EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. 5. loeng 1

Transcription

1 EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. 5. loeng 1 3. TEEMA: Metafüüsika põhiküsimus. Eelnev ajalooline ülevaade filosoofiast vihjas juba võitlusele, mis on pidevalt toimunud metafüüsilise maailmaseletuse ja metafüüsikakriitika vahel. Järgnevalt läheneme filosoofia põhiprobleemidele siiski just metafüüsika kaudu. Miks? Metafüüsiline filosoofia, oleva terviku järele küsimine on nii ajalooliselt kui ka sisuliselt esimeseks filosoofia-küsimuseks. Kui igat filosoofiaprobleemi võib pidada teatud üldistuseks: näit. mis on teadmine? mis on hea elu?, siis metafüüsika üldistab kogu oleva üle. Seega: kitsamaid filosoofiaprobleeme lahates mängib paratamatult kaasa meie maailmamõistmine. Ka metafüüsikakriitiline maailmamõistmine mõjutab filosofeerimist (see on n.ö. varjatud metafüüsika). Tõsi küll: metafüüsika on terve mõistuse suurim vaenlane ning tänapäeva praktikale ja tulemustele orienteeritud maailmas ei domineeri enam metafüüsiline filosoofia. Kuid siiski ei saa me filosoofia seest metafüüsikat kunagi kehtetuks muuta. On kaks võimalust metafüüsika põhiküsimust vältida: 1) keelduda üldse filosofeerimisest, jääda argimõistuse tasandile 2) tegelda üksnes metafüüsika kriitikaga ja mitte minna edasi konkreetsete filosoofiprobleemide lahendamise poole. See on 20. sajandil viljeldud radikalism (nt. Derrida dekonstruktsioon). Teised filosofeerimise võimalused on ikkagi kas positiivselt või negatiivselt metafüüsikaga seotud. Metafüüsika on filosoofias ajalooliselt vallanud fundamentalism. Seetõttu ollakse moodsas pluralistlikkus ühiskonnas enamasti metafüüsika vastu (Popper kirjutas metafüüsika vastu koguni populaarseks saanud raamatu "Avatud ühiskond ja selle vaenlased", 1946). Kuid kui vaadelda, kuidas mõni suur filosoof käsitleb mistahes filosoofiaprobleemi, siis peaksime tähele panema, millistelt metafüüsilistelt eeldustelt ta kõneleb (tema eeldusi välistada poleks õige, nii teostaksime kriitilist vaatlust justkui "silmaklappidega", kitsalt meie ajastu "mätta otsast"). Siiski erineb metafüüsiline fundamentalism usufundamentalismist selle poolest, et tegemist on mõistuse kummardamisega, omal kohal argumendid, järeldused, rangus, mitte irratsionaalne kuulutamine. Metafüüsikas on koos kaks aspekti: filosoofia kui imestamine, pidev püüdlemine ilma lõppu jõudmata ja süsteemsuse, lõpetatuse iha (mis vahel varjutab ka imestamist). Metafüüsiline filosoofia on alati holistlik, tervikut haarata püüdev. Järgnevalt vaatleme metafüüsika põhiküsimust erinevates ajaloolistes sõnastustes ning seda, kuidas kõik teised filosoofia probleemida on sellega seotud.

2 EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. 5. loeng 2 Küsimuse alla võtame ka metafüüsika-kriitilise hoiaku: kas on võimalik filosofeerida mittemetafüüsiliselt? Metafüüsika põhiküsimuse võiks sõnastada: mis (ja miks) on olev tervenisti? Miks on ülepea miski olemas, mis moodustab olemasoleva olemuse, mis on oleva algpõhjused jne. Leibnizi sõnastuses: "millepärast on ülepea olev ega pigem eimiski?" (vt. Looduse ja Jumala-armu alused mõistuse põhjal. // Akadeemia, 6/1990: Lk. 1211) On selge, et nii suure pretensiooniga küsimusele ei saa vastata empiirilise üldistuse abil, vaja on spekulatiivset lähenemist. Metafüüsika põhiküsimuse paatos on: kõik või mitte midagi. Ses suhtes erineb metafüüsika teoloogiast, mis eeldab uskudes Jumalat. Tõsiuskliku jaoks metafüüsika põhiküsimus võimatu, kuna tal kogu olev Jumala loodud. Martin Heideggeri sõnutsi: Kes seisab säärase usu pinnal, see võib küll meie küsimuse küsimise teataval viisil järele ja kaasa sooritada, aga päristiselt ei saaks ta küsida, ilma et ta ennast usklikuna üles ütleks koos kõigi tagajärgedega sellest sammust. (Sissejuhatus metafüüsikasse, Ilmamaa, 1999: lk. 23) Samas võib metafüüsilises süsteemis sisalduda ka Jumal kui printsiip. Metafüüsika äärmusseminemine võib seada kahtluse alla ka oleva olemise (Descartes'i metoodilise kahtluse printsiip). Metafüüsika tegeleb oma põhiküsimuse üldisuse tõttu aprioorsete tõestustega, mitte empiirilistega. Samas püüab alati olla range (eeldustelt deduktiivselt järeldav), argumenteeriv (mitte kuulutav), oma eelduste üle reflekteeriv. Metafüüsika põhiküsimus on filosoofia ajaloos konstant. Enamik filosoofe küll ei arva, et filosoofia on loomu poolest ajalooline (s.o. et tal on oma paratamatus ja seaduspära, muuhulgas ka lõpp) kuid seda, et filosoofia Platonist Hegelini on vastuse otsimine metafüüsika põhiküsimusele, tunnistatakse siiski. Metafüüsiline mõtleja ei pea olema tingimata idealist, ülemeelelise valdkonna seiraja (kuigi enamus metafüüsikat on idealistlik). Põhiküsimusele võib anda ka materialistliku vastuse. Oluline on, kas metafüüsika põhiküsimust mõttekaks peetakse (seda võib teha ka tunnistades, et inimene lõplikult vastata ei suuda) või eitatakse. Alati on leidunud ka mõtlejaid, kes põhiküsimust ebavajalikuks peavad (alates juba sofistidest). Metafüüsilised filosoofid aga arvavad alati, et nende vastus põhiküsimusele on õige, varasemaid eksiarvamusi kummutav. Metafüüsilisele mõtlemisele iseloomulik äärmuslik tõesuspretensioon.

3 EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. 5. loeng 3 Metafüüsika põhiküsimus on seega Lääne filosoofia kese. Oleva terviku mõtestamine Idas jääb harvaks ning siis uskliku kuulutuse tasandile. Metafüüsika põhiküsimuse küsimine eeldab, et olev on tervikuna käsitatav (kooshoiduv, mõttekas). Vrd. juba Herakleitos: Mitte mind, vaid logost kuulates on tark nõustuda, et kõik on üks. (M 26) Siit tuleneb kogu Lääne kultuuris valdav süsteemne ja põhjuslik mõtlemine need tunnused ei puuduta üksnes filosoofiat. Metafüüsika käsitab ennast progressiivse liikumisena lõppvastuse suunas, ka see programm on üle võetud Lääne kultuuris tervikuna (eriti teadustes). Seega võiks öelda, et metafüüsika töötab veel tänagi varjatuna meie ajaloos, ühiskonna tehnilises-ratsionaalses organiseerimises (kusjuures teaduslik-tehniline kultuur ei näe oma seost metafüüsikaga, vaid arvab, et on suutnud areneda metafüüsilise traditsiooni kiuste). Kuna see kultuur on loobunud avaraimast küsimusasetusest, ei saa ta ka näha ajaloolisi seoseid ja iseenda põhjusi. Viimaks tasub veel tähele panna, et vastus metafüüsika põhiküsimusele hakkab alati tööle ka normina: sellest, mis on olev tervikuna, tulenevad ka juhised küsimusele, kuidas me peame toimima (ideoloogia). Juba Aristotelesel oli "esimene filosoofia" kõigi teaduste aluseks, hiljem kordas seda mõtet Descartes. Kuid metafüüsika vulgariseerimise, vahetu rakendatavuse vastu on sageli sõna võetud. Eriti kuum see teema 20. sajandil (vt. 1. loeng, filosoofia kasu). Kuulame taas Heideggeri: Täiesti jämedalt võetult peab filosoofia alati silmas oleva esimesi ja viimaseid põhjusi ja nimelt sel viisil, et inimene ise kogeb seejuures rõhutatud viisil tõlgendust ja sihiseadet inimesena-olemise suhtes. Sellest tulenevalt laiutab nüüd näivus, et filosoofia võiks ja peaks rahva kunatisele ja tulevasele ajaloolisele olemasolemisele ja ajastule muretsema põhistuse, millele peaks siis üles ehituma kultuur. Sääraste ootuste ja nõudmistega koormatakse filosoofia võimus ja olemus ometigi üle. Enamasti nähtub see ülekoormamine filosoofia laitmise kujul. Nt. üteldakse: et metafüüsika ei löönud kaasa revolutsiooni ettevalmistamisel, sellepärast tuleb ta tagasi lükata. See on täpselt niisama vaimukas, kui keegi tahaks ütelda, et kuna höövelpingiga ei saa lennata, siis tuleb ta kõrvaldada. Filosoofia ei saa mitte kunagi vahetult valmis seada neid jõude ning tarnida neid toimeviise ja võimalusi, mis viivad mõne ajaloolise seisundi kehtestamisele, seda juba üksnes sellepärast, et vahetult puutub ta alati vähestesse. Missugustesse vähestesse? Nendesse

4 EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. 5. loeng 4 loovalt muutuvatesse, ümberseadvatesse. Alles vahendatult ja ei kunagi juhitavail ringteil avaldab ta laiuti toimet, et viimaks millalgi ja siis algupärase filosoofiana ammu unustatult alla langeda olemasolemise endastmõistetavusse. (Sissejuhatus metafüüsika: 26-27). Järgnevalt vaatleme, kuidas on vastatud metafüüsika põhiküsimusele. See, et me metafüüsika oma ajaloos tervenisti pilku võtta saame, eeldab metafüüsika-välist positsiooni millise positsiooni saavutamise võimalikkus filosoofiast lähtudes on ülimalt küsitav. Vastusevariante metafüüsika põhiküsimusele. Et see ei jääks histooriliseks vastuste kogumiks, üritame esmalt vastusevariandid süstematiseerida. See muidugi nivelleeriv käsitus, kuid õppevahendina lubatav. Esimene oluline erinevus metafüüsika põhiküsimusele vastates on see, kas olevat peetakse loomu poolest vaimseks, ülemeeleliseks (idealism) või aineliseks, meeleliseks (materialism, tänapäeval nimetatakse materialismi ka realismiks). Vastusevariante metafüüsika põhiküsimusele "mis on olev tervenisti?" IDEALISM Olev tervenisti on vaimne, ülemeeleline. Platon: olev on idee Spinoza: olev on substants Fichte: olev on absoluutne Mina Hegel: olev on objektiivne Vaim MATERIALISM Olev tervenisti on materiaalne, meeleline. Aristoteles: olev on põhjuslikult kooshoiduv tegelikkus (energeia) Marx: olev on materiaalne Teaduslik realism: oleva tervik on teaduslikult uuritav mateeria Idealismi loojaks Platon, kes vastaski metafüüsika põhiküsimusele: olev on olemuslikult idee. Vaimse ja ainelise, ülemeelelise-meelelise vastuolu läbib kogu filosoofia ajalugu. Alates uusajast kerkib päevakorda veel subjekti küsimus, kas olev on tunnetavast subjektist sõltumatu ideaalne olemus (nende kogum) või siis pelgalt individuaalne teadvussisu (subjektiivne idealism). Idealistlikud vastusevariandid metafüüsika põhiküsimusele OBJEKTIIVNE IDEALISM Olev on tunnetavast inimesest sõltumatu ülemeeleline tervik (Platon, Spinoza, keskaja filosoofia, Hegel) SUBJEKTIIVNE IDEALISM Olev piirdub tunnetava subjekti teadvussisudega (Berkeley, Fichte, Husserl)

5 EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. 5. loeng 5 Suurim probleem siit: kuidas saame sel juhul oleva transtsendentset loomust tunnetada? Järjekindel sub. idealism viib solipsismi: pole midagi olemas peale solus ipse (ainsa mina) Nagu näeme, ei ole idealismi-materialismi eristuses mainitud empirismi, mille liigitame skeptitsismi alla ja kõneleme sellest hiljem. Ei ole rusikareeglit, mille järgi saaks kõiki filosoofe liigitada, nt. Descartes pidas võimalikuks pooldada nii vaimset kui ainelist substantsi. Teine oluline eristus metafüüsika põhiküsimusele vastamise juures ongi see, kas tunnistatakse olevana täielikult üksnes ühte printsiipi (mateeriat või vaimu) ning teist peetakse eksiarvamuseks, meelepetteks. Sel juhul on tegemist monismiga (Parmenides, Berkeley, materialism, neorealism). Või siis tunnistatakse, et olev koosneb mõlemast poolusest, kuigi alati seejuures öeldakse, kummal on eelisasend (dualism). Viimane eristus ei ole absoluutne, tegu on skaalaga. Vastused metafüüsika põhiküsimusele MONISTLIKUD DUALISTLIKUD Väidavad, et on ainult üks printsiip (vaim või mateeria) ja teine on suisa pettekujutelm (Parmenides, Spinoza, Berkeley Fichte, Hegel, Marx) Monistliku metafüüsikaga kaasneb enamasti determinism Aktsepteerivad, et olev koosneb nii vaimsest kui materiaalsest poolusest (kuigi peavad ühte neist tähtsamaks, olevamaks) (Platon, Descartes, Kant) Siit kerkib objektiivse idealismi põhiprobleem Toodud kontseptuaalsete skeemide kaudu ehk lihtsam mõista erinevaid vastuseid metafüüsika põhiküsimusele, mida järgnevalt käsitlemegi. Esimesena võib metafüüsika haaret leida Parmenidesel. Ta pole küll klassikaline idealist, kuid tema filosoofilise tõsidusega tehtud otsus: olev on ainu, tekkimatu, kooshoiduv implitseerib siiski, et olev on vaimne, mõteldav. Seega alustame vastuste vaatlemist metafüüsika põhiküsimusele triviaalsusega: olev on. Sokrates iseloomustab üht üliolulist paralleelhoovust metafüüsika põhiküsimusele vastamisel: küsimist ilma vastuseta. Inimesel ei ole teadmist (üldisest, mis olev on), kuid ta peab Don Quijote kombel metafüüsika põhiküsimuse poole püüdlema. See aspekt, filosoofia kui pathos (imestamine) tugevalt sees ka Platonil, maises elus saab ideede tunnetamine olla üksnes osaline. Keeldumine vastamast metafüüsika põhiküsimusele

6 EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. 5. loeng 6 1. Lõputu küsimine ilma vastuseta Selle hoiaku arhetüübiks on Sokrates. Inimesel ei ole teadmist üldisest, aga ta peab selle poole püüdlema. Sarnane hoiak ka kristlikus mõtlemises. Filosoofiaväliselt lähenedes võib metafüüsika põhiküsimust vastamatuks pidada seega oleksid kõik vastamiskatsed samuti üks lõputu püüdlemine. Hoiaku probleemid: 1. Mis meid õigel küsimusteel hoiab, kui vastus ees ei terenda (eeldusel, et ei juhi usk). 2. Kas on mõtet tegeleda küsimusega, millel vastust ei ole. Ehk rakendaksime arutlusvõimet mujal? 3. Mis eristab küsijat targutavast sofistist? Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele on argimõistuse jaoks aktsepteeritavam kui Parmenidese radikalism, sisaldades samas olulist aspekti: kuna antakse ka nähtustele eluõigust, võimaldab see argimaailma käsitamist metafüüsikast lähtuvalt (Parmenidest arvamus (doxa) ei huvitanud) Idee üheks aspektiks on olla nähtuse paradigma. Olev tervenisti on idee, kuid nähtused on selle kahvatu peegeldus. Filosofeerides me läheneme ideedele, tuletame neid meelde (anamnesis), mis päädib meie surmaga naasmine tõeliselt oleva valdkonda. Aristoteles üritab olla vähem radikaalne. Olev on energeia: tegelikkus, mis on liikuvalt kooshoiduv põhjuslikkuse paratamatus seoses. Siiski ei ole Aristoteles metafüüsika-kriitik. Oleva seletusele energeiana peab ta maailma seaduspärasuse selgitamiseks üldistavalt väitma põhjuslikkuse kohta, lisama algpõhjuse, liikumatu liigutaja jne. Ka tal sees intuitsioon üldisest. Oleva meelelisusele reaalsusele lisatakse deduktiivsed järeldused. Võib öelda, et Platon ja Aristoteles vastavad mõõtuandvalt metafüüsika põhiküsimusele, kogu hilisem metafüüsika on nende vastuste modifikatsioon. Oli juttu, et hellenism ei pakkunud uusi metafüüsilisi süsteeme. Kristliku usu tingimustes ei saanud metafüüsika põhiküsimus ülepea esile kerkida, kuna oli usu poolt ette ära vastatud. Kuid oluliseks vastusevariandiks metafüüsika põhiküsimusele tuleb pidada uusaegset Descartes'i pööret. Tema vastus: olev on nii vaimne (mõtlev) kui ka kehaline substants jätab dualistlikuna küll näiliselt võimalused avatuks nii idealismi kui materialismi jaoks, kuid tegelikult tuleb materialismil siiski Descartes esmalt kummutada. Descartes'i tee, meetod metafüüsika põhiküsimuse vastamisel, mis seadis mõtlemise (vaimse substantsi) kaheldamatusse eelisasendisse ei anna lootust

7 EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. 5. loeng 7 põhiküsimuse materialistlikule vastusele (meeled ju petavad jms). Küll aga on Descartes'i meditatsioonides, "mina mõtlen"-aluspõhjas varjul subjektiivse idealismi võimalus. Descartes ise subjektiivse idealismiga äärmusse ei lähe, kuna järeldab "mina mõtlen" juurest kiiresti Jumala olemasolu. Järgnevad ratsionalistid arendavad oma vastustega metafüüsika põhiküsimusele mõistuse (vaimu) eelisasendi idealismi kõrguseni (kuigi religioosse kultuuritausta tõttu on tegu siiski veel objektiivse idealismiga). Spinoza: olev on substants (tema vastus võistleb radikaalsuselt Parmenidesega, nähtuste valdkond pole juhuslik, vaid sisaldub substantsis). Leibniz: olev on küllaldase aluse seaduse järgi liigenduvad monaadid. Empiristlik vastulöök on skeptiline loobumine metafüüsika põhiküsimusest teatud teiste konstruktiivsete filosoofia võimaluste rakendamise eesmärgil. Kuid, nagu näitab veenvalt Berkeley, on ka empiristlikus meelte-teoorias sees varjatud metafüüsiline olevaseletus. Berkeley loobub skeptitsismist ja viib empirismi metafüüsilise võimaluse täide: olla tähendab olla tajutud, olev on vaimne. Siit näeme, et kogu empirism püsib Descartes'i uusaegselt vermitud vastusel metafüüsika põhiküsimusele, tema "mina mõtlen" on valmis metafüüsika põhiprintsiibiks saama. Kanti võiks liigendada konstruktiivse skeptitsismi alla, tema üritab metafüüsika ülesannet ümber formuleerida, olev terviku (asi ise) kohta vastata ei saa. Seevastu saksa klassikaline idealism on viimane suur katse vastata metafüüsika põhiküsimusele. Fichte vastus on subjektiivne: olev on absoluutne Mina ning sellest endast esile seatud objekt (mitte-mina). Hegeli vastus: olev on absoluutne Vaim. Oluline tähele panna, et need metafüüsika süsteemid näevad Aristotelesega sarnaselt olevat liikumises, kusjuures see on veel dialektiline, vastandeid sisaldav ja ühendav liikumine. Idealistliku metafüüsika kriitika võimaldas esile tõusta Marxi vastusel: olev tervenisti on mateeria (tõsi küll, tal teatud dualistlikud elemendid, tunnistas vaimseid nähtusi pealisehitusena). Materialistliku vastuse edu metafüüsika põhiküsimustele ei seisne siiski niivõrd Marxi filosoofia poliitilistes tulemustes, vaid arenevates eriteadustes. Uusaegsed loodusteadused ei olnud algselt looduse uurimine kasu saamise eesmärgil, vaid metafüüsiline tegevus: oleva printsiipide (sageli seletatud jumaliku korrana) selgitamine. Newton jt. tegid just nii teadust. Tänagi käib materialistlik filosoofia sageli käsikäes teaduse saavutustega (näit. identsusteooria vaimufilosoofias: meie vaim taandub bioloogilistele protsesseidele). Materialismi

8 EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. 5. loeng 8 eelis ju silmnähtav: öeldes, et olev on mateeria, saame kohe vastata kuidas ta funktsioneerib ning teha seda empiiriliselt-üldarusaadavalt. Looduse teaduslik uurimine on küll kantud metafüüsika põhiküsimuse küsimisest, kuid umbes samal ajal kui filosoofia hakkas vabanema metafüüsikast saksa idealismi kriitika läbi, vabanesid ka teadused metafüüsilisest koormast. Täna teadus võimalik ka täiesti fundeerimata (toimiv, efektiivne) filosoofia puhul on see raskem. Igatahes oleks nüüd sobiv vaadelda metafüüsika-kriitikat: erinevaid põhjusi ja argumente, miks metafüüsika põhiküsimust mõttetuks peetakse. Vaatluse eelmärgiks oleks samas ka kaaluda, kas taolises kriitikas leidub varjatud metafüüsikat. Metafüüsikakriitika. Meie metafüüsika põhiküsimusest lähtuv analüüs on raskendatud seetõttu, et me ei saa alati täpselt eristada kahte olukorda: a) kui metafüüsika põhiküsimus kuulutatakse mõttetuks seetõttu, et eeldatakse: olev ise on kaootiline, teda ei saa kirjeldada (see on ju ise ka metafüüsiline eeldus) b) loobutakse metafüüsika põhiküsimusele vastamast tunnetuslikel kaalutlustel (skeptitsism). Keeldumine vastamast metafüüsika põhiküsimusele 2 Peetakse olevat ennast kaootiliseks, kirjeldamatuks Filosoofia ajaloos suhteliselt vähelevinud seisukoht. Nietzsche, eksistentsialism (Sartre, Camus), moodne teadusfilosoofia (n.ö. kaoseteooriad) Ollakse seisukohal, et meie tunnetuse piiratus ei võimalda vastata (skeptitsism) Antiikaja skeptikud, empiristid, Kant, pragmatistid, enamik 20. sajandi filosoofiat See eristus on problemaatiline. Näiteks kuhu liigitada sofistid? Kuidas on lood kristlastega (nad ju tunnistavad inimlikku piiratust, kuid samas usuvad ka jumalikku hoomamatut korda). Siin probleem veel sügavam. Enamik skeptitsistlikke programme üritab leida filosoofiale uusi konstruktiivseid ülesandeid. Kuna metafüüsika põhiküsimuseni me ei küüni, siis on filosoofia. See on normatiivne väide ja võib peita endas taas n.ö. "varjatud metafüüsikat": ma varjutan ennast relativismi maskiga, et mitte langeda metafüüsika põhiküsimuse paradoksi ning viin lahjendatud filosoofia programmis täide oma metafüüsilisi eeldusi. Esimene eelneval skeemil toodud seisukoht on siiski vastus metafüüsika põhiküsimusele (nt. Nietzsche: olev on kaootiliselt teotsev võimu tahte perspektiivpunktide võitlus).

9 EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. 5. loeng 9 Skeptitsistlik kriitika võib olla omakorda konstruktiivne või radikaalne. Konstruktiivses (näit. empirism) see oht, et universaliseeritud programm, mida täide viiakse, vastab jällegi varjatult ära metafüüsika põhiküsimuse. Radikaalsel see probleem, et võib langeda kaose-metafüüsikasse. Keeldumine vastamast metafüüsika põhiküsimusele 3 Kahte sorti skeptitsism Konstruktiivne Kuna metafüüsika põhiküsimus on vastamatu, siis tegeleme teiste oluliste küsimustega empirism (uurib tunnetust), Kant (tunnetuse võimalikkused), tunnetusteooria, pragmatism, praktiline eetika, moodne keele- ja vaimufilosoofia, poliitiline filosoofia Radikaalne Kuna metafüüsika põhiküsimus on vastamatu, on üldistav tunnetus ülepea võimatu Antiikskepsis, Hume, Nietzsche? Derrida? Võib olla ka usu põhjendus (Pascal) Näiteid konstruktiivsest skeptitsismist. Näiteks Kanti ettepanek: metafüüsika peab uurima eelkõige meie tunnetusvõimet, mitte väitma oleva kohta. Tuleb uurida sünteetilisi aprioorseid otsustusi. Pragmatism oli seisukohal, et piirdugem filosoofiliste väidete hindamisel praktilise kasuga kogukonnale. James: Pragmatistlik meetod on meetod metafüüsiliste vaidluste lahendamiseks, mis muidu võiksid kesta lõpmatuseni. Kas kõige oleva aluseks on üks või mitu alget, kas maailmas valitseb saatus või on võimalik vabadus, kas maailm on materiaalne või vaimne - iga arusaam võib siin maailm kohta kehtida või mitte ning vaidlused nende üle on lõputud. Pragmatistlik meetod seisneb sellistel juhtudel katses tõlgendada iga arusaama tema oluliste tagajärgede piiritlemise teel (Kaasaja filosoofia, Koolibri, 2000: lk. 72, tlk. Meos) Selline skeptilisel, oma piiratusel põhinev teoretiseerimise viis on eriomane sajandile. Enne seda oldi metafüüsika võimatusest nii afekteeritud, et peeti igasugust teoreetilist diskursust võimatuks. Küsimus on selles, kas taoline suhtelisust pooldav teoretiseerimine on veel filosoofia (igal juhul ei ole ta filosoofia metafüüsikana). Siin on ka ettepanekuid filosoofia mõistest loobumiseks. Kaasaegne mõtlemine liigub üha ära metafüüsika põhiküsimuse juurest konstruktiivse skeptitsismi poole. Siin kerkib aga mitu probleemi.

10 EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. 5. loeng 10 1) Relativismi paradoks. Kui taolise filosoofia väidetel ei ole absoluutse tõesuse pretensiooni, siis puudub võimalus neid normidena kehtestada: nad kummutavad ennast. Siis saab taoline filosoofia olla kokkuleppeline, kuid ma võin alati mitte kokku leppida (n.ö. kui Jumalat ei ole, siis on kõik lubatud Dostojevski). 2) Vältimaks radikaalsesse skeptitsismi langemist, peab konstruktiivne skeptitsism võtma appi teoreetilisi eeldusi, need aga on pärit metafüüsilisest traditsioonist. Seega oht, et vastatakse kaude jällegi metafüüsika põhiküsimusele. Nagu näeme, on metafüüsika justkui surnud ring, mis üldistavalt mõtlejat painab. (On liiga lihtsustav käsitleda metafüüsikat a i n u l t põhiküsimuse küsimisena, ka eeldus: iga inimene püüdleb teadmise poole, on metafüüsiline). Ehk teisisõnu: iga piiratult kehtiva teooria eeldused on eelteoreetilised. Seda nõiaringi kirjeldas Heidegger metafüüsikana kui ajaloolise saatusena, milles me asume (s.o. metafüüsika ei ole meie mõtlemise suva). Siiski on inimlikku piiratust tunnistav skeptiline filosoofia edukaim programm, mida paljudes variantides praegu rakendatakse vrd. Sokratese püüdlemine ilma absoluutse paatoseta. Siia programmi võib kuuluda ka suurte metafüüsikute seisukohtade "lahjem" ümbertõlgitsemine. Teised metafüüsikakriitikad. 20. sajandi algul oli päevakorras metafüüsika teaduslik ületamine (positivism, loogiline positivism). N.ö. metafüüsika ületamine keele loogilise analüüsi kaudu. Praktika näitas, et loogika ei paku meile tõsikindlamat seletust kui metafüüsika nagu ka materialistlik ühiskonnaseletus. Ka teaduslikkuse usk (Laplace'i deemon) on tänaseks asendunud piiratud võimetega teaduse ideega. Need ületuskatsed ise metafüüsilise paatose teisenemised. Heideggeri kriitika: Martin Heidegger ( ) on ehk sügavaim metafüüsika kui terviku mõtestaja. Vaatleb metafüüsikat nagu Hegelgi ajaloolise paratamatusena ja arvab, et Marxi ja Nietzschega on metafüüsiline küsimine oma lõppu jõudnud. Edasine vaid lagunemine eriteadusteks-erifilosoofiateks, mida juhib alusteadusena küberneetika. Mis võimaldab Heideggeril rääkida metafüüsikast, nagu ta seisaks sealt väljaspool? Ta arvabki end olevat teel metafüüsikast välja. Tema arvates metafüüsika põhiküsimuses "mis on olev" on jäetud tähele panemata algupärasem küsimus "mis on olemine". Iga olev ju on. Olemine kui protsess eelneb igale olevale, on üldiseimana mõtlemise pärisküsimus. Metafüüsika viga selles, et sõnastab olemise ümber olevaks seetõttu viib metafüüsiline mõtlemine äärmuslikku subjektivismi ning teaduslik-tehnilisse võõrandumisse. Metafüüsika ajalugu see, kus olemisküsimus alati ära jääb. Heidegger nägi oma ülesandena olemisküsimuse meenutamist. Kuid

11 EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. 5. loeng 11 olemise eksplitseerimine tal ei õnnestunud, hiljem Heideggeri hoiak pigem sokraatiline püüdlemine. Metafüüsika ajaloo üha uus läbimõtlemine on olemisküsimuse meelespidamine. Lõpetame sellega metafüüsika põhiküsimuse käsitlemise ja vaatleme, kuidas ta on seotud teiste filosoofia probleemidega eelkõige meie kursuse omadega. Eelnev üritas näidata, kuidas kogu filosoofia ajalugu on mõjutatud põhiküsimusest, olles selle varjumine või reaktsioon selle vastu. Metafüüsika põhiküsimus ja teised filosoofia probleemid: Teadmise probleem. Teadmiste võimalikkus eeldab, et inimeses on võime andmeid korrastada ja et inimesel on huvi, püüd teadmise poole. Tasub meenutada, et alates Sokratesest käsitatakse filosoofias teadmisena üksnes teadmist üldisest, ja üldiseim ongi ju metafüüsika põhiküsimus. Filosoofia ajaloost näeme, et just metafüüsika on oluliselt inspireerinud kriitilisi filosoofe pöörduma teadmisteooria poole (empirism). Kui meenutada Kanti projekti, siis üritas ta just põhjendada metafüüsika tunnetusteoorias. Kuigi võib tunduda, et teadmised on meile lähemad, seega tunnetusteooria eelis ilmne, on teadmise probleem siiski kantud metafüüsikast. Idealistlikku metafüüsika põhiprobleem on just tunnetusprobleem: kuidas tunnetada ülemeelelist valdkonda. Selle seletamiseks pidid metafüüsikud looma keerulisi hingeteooriaid siit ulatub küsimus keha ja vaimu probleemi juurde. Skeptitsistliku reaktsiooni juurde: kas sel juhul oleks mõistlik rääkida üldse teadmistest (Aristotelese määratlus: teadmine on põhjendatud tõene uskumus). Tõe probleem. Otseselt seotud metafüüsilise tunnetuse probleemiga (tunnetusega üldiselt). Mis sorti suhe see tõde on. Uusajal ei kõlba tõde antusena, vaja tõestamist. Siin verifitseerimise probleemid, nende metafüüsiline fundeerimine väga oluline probleem teadusfilosoofias. Tõe probleem seostub ka otseselt objektiivse reaalsuse eksisteerimise probleemiga e. metafüüsika põhiküsimusega: kas olev on materiaalne. Metafüüsika langemisega kadus ka tõelus: objektiivse tõe sfäär. Seoses relativistliku filosoofiaga on viimasel ajal tekkinud ka relativistlikud tõeteooriad: pragmatismi ja koherentsi teooria. Nietzsche arvas, et tõeluse kadumisega muutub ka tõe mõiste võimatuks, tõeta elamine viib aga inimesed katastroofini. Tahtevabaduse probleem. Tuleneb otseselt metafüüsika põhiküsimusest või on selle jätk. Kas olev on organiseeritud paratamatult või esineb siin ka vabadust? Keskajal pidid filosoofid siduma Jumala kõikvõimsust inimliku tahtvabadusega.

12 EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. 5. loeng 12 Keha ja vaimu probleem. See on idealismi ja materialismi vaidluse ülekandumine metafüüsika põhiküsimuselt inimlikku sfääri. Äärmused on väita, et meil pole ühte kahest: keha või vaimu. Ajalooliselt populaarne Descartes'i kesktee. Tänapäeval arvatakse, et vaim midagi üleliigset. Kuid see vastuolus meie intuitsiooniga vaimsest (pragmatistid paneksid need muidugi kasvatuse süüks). Vaimufilosoofia üks kaasaja filosoofia olulisimaid suundi. Moraaliprobleemid. Kuna inimene ju ka üks olev, siis traditsiooniliselt tuletati moraal metafüüsikast. Kuidas elada loomusega kooskõlas? Mille poole inimene püüdleb? Kõiki neid küsimusi lahendati universaalselt-metafüüsiliselt (v.a. sofistid). Moraali- ja ühiskonnafilosoofias hakati kõige varem mõtlema metafüüsika-vastaselt (Hobbes), kuna metafüüsilised konstruktsioonid ei lähe tegelikkusega kokku. Siiski ka need alternatiivsed teooriad opereerivad inimloomusega mis on üldistatud mõiste. Klassikaliste moraaliteoreetikute hindamisel (Kant) peame tähele panema nende metafüüsilisi eeldusi (inimene mõistusolendina), muidu rebime kontekstist välja. Ühiskonnakorraldus. See ühest küljest moraaliprobleemide jätk, kuid filosoofias on kalduvus käsitleda ühiskonda loogilise tervikuna ja järeldada tema korraldus metafüüsilistest eeldustest. Siin on metafüüsika ärakasutamine olnud kõige suurem (muide, Idas ongi kõik filosoofia praktilise suunitlusega). Valgustuse käsitus vabadusest on kaasaegsete inimõiguste alus. Meie ühiskonnas on veel palju filosoofilist päritolu reegleid: pelk kokkulepe ja kasu ei hoia ühiskonda koos (kõik oleks lubatud). Mistahes filosoofia probleemi lahates oleks otstarbekas vaadelda, millised on antud autori üldmetafüüsilised seisukohad see hõlbustab argumentide jälgimist.