sõltuda koristamata rapsipõldude rohkusest Indikaatori Vihmausside arvukus ja liikide mitmekesisus ning mulla biomassi aktiivsus uuring Vihmausside ja mulla biomassi aktiivsuse näitajate sõltuvus põllul läbiviidud tegevustest a seireandmete põhjal Töö teostaja: Mari Ivask (Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž) Antud analüüsi eesmärgiks oli välja selgitada vihmausside ning mulla biomassi aktiivsuse ja põllul reaalselt läbiviidud tegevuste vahelisi seoseid, mis aitaks välitööde käigus kogutud vihmausside ja mulla biomassi aktiivsuse seireandmete tulemuste tagamaid lahti seletada (sh eristada toetuse nõuetest põhjustatud muutusi muudest kõrvalteguritest põhjustatud muutustest). Analüüsis kasutati PKT hindamise indikaatori vihmausside arvukus ja liikide mitmekesisus ning mulla biomassi aktiivsus käigus kogutud seireandmeid ning seirepõldude bilansiandmeid (väetiste ja pestitsiidide kasutamine, kündmine jm põllul toimunud tegevused) aastatest Vihmaussikoosluse kohta järelduste tegemine ja kindlate seoste leidmine on väga raske, kuna neile avaldavad mõju väga paljud erinevad tegurid. Siiski võib välja tuua mõned selgemad mõjud vihmaussi- ja mulla biomassi aktiivsuse kohta ning teha mõned üldistavad järeldused. Seosed vihmausside ja biomassi aktiivsuse ning seire käigus kogutud mullaparameetrite (üldlämmastiku, kaaliumi, lahustuva fosfori, orgaanilise süsiniku ja kuivaine sisaldus ning mulla 224

225 ph) vahel tunduvad olevat üsnagi juhuslikud ja mittereeglipärased, eri aastatel on erinevad mullaparameetrid erinevalt seotud vihmaussikoosluste parameetritega. Mullaelustiku seisukohalt on iga koosluse koosseisu kuuluva liigi ja iga parameetri jaoks olemas vahemik, mil teguri mõju on optimaalne, nii suuremad kui väiksemad väärtused mõjuvad liigile negatiivselt. Koosluse parameetrite (arvukus, liikide arv jne) seos mullaparameetritega kujuneb vastavalt sellele, missugustest liikidest kooslus koosneb. Mullaparameetrite varieeruvus on aga reeglina mõnevõrra suurem kui liikide optimaalsete väärtuste varieeruvus, mistõttu nii suurimate kui väikseimate äärmuslike väärtuste puhul negatiivne, optimumilähedased väärtused on positiivselt seotud koosluse parameetritega. Põhjus on mullatingimuste üldises foonis: näiteks põuasel aastal on mullaniiskus limiteeriv ja mõjutab oluliselt ka teisi seoseid; kõrge mullatemperatuuri juures on vihmausside niiskusenõudlus oluliselt tõusnud jne. Kirjanduse andmete põhjal (Edwards, Bohlen 1996) on orgaaniliste väetiste lisamine vihmaussidele reeglina positiivne (lisaniiskus, lämmastik, süsinik, mikroobikoosluste aktiivsuse tõus), vaid juhtudel, kui mullas on toitainete foon niigi kõrge, võib orgaaniliste väetiste lisamine mõjutada vihmaussikooslusi negatiivselt. Antud vihmaussi- ja biomassi aktiivsuse seire ning bilansiandmete analüüsil selliseid statistiliselt usaldusväärseid seoseid ei leitud, mille põhjuseks on aga arvatavasti teiste tegurite tugevam mõju, mitte orgaaniliste väetiste positiivse mõju puudumine. Mineraalväetiste kasutamine on kirjanduse andmeil vihmaussikoosluste suhtes reeglina negatiivne, positiivse mõjuga vaid juhul, kui mullas ei ole piisavalt toitaineid. Ka antud töö raames analüüsitud andmete puhul tuleks seoste ilmnemine siduda mulla toitainetefooniga enne väetamist. Teine tegur, mis on oluline, on koosluse liigiline koosseis erinevad liigid taluvad mineraalväetisi erinevalt. Üldiselt ilmnevad antud analüüsis mineraalväetiste kasutamise puhul statistiliselt usaldusväärsed negatiivsed seosed tundlikumate liikide (punane vihmauss) ja eluvormide (epigeiline) puhul ning positiivsed tolerantsete liikide (harilik mullauss) ja vähemtundlike eluvormide (endogeiline) puhul. Üksikud vastupidised seosed on ilmselt mõjutatud muude limiteerivate tegurite poolt. Pestitsiidide mõju vihmaussikooslustele on kirjanduse andmeil valikuline, kõik põllumajanduses kasutatavad herbitsiidid ja insektitsiidid ei ole vihmaussidele otseselt toksilised (Edwards, Bohlen 1996). Enam on mõjutatud epigeilised liigid, kes on oma elutegevusega otseselt kemikaalide mõju alal maapinnal ja kõdus, ja aneetsilised liigid, kelle maapinnal asuv toit on otseselt kemikaalide mõjule avatud. Antud analüüsi tulemustest nähtub, et pestitsiidide kasutamine mõjutab otseselt negatiivselt epigeilisi liike (oluline seos punase vihmaussi puhul) ja eluvormi ning liikide arvu. Tundlikemate liikide kadumise järel kooslusest jäävad järele vaid tolerantsed liigid ja vähetundlik eluvorm, sellega on seletatav pestitsiidide positiivne mõju endogeilise eluvormi osatähtsusele aastal. Lisaks analüüsiti veel järgmiste põllul läbi viidud tegevuste mõju: karjatamine, randaalimine, minimeeritud harimine, kultiveerimine, põhu sissekündmine. Põllul toimunud muude tegevuste mõju vihmaussikooslustele sõltub väga palju mullateguritest: mullaniiskusest, toitainetesisaldusest jne, mis võib olla põhjuseks, et antud analüüside tulemusel enamasti olulisi seoseid ei leitud. Üldiselt mõjub aga karjatamine mõistliku karjatamiskoormuse puhul vihmaussikooslustele positiivselt, eelkõige mulda lisanduva toitainetekoguse (sõnnik) tõttu. Ka PMK seireandmete põhjal leiti paaril juhul vihmausside näitajate (arvukus ja liikide arv) ja 225

226 karjatamise vahel oluline positiivne seos. Karjatamine võib mõjutada kooslusi negatiivselt juhul, kui karjatamiskoormus on liiga suur, siis tuleb arvestada muid mulda mõjutavaid tegureid, näiteks tallamist. Kahjuks ei ole võimalik bilansiandmetest välja lugeda, kui suure koormusega karjatati (mis liik, kui palju, kui pika aja jooksul). Kultiveerimine ja randaalimine on mõlemad tegurid, mis mulda ja vihmaussikooslusi otseselt mehhaaniliselt mõjutavad. Mehhaanilise tegevuse mõju saab olla vaid negatiivne; ainult juhul kui need toimuvad ajal, mil ussid ei ole aktiivsed (see sõltub sademetest, mullatemperatuurist jne), võib mõju olla positiivne (parem õhustatus, taimejäänused purustatakse ja segatakse mulla ülemiste kihtidega). Ka erinevaid eluvorme mõjutab mulla mehhaaniline töötlus erinevalt (epigeilised hävitatakse otsese tegevuse mõjul, aneetsiliste usside püsiurud lõhutakse, endogeiliste puhul oleneb mõju aktiivsusest ja mehhaanilise töötlemise sügavusest). Tugeva põllumajandusliku mõju korral muutub koosluse ökoloogiline struktuur: väheneb elutingimuste suhtes tundlikumate epigeilise ja aneetsilise eluvormi osa ja suureneb suurema taluvusega endogeilise eluvormi osa, kuni äärmusliku seisundini, kus kooslus koosneb vaid ühest eluvormist harilikust mullaussist. Seoste leidmiseks vihmaussikoosluste, keskkonnaparameetrite ja reaalsest põllumajanduslikust tegevusest tulenevate tegurite vahel ordineeriti andmed kaanoonilise korrespondents-analüüsi (CCA) meetodi abil. Selgus jällegi, et koosluste parameetrid on oluliselt mõjutatud nii mullaparameetrite kui ka põllumajandustegevuste poolt. Seejuures ilmnes seaduspärasus: seoste tugevus oli väikseim MAHE ettevõtetes, kus põllumajandustegevuste mõju ning koormus vihmaussikooslustele on kõige väiksem seoses mahetootmisele kehtestatud piirangutega. Seos on tugevam KST ettevõtetes ning kõige tugevam seos ilmneb ÜPT ettevõtetes, kus põllumajandustegevusest tulenev koormus on kõige suurem. Lisaks selgus, et KST ja ÜPT ettevõtete põldude mullas oli mineraalväetiste mõju oluliselt tugevam orgaaniliste väetiste mõjust. Antud analüüsist võis veel välja lugeda karjatamise positiivset mõju endogeiliste liikide roosa mullauss ja roheline mullauss arvukusele, samuti dominantliigi ja endogeilise eluvormi osatähtsusele. Mullaharimisega seotud parameetrid (kultiveerimine, randaalimine) avaldasid negatiivset mõju mullakihis elavatele endogeilistele ja aneetsilistele liikidele, samuti koosluse arvukusele. Kokkuvõte Mullaelustiku seisukohalt on iga koosluse koosseisu kuuluva liigi ja iga parameetri jaoks olemas vahemik, mil teguri mõju on optimaalne, nii suuremad kui väiksemad väärtused on liigile negatiivse mõjuga. Orgaaniliste väetiste lisamine mõjub kirjanduse põhjal vihmaussidele reeglina positiivselt (lisaniiskus, lämmastik, süsinik, mikroobikoosluste aktiivsuse tõus), vaid juhtudel, kui mullas on toitainete foon niigi kõrge, võib orgaaniliste väetiste lisamine mõjutada vihmaussikooslusi negatiivselt. Antud analüüsis selliseid seoseid ei leitud, mille põhjuseks arvatavasti teiste tegurite kõrvalmõju. 226

227 Mineraalväetiste kasutamine on kirjanduse andmeil vihmaussikoosluste suhtes reeglina negatiivne, positiivse mõjuga vaid juhul, kui mullas ei ole piisavalt toitaineid. Lisaks taluvad erinevad liigid mineraalväetisi erinevalt. Antud analüüside põhjal leiti negatiivsed seosed elutingimuste suhtes tundlikuma punase vihmaussi ja epigeilise eluvormi vahel ning positiivsed seosed vähemtundliku endogeilise eluvormi (sh harilik vihmauss) puhul. Pestitsiidide mõju vihmaussikooslustele on kirjanduse andmeil valikuline, kõik põllumajanduses kasutatavad herbitsiidid ja insektitsiidid ei ole vihmaussidele otseselt toksilised. Enam on mõjutatud epigeilised ja aneetsilised liigid, kelle maapinnal asuv toit on otseselt kemikaalide mõjule avatud. Ka antud analüüsis leiti, et pestitsiidide kasutamine mõjutab negatiivselt epigeilisi liike (oluline seos punase vihmaussi puhul) ja eluvormi ning vihmaussiliikide arvu. Üldiselt mõjub karjatamine mõistliku karjatamiskoormuse puhul vihmaussikooslustele positiivselt, eelkõige mulda lisanduva toitainetekoguse (sõnnik) tõttu. Antud analüüsis täheldati karjatamise positiivset mõju endogeiliste liikide roosa mullauss ja roheline mullauss arvukusele, samuti dominantliigi ja endogeilise eluvormi osatähtsusele. Mehaaniline tegevus mõjub vihmaussikooslusele vaid negatiivselt. Antud analüüsis täheldati mullaharimisega seotud parameetrite (kultiveerimine, randaalimine) negatiivset mõju mullakihis elavatele endogeilistele ja aneetsilistele liikidele, samuti koosluse arvukusele. Koosluste parameetrid on oluliselt mõjutatud nii mullaparameetrite kui põllumajandustegevuste poolt. Seejuures ilmnes seaduspärasus: seoste tugevus oli väikseim MAHE ettevõtetes, kus põllumajandustegevuste mõju ning koormus vihmaussikooslustele on kõige väiksem seoses mahetootmisele kehtestatud piirangutega. Seos on tugevam KST ettevõtetes ning kõige tugevam seos ilmneb ÜPT ettevõtetes, kus põllumajandustegevusest tulenev koormus on kõige suurem. KST ja ÜPT ettevõtete põldude mullas oli mineraalväetiste mõju oluliselt tugevam orgaaniliste väetiste mõjust. Vihmaussikoosluse parameetrid ja põllumajandusetegevustest tulenevad parameetrid on omavahel seotud, kuid samaaegselt tuleb arvesse võtta mulla looduslike parameetrite mõju, mis seoseid oluliselt mõjutavad. 227

228 2.4. VALDKOND SOTSIAALMAJANDUS JA KESKKONNATEADLIKKUS Antud hindamisvaldkonna uuringutes on vaatluse all muutused põllumajandustootjate sissetulekutes ja seeläbi ka muutused nende majanduslikus jätkusuutlikkuses. Mahepõllumajanduslike toodete turule jõudmisel ja tarbijate ootustele vastamisel on oluline osa mahemeetme eesmärgi saavutamises. Selle selgitamiseks jätkati aastal pikaajaliste uuringutega mahetoodanguna müüdavate mahetoodete osa ning tootjate tulutaseme kohta. Ettevõtjatulu uuringus analüüsiti aastal lisaks KST ja MAHE toetuse saajatele ka ESA, Natura 2000 põllumajandusmaa toetuse ja PLK hooldamise toetuse saajaid. Teostati ka lisauuringud II telje toetuste taotlejate jätkusuutlikkuse ning sissetulekute struktuuri, põllumajanduslike sisendite ja toodangu realiseerimishinna muutuste ning põllumajandustoetuste jagunemise kohta. Majandusnäitajate ja mahetoodete uuringutega tegelevad Eestis veel Maamajanduse Infokeskus, kes on vastutav FADN andmebaasi andmete kogumise ja analüüsimise eest. Mitmeid uuringuid on Põllumajandusministeerium tellinud ka Eesti Konjunktuuriinstituudilt ja Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudilt. Mahepõllumajanduse areng Eestis Eesti mahepõllumajanduse jätkuva arengu soodustamiseks on koostatud Eesti Mahepõllumajanduse Arengukava (edaspidi EMPA) aastateks Kooskõlas Euroopa Liidu mahepõllumajanduse arengukavas toodud soovitustega on Eestis mahepõllumajanduse arengukava vaja eelkõige mahepõllumajanduse eri valdkondade (tootmine, töötlemine, turustamine jne) tasakaalustatud arenguks, mahepõllumajanduse konkurentsivõime tõstmiseks ning toetuste tõhusaks kasutamiseks. Mahepõllumajanduse areng alates aastast on äratoodud joonisel 146. EMPA-s on välja toodud planeeritavad sihttasemed kuni aastani Aastaks 2013 on kavandatud, et Eestis on ~ ha mahepõllumajanduslikku maad ning mahepõllumajandusliku tootmise tunnustusega ettevõtet. 228

229 ettevõtete arv 000 ha Tunnustatud ettevõtted Mahepõllumajanduslik maa Joonis 146. Mahepõllumajanduse areng Eestis aastatel (AgriNet, 2009) Mahepõllumajanduse arengukavas on lisaks tootmisele ära toodud ka töötlemise ning ka mahetoodete planeeritava turuosa suurus kuna üks mahetoetuse eesmärke on ka mahetoodete kättesaadavus tarbijatele. Mahepõllumajandussaaduste tunnustatud töötlejaid on hetke Eestis 55 (Põllumajandusameti andmetel ). Aastaks 2013 on EMPA-s sihttasemeks märgitud 75 mahepõllumajandussaaduste töötlejat ja käitlejat Eestis. Kodumaiste mahetoodete turuosa planeeritakse tõsta 3 protsendini kogu Eesti toiduainete turust. Eesti Konjunktuuriinstituut on alates aastast läbi viinud uuringut Kohalike mahepõllumajandustoodete ja toidukaupade turg Eestis 2007, 2008 jne aastal aasta aruande põhjal võib väita, et mahetooted kokku moodustasid kogu Eesti toidukaupade müügikäibest 0,23%, mis on 46% suurem kui oli aastal. Peaaegu pool sellest moodustasid mahepiimatooted (41%), millele järgnesid mahekartul ja köögivili (17%) ning mahepuuviljad ning -marjad (12%), pisut väiksem oli müügikäive maheliha puhul (11%). Kokku müüdi mahesaadusi eelpoolnimetatud uuringu põhjal aasta seisuga 50 väikekaupluses ja turuletis. Lisaks 12 ainult internetis toimivas kauplemis-süsteemis ning paljudes suuremates toidukauplustes (Tallinna ja Tartu Kaubamaja, Stockmann, Solarise Toidupood) ning kauplusekettides (Rimi, Selver, Maksimarket) ja samuti ka apteekides. Kokku on erinevaid müügipunkte Eestis 130 ringis ning mahetoodete sortiment ulatub kokku 412 tooteni. Võttes kokku EMPA välja toodud sihttasemed ning tegeliku turusituatsiooni käsitleva uuringu, võib välja tuua, et mahepõllumajandusliku maa pind ning tootjate arv areneb vastavalt arengukavas prognoositule, kuid tõenäoliselt on töötlemise areng see, mis võib saada suurimaks kitsaskohaks mahesaaduste turuosa laienemisele tulevikus. 229

230 PMK sotsiaalmajanduse uuringute eesmärgid Indikaatori Mahetoodanguna müüdavate mahetoodete osa pikaajalise uuringu eesmärgiks on välja selgitada, mil määral on MAK II telje põllumajanduslik keskkonnatoetus toetanud kohalike mahesaaduste turusituatsiooni. Indikaatori Ettevõtjatulu pikaajalise uuringu eesmärgiks on välja selgitada, mil määral on MAK II telje põllumajanduslik keskkonnatoetus aidanud säilitada ja suurendada maaelanikkonna tulutaset. Metoodika Indikaatori Ettevõtjatulu puhul kaasati uuringu valimisse 115 mahepõllumajandustootjat (edaspidi MAHE), 290 KST tootjat ja 70 II telje toetus mitte taotlenud tootjat ehk TAVA tootjat. Kokku määrati PRIA seisuga mahetoetust mahetootjale ning KST toetust tootjale. Eraldi on analüüsitud järgmiste MAK II telje toetuste taotlejaid: ebasoodsamate piirkondade toetuste taotlejad (edaspidi ESA tootjad) 263 tootjat (PRIA andmetel seisuga määrati kokku toetust taotlejale); Natura 2000 põllumajandusmaa kohta antavat toetust taotlevad tootjad (edaspidi NATURA tootjad) 54 tootjat (PRIA andmetel seisuga määrati kokku toetust taotlejale); poollooduslike koosluste hooldamise toetust taotlenud tootjad (edaspidi PLK tootjad) 38 tootjat (PRIA andmetel seisuga määrati kokku toetust 694 taotlejale). Indikaatori Mahetoodanguna müüdavate mahetoodete osa andmete kogumiseks viidi läbi kaks uuringut. FADN metoodika põhiselt alla 2 ESU-ste ja suuremate tootjate seas. Teise uuringu eesmärk on välja selgitada ka tootjate suhtumist ning tulevikuplaane. Kokku koguti indikaatori uuringute käigus andmeid 207 MAHE tootja kohta (17% Eesti MAHE tootjatest). Andmeid koguti intervjuude ja telefoniintervjuude vormis. Taustandmete saamiseks intervjueeriti ka mahenõustajaid (8) ja inspektoreid (15). Mahepõllumajanduslikult toodetud toodangu müügina mahetoodanguna ehk viitega müügina käsitletakse antud uuringutes toodangu realiseerimist kas kirjaliku (kirjalik viide mahe- või ökoloogilisele põllumajandusele ja/või ökomärk tootel või müügikohas) või suulise viite abil selliselt, et toodangu ostjat on teavitatud, et tegemist on mahetoodanguga. Viiteks mahepõllumajandusele loetakse vaid sellist viidet, mille puhul info toodangu mahepäritolu kohta jõuab lõpptarbijani. Kõiki andmeid koguti aasta kohta. 230

231 INDIKAATORITE ETTEVÕTJATULU (MAK II TELJE TOETUSTE LÕIKES) JA MAHETOODANGUNA MÜÜDAVATE MAHETOODETE OSA ANALÜÜS Teostaja: OÜ AgriNet MAK II telje raames makstud toetuste mõju hindamiseks peamistele majandustulemustele on võetud kasutusele indikaator Ettevõtjatulu. Andmete analüüsimisel on keskendutud nendele näitajatele, mis on otseselt seotud põllumajandustootjatele makstud toetustega, hindamaks nende mõju vastavatele majandusnäitajatele. Mahetoodanguna müüdud mahetoodete osa analüüsimiseks vajalike andmete saamiseks viidi FADN valimisse kuulunud MAHE tootjate hulgas läbi küsitlus, kusjuures küsitleti vaid neid MAHE tootjaid, kellel oli aasta seisuga õigus müüa oma toodangut viitega mahepõllumajandusele ehk kellel oli üleminekuaja läbinud maid. Analüüsiks vajalike andmete saamiseks küsitleti 115 MAHE tootjat, sh 95 MAHE tootjat majandusliku suurusega rohkem kui 2 ESU, kes osalevad ka FADN andmekogumise võrgustikus ning lisaks 20 väikest MAHE tootjat suurusega 0,5 kuni 2 ESU. Indikaatori Ettevõtjatulu peamisteks analüüsiobjektideks on netolisandväärtus 3, ettevõtjatulu 4 ning arvestuslik netokasum 5. Võttes arvesse, et põllumajandustootjad on nii tootmisstruktuuri kui ka suuruse (nii põllumajandusmaa pindala kui ka loomade arvu poolest) poolest väga erinevad, on eelpool nimetatud näitajaid analüüsitud väljendatuna ettevõttes hõivatud tööjõu ning põllumajandusmaa hektari kohta. Lisaks on analüüsitud ka maakasutust, sissetulekute struktuuri ning investeeringute taset Indikaator Mahetoodanguna müüdud mahetoodete osa kokkuvõte Loomakasvatustoodangust oli viitega mahepõllumajandusele a realiseeritud toodangu osakaal kõige suurem eluslammaste realiseerimisel, võrreldes aastaga on see tõusnud 60% -lt 82%-ni. Samuti müüdi mahedana ka suurem osa kanamunadest (51%). Lambaliha ja elusveised müüdi mahedana vastavalt 38% ja 34%. Need tulemused olid aga aastal tunduvalt kõrgemad (vastavalt 69% ja 53%). Veiseliha ja piima realiseeriti viitega mahepõllumajandusele vaid vastavalt 7% ja 3%. Piima mahedana realiseeritud hulk kogutoodangust on jäänud samale tasemele. Võrreldes aastaga on tõusnud aga veiseliha maheda realiseerimise osa (2007. a 3%). Loomakasvatustoodangu realiseerimisel viitas mahetootmisele 60% küsitletud MAHE tootjatest aastal viitas mahepõllumajanduslikule toodangule 53% loomkasvatustoodangut realiseerinud tootjatest. Kõige levinumaks viiteks loomakasvatustoodangu realiseerimisel osutus suuline viide, mida kasutas ühe viitamisviisina 64% küsitletuist (2007. a 78%). Tõusnud on kirjaliku viitamist kasutatavate tootjate hulk 22%-lt 36%-ni ja ökomärki ei kasutanud endiselt üksi MAHE tootja oma loomakasvatustoodangu realiseerimisel. Kanamunade, piima, 3 Netolisandväärtus NLV (inglisekeelne lühend NVA Net Value Added) näitab ettevõttes loodud lisandväärtust, mida arvestatakse kogutoodangust vahetarbimise ja kulumi mahaarvamisel ning toetuste (v.a investeeringutoetused) ja maksude lisamisel. NLV on summa, millega kaetakse tootmistegurite kasutamise kulud (palk, rent, intressid, ettevõtjatulu) 4 Ettevõtjatulu (Family Farm Income) erineb NLV-st selle poolest, et võetakse arvesse ka kulutused palga, rendi ja finantskulude maksmiseks ning sissetulekud investeeringutoetustest. 5 Arvestuslik netokasum (Conditional Profit) võtab arvesse ka tasustamata tööjõudu (palgata töötavad omanikud ja nende pereliikmed), mille väljatoomisel lahutatakse ettevõtjatulust tasustamata tööjõukulu tasustatud tööjõu palgatasemel. Arvestuslik netokasum on eriti oluline just väiketootjate majandustulemuste hindamisel, et väärtustada ka seda tootmiseks kulutatud aega, mille eest töötasu ei makstud. 231

232 eluslammaste ja lambaliha mahedana realiseerimisel oli kõige rohkem kasutatud suulist viidet. Elusveiste ja veiseliha realiseerimisel kasutati enam kirjalikku viidet. Taimekasvatustoodangust realiseeriti viitega mahepõllumajandusele 98% kogu nisu müügimahust, kokku müüs nisu 9 MAHE tootjat aastal müüs mahenisu 7 tootjat ning realiseeris mahedana 79% oma nisust. Samuti müüdi mahedana ka valdav osa heinast, kartulist, odrast ja mugul- ning juurköögiviljadest. Maasikaid realiseeriti viitega mahepõllumajandusele 33% kogu müügimahust. Need tulemused ei ole võrreldes aastaga oluliselt muutunud. Taimekasvatustoodangu mahetoodanguna realiseerimisel oli kasutatud kõiki kolme viidet. Mustsõstarde, astelpaju marjade, kaunviljade ja kartuli mahedana realiseerimisel oli kõige rohkem kasutatud suulist viidet. Odra, nisu, segavilja ja silo realiseerimisel kasutati peamiselt kirjalikku viitamist. Tomatite ja kapsaste realiseerimisel kasutati peamiselt ökomärgiga viitamist. Ökomärgiga viitamist kasutati ka kartuli, õunte, maasikate ning mugul- ja juurköögiviljade realiseerimisel. Taimekasvatustoodangu realiseerimisel viitas mahetootmisele 64% (2007. a 66%) küsitletud MAHE tootjatest. Kõige levinumaks viiteks osutus kirjalik viide, mida kasutas ühe viitamisviisina 50% küsitletuist. Suulist viidet kasutas 33% ja ökomärki 17% küsitletuist oma taimekasvatustoodangu realiseerimisel a kasutas enim tootjaid suulist viidet - koguni 64%. Üldkokkuvõttes kujunes aastal kõige levinumaks viitamisviisiks taime- ja loomakasvatustoodangu realiseerimisel suuline viide, mida kasutas ühe viitamisviisina 47% küsitletuist. Kirjalikku viidet kasutas 44% ja ökomärki 10% küsitletud MAHE tootjatest. Võrreldes aastaga on vähenenud suulise viitamise osatähtsus, mis viitab ka teataval määral tarbijate teadlikkuse kasvule, et küsitakse ka kirjalikku tõendit toodangu päritolu kohta. Suulise viitamise osa vähenes suures osas kirjaliku viitamise arvelt, suurenes ka ökomärgi kasutamine. Kõige levinumad peamised turustuskanalid (joonis 147) olid müük tavatoodanguna tööstusele/töötlejale (32%) ja müük talust kohapealt (32%). 11% küsitletud MAHE tootjatest valis peamiseks turustuskanaliks müügi tavatoodanguna kokkuostjale/vahendajale, järgnesid müük teisele MAHE tootjale (8%) ja mahetoodanguna tööstusele/töötlejale (5%). 232

233 tööstusele / töötlejale (tava) talust kohapeal kokkuostjale / vahendajale (tava) teisele mahetootjale tööstusele / töötlejale (mahe) otse kliendile koju ökopoele mahetootjate ühistule supermarketile lasteaiale, koolile toitlustusasutusele mahetoodete edasimüüjale turul muu väikepoele messil, näitusel, oksjonil 3% 2% 2% 1% 1% 1% 1% 4% 1% 2% 1% 1% 1% 5% 2% 4% 2% 8% 9% 9% 16% 11% 12% 15% 23% 32% 32% 0% 10% 20% 30% Kõige tähtsam Tähtsuselt teine Joonis 147. Turustuskanalite kasutamine mahetoodangu realiseerimisel 2008, (% küsitletuist) (AgriNet, 2009) Tähtsuselt teiseks peamiseks turustuskanaliks kujunes müük talust kohapealt (23%), järgnes müük tavatoodanguna tööstusele/töötlejale (16%). 15% küsitletuist valis tähtsuselt teiseks turustuskanaliks müügi teisele MAHE tootjale. 12% MAHE tootjatest kasutasid teise turustuskanalina müüki tavatoodanguna kokkuostjale/vahendajale (12%), järgnesid müük otse kliendile koju (9%) ja turul (9%). Kokkuvõte Loomakasvatustoodangu realiseerimisel kasvas aastal eluslammaste realiseerimise osakaal mahedana võrreldes aastaga, kuid samas vähenes elusveiste ja lambaliha müük mahedana. Piima mahedana realiseerimise hulk on jäänud samal tasemele. Taimekasvatustoodangu realiseerimisel on võrreldes aastaga kasvanud mahenisu osakaal. Teiste taimekasvatustoodangute mahedana realiseerimise mahud on jäänud a tasemele. Viitamisviisidest on vähenenud suulise viitamise osa ja seda peamiselt kirjaliku viitamise kasutamise tõusu arvelt. 233

234 Indikaatori Ettevõtjatulu tulemuste kokkuvõte Maakasutuse poolest kõige suuremad olid uuringus analüüsitult KST tootjad neile kuulus aastal keskmiselt 156,8 ha maad, II telje toetusi mittetaotlenud tootjatel (TAVA tootjatel) oli 81,1 ha maad. Keskmises maheettevõttes majandusliku suurusega üle 2 ESU oli aastal kasutada 104,2 ha põllumajanduslikku maad, alla 2 ESU MAHE tootjatel 15,8 ha. Tootjate gruppide lõikes oli kõige suurem erinevus söödakultuuride osas: MAHE tootjatel (nii alla 2 ESU kui ka üle 2 ESU) oli ligikaudu 80% maast söödakultuuride all, KST tootjatel 47% ja TAVA tootjatel 33% a maakasutuse andmed ei erine oluliselt a andmetest. Toetuste osakaal kogutoodangu struktuuris 6 oli kõige suurem mahetootmisettevõtetes, moodustades 43% üle 2 ESU ja 41% alla 2 ESU MAHE tootjatel. KST tootjatel moodustasid toetused 21% ja TAVA tootjatel 15%. Toetuste osakaalus kogutoodangu struktuuris ei esinenud a võrreldes aasta kohta kogutud andmetega suuri erinevusi. Analüüsides põllumajandusliku keskkonnatoetuse (PKT) osa, (siinjuures käsitletakse KST ning mahetoetust) võib välja tuua, et kõige väiksem erinevus PKT osakaalu osas oli KST tootjate hulgas, kus 10% ettevõtetel moodustas KST toetus 10% ning 10% ulatus see üle 26% toetuste kogusummas (joonis 148). PKT osakaal sissetulekutes oli tootjate gruppide lõikes mõnevõrra vähem erinev võrreldes PKT osakaalu erinevustega toetuste kogusummas. Selgus, et 10% mahetootjatel (alla 2 ESU) moodustas mahetoetus vaid 1% sissetulekutest ning 10% ulatus see üle 38% (mahetootjatel üle 2 ESU olid need näitajad vastavalt 8% ja 38%). Kõige väiksem erinevus oli selle näitaja osas KST tootjate hulgas, kus 10% ettevõtetel moodustas KST toetus 2% ning 10% ulatus see üle 14% sissetulekutest. 70% 60% 50% 40% 30% 20% 10% 0% Mahetootjad alla 2 ESU Mahetootjad üle 2 ESU KST tootjad Mahetootjad alla 2 ESU Mahetootjad üle 2 ESU KST tootjad % toetuste kogusuumast % sissetulekutest alumine detsiil ülemine detsiil mediaan *Mahetootjad alla 2 ESU ning Mahetootjad üle 2 ESU - mahetoetus ja KST tootjad - KST toetus Joonis 148. PKT (MAHE tootjatel mahetoetus, KST tootjatel KST toetus) osakaal toetuste kogusummas ja sissetulekutes, 2008 (AgriNet, 2009) 6 Kogutoodangu moodustavad ettevõttes toodetud taime- ja loomakasvatustoodang ning muud sissetulekud (näiteks tulu lepingulistest töödest, taluturism, puidu müük jne). Kogutoodangu väärtuse ja struktuuri analüüsimisel lisatakse kogutoodangule ka toetused (v.a investeeringutoetused). 234

235 Sissetulekute struktuuri 7 arvestades said kõige rohkem sissetulekut (k.a toetused) põllumajandusmaa hektari kohta arvestatuna TAVA- ja KST tootjad (vastavalt kr ja kr). MAHE tootjate erinevad suurusgrupid (nii alla 2 ESU kui ka üle 2 ESU) said sissetulekuid hektari kohta enam-vähem sarnaselt (vastavalt kr/ha ja kr/ha), mis on KST ja TAVA tootjatega võrreldes oluliselt vähem. Sissetulekute struktuur oli ka a sarnase ülesehitusega. Valdava osa antud valimi KST tootjate sissetulekutest (43%) moodustas loomakasvatustoodangu realiseerimine, 25% sissetulekutest saadi taimekasvatus- ja 6% muu toodangu müügist. Käesolevas uuringus analüüsitud TAVA tootjad seevastu said 58% sissetulekutest taimekasvatustoodangu realiseerimisest ning vaid 22% loomakasvatustoodangu müügist. Kui KST ja TAVA tootjatel moodustas taime- ja loomakasvatustoodangu realiseerimine 68-80% sissetulekute struktuurist, siis MAHE tootjatel oli see tunduvalt väiksema osatähtsusega, moodustades 36% üle 2 ESU ja 29% alla 2 ESU MAHE tootjatel. Netolisandväärtust (NLV) põllumajandusmaa hektari kohta tootsid aastal kõige rohkem KST tootjad kr ja kõige vähem üle 2 ESU suurused MAHE tootjad (2 628 kr/ha) ja TAVA tootjad kr/ha aastal tootsid enam NLV hektari kohta TAVA ja KST tootjad (vastavalt kr/ha ja kr/ha). Languse võis tingida a kõrgenenud palgatase ning sisendite hinna kallinemine. Toetuste osakaal NLV struktuuris oli kõige suurem MAHE tootjatel (100% üle 2 ESU ja 91% alla 2 ESU suurustel MAHE tootjatel). Teisisõnu, üle 2 ESU suuruste MAHE tootjate NLV oli aastal ilma toetusteta negatiivne, seega NLV koosnes üksnes toetustest. KST tootjatel moodustasid toetused 79% ning TAVA tootjatel 58% NLV-st aastal olid vastavad näitajad 49% ja 34%. Seega on toetuste osatähtsus tõusnud ka nende tootjate hulgas. Põllumajandusmaa hektari kohta arvestatuna tootsid aastal kõige rohkem ettevõtjatulu 8 MAHE toojad alla 2 ESU kr ning kõige vähem TAVA tootjad kr. KST tootjad tootsid ettevõtjatulu hektari kohta arvestatuna keskmiselt kr a tootsid enim ettevõtjatulu tavatootjad (2 890 kr). Tööjõuühiku kohta arvestatuna tootsid KST ja MAHE tootjad suurusega üle 2 ESU arvestuslikku netokasumit 9 (koos toetustega) praktiliselt võrdselt. MAHE tootjatel suurusega üle 2 ESU oleks aastal arvestuslik netokasum tööjõuühiku kohta ilma mahetoetuseta olnud peaaegu nullilähedane, kuid tänu mahetoetusele jõudsid nad positiivse tulemuseni. Arvestusliku netokasumi tööjõuühiku kohta tootmise poolest jäid alla 2 ESU suurused MAHE tootjad ka koos mahetoetusega miinusesse. See näitaja on jäänud aastaga võrreldes samale tasemele. Alla 2 ESU suurustel MAHE tootjatel moodustas 98% kogu tööjõukulust tasustamata tööjõud (palgata töötavad omanikud ja nende pereliikmed) ning üle 2 ESU suurustel mahetootjatel 75%. KST ja TAVA tootjatel moodustas omanike tasustamata tööjõukulu vastavalt 47% ja 45% kogu tööjõukulust. Selle näitaja puhul suuri erinevusi võrreldes aastaga ei täheldatud. 7 Sissetulekute struktuur näitab seda kui suure osa sissetulekutest moodustas taime- ja loomakasvatustoodangu realiseerimine, sissetulek muudest tegevustest ning toetused (v.a investeeringutoetused) kuna toodang võib olla toodetud nii müügiks, kasutamiseks ettevõtte siseseks tarbimiseks (nt loomadele söödaks, seemneks jne) või jääda varudeks. 8 Ettevõtjatulu näitab ettevõtte kasumlikkust ja jätkusuutlikkust. Ettevõtjatulu saadakse lahutades netolisandväärtusest palga-, rendi- ja intressikulu ning lisades investeeringutoetuste ja maksude bilansi. 9 Arvestuslik netokasum saadakse kui ettevõtjatulust lahutatakse tasustamata tööjõukulu tasustatud tööjõu palgatasemel. 235

236 Keskmiselt 73% alla 2 ESU suurustest MAHE toojatest ei ole aastal teinud investeeringuid tootmisesse. Protsentuaalselt oli kõige vähem mitteinvesteerinud ettevõtteid üle 2 ESU suuruste MAHE tootjate hulgas - 25%, võrdluseks KST ja TAVA tootjate hulgas oli selliseid ettevõtteid vastavalt 38% ja 47% aastal oli kõige vähem mitteinvesteerinud ettevõtteid KST taotlejate hulgas ja tõusnud on üle 2 ESU suuruste MAHE tootjate investeeringud. ESA, Natura 2000 ja PLK tootjate analüüsi tulemused Kõige rohkem sissetulekut (k.a toetused) põllumajandusmaa hektari kohta arvestatuna said TAVA- ja Natura 2000 toetust põllumajandusmaale saavad tootjad (Natura 2000 tootjad) (vastavalt kr ja kr) ning kõige vähem poollooduslike koosluste hooldamise toetust saavad tootjad (PLK tootjad) kr. Ebasoodsamate piirkondade toetust saavad tootjad (ESA tootjad) said sissetulekuid keskmiselt kr hektari kohta. Valdava osa ESA tootjate sissetulekutest (39%) moodustas loomakasvatustoodangu realiseerimine, 21% sissetulekutest saadi taimekasvatus- ja 7% muudest tegevustest. Loomakasvatustoodangu realiseerimisest saadud sissetulek moodustas suurema osa ka Natura 2000 (49%), PLK (41%) ja TAVA tootjate (38%) sissetulekute struktuurist. Toetuste osakaal sissetulekute struktuuris oli kõige suurem PLK tootjatel (41%), järgnesid ESA ja Natura 2000 tootjad (vastavalt 32% ja 30%). TAVA tootjatel moodustasid toetused 14% sissetulekutest. Toetuste osakaal netolisandväärtuse (NLV) struktuuris oli kõige suurem PLK ja ESA tootjatel (vastavalt 95% ja 94%) ning kõige väiksem TAVA tootjatel 75%. Natura 2000 tootjatel moodustasid toetused keskmiselt 85% NLV-st. PLK tootjatel moodustas PLK toetus 23% NLVst. Natura 2000 tootjatel oli Natura 2000 toetuse osakaal NLV struktuuris vaid 2%. ESA tootjatel moodustas ESA toetus NLV-st ~10%. PLK tootjatel moodustas PLK toetus 25% nende ettevõtjatulust. Natura 2000 tootjatel oli Natura 2000 toetuse osakaal 3% ning ESA tootjatel ESA toetuse osa 11% ettevõtjatulust. Netolisandväärtus ilma toetusteta oleks olnud aastal kõigi tootjate gruppide puhul negatiivne ning ainult tänu toetustele jõudsid nad positiivse tulemuseni. Põllumajandusmaa hektari kohta arvestatuna investeerisid aastal Natura 2000 tootjad keskmiselt kr. Kõige vähem investeeringuid hektari kohta tegid PLK tootjad kr. ESA ja TAVA tootjad investeerisid põllumajandusmaa hektari kohta arvestatuna vastavalt kr ja kr. ESA, Natura ja PLK toetused moodustasid väga erineva osa tootjate sissetulekute struktuuris. Analüüsi tulemustest tuli välja, et kõige suurem vastavate toetuste (ESA tootjatel ESA toetus, Natura tootjatel Natura 2000 toetus, PLK tootjatel PLK hooldamise toetus) erinevus toetuste osakaalu osas oli PLK tootjatel ning seda nii toetuste kogusummas kui ka sissetulekutes (joonis 149). 10% PLK tootjatel moodustas PLK toetus toetuste kogusummas vaid 6% ning samas 10 % tootjatest ulatus see üle 57%. Kõige väiksem erinevus oli selle näitaja osas Natura 2000 tootjate hulgas, kus 10% ettevõtetel moodustas Natura 2000 toetus 0,4% ning kümnel protsendil tootjatest ulatus see üle 8% toetuste kogusummas. 236

237 60% 50% 40% 30% 20% 10% 0% LFA tootjad Natura 2000 tootjad PLK tootjad LFA tootjad Natura 2000 tootjad PLK tootjad % toetuste kogusuumast % sissetulekutest alumine detsiil ülemine detsiil mediaan *LFA tootjad - LFA toetus; Natura 2000 tootjad - Natura 2000 toetus ja PLK tootjad - PLK toetus Joonis 149. ESA, Natura 2000 ja PLK hooldamise toetuste osa kogusummas ja sissetulekutes, (AgriNet, 2009) Kokkuvõte KST ja mehetoetuse analüüsist selgus, et peamiste majandusnäitajate (kogutoodangu ja sissetulekute struktuur; netolisandväärtus, ettevõtjatulu, arvestuslik netokasum ja investeeringute tase) puhul ei ole võrreldes aastaga toimunud olulisi muutusi. KST ja mahetootjatel, nagu ka kõikidel teistel põllumajandustootjatel, on langenud netolisandväärtus põllumajandusmaa hektari kohta. Selle põhjuseks võib pidada tõusnud palgataset ning põllumajanduslike sisendite kallinemist. Tõusnud on investeeringuid tegevate üle 2 ESU suuruste MAHE tootjate arv. See võib olla hea märk mahetootmise jätkusuutlikust arengust. ESA, Natura 2000 ja PLK toetuste analüüsil puhul on tegemist ühe aasta andmetega ja seetõttu on raske veel järeldusi teha. ESA, Natura 2000 ja PLK toetused moodustasid väga erineva osa erinevate toetusetaotlejate sissetulekute struktuuris. Paljuski võib see olla tingitud sellest, et enamus II telje toetustest v.a. PKT on tootjate teiste sissetulekute taustal marginaalse tähtsusega. Edaspidiselt planeeritakse tootjate sissetulekute puhul analüüsida kõigi põllumajanduslikke toetuste osa. 237

238 Indikaatori Mahetoodanguna müüdavate mahetoodete osa analüüs koos tootjate suhtumise ning planeeritava tegevuse uuringuga Teostaja: Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse poolt läbiviidava uuringu eesmärgiks on teada saada tootjate suhtumist mahetoodangu müümisesse. Millised on põhjused, miks seda ei tehta, milliseid turustuskanaleid tootjad võimalusel eelistaksid jne. Mahepõllumajandus-nõustajate ning taimetoodangu maheinspektorite arvamusi on uuritud nö taustaks, selgitamaks tootjate suhtumist ning motiive. Uuring toimus telefoniintervjuude vormis, tootjatele saadeti intervjuu ettevalmistamiseks küsitlusankeet posti teel ette. Valim oli koostatud a läbiviidud uuringu tarvis ja eelduseks valimi moodustamisel on olnud, et tootjad oleksid huvitatud oma toodangu turustamisest ja seda võimalusel ka teevad a kasutati sama valimit, millest jäeti välja aastal mahetootmise lõpetanud tootjad (7) ja 1 tootja, kes polnud nõus intervjuus osalema. Maakasutuse struktuuri analüüsil on kasutatud Põllumajandusameti mahetootjate registri andmeid valimis olevate ettevõtete maakasutuse kohta. Uuringu ülejäänud algandmed on kogutud intervjuude käigus. Mahepõllumajanduslikult toodetud toodangu viitega müük Erinevused AgriNet OÜ poolt läbiviidud sarnase uuringuga võivad tuleneda suurest erinevusest Eesti MAHE tootjate vahel ning nende võimest oma toodangut turustada. Intervjuudega kogutud andmed sisaldasid informatsiooni tootjate poolt toodetud ja müüdud mahetoodangu koguste kohta, sh viitega müüdud toodangu koguste kohta. Alljärgnev annab ülevaate, milliseid toodanguliike küsitletud MAHE tootjad müüsid ning kui suur osa sellest (% toodanguliiki turustanud tootjate kaalutud keskmisena) müüdi viitega mahetoodangule. Analüüsiti vaid neid toodanguliike, mida müüs vähemalt viis tootjat. Taimekasvatustoodangust müüdi käesoleva uuringu tulemuste analüüsi põhjal tulenevalt aastal teravilja viitega mahepõllumajandusele vähem kui aastal, nt suurem osa kaerast ja nisust müüdi erinevalt eelmisest aastast tavaviljana. Ilmselt on tegemist maheda turustuskanali kadumisega suuremate käesolevas valimis olevate MAHE tootjate jaoks. Kartulit müüs aastal 22 intervjueeritud tootjat, nende poolt toodetud kartulikoguseid arvesse võttes müüdi 89% kartulist mahetoodanguna, tavatoodanguna müüs vaid üks tootja. Praktiliselt kõik köögiviljad realiseeriti a mahetoodanguna - kogu porgand, kaalikas ja punapeet müüdi viitega, peakapsa puhul oli erandiks vaid üks tootja. Kõik tootjad müüsid kogu oma toodangu viitega mahepõllumajandusele ka maasika ja lauaõuna puhul. Musta sõstart müüdi tavatoodanguna aga lausa 76,7% (kõik ühe tootja poolt). Loomakasvatustoodangust tootis suurim arv tootjaid (20) lihaveiseid lihaks, sellest 38% müüdi viitega mahepõllumajandusele. Siin on oluline erinevus võrreldes aastaga. Kuna viitega 238

239 mahepõllumajandusele oli sisuliselt võimalik müüa vaid lihaveiseid (Märjamaa LT-le), siis on lihaveiste ja piimakarja veiste müüki analüüsitud eraldi. Mahetoodanguna müüdud toodangu osa on väike nii lammaste lihaks kui ka piima müügil (vastavalt 11% ja 17% neid toodanguliike müünud tootjate toodangukoguste kaalutud keskmisena). Piima viitega müük on võrreldes eelmise aastaga veidi suurenenud. Selle peamiseks põhjuseks on otsemüügi osa suurenemine, see omakorda on mitmetel juhtudel tingitud sellest, et tavatööstused väiksematelt tootjatelt enam piima ei ostnud ja tootjad olid sunnitud otse talust müüma. Mitu tootjat plaanib seetõttu piimakarjakasvatusest loobuda ja hakata lihaveiseid kasvatama. Viis tootjat tootis ja müüs aastal mett, sarnaselt eelmise aastaga müüdi kogu mesi mahetoodanguna. Viidete kasutamine mahepõllumajanduslikult toodetud toodangu müümisel Vähemalt osa toodangu müügil viitas mahepõllumajandusele 80% mahetoodangut müünud tootjatest. Neist 25% kasutasid ainult suulist viidet. Kogu oma toodangu müüs viitega mahepõllumajandusele 34% mahetoodangut müünud tootjatest. Mahepõllumajandusele ei viidanud üldse 20% mahetoodangut müünud tootjatest. Nagu ka varasematel aastatel, tõid tootjad põhjusena, miks mahetoodangut müüakse viiteta mahepõllumajandusele (st tavatoodanguna), kõige sagedamini välja mahetoodangu töötlejate (sh tapamaja) puudumise. Kokku mainis probleemi 60% vastanud tootjatest, peamine takistus oli see 38 %-le (joonis 150). Kõige levinumaks viiteks oli aastal suuline viide, mida kasutas 75% nendest tootjatest, kes mahetoodangule viitasid. Kirjalikku viidet saatelehel või arvel kasutas 52% vastanutest, kirjalikku viidet tootel 24% ja ökomärki tootel 31%, aastal kasutas suulist viidet 84% tootjatest, kirjalikku viidet saatelehel või arvel kasutas 49% tootjatest, kirjalikku viidet tootel 35% ja ökomärki tootel 31%. Ka siin võib märgata väikest tendentsi kirjaliku viite kasutamise suurenemises. 239

240 mahetoodangu töötlejate puudumine hinnavahet tavatoodanguga pole mahetoodangu kokkuostjate puudumine turg on kaugel liiga väikesed toodangukogused seadusandluse nõuded töötlemisele ranged tarbija ostujõud madal tarbija teadlikkus madal otsemüük on ajamahukas % põhjust maininute osa s.h olulisim põhjus Joonis 150. Mahetoodangu tavatoodanguna müügi põhjused, sh olulisim põhjus (tootjate osa, kes märkisid vastava teguri põhjusena, %) (ÖTK, 2009) ÖTK 2009 Toodangu turustuskanalid Intervjueeritud MAHE tootjad turustasid oma mahetoodangut aastal kõige sagedamini otse talust (73%), järgnesid müük tavatoodanguna tööstusele/töötlejale (32%) ja otse kliendile koju (22%). Kõige olulisemad müügikanalid olid otse talust müük (39%) ja müük tavapõllumajanduslikku toodangut töötlevale tööstusele (20%). Suurenenud on mahetoodangu töötlejale müük, seda kasutas a ühe turustuskanalina 16% tootjatest, mahekauplusele müüs 12%. Võrdselt 11% on ühe turustuskanalina kasutanud turul ise ning laatadel ja messidel müümist. Tootjate poolt enim kasutada soovitud müügikanalite loetelus on a sageduselt kõige rohkem mainitud otse talust müüki (67% vastanutest, esimene eelistus on see 34% tootjatele), järgmiste soovitud turustuskanalitena on välja toodud mahetoodangu töötlejad (60%) ning MAHE tootjate ühistu (38%) ja mahetoodangu kokkuostja/vahendaja (34%). Mahekauplusi sooviks ühe kanalina kasutada 29% ja otse kliendile koju müüki 28% vastanutest. Võrreldes aasta varasemaga sooviksid tootjad kasutada rohkem MAHE tootjate ühistu kaudu müümist, talust otse müüki ja mahetoodangu töötlejale müümist. Enamus tootjatest sooviks müüa kogu oma toodangu nii, et see jõuaks tarbijani mahetoodanguna, kuid ei saa töötlemis- ja turustamisvõimaluste puudumise tõttu seda teha. Vaid paar üksikut tootjat sooviksid ka edaspidi ühe turustuskanalina kasutada selliseid turustuskanaleid, mille kaudu ei saagi toodang jõuda tarbijani mahedana (nt tavatööstus, tavatoodangu kokkuostja). Takistused soovitud turustuskanalite kasutamisel 240

241 Suurimate takistustena soovitud turustuskanali kasutamisel tõid intervjueeritud tootjatest enim tootjaid välja toodangu väikesed kogused (49%), mahetoodangu töötlejate ja kokkuostjate puudumise (48%) ja kauguse sihtturust (39%). Uuriti ka milline takistus on tootjate jaoks kõige olulisem. Kõige olulisema takistusena nimetas kõige rohkem (42%) tootjaid mahetoodangu töötlejate ja kokkuostjate puudumist. Ka seadusandlusest tulenevaid rangeid nõudeid peavad päris paljud (25%) takistuseks. Sarnaselt eelmise aastaga peab suur osa Eesti MAHE tootjatest olulisteks takistusteks mahetoodangu töötlejate ja kokkuostjate vähesust/puudumist. Oluliselt on suurenenud nende tootjate osa, kes näevad ühe takistusena toodangu väikeseid koguseid. Tegurid, mis soodustaksid toodangu müüki mahedana Küsitletud tootjatest võrdselt 21% peavad kõige olulisemateks mahemüüki soodustavateks teguriteks mahetöötlemise arenemist ja suuremaid toodangukoguseid. Siin on eelmise aastaga, mil kõige rohkem tootjaid pidas peamiseks soodustavaks teguriks kõrgema hinna saamist võrreldes tavatoodanguga, toimunud oluline muutus. Kõige sagedamini (44% vastanute poolt) mainiti ühe soodustava tegurina mahetöötlemise arenemist, sellele järgnesid tarbijate ostujõu kasv (mainituna 42% poolt) ning võrdsena suuremad toodangukogused ja mahetoodangu kõrgem hind (mõlemad 38%). Tarbijate teadlikkuse kasvu mainis 26% vastanutest, ühistegevust 25%. Võrreldes aasta varesemaga peetakse tarbijate teadlikkuse kasvu vähem oluliseks mõjutajaks. Suurema osa tootjate arvates on tarbijate teadlikkus viimastel aastatel kasvanud ja ostuotsust ei tehta mahetoidu kasuks selle pärast ei olda piisavalt teadlikud vaid pigem madala ostujõu tõttu. Mahetoodangu müük tulevikus Prognoositava mahemüügi osakaalud on arvutatud vastava toodanguliigi müügi kohta hinnangu esitanud tootjate keskmisena. Tootjate hinnangud on võrreldes aasta uuringuga mõnevõrra pessimistlikumad. Siiski prognoosisid üle poole vastanutest praktiliselt kõigi (erandiks elusveiste müük) toodanguliikide puhul, et nad müüvad kogu oma toodangu kolme aasta pärast viitega mahepõllumajandusele. Eelmisel aastal prognoosis seda kõigi toodanguliikide puhul ligi 60% vastanutest. Kõik ravimtaimede müüjad arvasid, et nad müüvad kogu oma toodangu kolme aasta pärast viitega mahepõllumajandusele, sama arvas üle 80% puuvilja- ja meetootjatest. Veiste lihaks müümise osas esitas prognoosi 39 tootjat, kellest 56% arvas, et müüvad kolme aasta pärast kõik veised viitega mahepõllumajandusele. Aasta varem oli niimoodi arvavaid tootjaid üle 70%. Piima müügi osas esitasid prognoosi võrreldes eelmise aastaga vähem kui pooled tootjad. Mitmed varem piimakarja pidanutest plaanivad muuta tootmissuunda ja hakata tegelema vaid lihaveisekasvatusega. Intervjueeritud tootjad rõhutasid sageli enne hinnangu andmist, et eelkõige sõltub mahetoodanguna müük ikkagi sobiva turustuskanali ja mahetöötlemise olemasolust ning hinnangu andmine on seetõttu keeruline. 241

242 jätkata praegustes mahtudes laiendada tootmist muuta tootmissuunda alustada/ laiendada töötlemist arendada alternatiivtegevusi anda tootmine üle (lastele) vähendada tootmist % Tulevikuplaanid ja hinnang majanduslikule olukorrale Lisaks mahetoodangu müügi osakaalu prognoosimisele esitasid tootjad hinnangu ka lähiaastate plaanide kohta tootmise jätkamisel ja arendamisel. Ligikaudu võrdne osa tootjatest plaanib kas jätkata praegustes mahtudes (43%) või laiendada tootmist (41%) (joonis 151). 12% plaanib muuta tootmissuunda, suurem osa neist minna üle piimakarjakasvatuselt lihaveisekasvatusele. Töötlemisega alustada või seda laiendada plaanib 11%, alternatiivtegevusi arendada 7% intervjueeritutest. Kui eelmisel aastal plaanisid mitmed tootjad (7%) lõpetada mahetootmine ja hakata uuesti tegelema tavatootmisega või lõpetada üldse põllumajandustootmine (5%), siis sellel aastal selliseid plaane polnud Joonis 151. Intervjueeritud MAHE tootjate lähiaastate tulevikuplaanid (ÖTK, 2009) ÖTK 2009 Mahenõustajate ja -inspektorite intervjuude kokkuvõte aastal intervjueeriti kokku kaheksat põllumajandusnõustajat, kellest seitset oli intervjueeritud ka varasematel aastatel. Täiendavalt intervjueeritav nõustaja tegutseb Raplamaal. Üks nõustaja oli nõustanud vaid üleminekajal olevaid tootjaid ja seega ei saanud osadele küsimustele vastata. Intervjueeriti ka kõikide maakondade maheinspektoreid, kellest suurt osa on küsitletud ka varasematel aastatel. Järgnevalt on toodud kokkuvõte nõustajate ja inspektorite vastustest ning mõned olulisemad erinevused võrreldes eelmiste aastatega. Viitega mahepõllumajandusele müüb oma toodangut nõustajate arvates üsna erinev osa 25-80% nende poolt nõustatud tootjatest. Viitega müümise osa võib sama maakonna lõikes ühe nõustaja nõustatavate tootjate puhul olla aga väga erinev ja see sõltub suuresti turustuskanalist. Jätkuvalt on üks olulisemaid viitamisviise suuline viitamine. 242

243 Inspektoritel on antud küsimusele enamasti raske vastata, sest neil puudub täpne ülevaade mahepõllumajandusele viitamise kohta toodete müügil. Ka inspektorite arvates on valdavalt endiselt kasutusel suuline viide. Mõnede nõustajate arvates on olukord paranenud, teiste arvates olulisi muutusi toimunud pole. Märgiti, et mõnevõrra on paranenud viitega müügi võimalused loomakasvatustoodangu osas (nt Märjamaa Lihatööstuse mahetöötlejaks saamine), samuti on suurenenud teravilja viitega müük. Lisaks märgiti, et suurenenud on talust/ettevõttest kohapeal müük. Ka on mõnevõrra suurenenud tootjate teadlikkus viitamise osas. Nõustajatelt ja inspektoritelt uuriti ka põhjusi, miks nende arvates mahepõllumajanduslikult toodetud toodangut ei müüda viitega mahepõllumajandusele a tulemused on sarnased varasematel aastatel väljaöelduga - jätkuvalt on peamiseks viiteta müümise põhjuseks nii nõustajate kui ka inspektorite arvates töötlemisvõimaluste puudumine. Samuti mainiti väikeseid koguseid, logistikaprobleeme ning tootjate vähest huvi ja tahet tegeleda turustamisvõimaluste otsimisega. Viitega müügi suurenemine sõltub nõustajate arvates loomakasvatussaaduste osas eelkõige töötlemisvõimaluste laienemisest. Siiski arvavad enamus neist, et praktiliselt kõik köögiviljad, marjad ja puuviljad müüakse viitega ja liha viitega müük suureneb 50%-ni. Kõige pessimistlikumad ollakse piima mahedana müügi osas. Meetmetena, mis aitaksid suurendada mahepõllumajandusliku toodangu müümist viitega, nimetati töötlemise käivitamist ja toetamist aga ka turustusvõimaluste arendamist (sh vahendajad ja ühistegevus). Leiti, et vajalik on tootjate teadlikkuse tõstmine ja mahepõllumajandusele viitamist ja tarbijate teavitamist puudutavaid aspekte tuleks rohkem käsitleda ka tootjate koolitustel. Samuti tuleks paremini ära kasutada erinevaid toetusi (turuarendustoetus, MAK meetmed). Toodi ka välja, et tootjad võiksid olla ise aktiivsemad oma toodangule turustamisvõimaluste leidmisel. Valdavalt leiti, et tarbijate teadlikkus on viimase kolme aastaga pidevalt kasvanud, teema on muutunud meedias aktuaalsemaks ja lisaks teadlikkusele on suurenenud ka tarbijate huvi mahetoodangu vastu (nt käiakse linnast otse mahetalust ostmas). Mahetoetust ei peeta üldiselt piisavaks, eriti puudutab see köögiviljakasvatust ja marjakasvatust. Samas arvati, et nt astelpaju ei peaks olema teiste marjadega samas toetusklassis. Mitmel juhul märgiti, et mahetoetus tuleks mingil viisil siduda müügi või marjade-puuviljade puhul saagi koristamisega. Ühe nõustaja arvates tuleks aga karmistada toetuse nõudeid. Nõustajatelt küsitakse turustusalast nõu peamiselt müügivõimaluste ja võimalike turustuskanalite kohta. Tootjatele on antud nõu ka pakendamise ja toodangu kvaliteedi parandamise osas. Samuti küsitakse jätkuvalt nõu töötlemisvõimaluste kohta, kuid liha ja piima müügi osas on väheste töötlemisvõimaluste tõttu nõuannet keeruline pakkuda. Kokkuvõte 243

244 Võrreldes aastaga on aastal pisut kasvanud kirjaliku viite kasutamine nii mahetoodanguga kaasneval saatelehel või arvel kui ka tootele märgituna. Ökomärgi kasutamine on jäänud samale tasemele ja pisut on langenud suulise viitamise kasutamine mahetoodangu müügil. Varasemate aastatega sarnaselt jätavad mahetootjad oma toodangu mahedana müümata mahetööstuse puudumise tõttu. Võrreldes varasema aastaga on tõusnud selliste tootjate hulk, kes soovivad turustuskanalina kasutada mahetootjate ühistute kaudu müümist. Võrreldes eelmise aastaga ei täheldatud tootjate hulgas aastal mahepõllumajandusest loobumise või lõpetamise plaane II TELJE TOETUSTE TAOTLEJATE JÄTKUSUUTLIKKUSE NING SISSETULEKUTE STRUKTUURI ANALÜÜS, PÕLLUMAJANDUSLIKE SISENDITE JA TOODANGU REALISEERIMISHINNA MUUTUSED NING PÕLLUMAJANDUSTOETUSTE JAGUNEMINE Teostaja: OÜ AgriNet Jätkusuutlikkuse analüüs Jätkusuutlik areng on kontseptsioon, mida tavaliselt määratletakse kui "arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve." (Vikipeedia, Käesolevas uuringus on põllumajandustootja jätkusuutlikkuse hindamise aluseks võetud jätkusuutlikku arengut tagav netolisandväärtuse (NLV) tase jagatuna tööjõu aastaühiku kohta 10. Jätkusuutlikku arengut tagava NLV arvestamisel on aluseks võetud Põllumajandusministeeriumi poolt aastal valminud uuringus 11 Eesti põllumajandusettevõtete konkurentsivõime analüüs kasutatud metoodika. Antud metoodika kohaselt on jätkusuutlikku arengut tagava NLV arvestamisel eeldatud, et põllumajandusettevõtte NLV peab katma konkurentsivõimelise palgataseme töötajatele ja 5% ettevõtte põhivarade keskmisest väärtusest, mis on vajalik normaalseks taastootmiseks. Palgataseme baasiks on võetud ja aasta töötleva tööstuse keskmine brutopalk 12. Erinevate tootjate gruppide ettevõtete keskmiste põhivarade väärtuste arvestamisel on kasutatud FADN andmeid. Seega sõltub jätkusuutlikuks arenguks vajalik NLV tööjõu aastaühiku kohta ettevõtete põhivarade suurusest ning seetõttu on tootjate gruppide lõikes erinev (tabel 21). Tabel 21. Jätkusuutlikku arengut tagav NLV tööjõu aastaühiku kohta ja a (AgriNet 2009, FADN andmetel) NLV tööjõu aastaühiku kohta leitakse kui NLV (kogutoodangust arvestatakse vahetarbimine ja kulum maha ning lisatakse toetused (v.a investeeringutoetused) ja maksud) jagatakse tööjõuühiku e töötaja kohta arvestusega, et tööaeg on 2200 töötundi aastas Statistikaameti andmetel oli aastal töötlevas tööstuses keskmine brutopalk kr/kuu ja aastal kr/kuu ning kogu tööjõukulu (koos sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu ning töötuskindlustusmaksuga) töötaja kohta oli vastavalt kr/kuus ja kr/kuu). 244

245 Mahetootjad alla 2 ESU Mahetootjad üle 2 ESU KST tootjad ESA tootjad Natura 2000 tootjad PLK tootjad II telje tootjad Tavatootjad Jätkusuutlikkuse hindamiseks võrreldi iga ettevõtte tegelikku NLV taset tööjõu aastaühiku kohta arvestusliku jätkusuutlikkuse tasemega. Jätkusuutlikku arengut tagava NLV tööjõuühiku kohta hindamiskriteeriumid olid järgmised: kui NLV tööjõu aastaühiku kohta üle 80% jätkusuutlikkuse tasemest, siis on põllumajandusettevõte jätkusuutlik; kui NLV jääb alla 80% jätkusuutlikkuse tasemest, siis antud ettevõtte NLV tootmise tase tööjõu aastaühiku kohta ei taga jätkusuutlikku arengut. Tabelis 22 on välja toodud jätkusuutlike tootjate osakaal tootjate koguarvust vastavas grupis 2007 ja 2008 aastal. Erinevused aastate vahel on tekkinud sellest, et 2008 aastal oli palgatase tunduvalt kõrgem kui 2007 aastal ja samuti olid tõusnud põllumajanduslike sisendite hinnad. Aasta lõpus aga hakkas põllumajandustootjaid mõjutama ka majanduskriis, sest põllumajandustoodangu hinnad langesid ja tootjad ei suutnud enam toota 2007 aastaga võrdse netolisandväärtust ning seega langes ka jätkusuutlike tootjate osakaal. 245

246 Tabel 22. Jätkusuutlike tootjate osakaal tootjate koguarvust gruppide lõikes ja a (AgriNet 2009, FADN andmetel) Mahetootjad alla 2 ESU 10% 10% Mahetootjad üle 2 ESU 23% 21% KST tootjad 57% 35% ESA tootjad 48% 30% Natura 2000 tootjad 49% 41% PLK tootjad 47% 34% II telje toojad 49% 30% Tavatootjad 45% 19% Sissetulekute struktuur Sissetulekute struktuuri analüüsimiseks on antud analüüsis sissetulekud jaotatud nelja gruppi: taimekasvatustoodangu müük; loomakasvatustoodangu müük; muud sissetulekud; MAK II telje toetused; Muud toetused 13. MAK II telje toetuste all on kajastatud järgmised toetused: Keskkonnasõbraliku tootmise toetus (KST); Mahepõllumajandusliku tootmise toetus (MAHE); Ebasoodsamate alade toetus (ESA); Natura 2000 toetus põllumajandusmaale (Natura); Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus (PLK); Ohustatud tõugu looma kasvatamise toetus (OTL). MAK II telje toetuste taotlenud tootjate koondtulemused meetmete lõikes ja aastal on esitatud lisades 14 ja 15. Analüüsitud ettevõtete arv igas grupis on esitatud tabelis Muude toetuste all on kajastatud järgmised toetused: ühtne pindalatoetus, põllukultuuri kasvatamise täiendav otsetoetus, ammlehma kasvatamise täiendav otsetoetus, ute kasvatamise täiendav otsetoetus, energiakultuuride täiendav otsetoetus, põllumajanduskultuuri täiendav otsetoetus, piima tootmiskvoodi alusel makstav täiendav otsetoetus, veise loomühiku alusel makstav täiendav otsetoetus, ute täiendav otsetoetus, elatustalude kohanemise toetus ja muud toetused. 246

247 Tabel 22. Ettevõtete arv gruppide lõikes aastatel 2007 ja 2008 (AgriNet 2009, FADN andmetel) Natura Mahetootjad Mahetootjad KST ESA PLK Tavatootjad 2000 alla 2 ESU üle 2 ESU tootjad tootjad tootjad tootjad Kõige rohkem sissetulekuid (k.a toetused) põllumajandusmaa hektari kohta arvestatuna said aastal TAVA-, KST ja Natura 2000 tootjad (vastavalt kr, kr ja kr) (joonis 152). MAHE tootjad (nii alla 2 ESU kui üle 2 ESU) said sissetulekuid hektari kohta enam-vähem sarnaselt (vastavalt kr/ha ja kr/ha), mis on KST, Natura 2000 ja TAVA tootjatega võrreldes oluliselt vähem. ESA tootjad said sissetulekuid hektari kohta kr ja PLK tootjad kr. MAK II telje toetuste osakaal sissetulekute struktuuris oli aastal kõige suurem mahetootjatel, moodustades 29% üle 2 ESU ja 23% alla 2 ESU suurustel MAHE tootjatel. PLK tootjatel oli MAK II toetuste osakaal 21%, ESA ja Natura 2000 toojatel kummalgi 12% ja KST toojatel 7% sissetulekute struktuurist Mahetootjad alla 2 ESU Mahetootjad üle 2 ESU MAK II telje toetused Muud sissetulekud Taimekasvatustoodangu müük KST tootjad ESA tootjad Natura tootjad PLK tootjad Muud toetused Loomakasvatustoodangu müük Tavatootjad Joonis 152. Sissetulekud (kr) põllumajandusmaa hektari kohta 2008.a (AgriNet 2009, FADN andmetel) Põllumajandustoodangu realiseerimishinnad Põllumajandustoodangu realiseerimise ja põllumajanduslike sisendite hindadest ülevaate tegemisel on kasutatud Statistikaameti ja FADN andmeid. Andmed on esitatud lisades Joonisel 153 on välja toodud teravilja, rapsi, veiste, sigade ja lehmapiima keskmiste realiseerimishindade muutused aastatel Statistikaameti andmetel. Analüüsi tulemustest selgus, et viimase viie aastaga on rapsi keskmine realiseerimishind tõusnud 50%, veiste ja sigade realiseerimishinnad vastavalt 34% ja 24% aastal toimusid maailmaturul suured muutused, mille tulemusena teravilja hinnad tõusid hüppeliselt (50% võrreldes aastaga) aastal aga langesid teravilja keskmised kokkuostuhinnad Eestis 50% võrreldes aasta hindadega. 247

248 Teravili Raps Piim Veised Sead Joonis 153. Põllumajandustoodangu realiseerimishindade muutus aastatel , (2003 =100) (AgriNet,2009, Statistikaameti andmetel) Põllumajanduslike sisendite hinnad Põllumajanduslike sisendite hindadest ülevaate tegemisel aastatel on kasutatud EUROSTAT i, Statistikaameti ja FADN andmeid. Sisendite hinnad ja ostuhinnaindeksi muutused aastatel on esitatud lisades 20 ja 21. Ostuhinnaindeksi alusel olid tootmissisendid aastal keskmiselt 37% kallimad kui aastal. Suurim ostuhinnaindeksi tõus oli diislikütuse ja tööjõukulude osas vastavalt 2,6 ja 2,3 korda (joonis 154). Väetiste ostuhinnaindeks on viie aastaga kasvanud 92% ja loomasöödad on kallinenud 48% Diislikütus Väetised Taimekaitsevahendid Söödad Tööjõukulud Joonis 154. Põllumajanduslike sisendite hindade muutus aastatel , (2003=100), (AgriNet 2009, Statistikaameti andmetel) 248

249 Toetuste jagunemine Käesoleva töö üheks peaeesmärgiks oli teha ülevaate PRIA andmete põhjal toetuste jagunemisest erinevate maakondade, valdade, tootmistüüpide ja majandusliku suuruse järgi. Toetuste jagunemisest ülevaate tegemisel on kasutatud PRIA andmeid toetuse saajate ning summade kohta, samuti PRIA loomade- ning põlduderegistri andmeid. Toetuste analüüsi esimese sammuna määrati igale PRIA loomade- ja põlduderegistris olevale tootjale (kellel oli maid ja/või loomi) tootmistüüp ja majanduslik suurus vastavalt Euroopa Liidu FADN tüpoloogiale. Eestis on kasutusel seitse tootmistüüpi: taimekasvatus (A), aiandus (B), püsikultuurid (D), piimatootmine (E), loomakasvatus (F), sea- ja linnukasvatus (G), segatootmine (H). Põllumajandusettevõtte tootmistüübi määramise aluseks on Euroopa Komisjoni otsus 85/377/EMÜ, 7. juuni 1985, mida on kuni käesoleva ajani muudetud ja täiendatud. Sellega saab tutvuda Euroopa Liidu Teataja kodulehel aadressil: [ PRIA põllumajandusloomade ja põlduderegistri andmetel oli aasta lõpu seisuga Eestis põllumajandustootjat, kellel oli maid ja/või põllumajandusloomi. Arvestades majandusliku suuruse alampiiriks 2 ESU, nagu on kehtestatud ka FADN üldkogumisse kuuluvatele tootjatele, oli PRIA registrite andmetel aastal Eestis nn professionaalse põllumajandustootja tingimustele vastavat ettevõtet ja (70,5% tootjate üldarvust) väga väikest ettevõtet (tabel 23). Tabel 23. Põllumajandustootjate üldkogumi struktuur tootmistüübi ja majandusliku suuruse järgi (AgriNet 2009, PRIA ja andmetel) Tootmistüüp..<2 2-<4 4-<6 6-<8 8-<12 12-<16 16-<40 40-< <... Kõik % A Taimekasvatus % B Aiandus ,0% D Püsikultuurid ,1% E Piimatootmine % F Loomakasvatus % G Sea- ja linnukasvatus ,0% H Segatootmine % Kõik % % 70% 11% 4% 2,5% 2,6% 1,7% 3,7% 1,9% 1,6% 100% aasta lõpu seisuga oli väiksemate tootjate (alla 2 ESU, kes moodustasid 71% põllumajandustootjate üldarvust), kasutuses vaid 11% kogu põllumajanduslikust maast ning 6% põllumajandusliku tootmise standardkogutulust (tabel 24). Samas suuremate tootjate (üle 40 ESU, 4% tootjate üldarvust) kasutuses oli 55% maast, 17% kasvatatavatest põllumajandusloomadest (arvestatuna loomühikute alusel) ning 67% standardkogutulust. 249

250 Tabel 24. Põllumajandustootjate esindatus a (AgriNet 2009, PRIA ja andmetel) Suurusklass Ettevõtete arv Kumulatiivntiivne Standard kogutulu Kumula- Põllumaa Kumulatiivne Loomühikud Kumulatiivne (ESU) (%) (%) (ESU) (%) (%) (ha) (%) (%) (lü) (%) (%)..< ,5% 70,5% ,0% 6,0% ,8% 10,8% ,2% 5,4% 2-< ,4% 81,9% ,1% 10,1% ,3% 17,1% ,8% 6,2% 4-< ,2% 86,0% ,6% 12,7% ,7% 20,8% ,5% 6,7% 6-< ,5% 88,5% ,2% 14,9% ,0% 23,7% ,4% 7,1% 8-< ,6% 91,1% ,2% 18,1% ,2% 27,9% ,7% 7,8% 12-< ,7% 92,8% ,0% 21,0% ,6% 31,6% ,5% 8,3% 16-< ,7% 96,5% ,0% 33,0% ,7% 45,3% ,1% 10,4% 40-< ,9% 98,4% ,2% 48,2% ,5% 60,8% ,3% 12,7% 100-< ,6% 100,0% ,8% 100,0% ,2% 100,0% ,6% 27,2% Kokku % % % ,1% Toetuste jagunemisest ülevaate tegemisel on kasutatud PRIA andmeid toetuse saajate ning summade kohta. Toetuste analüüsimise aluseks olid PRIA poolt aastal makstud MAK-i, Riikliku Arengukava, Euroopa Kalandusfondi, riiklikud- ja otsetoetused. Kõiki toetusi on analüüsitud maakondade, valdade ja tootmistüüpide lõikes ning grupeerituna majandusliku suuruse järgi. Lisas 22 on välja toodud aasta jooksul makstud toetuste jagunemine tootmistüüpide lõikes. Lisas 23 on välja toodud aasta jooksul makstud toetuste jagunemine majandusliku suuruse gruppide lõikes. Lisas 24 on välja toodud aasta jooksul makstud toetuste saajate jagunemine maakondade lõikes. 250

251 MAK II telje toetustest on põhjalikumalt analüüsitud järgmisi toetusi: Keskkonnasõbraliku tootmise toetus; Mahepõllumajandusliku tootmise toetus; Ebasoodsamate alade toetus; Natura 2000 toetus põllumajandusmaale; Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus; Ohustatud tõugu looma kasvatamise toetus aastal maksti taotlejale kõiki toetusi kokku summas 3, 2 miljardit krooni. Suuremad tootjad (üle 40 ESU), kes moodustasid 4% taotlejate üldarvust, said aastal 63% kõikidest toetustest (tabel 25). Samas väiksemad tootjad (alla 2 ESU,62% taotlejate üldarvust) said 7% kõikidest toetustest aastal maksti ühtset pindalatoetust kokku 792 miljonit krooni, sellest 55% said põllumajandustootjad, kelle majanduslik suurus oli suurem kui 40 ESU. Tabel 25. Toetuste jagunemine majandusliku suuruse järgi, a (AgriNet 2009, PRIA , , ja andmetel) (2008. aastal makstud toetuste summad, tuhat krooni) Suurusklass Ettevõtete arv Kõik toetused kokku Ühtne pindalatoetus MAK II telje toetused Kumulatiivne Kumulatiivne Kumulatiivne Kumulatiivne (ESU) (%) (%) (EEK) (%) (%) (EEK) (%) (%) (EEK) (%) (%) * % 8% % 9% 12 0% 0% % 0%..< % 70% % 15% % 11% % 9% 2-< % 82% % 19% % 17% % 15% 4-< % 86% % 22% % 20% % 19% 6-< % 88% % 25% % 23% % 23% 8-< % 91% % 28% % 27% % 28% 12-< % 93% % 32% % 31% % 32% 16-< % 96% % 48% % 44% % 48% 40-< % 98% % 63% % 60% % 64% 100-< % 100% % 100% % 100% % 100% Kokku % % % % * tootmistüüp ja majanduslik suurus määramata (peamiselt mitte-pindala põhiste toetuste taotlejad) MAK II telje toetusi maksti kokku aastal taotlejale summas 622,4 miljonit krooni, kusjuures 52% MAK II telje toetustest said tootjad majandusliku suurusega üle 40 ESU (5% taotlejate üldarvust) Väiksemad tootjad (alla 2 ESU, 67% taotlejate üldarvust) said 8% toetuste kogusummast (tabel 24). Erinevatest tootmistüüpidest said aastal kõige rohkem MAK II telje toetusi taimekasvatustootjad (43%, tüüp A), järgnesid piimatootjad (23%, tüüp E) ja segatootjad (22%, tüüp H) (tabel 26). Tabel 26. MAK II telje toetuste jagunemine tootmistüübi ja majandusliku suuruse gruppide lõikes (AgriNet 2009, PRIA , ja andmetel) 251

252 Suurusklass Ettevõtete arv Kumulatiivne aastal makstud toetuse summad tootmistüüpide lõikses (tuhat krooni) (ESU) (%) (%) A D E F G H Kõik (%) * 357 3% 3% %..< % 70% % 2-< % 81% % 4-< % 85% % 6-< % 87% % 8-< % 89% % 12-< % 90% % 16-< % 95% % 40-< % 98% % 100-< % 100% % Kokku % % % 43% 1% 23% 11% 0% 22% 100% * tootmistüüp ja majanduslik suurus määramata Toetuste jaotumise ebaühtlust saab mõõta ka Lorenzi kõvera abil, mis kajastab graafiliselt sissetulekute jaotumist. Üldiseks hindamiskriteeriumiks Lorenzi kõvera puhul on see, et mida suurema paindega on joon, seda ebavõrdsemalt on tulud (meie puhul on toetused) jaotunud ja vastupidi. MAK II telje toetuste jaotumise andmeid analüüsides tuli välja, et 10% põllumajandusettevõtetest said aastal 77% toetuste kogusummast (joonis 155). Seega, ülejäänud 90% tootjatest said vaid 23% toetuste kogusummast. Joonistel 156 ja 157 on toodud toetuste jagunemised meetmete kaupa. Joonis 155. Lorenzi kõver MAK II telje toetuste jagunemise kohta, a (AgriNet 2009 PRIA andmetel) 252

253 Joonis 156. Lorenzi kõver KST, MAHE ja ESA toetuste jagunemise kohta, a (AgriNet 2009, PRIA andmetel) Joonis 157. Lorenzi kõver NATURA 2000, PLK, OTL ja MET (põllumajandusmaa metsastamise hooldusja täiendustoetus) toetuste jagunemise kohta, a (AgriNet 2009, PRIA andmetel) 253

254 Keskkonnasõbraliku tootmise toetus aastal maksti taotlejale keskkonnasõbraliku tootmise toetust 309 miljonit krooni. 74% keskkonnasõbraliku tootmise toetuse summast said taotlejad majandusliku suurusega üle 40 ESU (10% taotlejate üldarvust), samas väiksemad tootjad (alla 2 ESU, 51% taotlejate üldarvust) said vaid 4% toetuste kogusummast (tabel 27). Erinevatest tootmistüüpidest said aastal kõige rohkem keskkonnasõbraliku tootmise toetust taimekasvatustootjad (46%, tüüp A), järgnesid piimatootjad (27%, tüüp E) ja segatootjad (24%, tüüp H). Tabel 27. Keskkonnasõbraliku tootmise toetuse jagunemine tootmistüübi ja majandusliku suuruse järgi a (AgriNet 2009, PRIA , ja andmetel) Suurusklass Ettevõtete arv Kumulatiivne aastal makstud toetuse summad tootmistüüpide lõikses (tuhat krooni) (ESU) (%) (%) A D E F G H Kõik (%) * 1 0% 0% 0 0%..< % 51% % 2-< % 65% % 4-< % 71% % 6-< % 75% % 8-< % 80% % 12-< % 83% % 16-< % 90% % 40-< % 95% % 100-< % 100% % Kokku % % % 46% 0% 27% 3% 0% 24% 100% * tootmistüüp ja majanduslik suurus määramata Keskkonnasõbraliku tootmise toetuse jagunemist võib vaadelda ka Lorenzi kõvera abil (joonis 158) Joonis 158. Lorenzi kõver keskkonnasõbraliku tootmise toetuse jagunemise kohta a (AgriNet 2009, PRIA andmetel) Mahepõllumajandusliku tootmise toetus 254

255 2008. aastal maksti taotlejale keskkonnasõbraliku tootmise toetust 118,3 miljonit krooni. 21% mahepõllumajandusliku tootmise toetuse summast said taotlejad majandusliku suurusega üle 40 ESU (3% taotlejate üldarvust), samas väiksemad tootjad (alla 2 ESU, 38% taotlejate üldarvust) said vaid 8% toetuste kogusummast (tabel 28). Erinevatest tootmistüüpidest said aastal kõige rohkem mahepõllumajandusliku tootmise toetust taimekasvatustootjad (32%, tüüp A), järgnesid loomakasvatuse tootmistüüpi kuuluvad tootjad (24%, tüüp F) ja piimatootjad (21%, tüüp E). Tabel 28. Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse jagunemine tootmistüübi ja majandusliku suuruse järgi a (AgriNet 2009, PRIA , ja andmetel) Suurusklass Ettevõtete arv Kumulatiivne aastal makstud toetuse summad tootmistüüpide lõikses (tuhat krooni) (ESU) (%) (%) A D E F G H Kõik (%) * 1 0% 0% 4 0%..< % 38% % 2-< % 61% % 4-< % 71% % 6-<8 75 6% 78% % 8-< % 85% % 12-< % 89% % 16-< % 97% % 40-< % 99% % 100-< % 100% % Kokku % % % 32% 3% 21% 24% 20% 100% * tootmistüüp ja majanduslik suurus määramata Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse jagunemine Lorenzi kõveral (joonis 159) Joonis 159. Lorenzi kõver mahepõllumajandusliku tootmise toetuse jagunemise kohta a (AgriNet 2009, PRIA andmetel) Ebasoodsamate alade toetus aastal maksti le taotlejale ebasoodsamate alade toetust 130,6 miljonit krooni. 255

256 43% ebasoodsamate alade toetuse summast said taotlejad majandusliku suurusega üle 40 ESU (3% taotlejate üldarvust), samas väiksemad tootjad (alla 2 ESU, 68% taotlejate üldarvust) said vaid 16% toetuste kogusummast (tabel 29). Erinevatest tootmistüüpidest said aastal kõige rohkem ebasoodsamate alade toetust taimekasvatustootjad (43%, tüüp A), järgnesid piimatootjad (24%, tüüp E) ja segatootjad (17%, tüüp H). ESA toetuste jagunemine on ära toodud ka joonisel 160. Tabel 29. Ebasoodsamate alade toetuse jagunemine tootmistüübi ja majandusliku suuruse järgi a (AgriNet 2009, PRIA , ja andmetel) Suurusklass Ettevõtete arv Kumulatiivne aastal makstud toetuse summad tootmistüüpide lõikses (tuhat krooni) (ESU) (%) (%) A D E F G H Kõik (%)..< % 68% % 2-< % 81% % 4-< % 86% % 6-< % 88% % 8-< % 91% % 12-< % 93% % 16-< % 97% % 40-< % 99% % 100-< % 100% % Kokku % % % 43% 0% 24% 16% 0% 17% 100% * tootmistüüp ja majanduslik suurus määramata Joonis 160. Lorenzi kõver ebasoodsamate alade toetuse jagunemise kohta a (AgriNet 2009, PRIA andmetel) Natura 2000 toetus põllumajandusmaale aastal maksti taotlejale Natura 2000 toetust põllumajandusmaale 10,4 miljonit krooni. 256

257 23% Natura 2000 alade toetuse summast said taotlejad majandusliku suurusega üle 40 ESU (5% taotlejate üldarvust), samas väiksemad tootjad (alla 2 ESU, 64% taotlejate üldarvust) said 25% toetuste kogusummast (tabel 30). Erinevatest tootmistüüpidest said aastal kõige rohkem Natura 2000 alade toetust taimekasvatustootjad (31%, tüüp A), järgnesid loomakasvatuse tootmistüüpi kuuluvad tootjad (30%, tüüp F) ja segatootjad (26%, tüüp H). Tabel 30. Natura 2000 toetus põllumajandusmaale jagunemine tootmistüübi ja majandusliku suuruse järgi a (AgriNet 2009, PRIA , ja andmetel) Suurus- Ettevõtete arv aastal makstud toetuse summad tootmistüüpide lõikses (tuhat Kumulatiivne klass krooni) (ESU) (%) (%) A D E F G H Kõik (%)..< % 64% % 2-< % 75% % 4-<6 57 4% 79% % 6-<8 56 4% 83% % 8-< % 86% % 12-< % 88% % 16-< % 94% % 40-< % 98% % 100-< % 100% % Kokku % % % 31% 0% 12% 30% 26% 100% * tootmistüüp ja majanduslik suurus määramata Natura toetuse jagunemine on toodud joonisel 161. Joonis 161. Lorenzi kõver Natura 2000 toetus põllumajandusmaale jagunemise kohta a (AgriNet 2009, PRIA andmetel) Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus aastal maksti 694-le taotlejale poolloodusliku koosluse hooldamise toetust 44,5 miljonit krooni. 29% poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse summast said taotlejad majandusliku suurusega üle 40 ESU (5% taotlejate üldarvust), samas väiksemad tootjad (alla 2 ESU, 51% taotlejate üldarvust) said vaid 12% toetuste kogusummast (tabel 31). Erinevatest 257

258 tootmistüüpidest said aastal kõige rohkem poolloodusliku koosluse hooldamise toetust taimekasvatustootjad (63%, tüüp A) ja segatootjad (25%, tüüp H). Tabel 31. Poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse jagunemine tootmistüübi ja majandusliku suuruse järgi a (AgriNet 2009, PRIA , ja andmetel) Suurus- Ettevõtete arv aastal makstud toetuse summad tootmistüüpide lõikses (tuhat Kumulatiivne klass krooni) (ESU) (%) (%) A D E F G H Kõik (%) * 22 3% 3% 392 1%..< % 54% % 2-< % 69% % 4-<6 60 9% 78% % 6-<8 26 4% 82% % 8-< % 86% % 12-< % 89% % 16-< % 95% % 40-< % 98% % 100-< % 100% % Kokku % % % 63% 5% 3% 27% 100% * tootmistüüp ja majanduslik suurus määramata Poollooduslike koosluste hooldamise toetuse puhul saavad 55% toetustest 10% tootjatest (joonis 162). Joonis 162. Lorenzi kõver poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse jagunemise kohta a (AgriNet 2009, PRIA andmetel) Ohustatud tõugu looma kasvatamise toetus aastal maksti 591 taotlejale ohustatud tõugu looma kasvatamise toetust 6,9 miljonit krooni, graafiliselt on toetuste jaotumine joonisel % ohustatud tõugu looma kasvatamise toetuse summast said taotlejad majandusliku suurusega üle 40 ESU (4% taotlejate üldarvust), samas väiksemad tootjad (alla 2 ESU, 52% taotlejate üldarvust) said 29% toetuste kogusummast (tabel 32). Erinevatest tootmistüüpidest said

259 aastal kõige rohkem ohustatud tõugu looma toetust loomakasvatuse tootmistüüpi kuuluvad tootjad (37%, tüüp F) ja neile järgnesid piimatootjad (31% tüüp E) ning segatootjad (10%). Tabel 32. Ohustatud tõugu looma kasvatamise toetuse jagunemine tootmistüübi ja majandusliku suuruse järgi a (AgriNet 2009, PRIA , ja andmetel) Suurus- Ettevõtete arv aastal makstud toetuse summad tootmistüüpide lõikses (tuhat Kumulatiivne klass krooni) (ESU) (%) (%) A D E F G H Kõik (%) * 40 7% 7% 203 3%..< % 59% % 2-< % 73% % 4-<6 36 6% 79% % 6-<8 26 4% 83% % 8-< % 87% % 12-< % 90% % 16-< % 96% % 40-< % 99% % 100-< % 100% % Kokku % % % 18% 0% 31% 37% 11% 100% * tootmistüüp ja majanduslik suurus määramata Joonis 163. Lorenzi kõver ohustatud tõugu looma kasvatamise toetuse jagunemise kohta, a (AgriNet 2009, PRIA andmetel) 259

260 PÕLLUMAJANDUSTOOTJATE E-KÜSITLUS Põllumajandusuuringute Keskus on varasematel aastatel MAK PKT hindamise raames läbi viinud kaks keskkonnateadlikkuse postiküsitlust põllumajandustootjate seas. Esimene küsitlus viidi läbi aastal 2004 ja teine aastal 2007, vastavalt siis MAK perioodi alguses ja lõpus. Eelmised küsitlused olid keskendunud eelkõige tootjate üldise keskkonnateadlikkuse taseme teadasaamiseks. Seekordne, a läbi viidud küsitlus hõlmas aga kõiki teise telje meetmeid ning ei olnud suunatud ainult keskkonnateadlikkuse väljaselgitamisele. Kuna enamik küsimusi olid erinevad, ei ole kõik keskkonnateadlikkusega seotud küsimuste tulemused varasema perioodi tulemustega võrreldavad. Keskkonnaalaseid küsitlusi on Eestis läbi viidud ka erinevate organisatsioonide ja asutuste poolt, kuid tihti on need spetsiifilised ja suunatud kitsamale sihtgrupile (nt ainult keskkonna valdkonnaga seotud töötajatele). Keskkonnaalastest küsitlustest võib välja tuua Sihtasutus Säästva Eesti Instituudi Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse aastatel 1994 ja 2007 läbi viinud küsitluse Inimene ja keskkond, milles vaadeldi muutusi elanike keskkonnateadvuses. Küsitluse sisu hõlmas selliseid valdkondi nagu keskkonnaseisund, keskkond ja inimene, keskkond ja inimese tervis, keskkonnahoidlik tarbija jne. Samuti on Keskkonnaministeeriumi poolt tellitud Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring 2008, mille viis läbi OÜ Faktum & Ariko. Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada, milline on Eesti elanike üldine teadlikkus keskkonnaga seotud probleemidest, millistest kanalitest ja millist tüüpi keskkonnaalast informatsiooni Eesti elanikud kasutavad, millest puudust tunnevad, milline on hinnang enda ja teiste Eesti elanike keskkonnateadlikkusele jne. Veidi spetsiifilisematest uuringutest võiks välja tuua Eesti Ornitoloogiaühingu tellimusel AS ES Turu-uuringud läbiviidud a ja 2008/09. a kaks arvamus-küsitlust, et selgitada nii Eesti elanike kui ka metsaomanike suhtumist kotkastesse ja must-toonekurge. Ajavahemikus 1. oktoober 1. november a viidi läbi erinevaid põllumajandustoetusi taotlenud tootjate seas e-küsitlus MAK teise telje meetmete toetuste ja üldiste põllumajandus- ja keskkonnaalaste valdkondade kohta. Küsitluse tulemusi võetakse arvesse järgmiste MAK II telje meetmete ja alameetmete tulemuslikkuse püsihindamisel: 2.1 Ebasoodsamate piirkondade toetus (212), 2.2 Natura 2000 toetus põllumajandusmaale (213), Keskkonnasõbralik majandamine (põhitegevus ja põhija lisategevus), Mahepõllumajandusliku tootmise toetus, Ohustatud tõugu looma pidamise toetus, Kohalikku sorti taimede kasvatamise toetus, Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus, 2.4 Loomade heaolu: loomade karjatamise toetus (215), Kiviaia rajamise ja taastamise toetus ja 2.7 Natura 2000 toetus erametsamaale (224). Siinkohal on esitatud küsimustiku lühikokkuvõte, küsimustiku täieliku aruandega saab tutvuda PMK kodulehel ( 260

261 Metoodika Pindalatoetust taotlenud tootjast on PRIA-s e-posti aadressi märkinud tootjat. Kõigile neile tootjatele saadetigi elektrooniline küsimustik ning tagasi laekus vastuseid tootjalt (21,7%). Küsimustiku koostas Põllumajandusuuringute Keskuse põllumajandusuuringute osakond, nõu küsiti Põllumajandusministeeriumi spetsialistidelt ja erinevatelt spetsialistidelt väljaspool PMKd. Kokku küsiti 114 küsimust, millest 52 küsimust esitati kõigile (1 087 vastajat) ja 62 vastavalt sellele, millist toetust on tootja taotlenud või olid küsimuse esitamisel teised kitsendavad kriteeriumid. Erinevaid toetusi puudutavate küsimuste puhul on peaaegu igal küsimusel erinev vastajate arv, sõltuvalt sellest, milliseid toetusi küsitlusele vastanu on taotlenud. Mitme vastusevariandiga küsimuste puhul on arvestatud mitte vastuste vaid vastajate arvuga. Küsimused hõlmasid järgmisi valdkondi: Üldised küsimused talu või ettevõtte suuruse ja tegevusala ning toetuste taotlemise kohta; Küsimused agrotehnoloogia, mulla, loomade karjatamise, maastiku, keskkonnateadlikkuse, elurikkuse ja infoallikate kohta; Küsimused MAK teise telje meetmete ja alameetmete - poollooduslike koosluste hooldamise, kohalikku sorti taimede kasvatamise, ohustatud tõugu looma pidamise, ebasoodsamate piirkondade, keskkonnasõbraliku majandamise, mahepõllumajandusliku tootmise, loomade karjatamise, kiviaia rajamise ja taastamise ning Natura 2000 kohta. Tulemused Üldised küsimused Talu või ettevõtte suurusega alla 40 hektari on üle poole ehk 59% küsitlusele vastanud tootjatest, 18% tootjatest on talu/ettevõtte suurusega ha ning 17% tootjatel suurusega ha. Peamise tegevusalana tõid küsitlusele vastanud tootjad välja kõige enam taimekasvatuse (37%) seejärel segatootmise (26%) ning loomakasvatusega tegeleb vastanutest 15%. Ülejäänud 23% täpsustasid oma tegevusvaldkonda (nt teraviljakasvatus), või tegelevad rohu-või heinamaa hooldamisega, metsanduse valdkonnaga ning osad ei tegele otseselt tootmisega. Nimetati veel ainult enda pere tarbeks tootmist, turismi ja hobitalu ning maastiku hooldust üldisemalt. Üle poole vastanud tootjatest tegutseb talukohas või ettevõttes, mis on kuni 20 aastat vana. Suurem osa küsimustikule vastanud tootjatest on kõrgharidusega (43%), seejärel keskeriharidusega 37%, keskharidusega 15% ja põhiharidusega 6%. 261

262 Küsimustikule vastanutest on ~45% põllumajandusalane haridus ning kõige enam on vastava haridusega KSM tootjad. Maaelu arengukava toetusega liitumine on suurema osa küsitlusele vastanud tootjate puhul (85%) suurendanud huvi säästva keskkonnakasutuse vastu 41% vastas otseselt jah ning veidi rohkem (45%) vastas mingil määral. Otseselt ei vastas 23%. Põllumajandustootja majanduslik elujõulisus ja investeerimisvõime on 77% vastanud tootjate arvates suurenenud mingil määral tänu maaelu arengukava toetustele - otseselt jah vastas 43% ja mingil määral vastas 34%. Mullaproovide võtmine Talu või ettevõtte kohta koostatud väetistarbekaarti või mullaproovide analüüsitulemusi väetamise planeerimisel kasutab ligikaudu 21% vastanud tootjatest ja 44% kasutab tulemusi mingil määral. Kõige rohkem kasutavad väetistarbekaarti või mullaproovide tulemusi vastanud KSM tootjad. Suur osa küsitlusele vastanud tootjatest (47%) võtaks mullaproove, et selgitada oma talu/ettevõtte põldude või rohumaa mullaviljakuse taset ka sellisel juhul, kui see poleks kohustuslik. Bioloogiline mitmekesisus ehk elurikkus ja keskkonnateadlikkus Suurem osa küsitlusele vastanud tootjatest (43%) ei ole nõus oma põlde liigendama või väiksemaid põlde rajama, et säilitada ja suurendada bioloogilist mitmekesisust oma talu/ettevõtte maadel. Samas vastas päris suur hulk tootjaid (38%) ei oska öelda siinkohal tuleks ehk koolitustel rohkem rõhku panna ja selgitada, millist kasu saavad väiksematest ja liigendatud põldudest nii tootjad ise kui looduslik mitmekesisus. Suurem osa vastanud tootjatest (69%) rakendab hilisemat niitmist (peale 16. juunit). Antud küsimust on küsitud ka varasemal perioodil (2004. ja a) ning tulemused ei ole muutunud, kas siis vastas enamus tootjaid (üle 60%), et niidavad rohumaid peale 15. juunit. Kõikide küsitud liigirühmade (linnud, loomad, taimed, putukad) kohta vastasid tootjad kõige enam, et nad on nendest mõningal määral informeeritud. Kõige rohkem arvati end hästi informeeritud olevat loomadest ja taimedest, kõige vähem infot omatakse lindude ja putukate kohta. 60% küsitlusele vastanud tootjatest esineb põldude teeäärses servas vähemalt kahe meetri laiune püsitaimestikuga riba, kraav, kivivaed vm maastikuelement üle poolte põldude puhul ning 20% alla poolte põldude puhul. Neid, kellel kõne all olevad ribad üldse puuduvad, leidus 14% vastanutest. Antud maastikuelement esineb kõige rohkem mahetootjate põldudel. Keskkonnasõbralikult majandama motiveerib küsitlusele vastanud tootjaid kõige enam looduskeskkonna säilitamine tulevastele põlvedele, seda nimetati kõige rohkem ka erinevate toetustüüpide puhul. Järgmisena toodi välja enda huvi ning vähem nimetati toetusi. Toetustüübiti erinesid MAHE ja KSM toetust mittetaotlenud ning ÜPT tootjad, kes teisena nimetasid oluliseks 262

263 % enda huvi ja KSM tootjad, kes nimetasid teisena toetusi keskkonnasõbraliku majandamise motivaatoriks (Joonis 164) MAHE (N=151) KSM (N=290) ÜPT (N=235) MAHE ja KSM toetust mitte miski toetused mittetaotlenud enda huvi (N=411) looduskeskkonna säilitamine tulevastele põlvedele seadusandlus nõuanded konsulendilt muu KOKKU (N=1087) Joonis 164. Põllumajandustootjate motivatsioon keskkonnasõbralikuks majandamiseks aastal (N = vastajate arv, * - mitme vastusevariandiga küsimus, arvestatud on vastanute, mitte vastuste arvu) (PMK e-küsitlus 2010) Antud küsimust küsiti ka varasemates (2004. ja a) küsitlustes, kuid ette antud vastusevariandid olid tookord veidi erinevad a vastati kõige rohkem, et keskkonnasõbralikult majandama motiveerib rahaline toetus (pooled vastanutest) ja teisena märgiti enda huvi (38%). Erinesid MAHE tootjad, kes nimetasid kõige rohkem enda huvi ja KST tootjad, kes kõige rohkem nimetasid rahalist toetust aastal aga vastati täpselt vastupidi võrreldes aastaga enda huvi märkisid 45% ja rahalist toetust 38% vastanutest. Keskkonnakaitsele tähelepanu pööramine on 64% küsitlusele vastanud tootjate hulgas olulisel kohal ning 30% tootjatest peab seda mingil määral oluliseks. Toetustüübiti eristuvad MAHE tootjad, kellest rohkem kui ¾ arvab, et keskkonnakaitsele tähelepanu pööramine on oluline ning väikseim on selliste vastuste osatähtsus ÜPT tootjate seas (54%). Antud küsimust küsiti ka eelmisel perioodil (2004. ja a) ning aastal vastas 78% tootjatest, et keskkonnakaitselistele aspektidele tähelepanu pööramine on nende talus või ettevõttes olulisel kohal ja üle 20% vastas mingil määral (kokku vastas 326 tootjat) aastal vastas samuti suurem osa tootjaid (70%), et keskkonnakaitselistele aspektidele tähelepanu pööramine on talus või ettevõttes olulisel kohal (kokku vastas 360 tootjat). Täiendavate keskkonnaalaste piirangute puhul, kui selle eest makstakse toetust, on kõige rohkem küsitlusele vastanud tootjad nõus täitma loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks seatud piiranguid, kuid praktiliselt sama palju tootjaid vastas, et nõudeid on juba praegugi piisavalt. Järgmisena nimetati peaaegu võrdselt keemiliste taimekaitsevahendite kasutamise piiranguid, veekaitsealaseid nõudeid ja täiendavaid väetamispiiranguid. Toetustüübiti erinesid KSM tootjad, kes nimetasid kõige rohkem, et nõudeid on juba praegugi piisavalt, rohkem ei oleks vaja (Joonis 165). 263

264 % MAHE (N=151) KSM (N=290) ÜPT (N=235) MAHE ja KSM toetust täiendavad väetuspiirangud mittetaotlenud keemiliste taimekaitsevahendite kasutamise piirangud veekaitsealased nõuded (N=411) loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks seatud piirangud nõudeid on praegugi piisavalt, rohkem ei oleks vaja muu... ei oska öelda KOKKU (N=1087) Joonis 165. Täiendavate keskkonnaalaste piirangute täitmisega nõustumine* (N = vastajate arv, * - mitme vastusevariandiga küsimus, arvestatud on vastanute, mitte vastuste arvu)(pmk e-küsitlus 2010) Poollooduslikud kooslused 73% poollooduslike koosluste hooldamise toetust taotlenud tootjatest on valmis ka toetust saamata hooldama poollooduslikke kooslusi - nendest 28% on valmis hooldama ja 45% on mingil määral valmis kooslusi hooldama. Ei vastas 8%. Poollooduslike koosluste hooldamise toetust taotlenud tootjatest ligi pooled vastasid, et poollooduslike koosluste hooldamise toetus aitab kaasa maapiirkonna elujõulisusele ja jätkusuutlikkusele ning 39% vastas, et toetus aitab kaasa mingil määral. Pärandkultuuri objekte puudutavate küsimuste kokkuvõtteks võib öelda, et üle 60% tootjatest teadlikud talu/ettevõtte maadele jäävatest poollooduslikel kooslustel asuvatest pärandkultuuri objektidest, kolmandik on neid objekte otsinud teadlikult, kuid viiendik tootjatest ei ole teadlikud enda maadel asuvatest pärandkultuuri objektidest. Toetust taotlenute kõrgemat huvi näitab see, et toetust taotlenutest on pooled objekte teadlikult otsinud ning kolmandik juhuslikult leidnud, samas kui mittetaotlejate puhul on teadlikult otsinud vaid 24% vastajatest, juhuslikult oli leitud enam 33%, teadlik ei ole neljandik vastajatest ning 18% ei oska öelda, kas on teadlik või mitte. Küsitlusele vastanud ja oma valduses olevatest pärandkultuuri objektidest teadlikest tootjatest on 64% huvitatud säilitamisest ja 46% hooldamisest ning viiendik oli huvitatud ka eksponeerimisest. Poollooduslike koosluste hooldamise toetust taotlenud ja toetust mittetaotlenute puhul nimetasid mõlemad grupid kõige rohkem, et on huvitatud pärandkultuuri objektide säilitamisest ja järgmisena nimetati hooldamist. Pärandkultuuri objektide hooldamiseks ja säilitamiseks teostatavatest tegevustest on kõige rohkem niidetud ja ümbrust võsast puhastatud. Tootjatelt uuriti, milliseid objekte nad ise peavad pärandkultuuri objektideks. Kõige enam nimetati põlispuid (87%), järgnesid kiviaiad ja kivikalmed (83-84%) ning veidi vähem nimetati vanu taluhooneid ja rändrahne. 264

265 Kohalikku sorti taime kasvatamise ja ohustatud tõugu looma pidamise toetus Kohalikku sorti taime kasvatamise ehk Sangaste rukki toetust taotlenud tootjatest vastas küsitlusele 4 tootjat. Sangaste rukist kasvataks 1 tootja ka juhul, kui selle eest toetust ei maksta, kaks tootjat sellisel juhul Sangaste rukist ei kasvataks ning 1 tootja ei osanud öelda, kas ta kasvataks või ei. Kõige raskemini täidetavaks Sangaste rukki kasvatamise nõudeks nimetasid kaks tootjat sertifitseeritud seemne kasutamist ja kaks tootjat valisid vastusevariandi muu ning täpsustasid seda järgnevalt ei tea ja kõik nõuded on täidetavad. Ohustatud tõugu loomi peaksid 78% vastanud tootjatest ka juhul, kui seda tegevust MAKi raames ei toetataks ning ainult 3% tootjatest vastasel juhul loomi ei peaks. Natura 2000 toetus erametsamaale ja põllumajandusmaale Suur osa (83%) Natura 2000 erametsa ja põllumaa toetust taotlenud küsimustikule vastanud tootjatest leiab, et antud toetus mõjutab nende tegevuse jätkamist antud piirkonnas - 55% vastas otseselt jah ning 29% vastas mingil määral. Ainult Natura 2000 põllumaa toetust taotlenud tootjatest ligi poolte arvates mõjutab toetus tegevuse jätkamist praeguses asukohas - neist pooled vastasid jah ning pooled mingil määral. Ainult Natura 2000 erametsamaa toetust taotlenud tootjate arvates mõjutab toetus samas asukohas jätkamist 58% samas otseselt jah vastas, võrreldes mõlemat ja ainult Natura 2000 põllumaa toetust taotlenutega, ainult 15% ja mingil määral kõige rohkem - 42%. Suur osa (91% Natura 2000 nii erametsamaa kui ka põllumaa toetust taotlenutest kokku, 89% ainult Natura 2000 erametsamaa ja 85% ainult Natura 2000 põllumaa) toetust taotlenud ja küsimustikule vastanutest leiab, et antud toetus aitab vähemalt mingil määral maapiirkondade säilimisele ja keskkonna parandamisele kaasa. Ei vastas 12% erametsamaa, 7% põllumaa ja 5% mõlemat Natura 2000 toetust taotlenud tootjat. Üle poole mõlemat Natura 2000 toetust taotlenud küsimustikule vastanutest (67%) leiab, et toetus kindlasti või mingil määral kompenseerib Natura 2000 alale kehtestatud looduskaitselisi piiranguid. Ainult Natura 2000 põllumaa toetust taotlenutest leiab sama (59%) ja erametsamaa taotlejatest 54%. Siiski tuleb märkida, et neid tootjaid, kes vastasid, et toetus ei kompenseeri looduskaitselisi piiranguid, on rohkem kui neid tootjaid, kelle arvates toetus kindlasti kompenseerib kehtestatud looduskaitselisi piiranguid. Kõige rohkem leiavad vastanud Natura 2000 erametsamaa toetuse taotlejad, et toetus ei kompenseeri looduskaitselisi piiranguid 35%, mõlemat toetust taotlenutest arvab nii 26% ja ainult Natura 2000 põllumaa toetust taotlenutest 20%. Ebasoodsamate piirkondade toetus ja keskkonnasõbraliku majandamise toetus Ebasoodsamate piirkondade toetuse nõuded on jõukohased enamusele (68%) vastanud tootjatest. Üle poole vastanud tootjatest jätkaks põllumajandustegevust antud piirkonnas ka ebasoodsamate piirkondade toetuseta, ~14% tootjatest põllumajandustegevust ei jätkaks ning 35% ei osanud selle kohta midagi öelda. 265

266 Kõik keskkonnasõbraliku majandamise põhitegevuse toetuse nõuded on jõukohased 43% küsitlusele vastanud tootjatele. Kõige raskemini täidetavaks keskkonnasõbraliku majandamise põhitegevuse nõudeks peab 26% tootjatest 2-5m püsitaimestikuga riba jätmist, ligikaudu 20% tootjatest sertifitseeritud seemne kasutamist ja 17% nimetas raskeks nõuetele vastavuse nõuete täitmist. 31% keskkonnasõbraliku majandamise põhi- ja lisategevuse toetust taotlenutest leidis, et kõik nõuded on jõukohased. 34% vastanutest nimetas kõige raskemini täidetavaks keskkonnasõbraliku majandamise põhi- ja lisategevuse nõudeks 2-5m püsitaimestikuga riba jätmist. 21% tootjatest nimetas raskeks ka sertifitseeritud seemne kasutamist ning veidi vähem, ligi 20% nimetas raskeks glüfosaatide kasutamise piirangut. 16% peab raskeks taimekasvuregulaatorite kasutamise piirangut. 64% küsitlusele vastanud tootjate arvates kompenseerib keskkonnasõbraliku majandamise toetus nõuetest tulenevaid lisakulutusi mingil määral. 19% tootjate arvates keskkonnasõbraliku majandamise toetus lisakulutusi ei kompenseeri. Vaid 8% tootjatest leiab, et keskkonnasõbraliku majandamise toetus kompenseerib nõuetest tulenevad lisakulutused. Mahepõllumajandusliku tootmise toetus Kõik mahepõllumajandusliku toetuse nõuded on jõukohased 43% vastanud tootjatest, 35% tootjatest leiab, et raske on täita maheseemne kasutamise nõuet. Mahepõllumajandusliku tootmisega jätkaks 37% tootjatest ka juhul, kui selle eest toetust ei maksta ning 34% jätkaks tootmist mingil määral. Mahepõllumajandusliku tootmisega ei jätkaks 24% tootjatest ning 5% ei osanud oma jätkamise kohta midagi öelda. Loomade karjatamise toetus Üle poole küsitlusele vastanutest leidis, et kõik loomade karjatamise toetuse nõuded on jõukohased. Kõige raskemaks toetuse nõudeks nimetati nõuet, et loomadel peab olema võimalus varjuda (25%) ja karjatamispäeviku pidamist (15%). Veel nimetati raskeks nõuet, et karjamaa peab olema piiratud piirdeaiaga (7%) ning nõuetele vastavuse nõuete täitmist (6%). Loomi karjataksid nõuetekohaselt selle tegevuse eest toetust saamata 86% tootjatest, ning 12% karjataks loomi vastasel korral nõuetekohaselt mingil määral. Ükski tootja ei märkinud, et toetust saamata ta loomi nõuetekohaselt ei karjataks. Kiviaia rajamise ja taastamise toetus Kiviaia rajamise ja taastamise toetuse kõik nõuded on jõukohased 1/3 toetuse taotlejatele, kuid 1/3 vastajatest taastaks kiviaedu pigem nendele aladele, mis ei piirneks 80% ulatuses põllumajandusmaaga. See täidaks ajaloolist ja esteetilist eesmärki kiviaedade taastamise puhul, kuid poleks seotud põllumajandusega. 1/3 oli probleemiks kivide võtmise koht kiviaia taastamise tarbeks. 266

267 Oma talu/ettevõtte maadel olevaid kiviaedu rajaks ja taastaks 61% tootjatest mingil määral, kui toetust selle tegevuse eest ei makstaks ja 30% taastaks kiviaedu ka selle eest toetust saamata. 9% tootjatest kiviaedu toetust saamata ei rajaks ega taastaks. Infoallikad Põllumajandusliku info saamiseks külastatakse kõige enam PRIA kodulehte (933 vastust), tunduvalt vähem nimetati põllumajandusministeeriumi ja infoportaal PIKK kodulehte (vastavalt 167 ja 164 vastust). PMK kodulehelt otsib 63% tootjatest pakutavaid teenuseid, 24% tootjatest otsib kontakte spetsialistidega ning 16% otsib infot MAK hindamistulemuste kohta. 19% tootjatest on sattunud PMK kodulehele juhuslikult ning 11% ei oska öelda, millist infot PMK kodulehelt täpselt vaja on. e-pria portaali on kasutanud 72% küsitlusele vastanud tootjatest. Põllumajandusministeerium või tema haldusala peaks rohkem e-teenuseid pakkuma põllumajandusvaldkonda puudutava info edastamisel ja toetuste taotlemisel. Veidi vähem nimetati dokumentide taotlemist ja aruannete ning teatiste edastamist. Kokkuvõte Keskkonnasõbralikult majandama motiveerib küsitlusele vastanud tootjaid kõige enam looduskeskkonna säilitamine tulevastele põlvedele (49%). Erinesid KSM tootjad, kes nimetasid teisena toetusi keskkonnasõbraliku majandamise motivaatoriks. Täiendavate keskkonnaalaste piirangute puhul, kui selle eest makstakse toetust, on kõige rohkem küsitlusele vastanud tootjad nõus täitma loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks seatud piiranguid, kuid praktiliselt sama palju tootjaid vastas, et nõudeid on juba praegugi piisavalt. Toetustüübiti erinesid KSM tootjad, kes nimetasid kõige rohkem, et nõudeid on juba praegugi piisavalt. Suurem osa küsitlusele vastanud tootjatest (43%) ei ole nõus oma põlde liigendama või väiksemaid põlde rajama, et säilitada ja suurendada bioloogilist mitmekesisust oma talu/ettevõtte maadel. Kõige rohkem arvasid vastanud tootjad end hästi informeeritud olevat loomadest ja taimedest, kõige vähem infot omatakse lindude ja putukate kohta. Üle poole (67%) mõlemat Natura 2000 toetust taotlenutest leiab, et toetus kompenseerib Natura 2000 alale kehtestatud looduskaitselisi piiranguid. Ainult Natura 2000 põllumaa toetust taotlenutest leiab sama (59%) ja erametsamaa taotlejatest 54%. Seda, et toetus ei kompenseeri looduskaitselist piiranguid, leiavad 35% Natura 2000 erametsamaa toetuse taotlejad, mõlemat toetust taotlenutest arvab nii 26% ja ainult Natura 2000 põllumaa toetust taotlenutest 20%. Keskkonnasõbraliku majandamise põhitegevuse toetuse kõik nõuded on jõukohased 43% küsitlusele vastanud tootjatele. 267

268 Keskkonnasõbraliku majandamise põhi- ja lisategevuse toetuse kõik nõuded on jõukohased 31% vastanud taotlejatele. 72% küsitlusele vastanud tootjate arvates kompenseerib keskkonnasõbraliku majandamise toetus nõuetest tulenevaid lisakulutusi. 19% tootjate arvates keskkonnasõbraliku majandamise toetus lisakulutusi ei kompenseeri. Ebasoodsamate piirkondade toetuse kõik nõuded on jõukohased enamusele (68%) vastanutele. Ebasoodsamate piirkondade toetuseta jätkaks põllumajandustegevust antud piirkonnas üle poole vastanutest, 14% tootjatest vastasel korral põllumajandustegevust ei jätkaks. Loomade karjatamise toetuse kõik nõuded on jõukohased üle poole vastanutele. Loomi karjataksid nõuetekohaselt selle eest toetust saamata 97% vastanutest, ükski tootja ei märkinud, et toetust saamata ta loomi nõuetekohaselt ei karjataks. Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kõik nõuded on jõukohased 43% vastanud tootjatele. Mahepõllumajandusliku tootmisega jätkaks 71% vastanutest ka juhul, kui selle eest toetust ei maksta. Mahepõllumajandusliku tootmisega vastasel korral ei jätkaks 24%. Kiviaia rajamise ja taastamise toetuse kõik nõuded on jõukohased 36% vastanutele. Oma talu/ettevõtte maadel olevaid kiviaedu rajaks ja taastaks 91% vastanutest ka juhul, kui toetust selle tegevuse eest ei makstaks. 9% tootjatest kiviaedu toetust saamata ei rajaks ega taastaks. Ohustatud tõugu loomi peaksid 78% vastanud tootjatest ka juhul, kui seda tegevust MAK raames ei toetataks ning 3% tootjatest vastasel juhul loomi ei peaks. 73% poollooduslike koosluste hooldamise toetust taotlenud tootjatest on valmis ka toetust saamata hooldama poollooduslikke kooslusi. Toetust saamata ei ole nõus poollooduslikke kooslusi hooldama 8%. 268

269 2.5. KOMPLEKSUURING MAHE- JA TAVAVILJELUSEST Komplekskatsega alustati PMK-s aastal 2003 ning pikaajalise uuringu eesmärgiks on mitmete maaviljeluslike võtete (mullaharimine, külviaeg, orgaanilise väetise kasutamine, vahekultuurid jm) olulisuse selgitamine PKT keskkonnasõbraliku tootmise ja mahepõllumajandusliku toomise toetusmeetmete edasiarendamiseks tulevikus. Kompleksuuring viiakse läbi erinevates mahe- ja tavakülvikorrakatsetes. Agrotehnoloogiliste lahenduste mõju hinnatakse mulla toitainete ja orgaanilise aine sisaldusele, mullatoitainete bilansile, vihmausside ja mikroorganismide tegevusele, umbrohtumusele, kultuuride saagile ja saagikvaliteedile, taimehaigustele, -kahjuritele ja kasuritele ning kultuuride kattetulule. Uuringul arvestatakse ka teiste riikide sarnaste kogemustega pikaajaliste katsete läbiviimisel ÜLEVAADE MAHE- JA TAVAVILJELUSE PIKAAJALISTEST UURINGUTEST TEISTES RIIKIDES Mahe- ja tavaviljeluse võrdlemisel pikaajalistes uuringutes on paljudel riikidel märksa pikaajalisem kogemus kui Eestil. Selle põhjuseks on kindlasti asjaolu, et ka maheviljelus hakkas seal varem levima. Pikaajalisi uuringuid külvikordades peetakse tähtsaks, kuna suundumused mullaviljakuse muutuses, umbrohtumuses, mulla elusorganismide tegevuses, kultuuride saakides jms ilmnevad paljude näitajate osas pikema perioodi jooksul. Samas on selline aja jooksul komplekselt laekuv erinevate agroökosüsteemide majandamise ja jätkusuutlikkuse alane informatsioon kindlasti väärtuslik erinevate põllumajanduse toetusmeetmete väljatöötamise aluseks, et keskkonnale kasulikke muutusi põldude majandamisel teadlikumalt suunata. Šveitšis alustati FIBL poolt koordineeritavate külvikorrakatsetega (DOK) aastal ja need kestavad praeguseni (Mäder, 2006). Katsetes võrreldakse ühesuguse kultuuride järjestusega seitsmeväljalist külvikorda biodünaamilise-, mahe- ja tavaviljeluse tingimustes. Iga seitsme aasta järel on kultuuride valikut külvikorras mõnevõrra muudetud. Aastatel oli kultuuride järjestus näiteks järgmine: kartul ja vahekultuur - talinisu ja vahekultuur sojauba ja vahekultuur mais (siloks) talinisu ristik+kõrrelised 1. a ristik+kõrrelised 2. a. Biodünaamilises viljeluses väetatakse kultuure komposteeritud sõnnikuga, maheviljeluses sõnnikuga, tavaviljeluses komposteerimata sõnnikuga ning vedelsõnnikuga, algul koguses 1,2 loomühikut/ha aastas, hiljem 1,4 lü/ha aastas. Ühes tavaviljeluse külvikorras väetatakse ainult mineraalväetistega. Biodünaamilises külvikorras kasutatakse ka mulda viidavaid biodünaamilisi preparaate. Tavaviljeluses on kultuuride saagid olnud küll suuremad, kuid korraliku sõnniku ja kompostiga väetamise tulemusel on ka mahe- ja biodünaamilise viljeluse korral saadud suhteliselt korralikke saake. Talinisu terasaagid on olnud tavaviljeluses 4,5-5 t/ha (kuivmassina) ja mahe- ning biodünaamilise viljeluse korral ligikaudu 3,5-4 t/ha. Kartuli mugulasaak oli tavaviljeluses umbes t/ha, mahe- ja biodünaamilise kasvatuse korral t/ha. Ristiku-kõrreliste põldheina saagid on tavaviljeluses olnud vaid vähesel määral kõrgemad kui mahe- ja biodünaamilisel viljelusel. Tavaviljelusel antakse põhitoitainetest lämmastikku, fosforit ja kaaliumi mulda siiski märgatavalt rohkem. 269

270 Mitmed mulla tervise ja viljakuse näitajad on (sõnnikuga) biodünaamilisel ja maheviljelusel muutunud tunduvalt paremaks võrreldes tavaviljelusega. Nii kasvas biodünaamilisel viljelusel pidevalt mulla orgaanilise süsiniku (C org ) sisaldus. Mahe- ja sõnniku-mineraalväetistega tavaviljeluses jäi C org sisaldus mullas stabiilseks. Tavakülvikorras, kus kasutati üksnes mineraalväetisi ja sõnnikut ei antud, langes aga C org sisaldus katseperioodi jooksul 11%. Märgitakse, et just 1,4 lü koguses sõnnikut hektarile hoidis mulla C org sisalduse tasakaalus. Selgelt tõusis biodünaamilisel viljelusel ka mulla ph, vähem maheviljelusel. Mõlemas tavaviljeluse külvikorras mulla ph aga langes. Üheks põhjuseks võib siin olla ka happeliste mineraalväetiste pidev kasutamine tavaviljelusel. Biodünaamilisel ja maheviljelusel oli tunduvalt kõrgem veele vastupidavate mullaagregaatide osakaal kui tavaviljelusel. Need agregaadid on tähtsad, kuna nende abil kujuneb mullas taimekasvuks sobiv vee-õhurežiim ja nad muudavad mulla vastupidavamaks vee mullastruktuuri lõhkuva toime ning veeerosiooni suhtes. Märkimisväärselt kõrgem oli biodünaamilisel ja maheviljelusel ka mullabakterite, vihmausside ja seente tegevuse aktiivsus ning osakaal. Bakterid, vihmaussid ja seened lagundavad mullas orgaanilist ainet ja muudavad nii seal leiduvad toitained taimedele kättesaadavaks, samas takistades kasutamata toitainete mullast väljaleostumist ja haigustekitajate arengut. Mullaseentel on leitud võime teha mullas tugevasti seotud fosfor taimedele kättesaadavaks. Vihmausside tegevus mullastruktuuri kujundamisel on üldteada. Katsetulemuste põhjal näib siiski, et suuresti on eeltoodud näitajad paremad tänu sõnniku rohkele kasutamisele, kuna just ilma sõnnikuta tavaviljeluse ja ilma igasuguse väetamiseta külvikordades olid C org, veele vastupidavate mullaagregaatide, vihmausside ja mikroorganismide osakaalud mullas selgelt madalamad võrreldes sõnnikut saanud biodünaamilise, mahe- ja tavaviljeluse külvikordadega. Kahjuks pole biodünaamilises, mahe- ja ka sõnnikuta tavaviljeluses suudetud katseperioodil tasakaalus hoida mulla fosfori (P) bilanssi, nii et fosfori osa mullas ilmselt väheneb. Just katseperioodi viimases rotatsioonis on nimetatud viljelussüsteemides mulla P-varu kiiremini vähenenud ja aastal jõudis see kultuurtaimedele mittepiisava tasemeni. Sõnniku ja mineraalväetistega tavakülvikorras on mulla fosforibilanss püsinud stabiilne. Taani mahekülvikorra katsetega alustati aastal ja neid korraldab Taani Põllumajandusteaduste Instituut (DIAS). Katsekülvikorrad asuvad erineva ilmastiku- ja mullastikutingimustega katsekeskustes: Jyndevad Lõuna-Jüütimaal liivmullal, Foulum Kesk- Jüütimaal saviliivmullal ja Flakkebjerg Lääne-Zealandil liivsavimullal (Rasmussen, 2006). Katsetes uuritakse ristiku-kõrreliste erinevate osakaalude, vedelsõnniku ja vahekultuuride kasutamise ning mittekasutamise mõju kultuuride saagile, toitainete leostumisele ja umbrohtumusele. Katses on kolm erinevat neljaväljalist külvikorda.kahes külvikorras kasvatatakse ühel aastal ristiku-kõrreliste segu, ülejäänud on suviterakultuurid (1) või suvi- ja taliterakultuurid (2). Külvikorras 3 heintaimi põhikultuurina ei kasvatata ja viljeldakse, vaid terakultuure. Kultuuride järjestust ja valikut on periooditi mõnevõrra muudetud. Vahekultuuridena kasutatakse külvikordades mitmeaastase raiheina ja valge ristiku puhaskultuuri ning ristiku-raiheina segu. Maa hoitakse vahekultuuride, allakülvide või heintaimede abil kogu aeg taimestikuga kaetuna. Vahekultuurid külvatakse katsetes kas allakülvina kevadel või augustis peale kultuuri koristust ja küntakse järgmisel kevadel mulda. Kultuuridele antav vedelsõnnikukogus on esitatud ammooniumina (NH 4 ), kusjuures sõnnikut antakse kg NH 4 /ha vähemalt pooltele kultuuridele aastas. Umbrohutõrjeks kasutatakse 270

271 äestamist, vaheltharimist, koorimist, suvist kesa jm. Vajadusel tehakse mehhaanilist umbrohutõrjet võrdlemisi arvukalt. Taimetoiteelementide bilanssi külvikordade mullas pole kasutatav sõnnikukogus suutnud siiski positiivsena hoida ja taimedele omastatava fosfori, kaaliumi ning magneesiumi sisaldus muldades katseperioodil vähenes. Lisaks on Jyndevadi liivmullast toimunud märkimisväärne kaaliumi leostumine. Nitraatide leostumist vähendasid vahekultuuridest ületalve peetavad raiheina puhaskultuuri ja ristiku-raiheina segud, kuid valge ristiku puhaskultuur mitte. Suvise mustkesa kasutamine umbrohutõrjeks suurendas samuti nitraatide leostumist. Sõnniku kasutamine külvikorras suurendas aga mulla C org sisaldust, mullabakterite biomassi ja mulla poorsust. Tera- ja kaunviljade keskmised terasaagid olid Jyndevadi liivmullal märgatavalt madalamad kui teiste katsekeskuste savikamatel muldadel. Nii oli terakultuuride keskmine saak külvikorras 2 ( ) Jyndevadis 2,4, Foulumis 3,9 ja Flakkebjergis 3,6 t/ha kuivmassina. Vahekultuuride mõju terasaakide suurenemisele jäi külvikordades suhteliselt tagasihoidlikuks, väljaarvatud külvikorra 3 teises külvikorrarotatsioonis ( ), kus kasvatati peamiselt tera- ja kaunvilju ning heintaimede osakaal oli väiksem. Vahekultuuridel oli suhteliselt väike mõju ka umbrohtude allasurumisele. Vahekultuuride ja allakülvide tõttu ei saanud teha korralikku mehhaanilist umbrohutõrjet. Seevastu tõstis sõnnik terasaake märkimisväärselt. Saksamaal teostab pikaajalisi uuringuid mahekülvikordades Giesseni Ülikool, Limburgi lähedal (Schmidt, 2006). Katsetega alustati aastal ja nendega plaanitakse jätkata vähemalt aastani. Ühe uurimisfaktorina võrreldakse kolme 6-väljalist külvikorda. Neist üks on loomakasvatusele sööda tootmiseks suunatud (1), kus kasvatatakse kaks aastat kõrreliste-ristiku-lutserni segu, üks aasta herne ja odra segavilja, kaks aastat teravilju ja üks aasta kartulit. Sõnnikut antakse keskmiselt umbes 0,9 lehmatoodangu jagu hektarile aastas. Kaks on ilma loomadeta taimekasvatuslikule tootmisele suunatud külvikorratüübid, kus sõnnikut ei anta. Ühel neist kasvatatakse kõrreliste-ristiku-lutserni segu ühel aastal haljasväetiseks, ühel aastal hernest, kolmel aastal teravilju ja ühel aastal kartulit (2). Teises külvikorras kasvatatakse ühel aastal põlduba, ühel hernest, kolmel teravilju ja ühel kartulit (3). Põhikultuuride vahel kasvatatakse võimalusel liblikõieliste-kõrreliste segu vahekultuure kõigis külvikordades. Teise faktorina uuritakse erinevat põhimullaharimist erineva sügavusega kündmine (15 ja 30 cm) ja sügavkobestamine ning ilma künnita harimine. Uuringud on näidanud, et taimekasvatusele suunatud põldheinata külvikorras (3) vähenesid mulla N üld ja C org sisaldus, N-kättesaadavus taimedele ja samuti risk N-leostumiseks. Ilma künnita harimisel suurenes oluliselt põldohaka (Cirsium arvense) levik võrreldes kündmisega. Sügaval künnil saadi suuremaid saake. Põhikultuuride areng ei erinenud oluliselt külvikordade 1. rotatsioonis. Mulla mineraallämmastiku sisalduses sügisel ja kevadel pole esinenud erinevusi või on need väikesed. Ameerika Ühendriikides on pikaajalisi mahe- ja tavakülvikorra uuringuid teostatud aastast alates Rodale Instituudi poolt, Pennsylvanias (Hepperly, 2006). Uuringutes on kolm 5-aastast külvikorrasüsteemi: maheviljelusel sõnnikul (1) ja haljasväetistel (2) baseeruv süsteem ning tavaviljelusel mineraalväetistel baseeruv süsteem (3). Kultuurideks olid külvikorras (1) mais sojauba mais talinisu punase ristiku ja lutserni põldhein ning 271

272 suviteraviljade vahekultuuriks rukis. Külvikorras (2) olid viljavahelduses mais, sojauba, teraviljad (kaer, oder, talinisu) ja vahe- ning haljasväetiskultuurideks rukis, vikk või punane ristik, kusjuures kultuuride järjestust ja valikut muudeti siin periooditi. Tavakülvikorras (3) oli viljavahelduseks mais sojauba - mais - mais sojauba. Vahekultuure siin ei kasvatatud. Külvikorras (1) anti sõnnikut 2-korda 5-aasta jooksul enne maisi 5,6 t/ha kuivaines ehk koos põldheinaga N keskmiselt 40 kg/ha aastas. Külvikorras (2) väetati haljasväetistega N keskmiselt 49 kg/ha aastas ja külvikorras (3) anti mineraalväetisena N keskmiselt 88 kg/ha aastas. Pikaajalised uuringud ( ) näitasid, et maheviljeluse külvikordade mulla C org sisaldus oli statistiliselt usutavalt suurem kui tavaviljelusel ehk siis märgatavalt tõusnud. Nii tõusis C org sisaldus maheviljelusel 1,9%-lt 2,5%-ni, tavaviljelusel püsis aga stabiilne. Statistiliselt usutavalt oli maheviljelusel tõusnud ka mulla N üld sisaldus. Kui katsete algul (1981) oli mulla N üld -sisaldus kogu katseala mullas 0,31%, siis hiljem (2002) oli see tõusnud 0,35% (1) ja 0,33% (2). Tavaviljeluses mulla N üld -sisaldus (0,31%) ei muutunud. CO 2 emissioon oli maheviljelusel väiksem kui tavaviljelusel, kuna energia kasutus oli 50% väiksem (Drinkwater, ). Lämmastiku leostumine tavaviljelusel oli statistiliselt usutavalt suurem kui maheviljelusel. Maheviljelusel ületas 10% (1) ja 16% (2) lüsimeetri veeanalüüside N-kontsentratsioon joogivees lubatud kontsentratsiooni, tavaviljelusel 20%. Samas kaotas haljasväetistega maheviljelussüsteem haljasväetistega lisatud N-leostumisega nitraatidena 32%, sõnnikuga maheja mineraalväetistega tavaviljelussüsteem mõlemad 20%. Seda, et lämmastiku leostumine sõnniku mittekasutamisel võib olla maheviljeluses isegi suurem kui sõnniku kasutamisel on täheldatud ka Soome uuringutes (Turtola, 2003). Tavaviljeluses maisi ja sojaoa kasvatamisel oli leostumine suurim. Maisile anti ka kõige rohkem väetisi. Tavaviljelusel leiti maisi ja sojaoa kasvatamisel lüsimeetrite veest ka kasutatud herbitsiidide toimeainet, ületades osades analüüsides (näiteks atraziini osas) lubatud taseme. Arbuskulaarse mükoriisa osakaal oli maheviljelusel selgelt suurem kui tavaviljelusel. Selle üheks põhjuseks peeti maa pidevat taimikuga kaetust maheviljelusel. Arbuskulaarne mükoriisa asetseb otse taimejuurtel ja tungib nendesse ning on teiselt poolt kontaktis mullalahuses olevate taimetoitainetega, olles seega täiendavaks toitumise vahendajaks taimedele. Aktiivsemale mulla mikroorganismide osakaalule maheviljelusel osutas märgatavalt suurem mulla hingamine maheviljelusel kui tavaviljelusel. Maisi terasaagid oli 1. rotatsiooniperioodil küll tavaviljeluses märgatavalt suuremad kui maheviljeluses, aga teises rotatsioonis olid märgatavalt tõusnud ega erinenud enam praktiliselt tavaviljelusega saakidest. Huvitav oli, et maisi terasaak jäi kuivadel aastatel tavaviljeluses märgatavalt väiksemaks kui maheviljeluses. See osutas paranenud mullastruktuurile maheviljeluses, mille tõttu mahekülvikorra veesisaldus oli arvatavalt suurem. Kogu katseperioodil ei erinenud üksteisest usutavalt sojaoa saagid ühegi viljelussüsteemi vahel. Šveitšis tehtud 3-aastane uuring madalate sisenditega maheviljeluse ja integreeritud tavaviljeluse taludes näitas, et vihmausside osakaal ja liigirikkus oli selgelt suurem maheviljelusega taludes (Pfiffner, 2007). Hollandis meresettelistel põldudel moodustas uuringu alusel mahepõllumaal vihmausside poolt läbitöötatud muld künnikihis 28% ja tavapõldudel ainult 5%, püsikarjamaadel 0-10 cm ülemises mullakihis 54% ja cm kihis 49% ja vastavalt paranes ka mullastruktuur (Pulleman, 2003). 272

273 Mitmesugused tehtud uuringud näitavad, et kui intensiivselt haritud põldudel, kuhu pikema aja jooksul oli lisatud mulda vähe orgaanilist ainet (sõnnik, põhk), muudeti harimine ekstensiivseks ning hakati lisama suures koguses orgaanilist ainet, tõusis algusaastatel orgaanilise aine sisaldus mullas suhteliselt kiiresti, seejärel tõus aeglustus ja umbes 10-aastal orgaanilise aine sisaldus mullas stabiliseerus. Vastupidisel korral, kui ekstensiivselt harimiselt ja rohke orgaanilise materjali lisamiselt mulda, mindi üle intensiivsele harimisele ja vähesele orgaanilise materjali lisamisele, vähenes orgaanilise aine sisaldus algul kiiresti, kuid hiljem stabiliseerus ega muutunud enam eriti (Magdoff, 2004). Seega toimus mullas dünaamiline muutus, mille eesmärgiks mõlemal juhul oli saavutada tasakaal orgaanilise aine sisalduse teatud tasemel. Kokkuvõte Märgitakse, et maheviljelusel sõnniku kasutamisel oli mulla C org -sisaldus ja veekindlate mullaagregaatide hulk üldiselt tõusnud võrreldes tavaviljelusega. USA-s tehtud uuringus tõusis sõnnikuga ja haljasväetistega maheviljelusel ka mulla N üld - sisaldus, võrreldes ainult mineraalväetiste kasutusega tavaviljelusega. Uuringutulemustest võib järeldada, et C org- sisaldus mullas tõusis just tänu sõnniku ja haljasväetiste piisavale kasutamisele. Mulla mikroorganismide tegevus maheviljelusel oli aktiivsem ja biomass suurem kui tavaviljelusel. Maheviljelusel vähenes N-leostumise risk ja hulk võrreldes tavaviljelusega. USA-s tehtud uuringus leostus maheviljeluses haljasväetistega mulda viidud lämmastikust koguseliselt rohkem lämmastikku kui sõnnikuga maheviljeluse ja mineraalväetistega tavaviljeluse puhul. Maheviljelusel mulla P-sisaldus vähenes ja seda hoolimata sõnniku kasutamisest. Taanis vähenes ka K-sisaldus mullas. Šveitši pikaajalistes uuringutes vähenes fosfori hulk pikema aja jooksul mullas taimedele mittepiisava tasemeni mahe-, biodünaamilisel-, ja sõnnikuta tavaviljelusel. P-tase mullas püsis stabiilne vaid sõnnikuga tavaviljelusel. Vahekultuuride kasvatus ei pruugi Taanis tehtud uuringute alusel tõsta oluliselt terakultuuride saake, kuna nende haljasmassi väärtus väetisena on väike. Nende kasvatamisel võivad tekkida vegetatiivselt levivate umbrohtude tõrjumise probleemid. Vahekultuurid üldjuhul vähendasid toiteelementide leostumist. Kuid Taanis valge ristiku kasvatamisel vahekultuurina N-leostumine suurenes. Tavaviljeluse kultuuride saagid olid enamikel juhtudel oluliselt suuremad kui maheviljelusel, kuid mitte alati. USA-s tehtud uuringus ei erinenud maisi ja sojaoa saagid sõnniku või haljasväetiste pikemal kasutamisel enam üksteisest oluliselt. Põuastel aastatel oli mahemaisi saagikus oluliselt kõrgem kui tavaviljelusel, mis viitas maheviljeluses majandatud mulla paremale veehoiuvõimele. 273

274 Mulla orgaanilise aine sisaldus mullas võib teatud kindla majandamise (väetamine, harimine, taimejäänuste tagastamine mulda jm) tingimuste olulisel muutmisel algul küll suureneda või väheneda, kuid lõpuks stabiliseerub teatud tasemel PÕLLUMAJANDUSUURINGUTE KESKUSE KOMPLEKSUURING Uuringus on kokku võetud aasta tulemused ja eelnevate aastate keskmised tulemused. Tulemusi analüüsitakse ja iga teema alaosa lõpus esitatakse lühikokkuvõte olulisematest uurimistulemustest ning järeldustest. Eesmärgid Uuringu eesmärkideks on selgitada eeskätt maheviljeluse külvikordades mullaviljakuse, mullatervise ja kultuuride saaginäitajate muutusi pikema aja jooksul, kasutades erinevaid agrotehnoloogilisi lahendusi. Nende mõju hinnatakse järgmiste indikaatorite abil: mulla toitainete ja orgaanilise aine sisaldus, mullatoitainete bilanss, vihmausside ja mikro-organismide tegevus, umbrohtumus, kultuuride saak ja saagikvaliteet, taimehaigused, -kahjurid ja kasurid ning kultuuride kattetulu. Uuritavaid külvikorratüüpe ja agrotehnoloogiad kasutatakse sageli Eesti mahepõllumajandusettevõtetes. Uuritavate külvikordade viljavaheldus vastab mahepõllumajanduse toetuse ja KSMtoetuse baas- ning põhinõuete saamise tingimustele. Uuringu tulemusi saab kasutada põllumajanduse keskkonnatoetuste hindamise ja seire taustinformatsioonina ning seireindikaatorite valiku täpsustamiseks. Samuti saab täpsustada põllumajandustoetuste abil toetavate tegevuste valikut ja põhjendatust ning koolitada põllumajandustootjaid. Kaudselt on võimalik hinnata MAHE- ja KSM-toetusmeetme toimimist mitmete erinevate agrotehnoloogiliste majandamisviiside korral külvikordades. Erinevates külvikordades hinnatavaid mullatoiteelementide üldbilansside ja taimedele omastatavate toitelementide ning orgaanilise aine (huumuse) sisalduse muutuste tulemustel tehtud järeldusi saab kasutada hindamise baasindikaatori toiteelementide üldbilanss mõjuindikaatori allikana. Uuringu erinevate agrotehnoloogiliste lahenduste alusel arvutatud teraviljade kattetuluarvestusi saab kasutada valdkonna sotsiaalmajanduse ettevõtjatulu täiendava hindamise allikana. Metoodika Uuringuala paikneb raske liivsavilõimisega rähkmullal. Rähkmuld on üks enam levinud mullatüüpe Põhja-Eesti ja Saaremaa põllumajandusettevõtetes. Huumuse ja fosfori ning kaaliumi sisaldus on keskmine ja mikroelementide sisaldus madal. ph on neutraalne. Selline mullaviljakuse tase peaks olema suhteliselt tavaline suure hulga maheviljelejate põllumaadel Eestis. Kompleksuuringut on praeguseks teostatud Kuusiku Katsekeskuses kahes erinevas külvikorras: 274

275 (1) punase ristiku rohke põldhein 1. aasta punase ristiku rohke põldhein 2. aasta nisu rüps ( )/hernes ( )/hernes ja kaer (segavili) alates 2009 oder allakülviga. Ainult maheviljelus; (2) suvinisu kaer oder allakülviga valge mesikas haljasväetiseks. Tava- ja maheviljelus aastal alustati liblikõieliste vahekultuuride uuringu sisseviimist Kuusikul teraviljade mahekülvikorras. Vahekultuuride uuringuga tahetakse selgitada nende efektiivsust Eesti klimaatilistes oludes maheteraviljakasvatuses. Taanis korraldatud uuringu põhjal vähendavad vahekultuurid toiteelementide leostumist. Mõju terasaakide tõusule ja vegetatiivselt levivatele umbrohtudele võib aga jääda tagasihoidlikuks. Külvikorras (1) on järgmised uurimisfaktorid 1. põhimullaharimine pindmine mullaharimine kaks korda 8-10 cm ainult kündmine tüükoorimine 8-10 cm kaks korda ja kündmine 2. tahesõnnikuga väetamine 3. külviaeg väetatakse sõnnikuga kaks korda rotatsioonis 30 või 45 t/ha ei väetata külv esimesel mullaharimisvõimalusel kevadel külv 2-3 nädalat hiljem Külvikorras (2) on järgmised põhiuurimisfaktorid tavaviljelus maheviljelus Lisaks võrreldakse siin valikuliselt erinevaid künniaegu jm. Kõik variandid on neljas korduses. Katselapi suurus on 75 m 2. Terakultuuride külvil kasutatakse Eestis soovitatavaid külvisenorme (näiteks teraviljad idanevat tera ha). Külvinorm erinevate külviaegade puhul on võrdne. Terakultuuride äestamist umbrohutõrjeks tehakse 1-2 korda kultuuride tärkamisel (teraviljad) ja 3-4 pärislehe või võrsumisfaasis. Segavilja äestati aastal herne 5 cm kõrgusel. Sõnnikut antakse 30 t/ha enne põldheina sissekündi kevadel ja 30 t/ha segavilja põllu sissekünnile sügisel. Rüpsi kasvatamisel anti sõnnikut 45 t/ha eelneva aasta sügisel. Sõnniku koguste kalkuleerimisel põllukülvikorrale on püütud arvestada piimakarjaettevõttes reaalset toodetavat sõnnikuhulka Eesti tingimustes, arvestusega, et ka pikaajalised rohumaad vajavad sõnnikut. Seetõttu ei planeeritud põllukülvikorrale suuri sõnnikukoguseid. Mineraalväetisi anti tavaviljeluses (külvikord 2) toiteelementidele N-P-K vastavalt suvinisule kg/ha, kaerale kg/ha ja odrale kg/ha. Valget mesikat haljasväetiseks 275

276 tavaviljeluses ei väetatud. Mahekülvikorras (külvikord 2) kasutati väetamiseks vaid haljasväetisena mesikat. Mesikas kasutati tervikuna haljasväetiseks.. Enne mesika õitsemist hekseldati mesika maapealne mass kaks korda ja jäeti põllule. Sõnnikut ei antud. Tavaviljeluses puhiti külviseeme keemiliselt ja tehti üks keemiline umbrohutõrje ja üks keemiline haiguste ja vajadusel ka kahjurite tõrje aastas. Umbrohu äestamist tavaviljeluses ei tehtud. Kõigi põhimullaharimiste kordade vahe oli umbes kaks nädalat. Väljaarvatud 2. aasta põldheina sissekünd ja osa variantidest külvikorras (2), teostati kõik ülejäänud künnid ja pindmised mullaharimised sügisel. Mullaharimist kevadel alustati kohe esimesel mullaharimisvõimalusel. Peale libistamiste ja kultiveerimiste teostamist (ca kolm tööoperatsiooni) külvati kohe esimese külviaja variandid. Hilisem külv teostati 2-2,5 nädalat hiljem. Umbrohuproovid võeti alates juuni lõpust või juuli algusest kontrollraami (50*50 cm) abil igalt lapilt 1-2 proovivõtuna. Umbrohu liigid sorteeriti eraldi, isendid loendati ja kaaluti maapealne toormass. Iga liigi keskmiste proovide alusel määrati peale laboris kuivatamist nende kuivamass. Kuivmassina näidatakse umbrohtude maapealse massi kaal. Umbrohte iseloomustatakse kahe erineva agrobioloogilise rühma vegetatiivselt hästi levivad umbrohud (VHU) ja lühiealised umbrohud (LEU) alusel. Terasaagid ja põldheina haljasmassisaagid koristati katsekombainiga. Saagi- ja mullanalüüsid tehti PMK laboris Sakus. Uuringu tulemusi töödeldi statistiliselt dispersioon- ja korrelatsioonanalüüsi abil. Kattetulu on arvestatud uuringus kasutatud erinevate agrotehnoloogiate tulemusel (12 katsevarianti) saadud terasaakide koguste korrutamisel Eestis konkreetse aasta sügise nisu, kaera ja odra kokkuostuhindadega, millest on maha arvatud tehtud masintöö- ja kuivatuskulud ning tavaviljeluses lisaks mineraalväetiste ja keemilise taimekaitse kulud. Kulusid arvestati Eesti Maaviljeluse Instituudi ja Jäneda Maamajanduse Infokeskuse masinkulude maksumuste ning mõne ettevõtte teenushindade järgi. Toetustena võeti arvesse pindalatoetused ja põllumajanduse keskkonnatoetused mahe- ja tavatootmisele. Kattetulu arvestused on üksnes orienteeruvad ega ole standardsed. Lähtutud on ettevõttest, millel on külvipinda ha ja mis kasutab Euroopa päritolu masinaid. Tehtavad kulutused (peamiselt masintööd) suurenesid aastate lõikes sisendihindade tõusu tõttu. Samas kõrgema nisu kokkuostuhinnaga aastatele (2007. ja 2008.) järgnes kokkuostuhinna järsk langus aastal Taimetoitainete üldbilanss uuritavate külvikordade muldades mahe- ja tavaviljelusel Liblikõieliste rohke mahekülvikord (1) Uuritavas mahekülvikoras 1 on järgmine viljavaheldus: ristikurohke põldhein 1. aasta - ristikurohke põldhein 2. aasta suvinisu hernes ja kaer (segavili) oder allakülviga. Kas mullaviljakus uuritava külvikorra põldudel halveneb või paraneb, saab hinnata mullas oleva, sealt välja viidud ning sisse toodud taimetoitainete üldbilansi arvutamisega ja taimedele omastatavate (vees lahustuvate) toitainete ning orgaanilise aine määramisega mullast. Arvesse on 276

277 NPK-üldbilanss kg/ha võetud kultuuride saagiga (terad, haljasmass, põhk) ja leostumisega eemaldatavad ning sõnnikuga, liblikõieliste õhulämmastikuga, sademetega ja külviseemnega mulda juurde toodavad toiteelementide kogused. Üldbilansis käsitletakse külvikorra kultuuride esimese rotatsiooni ( a.) andmeid, kuna teine rotatsioon pole veel läbitud. Maheviljeluses allapanuga tahesõnniku andmisel kaks korda ühele põllule viie aasta jooksul söödatootmisele orienteeritud liblikõieliste heintaimede rohkes külvikorras normiga 30 või t/ha (füüsiline kogus) ehk keskmiselt 12 või 15 t/ha/aastas, peaks toitainetebilansi arvutuste järgi olema enam-vähem piisav N (lämmastik)- ja K (kaalium)- üldbilansi positiivsena hoidmiseks mullas pikema aja jooksul (joonis 166). P (fosfor) bilanss jäi kergelt negatiivseks, s.t. osa fosforist tarbiti mullavarude arvelt ilma sealt võetud P-kogust sõnnikuga tagasi viimata. Eeltoodud olukord esines, kui põldhein eemaldati loomasöödaks kaks niidet esimesel aastal ja üks niide teisel aastal ning ülejäänud teisel aastal juurdekasvanud maapealne mass koos juurtega kasutati haljasväetiseks. Teraviljapõhk tuleks maheviljeluses kindlasti kas otse või allapanuna sõnnikus tagastada põllule, see võimaldaks NPK-bilanssi märgatavalt parandada. Teraviljade põhus sisaldus olenevalt teraviljaliigist kaaliumi kuni kaks korda rohkem kui eemaldati teradega. Seetõttu oli põhu tagastamine eriti kaaliumi bilansi parandamisel oluline. Samas oli lämmastiku ja fosforit põhus mitu korda vähem kui saagina eemaldatud terades põhk sisse põhk ära ilma sõnnik ilma sõnnik ilma sõnnik N P K Joonis 166. Esimese rotatsiooni ( a) NPK üldbilanss 5-väljalise põldheinarohke külvikorra 3. välja mullas (Kuusiku katsepõld, PMK 2009) Kui sõnnikut põldudele üldse ei antud, oli PK-üldbilanss tervikuna tugevasti negatiivne, s.t nimetatud elemente viidi saagiga põllult ära ka mullavarude arvelt. Selline pikemaajaline majandamisviis võib maheviljeluses põhjustada teatava mullaviljakuse languse. Samas tuleks mullaviljakusele lõpphinnangu andmiseks hinnata lisaks ka mulla orgaanilise aine ja huumuse sisalduse dünaamikat. Mulla orgaaniline aine ja huumus seovad nimelt suure osa taimetoiteelemente, kust need aeglaselt vabanevad. Samuti parandab suurem orgaanilise aine sisaldus mulla struktuuri, luues paremad tingimused kultuuride arenguks. 277

278 Olukord, kus eeltoodud külvikorratüübi puhul maheviljelusessõnnikut põllule ei tagastata või tagastatakse väga vähe, võib esineda neis põllumajandusettevõtetes, kus pole loomakasvatust aga oma külvikorras toodetav sööt viiakse teisele põllumajandusettevõttele sõnnikut vastu saamata, või pole loomi piisava koguse sõnniku tootmiseks. Tihti, näiteks lihaveiste pidamisel, viibivad loomad enamuse aastast karjamaal ja põldudele viidavat sõnnikut pole võimalik palju koguda. Tavaline on olukord, kus osa külvikorras olevaid põlde asub laudast liiga kaugel ja neile põldudele ei viida sõnnikut liiga suurte kulude tõttu. Ka N-üldbilanss jäi sõnniku mitteandmisel natuke negatiivseks, mis tähendab seda, et liblikõieliste mügarbakterite poolt seotud õhulämmastikust ei piisanud saagiga äraviidud lämmastiku kompenseerimiseks mullas. Tuleb siiski mainida, et liblikõieliste poolt seotud õhulämmastiku kogust ei saa täpselt määratleda, kuna pole head metoodikat, mis võimaldaks taimede juurte ja maapealsete osade poolt seotud mullast pärinevast lämmastikust eristada mügarbakterite poolt seotud õhulämmastiku. Koefitsiendid, mida arvestustes kasutati, on üksnes orienteeruvad ja ligikaudsed (Kärblane, 1991). H. Kärblase (1991) andmetel võivad liblikõielised heintaimed siduda kg/ha N aastas, kuid rohusöödana viiakse suur kogus sellest põllult ära ja sõnnikuna suudetakse tagastada vaid osaliselt. Nii eemaldati uuringus ühel heintaimede kasvuks soodsal vegetatsiooniperioodil põllult kahe niite saagiga sõnniku mittekasutamisel keskmiselt kokku (õhu- ja mullalämmastikuna) 168 kg ja sõnnikuga väetamisel 192 kg/ha N aastas (tabel 31). Seda eemaldatavat N-kogust on keeruline tasakaalustada juurte ja veel enne vegetatsiooniperioodi lõppu suhteliselt väikese koguse juurdekasvava maapealse massi poolt seotud õhulämmastikuga kui sõnnikut ei anta. Liblikõieliste heintaimede juurte kogus on tavaliselt (80)% maapealsest massist ja lämmastiku on seal vähem kui maapealses massis, osa sellest on ka mullast pärinev lämmastik. Heintaimed pole mitte ainult suured N-sidujad vaid ka P- ja eriti K-sidujad. Nii eemaldati kahe niite saagiga mitu korda rohkem fosforit ja kaaliumi kui näiteks teraviljade terasaagi ja põhuga (tabel 31). Tabel 33. NPK eemaldamine ristikurohke põldheina ja teravilja saakidega 3. väljal (külvikord 1) aastas keskmiselt sõnnikuga väetamisel ja mitteväetamisel ( a uuring, Kuusiku katsepõld, PMK 2009) Taimne N eemald kg/ha a P eemald kg/ha a K eemald kg/ha a materjal ilma sõnnikuga ilma sõnnikuga ilma sõnnikuga Ristikurohke põldhein niidet Nisu terad Oder terad Nisu põhk Odra põhk Sellist olukorda, kus mulla toitainete üldbilanss on pikemat aega negatiivne, peaks vältima, sest mullaviljakus võib väheneda. 278

279 Kui põldheina kasvatada sellises külvikorras maheviljelusel vaid haljasväetiseks ja loomade talveperioodi rohusöödavajadus tagada pikaajaliste rohumaade arvel, saaks lämmastiku bilansi esitatud külvikorra mullas ka sõnniku mittekasutamisel selgelt positiivsena hoida, P- ja K-bilansi tasakaalustamiseks tuleks anda ühekordsest t/ha sõnnikut viie aasta jooksul ehk keskmiselt 6-7 t/ha aastas. Orienteeruv arvestus näitab, et aastal toodeti Eesti mahepõllumajandusettevõtetes (nii taime ja loomakasvatuse segaettevõttes ning ainult taimekasvatuse ettevõttes) haritava maa hektari kohta keskmiselt umbes 3 tonni sõnnikut aastas. See näitab kõrget toiteelementide tagastamise defitsiiti mullaviljakuse pikemaajaliseks säilitamiseks Eesti mahepõllu-majanduses. Nagu uuring näitas, peaks mulda viima söödakülvikorras vähemalt t/ha sõnnikut aastas keskmise hektari kohta. Peale põllukülvikorras olevate põldude tuleks sõnnikut anda ka pikaajalistele rohumaadele, kus teravilju ei kasvatata. Toodetavat sõnniku kogust, mis võimaldaks tasakaalustada kõigi põldude mulla NPK-üldbilansi, pole reaalne kõigis Eesti loomakasvatusettevõtetes piisavalt tõsta.. Nii oleks võimalik madalama viljakusega muldade ja keskmise loomkoormuse korral Eesti mahepiima-karjakasvatusega ettevõttes orienteeruvalt pidada 100 ha haritava kultuurmaa kohta (poollooduslikud rohumaad välja arvatud) 50 loomühikut, mis toodaks aastas laudaperioodil umbes 650 t sõnnikut. Oma söödavajaduse rahuldamiseks peaks 100 ha kultuurmaast 35 ha kasvatama söödateravilju, 25 ha oleks karjamaad ja 40 ha söödarohumaad. Arvestades, et karjamaad väetavad loomad ise väljaheidetega, võiks 75 ha teravilja ja rohusöödamaa jaoks koguneda sõnnikut keskmiselt 8,5 t/ha. Viljakamate muldade puhul ja loomakasvatuse intensiivsuse tõstmisel võiks pidada mahepiimakarjaga ettevõttes Eestis 100 ha kultuurmaa kohta orienteeruvalt 66 lü, mis toodaks laudaperioodil 858 t sõnnikut. Arvestades, et kultuurmaa maakasutusstruktuur oleks kõrgema mullaviljakuse arvelt saadavate suuremate saakide tõttu sama kui eelmises näites, s.t 35 ha teravilja, 25 ha karjamaad ja 40 ha rohusöödamaad, saaks 75 ha väetamiseks kasutada keskmiselt 11,4 t/ha sõnnikut aastas. Väiksema loomade arvu ja piisava koguse haritava maa olemasolul väheneb ka niidete arv rohumaadelt, nii et ädalat on võimalik haljasväetiseks kasvatada ja vähendada nii mullast saagiga eemaldatavat toiteelementide kogust. Kuid toiteelementide defitsiidi probleemi see ilmselt ei lahenda. Samas tuleb märkida, et näiteks piimakarja osakaal on veiste karja struktuuris Eestis maheviljelusel väike aastal oli piimaveiseid koos noorkarjaga ja lihaveiseid koos noorkarjaga (Põllumajandusamet). Lihaveised toodavad vähem sõnnikut kui piimaveised. Teraviljarohke mahe- ja tavaviljeluse külvikord (2) Külvikorras oli alljärgnev viljavaheldus: suvinisu kaer suvioder allakülviga valge mesikas haljasväetiseks. NPK-üldbilansis esitatakse kultuuride 1. ringluse tulemused aastatel Eeltoodud külvikorratüüp oleks kasutatav teraviljakasvatusele spetsialiseeruva tootmise korral. Antud juhul maheviljeluses sõnnikut ei kasutataks, kuna ettevõtjal poleks loomapidamist ja tavaviljeluses kasutatakse väetamiseks lisaks haljasväetisele mineraalväetiseid. Mineraalväetisi anti tavaviljeluses järgmiselt: N-P-K suvinisule vastavalt kg/ha, kaerale kg/ha ja odrale kg/ha. Valget mesikat tavaviljeluses mineraalväetistega ei väetatud. 279

280 NPK-üldbilanss kg/ha Põhk sisse Põhk ära Tava Mahe Tava Mahe Tava Mahe N P K -150 Joonis 167. Esimese rotatsiooni ( a) NPK üldbilanss neljaväljalises teraviljarohke külvikorra (2) mullas tava- ja maheviljelusel,(kuusiku katsepõld, PMK 2009) Tänu mesika kasvatamisele haljasväetiseks ja tema suurele õhulämmastiku sidumise võimele oli N-üldbilanss nii tava- kui ka maheviljelusel selgelt positiivne (joonis 167). Kuigi mesika haljasmassisaagid jäid enam-vähem võrdseks nii tava- kui maheviljelusel, oli tavaviljelusel lämmastiku positiivne üldbilanss kõrgem kui maheviljelusel, sest mineraalväetistega lisati lämmastikku rohkem kui saagiga eemaldati.. Tänu mineraalväetiste piisavale kasutamisele suudeti tavaviljelusel põhu tagastamisel mulda hoida PK-üldbilanss kergelt positiivsena. Maheviljelusel oli PK-üldbilanss selgelt negatiivne, sest neid elemente mulda juurde ei toodud, küll aga eemaldati teraviljade terasaagiga. Näeme, et eriti märgatav oli kaaliumi eemaldamine teraviljapõhu mittetagastamisel mulda, sest teraviljapõhus on palju rohkem kaaliumi kui terades. Seetõttu tuleks põhk mulda kindlasti tagastada, et vältida kiiret kaaliumi langust mullas, kui sõnnikut või PK-mineraalväetisi pole piisavalt anda. Kokkuvõte Liblikõieliste rikkas loomasöödatootmisele suunatud mahekülvikorras (1) tahesõnniku andmisel aastas keskmiselt t ühe rotatsiooni jooksul ja põldheina niidete eemaldamisel esimesel aastal põllult kaks korda ja teisel aastal üks kord jäi N- ja K- üldbilanss positiivseks ja P-üldbilanss kergelt negatiivseks. S.t fosforit eemaldati põllumullast ühe rotatsiooni jooksul rohkem kui tagastati. Sõnnikuga mitteväetamisel ja niidete eemaldamisel põllult jäi PK-üldbilanss tugevasti negatiivseks ja N-üldbilanss kergelt negatiivseks, mis tähendab seda, et mullavarude arvelt eemaldati mullast märkimisväärne kogus P ja K. Ristikurohke põldheina saagiga eemaldati NPK mitu korda rohkem kui teraviljaga. 280

281 Intensiivsel niidete eemaldamisel põllult on raske tasakaalustada N-üldbilanssi üksnes liblikõieliste mügarbakterite poolt seotud õhulämmastikuga. Eestis toodeti aastal maheviljeluses (taime ja loomakasvatuse segaettevõtted ja taimekasvatuse ettevõtted) sõnnikut haritava maa kohta umbes 3 t/ha aastas, mis on ilmselt ebapiisav mullaviljakuse pikemaks säilitamiseks endisel tasemel. Läbimõeldud majandamise korral võiks Eesti piimaveisekasvatusettevõttes laudaperioodil sõnnikut toota keskmistes tingimustes umbes 8,5 t/ha aastas põllukülvikorrale ja pikaajalistele niitelistele rohumaadele. Viljakamates tingimustes saaks toota umbes 11,4 t/ha sõnnikut aastas põllukülvikorrale ja pikaajalistele niitelistele rohumaadele. Teraviljatootmisele orienteeritud mahekülvikorras (2), kus sõnnikut ei antud ja ühel aastal kasvatati haljasväetiseks valget mesikat, oli N-üldbilanss selgelt positiivne tänu piisavale hulgale valge mesika mügarbakterite poolt seotud õhulämmastikule ja PKtugevasti negatiivne, kuna PK juurde ei toodud, küll aga eemaldati teraviljade saagiga. Teraviljatootmisele orienteeritud tavakülvikorras (2), kus sõnnikut ei antud ja ühel väljal kasvatati haljasväetiseks valget mesikat ning anti mineraalväetisi, oli N-üldbilanss tugevalt positiivne. Põhu muldaviimisel oli PK-üldbilanss kergelt positiivne, põhu eemaldamisel selgelt negatiivne. Teraviljapõhk sisaldab märgatavalt rohkem kaaliumit kui terad, seetõttu on põhu tagastamine mulda maheviljelusel eriti oluline. Väiksema positiivse või negatiivse N-bilansi korral on risk N-leostumisele ja vette sattumisele küll väiksem, kuid samas võib mullaviljakus väheneda Taimedele omastatavate toiteelementide ning huumuse sisalduse muutus uuritavate külvikordade künnikihi muldades mahe- ja tavaviljelusel Taimedele omastatavate ja orgaanilise aine sisalduse muutused sõltuvalt toiteelementide üldbilansist ja muldade majandamisest on enamasti suhteliselt aeglased ja muutused ilmnevad alles mitmete aastate möödudes. Kompleksuuringus on erineva väetamise ja majandamise mõjud hakanud muldades vähesel määral ilmnema alles viimase 1-2 aasta jooksul. Seetõttu tuleb tulemusi analüüsida suhteliselt ettevaatlikult ja valikuliselt. Allapanuga sõnnikuga väetamisel, kus sõnnikut anti perioodi jooksul kaks korda (45 ja 30 t/ha), suurenes taimedele omastatava P hulk künnikihi mullas külvikorraväljal 3 uuringute algusest aastal aastaks 9,8% ja vähenes mitteväetamisel 10,7% (joonis 168). Omastatava K hulk suurenes sõnniku andmisel 12,8% ja vähenes mitteväetamisel 12,6%. Mulla P hulga vähenemist maheviljelusel hoolimata sõnniku kasutamisest on täheldatud ka pikaajalistel maheuuringutel Šveitšis (Mäder, 2006) ja Taanis nii P kui ka K osas (Rasmussen, 2006). Omastatava PK ja P üld ja K üld ei ole omavahel alati korrelatsioonis. Nii näiteks oli üldbilansi P ka sõnnikuga väetamisel kergelt negatiivne, omastatava P hulk mullas aga suurenes. Siinjuures tuleb tähele panna, et üldbilansis arvestatakse kõiki mullast välja ja sisse liikuvaid toiteelemente aasta jooksul kõigi vaatlusaastate summana, aga omastatavaid toiteelemente vabaneb pidevalt 281

282 taimedele omastatav PK mg/kg sõnnikust ja taimejäänustest ning mullavarudest järelmõjuna ja seda erineva kiirusega. Nii võis sõnniku kumuleeruv järelmõju suurendada omastatava P hulka võrreldes perioodiga enne aastat, mil sõnnikut polnud pikka aega mulda antud. Olenevalt mullaliigist ja lõimisest on mullas erineval kujul seotuna alati olemas toitainete varu, millest vabaneb uusi taimedele kättesaadavaid toiteelemente. Kuid nende vabanemise kiirus oleneb nende hulgast, looduslikest keskkonnatingimustest ja inimese poolsest mulla harimise ja kultuuride valiku mõjudest mulla orgaanilise aine mineraliseerumise kiirusele Ilma Sõnnikuga P mg/kg K mg/kg Joonis 168. Taimedele omastatava PK sisalduse muutus 3. välja künnikihis sõnnikuga väetamisel ja mitteväetamisel liblikõieliste heintaimede rohkes külvikorras (1) *Diferentsid aastate ja sõnniku kasutamise ning mittekasutamise vahel a. on statistiliselt usutavad PD 05 juures (Kuusiku katsepõld, PMK 2009) Huumuse sisaldus kasvas nii sõnniku andmisel (külvikorras 1), kui ka mitteandmisel, kuid põhu tagastamisel mulda 3,0% aastal 3,3%-ni Vahed on statistiliselt usutavad PD 05 juures. See ühtib ka Šveitšis, Taanis ja USA-s tehtud uuringute tulemustega, kus sõnniku ja haljasväetiste kasutamisel maheviljelusel orgaanilise aine sisaldus tõusis. Teraviljarohke tavakülvikorra (2) mulla künnikihis suurenes omastatava P hulk mullas uuringu algusest aastal aastani 11,3%, kuid omastatava K-sisaldus püsis samal tasemel (tabel 34). Teraviljarohke mahekülvikorra künnikihi mullas püsis omastatava P hulk muutumatuna ja omastatava K hulk vähenes 8,5%. Omavahel pole veel võrreldavad tava- ja maheviljeluse omastatava PK muutused, kuna nende hulk uurimuse alustamisel ja võrdlusaastal 2009 oli liialt erinev ja vahed pole veel tasandunud. Tabel 34. Taimedele omastatava P- ja K-sisalduse muutused künnikihis PMK Kuusiku Katsekeskuse tava- ja maheviljelusel teraviljarohkes külvikorras aastal, PMK 2009 Viljelusviis P mg/kg K mg/kg

283 Tava 71* 79* Mahe * 193* * Vahed on statistiliselt usutavad PD 05 juures Kokkuvõte Sõnniku kasutamisel suurenesid taimedele omastatava P- ja K-sisaldus ( ) liblikõieliste rohkes söödatootmisele suunatud külvikorra (1) mullas (3. väli) vastavalt 9,8 ja 12,8%. Sõnniku mittekasutamisel vähenesid taimedele omastatava P- ja K-sisaldus külvikorra (1) mullas vastavalt 10,7 ja 12,6%. Huumuse sisaldus kasvas nii sõnniku andmisel kui mitteandmisel, kuid põhu tagastamisel külvikorra (1) mullas 3,0% (2003) 3,3%-ni (2009). Teraviljatootmisele suunatud külvikorras (2), kus ühel väljal kasvatati haljasväetiseks valget mesikat ja sõnnikut ei kasutatud, suurenes tavaviljelusel taimedele omastatava P- sisaldus ( ) 11,3%, kuid omastatava K-sisaldus jäi praktiliselt samaks. Maheviljelusel püsis omastatava P - külvikorra (2) mullas muutumatuna, kuid omastatava K-sisaldus vähenes 8,5%. Järeldused ja ettepanekud mullaviljakuse säilitamiseks maheviljeluses Uue ökoloogilise lähenemisviisi kohaselt tuleks majandada muldi, kultuure ja loomapidamist nii, et seisaks meeles mulla orgaanilise aine kriitiline tähtsus muldade, kultuuride ja agroökosüsteemide tervisele. (Magdoff, 2004). Paranenud mulla orgaanilise aine majandamine on olemuselt preventiivne lähenemisviis agroökosüsteemi tervisele. Selle ülesanne on aidata üles ehitada mulla sisemisi tugevusi - bioloogilisi, füüsikalisi ja keemilisi. (Magdoff, 2004). Kuusikul tehtavad uuringud ja mitmed uuringud mujal maailmas näitavad, et maheviljeluses võib mulla huumuse ja orgaanilise aine sisaldus kasvada, kui kasutada piisavalt sõnnikut, komposte ja haljasväetisi. Tavaviljeluses püsib aga orgaanilise aine sisaldus sõnniku jm orgaanilise materjali liiga vähese või mittekasutamise korral ja üksnes mineraalväetisi kasutades sageli muutumatuna või isegi langeb. Mulla huumus ja osa orgaanilisest ainest on stabiilne ja raskesti lagunev materjal. Huumus omab kolloidset iseloomu ja seob seetõttu suure koguse toiteelemente, hoides nad taimedele kauaaegseks varuks, sest nende vabanemine on väga aeglane. Orgaanilise aine sisalduse kasvades suureneb ka seotud toiteelementide osa. Seetõttu pole päris õige öelda, et maheviljeluses mullaviljakus langeb, kuna kättesaadavaid taimetoiteelemente on vähe ja kultuuride saagid väikesed, kuid samas mulla orgaaniline sisaldus tõuseb, mullastruktuur paraneb ning mullaelustik aktiveerub. Ilmselt annavad tegeliku hinnangu mullaviljakusele maheviljeluses pikaajalised uuringud tulevikus. Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse ja KSM toetuse nõuetes ja mujal sellega seotud seadusandluses pole piisavaid ja otseseid mullaviljakuse säilitamise nõudeid ja tegevusi ette 283

284 nähtud. Seetõttu võib Eesti tegelikus põllumajandustootmises sageli esineda sellist muldade majandamist, kus ei tasakaalustata mulda juurdetulevat ja väljaviidavat (sisend ja väljund) NPK kogust ja orgaanilise aine bilanssi, seda nii mahe- kui ka tavaviljeluses. Tegeliku olukorra selgitamine MAK II. telje põllumajanduse keskkonnatoetustega liitunud tootjate hulgas vajaks eraldi uuringut näiteks spetsiaalse küsitluse teel. Seda võiks teha lisaks muldade toitainesisalduse muutuse seirele, kuna toitainete ja orgaanilise aine sisaldus muutuvad suhteliselt aeglaselt ja pikema perioodi jooksul, et tulemusi piisavalt hinnata. Küsitlus võimaldaks hinnata tootjate muldade majandamisviise ja üldistada muldade viljakuse võimalikke muutusi Eestis täiendavalt. Nii saaks vajadusel välja töötada uusi meetmeid või alammeetmeid mullaviljakuse säilitamiseks ja parandamiseks.. Eeltoodud uuringute tulemustele tuginedes saab teha järgmised ettepanekud mullaviljakuse paremaks säilitamiseks Eesti mahepõllumajandusettevõtetes läbi toetusmeetmete: maheloomakasvatusettevõttes tuleb põllukülvikorras kasutada sõnnikut või komposti vähemalt üks kord viie aasta jooksul iga põllu kohta koguses 30 t/ha või keskmiselt 6 t/ha aastas; soovitatavalt üks niide või ädal põldheina kasvatamise perioodi jooksul tuleks jätta põllult eemaldamata; sõnniku või kompostide puudumisel tuleb kasvatada vähemalt ühel aastal viiest liblikõielise heintaime puhaskultuuri haljasväetiseks ilma maapealset massi kordagi eemaldamata; kasvatada põllukülvikorras vähemalt 15% maast liblikõieliste puhast või liblikõieliste rohket heintaimede kultuuri; tagastada kogu põllult saadav terakultuuride põhk puhtalt või läbi sõnniku ja komposti tagasi põllukülvikorras olevatele põldudele Mullaelustik teraviljarohkes mahe- ja tavakülvikorras Vihmaussid Vihmausside uuringut teostas PMK tellimusel Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž Uuritaval põllul kasvas aastal suvinisu, mis järgnes valgele mesikale. Vihmausside arvukuse ja liigilise koosseisu näitajaid võrreldakse nii tava- kui maheviljeluse tingimustes. Nii kevadel kui ka sügisel esines kokku 6 vihmaussiliiki. Tavaviljelusel oli isendite keskmine arvukus kevadel 45 (keskmiselt 3,5 liiki), sügisel 24 (keskmiselt 5 liiki). Maheviljelusel oli keskmine isendite arvukus kevadel 32,7 (keskmiselt 3,6 liiki) ja sügisel 15 (keskmiselt 4,3 liiki). Vihmaussiliikide arv ühel lapil oli 1-3,7. Seega oli tavaviljelusel vihmausse rohkem kui maheviljelusel. 284

285 Ka aastal oli tavaviljelusel vihmausside arvukus mõnevõrra suurem kui maheviljelusel. Väiksem vihmausside arvukus maheviljeluses võrreldes tavaviljelusega on mõnevõrra üllatav, kuna teistes riikides tehtud uuringud ja Eesti PKT seire (PMK, 2008) näitavad, et tavaviljeluses on vihmausside arvukus üldiselt väiksem kui maheviljelusel. Eelneval kolmel aastal märgatavaid erinevusi tava- ja maheviljeluse vahel vihmausside arvukuses uuritud külvikorras ei esinenud. Mahekatse mullas leidus 6 liiki vihmausse, nagu ka eelmistel ja aastatel. Neist 3 olid tavalised, ökoloogiliselt vähenõudlikud liigid (harilik mullauss - Aporrectodea caliginosa, roosa mullauss - A. rosea, punane mullauss - Lumbricus rubellus). Harilik vihmauss - Lumbricus terrestris ja suur mullauss - Aporrectodea longa on tingimuste suhtes nõudlikumad liigid, kuid on põllumuldades tavalised. Sinakat sooussi (Octolasion cyaneum ) on seni Eestis leitud 5 kohas. Liik levib karbonaatsetes savikates muldades, Põhja- ja Lääne-Eestis, kusjuures Kuusikul on ta muutunud arvukaks. Vihmaussiliigid levisid katsevariantidel erinevalt, liikide osatähtsus koosluses on esitatud joonisel 169. Kõige arvukamateks liikideks olid kevadel Aporrectodea caliginosa (32% kõigist leitud isenditest) ja Aporrectodea rosea (25%), enam olid esindatud ka Octolasion cyaneum ja Aporrectodea longa; Lumbricus terrestris ja L. rubellus isendid kevadistes proovides puudusid. Sügisel oli kõige arvukamaks Aporrectodea caliginosa (32%) ja Aporrectodea rosea (31%), samuti Octolasion cyaneum (18%), teisi liike oli oluliselt vähem. Aasta jooksul liikide suhteline osa koosluses ststistiliselt usaldusväärselt ei muutunud. Kuna kevadised ja sügisesed proovid koguti erineva metoodikaga, saab siit ühtlasi järeldada, et erinevad meetodid annavad eri liikide puhul võrreldavad tulemused. 285

286 A. Kevad 2009 B. Sügis 2009 Joonis 169. Vihmaussikoosluste liigiline koosseis kevadel (A) ja sügisel (B) a Kuusiku katsepõllul (M. Ivask, TTÜ Tartu Kolledž, 2009) ACAL: harilik mullauss - Aporrectodea caliginosa, AROS: roosa mullauss - A. rosea, ALON: suur mullauss - A. longa, LRUB: punane mullauss - Lumbricus rubellus, LTER: harilik vihmauss: L.terrestris, OCYA: sinakas soouss - Octolasion cyaneum Uuritud külvikorra mulla vihmaussikoosluse arvukus (ühe katselapi maksimaalne arvukus 72 isendit m 2 ) ja liikide arv (kokku esines 6 liiki, ühes variandis ) jääb alla Eesti põllumuldade keskmist. Mikroorganismid Uuringut teostas PMK tellimusel Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž aastal. Mullamikroorganismide biomass ja hingamise aktiivsus (SIR meetod) oli kõigil uuringuaastatel maheviljeluses suurem kui tavaviljelusel (joonised 170 ja 171). See kinnitab ka mujal maailmas tehtud uuringute tulemusi. Arvatakse, et selle põhjuseks võib olla aeglasem orgaanilise aine lagunemine mullas, keemiliste taimekaitsevahendite ja mineraal-väetiste mittekasutamine ning suurem orgaanilise aine tagastamine mulda maheviljelusel aastal, kui uuritaval põllul viljeldi valget mesikat, langes mikroorganismide osakaal mõneti üllatuslikult võrreldes eelmiste aastate teraviljapõldude mullaga. 286

287 Joonis 170. Mikroorganismide biomass Kuusiku katsepõllul (M. Truu, TTÜ Tartu Kolledž, 2009) Joonis 171. Mikroorganismide hingamise aktiivsus Kuusiku katsepõllul (M. Truu, TTÜ Tartu Kolledž, 2009) Kokkuvõte Vihmausside arvukus oli tavaviljelusel kahel aastal kolmest suurem kui maheviljelusel. Ülejäänud aastatel olulisi vahesid ei esinenud. Tulemused on mõnevõrra üllatavad, kuna mujal tehtud uuringud näitavad suuremat vihmausside osakaalu just maheviljelusel. Mikroorganismide biomass ja hingamise aktiivsus olid maheviljelusel kõigil aastatel suuremad kui tavaviljelusel. See ühtib mujal saadud tulemustega Kultuuride umbrohtumus ja saagikus liblikõielisterohkes mahekülvikorras Uuringut teostab PMK igal aastal. 287

288 Pvs+ Phs+ Kvs+ Khs+ KKvs+ Pvs- Phs- Kvs- Khs- KKvs- KKhs- KKhs+ veg. umbrohte tk/m 2 terasaak kg/ha Suvinisu 2009 Eelnev kaheaastane põldhein oli vegetatiivselt hästi levivaid umbrohte (VHU) ja lühiealisi peamiselt seemnetega paljunevaid umbrohte (LEU) edukalt alla surunud. Seetõttu mõnes suvinisu variandis neid aastal ei esinenudki. Kuigi kahes variandis, kus oli eelnevalt vaid küntud, oli VHU arv märksa kõrgem kui ülejäänud variantides (joonis 172), oli nende kasv nisus madal ja mass jäi väikeseks. Seetõttu jäi VHU mõju nisu terasaagile tervikuna väikeseks ja terasaak oli suhteliselt stabiilne kõigi variantide juures. Ainult kündmisel jäi nisu terasaak keskmiselt 205 kg/ha madalamaks kui tüükoorimisel koos künniga järelmõjul ja pindmise mullaharimise järelmõjul 120 kg/ha Vegetatiivselt levivad umbrohud Suvinisu terasaak kg/ha Joonis 172. Mahesuvinisu `Manu umbrohtumus vegetatiivselt levivate umbrohtudega ja terasaagid peale põldheina sissekündi erinevate agrotehnoloogiate korral aastal, Kuusiku katsepõllul. PD 05 umbrohud 11,4 ja terasaak 202,8. Variantide tähistused joonisel: P pindmine mullaharimine (8-10 cm) 2- korda (järelmõju peale põldheina); K ainult kündmine; KK tüükoorimine (8-10 cm) 2-korda (järelmõju peale põldheina) + kündmine; v külv 1.-mullaharimisvõimalusel (22.04.); h hilisem külv (08.05.); s+ - sõnnik 30 t/ha; s- - ilma sõnnikuta (PMK 2009) Tahesõnniku andmine tõstis terasaake võrreldes mitteandmisega keskmisena ligikaudu 411 kg/ha. Selline olukord on olnud ka eelmistel uuringuaastatel a keskmisena tõstis sõnnikuga väetamine nisu terasaake 9,8%. Sõnniku suurem mõju on nisu puhul ilmnenud viimastel aastatel. Suvinisu `Manu terasaak oli aastal 1. võimalusel külvates keskmiselt 122 kg/ha suurem kui hilisemal külvil. Tulemus on sarnane varasemate aastate tendentsile keskmisena oli suvinisu terasaak varasemal külvil 7,4% kõrgem kui hilisemal külvil. Varem kevadel külvates on mullas vett rohkem ja paremad tingimused teraviljal tugevama juurekava tekkeks ning suurema saagi moodustamiseks. Kuivema vegetatsioonperioodiga aastatel on külviaja efekt veelgi selgem - varem külvatud nisu terasaak oli näiteks väga põuasel a tunduvalt kõrgem võrreldes hilisema külviga. 288

289 Hernes ja kaer (segavili) 2009 Suvinisule järgneva herne ja kaera puhul on selgesti näha kui kiiresti hakkavad maheviljelusel vegetatiivselt paljunevad umbrohud levima ainult kündmisel juba teisel aastal peale põldheina sissekündi terakultuuride kasvatamise korral üksteise järel (joonis 173). VHU oli peamiseks umbrohuliigiks antud juhul põld-piimohakas (vähem põldohakas ja harilik orashein ja pindmisel mullaharimisel võilill) ja selle isendid kasvasid ka põhikultuurist kõrgemaks ning katsid ühtlaselt kogu põlluosa, kus põhiharimisena oli ainult küntud (joonis 174). Selline tugevat umbrohtumust võib sageli kohata ka mahetootjate põldudel Eestis, kus künnile eelnevat tüükoorimist ei tehta. PMK põllumajandustootjate seas läbi viidud e-küsitluse tulemusel ei koorinud enam kui pooled vastanud mahetootjatest oma põlde või tegid seda vähe (25% põldudest). 289

290 Pvs+ Phs+ Kvs+ Khs+ KKvs+ Pvs- Phs- Kvs- Khs- KKvs- KKhs- KKhs+ 300 veg. umbrohte tk/m 2 terasaak kg/ha Vegetatiivselt levivad umbrohud Kaer+hernes terasaak kg/ha 0 0 Joonis 173. Herne `Karita ja kaera Jaak (segavili) umbrohtumus vegetatiivselt levivate umbrohtudega ja terasaagid 2. aastal peale põldheina sissekündi erinevate agrotehnoloogiate korral aastal Kuusiku katsepõllul PD 05 umbrohud 76,3 ja terasaak 444,2. Variantide tähistused joonisel: P pindmine mullaharimine (8-10 cm) 2- korda; K ainult kündmine; KK tüükoorimine (8-10 cm) 2-korda + kündmine; v külv 1.-mullaharimisvõimalusel (22.04.); h hilisem külv (08.05.); s+ - sõnnik 30 t/ha (järelmõju); s- - ilma sõnnikuta (PMK 2009) Tugev umbrohtumus põhjustas herne ja kaera terasaagi selge languse võrreldes variantidega, kus oli tehtud 2-kordne tüükoorimine koos künniga või kahekordne pindmine mullaharimine ilma künnita. Keskmiselt oli ainult kündmisel terasaagikus kg/ha väiksem kui tüükoorimisel koos künniga, pindmisel mullaharimisel 790 kg/ha. Erinevused on statistiliselt usutavad PD 05 juures. Tüükoorimise ülesandeks on vegetatiivselt levivate umbrohtude maaaluste paljunemisorganite väljakurnamine talvitumiseelselt. Koorimisele järgnev künd pöörab ülemises mullakihis koorimisega nõrgestatud paljunemisorganid sügavamale, kus neil on järgneval aastal raskem mullapinnale tulla ja suur osa neist hävineb. Lisaks tänu väikesele umbrohtumusele saadud suuremale terasaagile, soodustab terasaagi tõusu mõnevõrra ka kiirem orgaanilise aine mineraliseerumine intensiivsema mullaharimise tõttu tüükoorimisel koos künniga. Pindmine mullaharimine toimib sarnaselt tüükoorimisele. Kuigi pindmisel harimisel jääb künd ära, oli VHU osakaal märgatavalt väiksem kui ainult kündmisel, kuid suurem kui tüükoorimisel künniga. Sama tulemus oli ka terasaakide puhul. Ülaltoodud tendentsid on kõik sarnased eelmiste aastate tulemustele. 290

291 Joonis 174. Segavilja umbrohtumine põld-piimohakaga ainult kündmisel paremal) ja 2-kordsel tüükoorimisel koos künniga (vasakul) aastal Kuusiku katsepõllul, PMK 2009; foto K. Sepp Pindmisel mullaharimisel jääb ära suhteliselt kallis kündmine ja aeglustub orgaanilise aine lagunemine. See peaks muutma pindmise mullaharimise ka maheviljeluse jaoks huvi-pakkuvaks. Jooniselt 173 näeme ka, et tahesõnniku järelmõjul on segavilja terasaagid suuremad kui mitteväetamisel ja hilisem külv on võrreldes esimesel võimalusel külviga andnud väiksema terasaagi nagu suvinisulgi. Keskmiselt oli aastal tahesõnniku järelmõjul segavilja terasaak 279 kg/ha suurem kui mitteväetamisel. Esimesel võimalusel külvates oli segavilja terasaak aastal 571 kg/ha suurem kui hilisemal külvil. Eeltoodud erinevused on statistiliselt usutavad PD 05 juures. Segavili oli külviajaga hilinemisele nisu ja odraga võrreldes kõige tundlikum. Oder allakülviga 2009 Suviodra terasaakide ja umbrohtumuse kujunemise tendentsid olid aastal suhteliselt sarnased segaviljale ja ka varasematele aastatele. Ainult kündmisel umbrohtus oder tugevalt VHU-ga (joonis 175). Peamised umbrohud oli siin põld-piimohakas ja põldohakas, vähemal määral orashein ning soo-nõianõges. Pindmisel mullaharimisel esines ka mõningal määral võilille, mis mullaharimise korral omab ka mõningast vegetatiivse leviku võimet. Kui segaviljas oli eriti tugev umbrohtumus ainult kündmisel, siis oder umbrohtus ohakatega tugevalt ka umbes pooltel pindmise mullaharimise variantidel. Pindmisel mullaharimisel oligi märgatav põldohakate lokaalne levik osal katselapi pinnast (joonis 176). Just põldohaka leviku olulist tõusu künnita mullaharimisel maheviljelusel täheldati ka Saksamaal tehtud uuringutes (Schmidt, 2006). Suure umbrohtumuse tõttu langesid odras ainult kündmise ja pindmisel mullaharimise korral oluliselt ka terasaagid (joonis 175). 291

292 Pvs+ Phs+ Kvs+ Khs+ KKvs+ Pvs- Phs- Kvs- Khs- KKvs- KKhs- KKhs+ 300 terasaak kg/ha veg. umbrohte tk/m Vegetatiivselt levivad umbrohud Suvioder terasaak kg/ha 0 0 Joonis 175. Suvioder Leeni allakülviga umbrohtumus vegetatiivselt levivate umbrohtudega ja terasaagid 3. aastal peale põldheina sissekündi erinevate agrotehnoloogiate korral aastal Kuusiku katsepõllul PD 05 umbrohud 103,8 ja terasaak 432,0. Variantide tähistused joonisel: P pindmine mullaharimine (8-10 cm) 2- korda ; K ainult kündmine; KK tüükoorimine (8-10 cm) 2-korda + kündmine; v külv 1.-mullaharimisvõimalusel (22.04.); h hilisem külv (08.05.); s+ - sõnnik 30 t/ha; s- - ilma sõnnikuta (PMK 2009) Joonis 176. Põldohakate levik pindmisel mullaharimisel suviodras allakülviga aastal Kuusiku katsepõllul (PMK 2009) (foto J. Kanger) Keskmiselt olid odra terasaagid aastal ainult kündmise korral 597 kg/ha ja pindmisel mullaharimisel 721 kg/ha väiksemad võrreldes 2-kordse tüükoorimise ja künniga. Erinevused on statistiliselt usutavad PD 05 juures. 292