SPORTLIK VABAVÕITLUS EESTIS

Valga Kaugõppegümnaasium SPORTLIK VABAVÕITLUS EESTIS Koostaja: Kaspar Kraav Juhendaja: Esta Mets Valga, 2012

SISUKORD SISSEJUHATUS... 3 1. SPORTLIKU VABAVÕITLUSE ALGUS... 4 2. SPORTLIK VABAVÕITLUS TÄNAPÄEVAL... 6 3. SPORTLIKU VABAVÕITLUSE ALALIIGID... 8 4. SPORTLIKU VABAVÕITLUSE TULEK EESTISSE... 10 5. VÕITLUSSPORDI LIIGA MMA RAJU... 11 6. INTERVJUU JORGEN MATSIGA... 13 7. INTERVJUU MARTIN AEDMAGA... 16 8. INTERVJUU OTT TÕNISSAAREGA... 20 9. MINU MMA TREENINGUD... 23 KOKKUVÕTE... 28 KASUTATUD KIRJANDUS... 29 LISA 1... 30 LISA 2... 31 LISA 3... 33 2

SISSEJUHATUS Valisin uurimistöö teemaks MMA (Mixed Martial Arts), mis on tõlgitud eesti keelde kui sportlik vabavõitlus. Sportlikus vabavõitluses ühendatakse kohandatud tehnikad poksist ja taipoksist, kreeka-rooma ja vabamaadlusest, brasiilia jiu-jitsust ja teistest kahevõitlusaladest (http://mma.ee/et/mma/mis-on-mma). Selle teema valisin seetõttu, et olen tegelenud MMA-ga 2008. aasta sügisest ning see on mulle väga südamelähedaseks saanud. Tihti arvatakse, et tegu on väga brutaalse alaga ning sellega tegelevad ainult loomult vägivaldsed inimesed. Minu sooviks on tõestada, et tegu ei ole tänavakaklusimitatsiooniga; sportlik vabavõitlus on väga tehniline ala, mis on seotud füüsise ja moraalse kõrgeima taseme arusaamadega. Oma uurimuses kirjeldan, kuidas sai MMA alguse. Iseloomustan erinevaid MMA komponente, alaliike poksi, taipoksi, kreeka-rooma ja vabamaadluset, brasiilia jiu-jitsut ning nende kasutamist sportlikus vabavõitluses. Annan ülevaate, kuidas on spordiala Eestisse jõudnud ning arenenud. Räägin ka Eesti sportliku vabavõitluse liigast MMA Raju. Küsitlesin kolme Tartu treenerit ja sportlast: Jorgen Matsit, Martin Aedmad ning Ott Tõnissaart. Koostasin nende jaoks küsitluse, mille põhjal annan ülevaate, kuidas nad alustasid MMA-ga, kuhu nad on jõudnud ja kas nad on selle valikuga rahul. Uurin nende nägemust seoses selle spordialaga nii Eestis kui ka maailmas. Loodan ka ise saada uut informatsiooni nende kohta. Olen saanud vastavatelt isikutelt nõusoleku kasutada nende andmeid oma töös. Uurimustöö koostamisel kasutan internetiallikaid: lehekülgi, artikleid ja videomaterjale. Raamatutest ei saa ma vastavat infot otsida, kuna tegemist on väga uue spordialaga nii Eestis kui ka üle maailma. Olen tundunud huvi raamatute vastu, kuid ma ei ole siiani neid meie poodidest leidnud. Kirjeldan ka enda mälestusi esimestest treeningutest, võistlustest, tunnetest ning räägin, kuidas vastav spordiala on minu elu muutnud. MMA-ga tegelevad väga erineva taustaga inimesed hoolimata vanusest, rahvusest ja soost. Treeningsaalis on kõik võrdsed. 3

1. SPORTLIKU VABAVÕITLUSE ALGUS Kaugeks eelkäijaks vabavõitlusele võib lugeda pankraationit - ala, milles võisteldi juba 648. a e.m.a. Kreeka olümpiamängudel. Spordiala pankraation oli segu poksist ning maadlusest ning ainsateks keelatud tegevusteks olid hammustamine ja küünte toppimine vastase silmadesse, kõrvadesse ning suhu (http://www.perseus.tufts.edu/olympics/pankration.html). Kaasaegse sportliku vabavõitluse e MMA alguseks võib lugeda esimest võistlust: Ultimate Fighting Championship, lühendatuna UFC, 1993. aastal 12. Novembril USA-s (http://martialarts.about.com/od/styles/a/mma.htm). Esimesed võistlused toimusid reegliteta. Võistlused toimuvad poksiringis või spetsiaalsel võrkaiaga piiratud areenil (puuris). Peamiseks eesmärgiks oli saada teada, milline võitluskunst on kõige parem. Seetõttu kutsutigi kokku erinevate võitluskuntide-stiilide esindajad, nagu poksija maadleja vastu, karateka samboka vastu jne. Matšid toimusid turniiri süsteemis, kus eelmiste matšide võitjad läksid omavahel kokku, kuni üks mees võitis turniiri. Kokku osales ühel turniiril 8 meest. Matšid nägid välja väga verised ning brutaalsed. Puudusid kaaluklassid; kokku võisid saada väga suurte kaaluvahedega võistlejad. Ei kasutatud kindaid, kubeme- ega hambakaitsmeid - oht püsiva vigastuse, tervisekahjustuse tekkimisele oli väga suur. MMA eelkäijaks võib lugeda Royce Graciet. Tema stiiliks oli Ji-jitsu ehk maasvõitlus, kus eesmärgiks on vastane alistada erinevate liigeselukkude või kägistustega. Royce Gracie oli UFC 1, 2 ja 4 turniiri võitja. Tema matšid nägid alati välja ühesugused: viis vastase pikali, otsis sobiva alistuse ning võitis endast tunduvalt raskemaid ja tugevamaid vastaseid üsna lihtsalt. Teised võistlejad avastasid, et enam ei piisa ainult ühe võitluskunsti omandamisest, vaid peab oskama kõiki distantse: püstivõitlus, maadlus ja maavõitlus. Teda peetakse seetõttu sportliku vabavõitluse eelkäijaks. MMA algusaastatega võrreldes on ala palju arenenud; reeglid, kaaluklassid jne on muutnud MMA populaarseks ja kaasakiskuvaks spordialaks, kuid väga hästi reguleerituks ja tehniliseks. Peale esimese ürituse korraldamist sai UFC st ürituste sari. Võistlusi on toimunud 1993. a saadik ning mida aeg edasi, seda tihedamini. Viimase seisuga (mai 2012) toimus juba 145. üritus. UFC on suurim sportliku vabavõitluse liiga. Peale UFC on olemas veel teisi 4

liigasid üle maailma, näiteks Strikeforce, Bellator Fighting Championships, Cage Warriors, M-1 Global. Eesti ainsaks profiliigaks on MMA Raju. 5

2. SPORTLIK VABAVÕITLUS TÄNAPÄEVAL MMA kindad on tehtud võimalikult väikeseks saamaks võtta vastasest kinni seda nii maadlushaarete, kui maasvõitluses alistusi otsides. Siiski on kinnastes polsterdus, mis kaitseb lööja käsi ning teeb löögid vähem valusaks ka vastasele. Tänapäeval on kasutusel kaitsevarustus, kubeme- ning hambakaitsmed, mida peavad kasutama iga klassi võistlejad. Amatöörklassis võistlejatel (C- ja D-klass) peavad olema lisaks eelmainitud kaitsmetele ka paksemad kindad ning säärekaitsmed. Vahetult enne puuri või ringi sisenemist kontrollitakse kaitsevarustuse olemasolu. Vastava varustuse puudumisel võistelda ei lubata. Amatöör- ja profitaseme erinevuseks on kaitsevarustus ja reeglite erinevus. Eestis on amatöörtasemel lisaks kubeme- ja hambakaitsmetele kohustuslikud ka säärekaitsmed ning kasutatakse ka paksemaid kindaid kui profitasemel. Profitasemel on kohustuslik kasutada vaid kubeme- ja hambakaitsmeid. Kolmest 3-5minutilisest raundist koosnevaid matše peetakse kas poksiringis või spetsiaalses võrkaiaga piiratud areenil. (http://mma.ee/et/mma/mis-on-mma). Välja on kujunenud kindel reeglistik, mis on mõeldud eelkõige võistlejate ohutuse tagamiseks. Kuigi inimese jaoks, kes vabavõitlusest midagi ei tea ja arvab, et reeglid puuduvad, siis see nii ei ole. Keelatud tegevuste hulka kuuluvad: löögid peaga, hammustamine, kaelast kinni haaramine, vastase tahtlik heitmine pea või kaela peale ja paljud muud (http://mma.ee/et/mma/reeglid). Matši võitmiseks on mitu moodust: knockout (püsti või maas olles käe jala põlve või küünarnuki löögiga), alistus (kägistused ja erinevad liigeselukud) või kohtunike otsusega (kui raundide lõpuks ei ole eelnimetatud toimingutega lõppenud). Sellisel juhul arvestatakse kumb oli domineerivam igas võistlusdistantsis kui ka tehnilist arsenali ja füüsilist vormi. MMA kui võitlusspordiala reaalsuseks on see, et tehniline nõudlikkus ja laitmatu füüsiline vormi vajadus teevad sellega tegelevad sportlased distsiplineerituks ja vastutustundlikuks. Puuduvad seosed filmides nähtavate trikkide ja pööraste arengutega. Sportlik vabavõitlus on kõige kiiremini arenev spordiala, USA s tegeleb alaga juba üle 20 miljoni inimese. Eestis on tegelejate arv 300-400 vahel. Sportlikku vabavõitlust peetakse surmahoobiks senistele spordialadele, nagu poks, korvpall kui ka ameerikas kuulus 6

wrestling, üheks tõestuseks võib tuua selle, kuidas kuni 35aastased mehed Ameerikas vaatavad MMA matše rohkem kui näiteks NBA korvapalli finaalmatše (http://sport.err.ee/voitluskunstid/ca7babb7-c21d-45ae-b186-6153ed5cc6bc). Telesaates Pealtnägija tutvustati ka MMA-d kui spordiala, reegleid, kui ka eestlaste arengut. Saates osalesid treenerid Ott Tõnissaar ja Priit Mihkelson, kui ka 2012. aastal Ameerikasse elama ja treenima läinud Alik Tseiko (http://aliktseiko.com/elulugu/..). 7

3. SPORTLIKU VABAVÕITLUSE ALALIIGID Sportlikus vabavõitluses kasutatakase erinevaid kahevõitlusalade tehnikaid: poks, taipoks, maadlus, ji-jitsu jne. Tavaliselt on iga erineva võitluskunsti jaoks eraldi treener. Treeneriteks on oma ala spetsialistid. Olles treeninud erinevaid võistlusdistantse - püstivõitlus, maadlus, maasvõitlus -, tuleb need kõik omavahel ühendada. Poks on üks vanimaid ja tuntumaid alasid, mis ei vaja pikka tutvustamist. Poks on ka olümpiaala. Poksis nagu teistel aladel on amatöör- ja profitase. Amatöörvõistlustel peab kohustuslikus korras kandma võistlustel kaitsmeid ja on kehtestatud reeglid. Amatöörpoksi ja profipoksi suurimaks erinevuseks võib lugeda poksikiivri kohustuslikku kandmist ning raundide pikkust ja arvu. Sportlikus vabavõitluses kasutatakse väga palju poksistiilis käelöögi tehnikaid. Taipoksis kasutatakse käe-, jala-, põlve- kui ka küünarnukilööke. Sportlikus vabavõitluses kasutatakse peamiselt just taipoksi stiilis lööke, kuna nende tehnikad on kiired ning jõulised. Taipoksilgi on oma kauge minevik, kus alguses treeniti ning võistleldi ilma kinnasteta ning kaitsevarustust kasutamata, mis aga loomulikult tänapäeval muutunud. Amatöörtasemel peavad võistlejal olema hambakaitsmed, kubemekaitse, küünarnuki kaitsmed, jalakaitsmed ja poksi kiiver ning osadel võistlustel on kohustuslik kehakaitse. Profi tasemel on kaitsmeteks vaid kubeme- ning hambakaitse. Võistlustel on erinevad raundide arvud ja pikkused. Maadlus, samuti nagu poks, on kõikidele inimestele tuntud olümpiaala. Eristatakse kahte tüüpi maadlust: kreeka-rooma ning vabamaadlus. Nende peamiseks erinevus on see, et kreeka-rooma maadluses kasutatakse vaid ülakeha haardeid ning heiteid, kuid vabamaadluses tehakse ka jalgadest mahaviimisi. Helio Gracie (oktoober 1. 1913 jaanuar 29. 2009) oli parim Brasiilia võitluskunsti harrastaja, kes koos oma venna Carlos Graciega arendasid välja Gracie Jiu-Jitsu (ka eestis väga tuntud võitlusvõtete poolest), mis on rahvusvaheliselt tuntud kui Brasiilia Jiu-Jitsu (http://en.wikipedia.org/wiki/h%c3%a9lio_gracie). Helio Gracie, kes kaalus ise kõigest 65 kilo, suutis arendada välja võitluskunsti, kus ta saaks jagu endast palju tugevama ning raskema vastase vastu. Tema tehnikad olid alguse saanud 8

judost. Kuna ta uskus, et tema võitluskunst on parim, siis tõestas ta seda sellega, kui võitles inimeste vastu, kes olid oma ala meistrid (püstivõitlus, maadlus, maasvõitlus). Ji-Jitsu on võitluskunst, mille peamiseks ülesandeks on maasvõitlus. Lisaks maasvõitlusele õpetatakse ka mahaviimisi, nende kaitseid, domineerivaid asendeid ja eelkõige alistusi. Alistuseks võivad olla siis: kägistused või liigeselukud, nagu näiteks käelukk (http://martialarts.about.com/od/styles/a/bjjstyleguide.htm). Ala arenedes hakkas välja kujunema vöösüsteem: alla 16aastastele - valge, kollane, oranž ning roheline ning üle 16aastastele valge, sinine, lilla, pruun ning must. Selline vööde süsteem kindlate toonidega kujundati eraldamaks erineva tasemega õpilasi treeningsaalis kui võistlustel ning ka seetõttu, et eristada Ji-Jitsut judost (http://www.relsongracie.com/index.php?option=com_k2&view=item&id=11:helio-gracieand-the-jiu-jitsu-belt-system&itemid=68). Erinevate võitluskunstide kohandamine sportliku vabavõitluse jaoks Sportliku vabavõitluse jaoks on kõiki tehnikaid natukene kohandatud sellele spordialale sobilikumaks. Poksi puhul on veidi erinev kehaasend eriti just jalgade asetuses. MMA võitleja peab alati olema valmis mahaviimist kaitsma. Kasutatakse vähem kehasse lööke. Samuti ka taipoksi tehnikatel on asendit natukene muudetud ning ka lööke, mida ja kui palju kasutatakse, valitakse hoolikamalt. Püsti lüües peab kehaasend veel olema tunduvalt madalam kui teistel kontaktaladel, kiiremaks ja lihtsamaks mahaviimiste kaitseteks kui ka ise teha mahaviimisi. Maadluse puhul vaadatakse sobivaimaid tehnikaid, mida on võimalik võistlustel ka reaalselt kasutada. Samuti viiakse tehnikaid kokku ka poksiga. Ilma kimonota (no-gi) tehnikate puhul kandub üpris suur osa MMA-sse üle, kuid sugugi mitte kõik. Lisaks eelpool mainitud võitluskunstide omandamisele peab sportlane olema ka heas üldfüüsilises vormis - samaaegselt peab olema vastupidav, kiire, tugev ja plahvatuslik. 9

4. SPORTLIKU VABAVÕITLUSE TULEK EESTISSE Martin Aedma ja Priit Mihkelson vaatasid suvelaagris 2002. aastal seltskonnaga esimesi MMA võistlusi, nähtu meeldis neile ning juba augustikuus alustati esimeste treenngutega. Esimesed treeningud toimusid Tallinnas Mustamäel mändide all, kuna matisaali ei olnud kuskilt võtta. Esialgu treenisid seal peamiselt Martin Aedma ja Priit Mihkelson (3D Treeningu peatreener), viimane oli ka treeningute eest vastutav. Teisi hakati õpetama esimesest päevast peale vaadates ja uurides erinevaid allikaid. Tehnikad prooviti läbi ning kui need tundusid töötavat, õpetati neid ka teistele. Sügisel said nad treenida kooli riistaruumis, kus toimusid eelnevalt Martini wing-tsuni treeningud. Edaspidi hakati treenima regulaarselt ka Pärnus. Eesti esimene ji-jitsu ja MMA klubi asutasid 2004. aasta sügisel Indrek Reilandi ja Jorgen Matsi poolt Tartus. 2005.a. aprillis alustas tööd Tallinnas Priit Mihkelsoni juhitud spordiklubi 3D Treening, kus õpetati esialgu vaid ji-jitsut. Nüüdseks on Sportliku vabavõitluse klubid esindatud Tartus, Tallinnas, Pärnus ja Saaremaal. 10

5. VÕITLUSSPORDI LIIGA MMA RAJU 2008.a. lõpp/2009.a. algus helistas Ott Tõnissaarele sõber, kes küsis: Ott, kas teeme ära?. Ott leidis, et kui nemad seda üritust ei tee, teeb seda keegi teine. Nime valiti tükk aega, kuni Jorgen Matsile tuli idee panna nimeks Raju konkreetne eestikeelne nimi. Esimene Raju toimus Tartu Ülikooli Spordihoone poksisaalis 2009.a. veebruaris. Algne plaan oli teha väike üritus peamiselt sõpradele ning ka reklaami tehti üsna vähe. Kuid võistlust käis vaatamas kokku 180 inimest ning tulemus oli üle ootuste üllatav. Kõik oli plaanipäraselt paigas: õhtujuht, eelnevalt Elustreeningu poolt koolitatud kohtunikud, nurgameeskonnad teadsid, mida ja kuidas teha - seega kõik õnnestus. Juba algusest peale oli plaanis teha Rajust ürituste sari. Kohe peale esimese Raju õnnestumist pandi paika juba kuupäev, kuna teha uus üritus. Raju2 toimus 2009.a. mais, mindi suuremasse saali A.Le Coq Sport spordimajja. Pealtvaatajate arv tõusis 320ni, tulid esimesed võistlejad Soomest. Raju ürituse jaoks ehitati septsiaalne puur, mille protsess algas 2009.a. mais, ehitamine septembris ning valmis 2010.a. jaanuaris (LISA 1). See on olnud esimene ja ainuke puur Eestis. Üritusel Raju4 kasutati seda esimest korda ning sellest ajast peale on Rajul kaks üritust päevas: päevane üritus, kus võtavad osa amatöörsportlased ning õhtune üritus, kus alguses osalesid tugevama taseme amatöör- kui ka profisportased. Nüüd osalevad õhtusel üritusel vaid profisportlased. 2011.a. 15. Septembril põles osaliselt ära Raju puur, mis taastati 22. oktoobriks. Viimaste detailide paigaldus lõppes alles Raju toimumispäeva hommikul. Võitlusspordi liiga MMA Raju areng on olnud tohutu. Kui esimesel Rajul oli 180 pealtvaatajat siis Raju9 oli 2000 pealtvaatajat koos tasuta otseülekandega päevasest üritusest. Korraldusmeeskonna arv on tõusnud 50-60ni. Esimesel Rajul oli reklaamiks vaid foorumid, Raju9-l korralikud reklaamid Postimehes, raadios Sky Plus, välireklaamid, samuti reklaamiti Sportlandides üle Eesti. Nüüdseks on tegu korraliku spordiürituse ja suuremängulise showga. Raju10 erineb eelnevatest üritustest seetõttu, et tehakse rahvusvaheline otseülekanne nii päevasest kui õhtusest üritusest, sportlasi tuuakse Eestisse 6-7 erinevast riigist. Märgatavalt 11

suureneb reklaami ning kommunikatsiooni maht. Kindlasti suureneb ka pealtvaatajate arv, kuna tegu on parimate võistlejatega. Viie aasta plaanid Rajuga on korraldada kaks üritust aastas, tuua võistlustele tuntud sportlasi üle kogu maailma, teha rahvusvahelisi otseülekandeid ja toetada eestlaste jõudmist maailma tippu, lastes neil siin Eestis pidevalt võistelda, kuni lõpuks mõni maailma suurliiga soovib nendega lepingut teha. Samuti on plaan tuua maailma tasemel tippsportlasi omavahel võistlema. Raju on andnud sportlastele põhjuse siin Eestis treenimiseks ei pea sõltuma vaid mujal välismaal toimuvatest võistlustest. Pidev reklaamimine on oluliselt aidanud kaasa spordiala tutvustamist laiemale ringkonnale. 12

6. INTERVJUU JORGEN MATSIGA Jorgen Matsi kuulis vabavõitluse kohta sõpradelt, kellel oli olnud võimalus seda vaadata. Algul oli ta arvamusel, et see ala ei ole tema jaoks, kuna ta hakkas tegelema ji-jitsuga (Tartus), pakkus talle siiski huvi selle kasutamine MMA-s, kus tuli ka edaspidine huvi teiste võitlusdistantsite vastu. Eelnevalt tegeles ta traditsioonliste võitluskunstidega, kuid leides, et need olid üsnagi kasutud, otsustas lõpuks neist loobuda. MMA treeningutega alustas siis, kui oli ji-jitsut üsna korralikult treeninud ligikaudu aasta. Olles proovinud küll omal käel erinevaid võitlusalasid ühendada, võib siiski esimesteks tõsisemateks treeninguteks lugeda 2006. aastal Suurbritannias. Esimene treening oli samasugune nagu teistel võitlusaladel: soojendus, tehniline pool, selle harjutamine erineval tasemel vastupanuga ning lõpuks kogu tehnilise poole integreerimine eelnevate oskustega sparringus. Treeningute andmised ja õpetamise kvaliteet Jorgen Matsi on õpetanud juba algusest peale enda treenimise kõrvalt, kuna muid võimalusi ei ole olnud. Alguses oligi see rohkem koos treenimise moodi, kuigi treeningute eest vastutas üks tema sõpradest, üks ji-jitsu ja MMA pioneeridest Eestis Indrek Reiland. Esimesed treeningud meenutasid traditsioonilisi võitluskunstide treeninguid, kus õpiti teatud tehnikaid, harjutati läbi vastupanuta vastase vastu ning siis sparriti. Peagi hakkas muutuma õpetamise metoodika. Juba peale poolt aastat pimeduses kobamist sportliku treeningu ja elususe põhimõtte võitlusalade treenimisel. Avastati, et oluline on treenida spordispetsiifikat harjutustega, mis on ettearvamatud, sisaldavad ajastust ja vastupanu, kuid samas on piisavalt lihtsad, et ka algfaasis uue oskuse puhul saaks õppimine toimuda. Sealt on areng üha edenenud ning sportlane usub, et siin Eestis on saavutatud sama hea tase kui maailma tippklubides. Seda just teadmistepagasi, õpetamismetoodika funktsionaalsuse, kaasaegsuse ja teaduspõhise poolelt. Esimese matši kirjeldus Esimeseks matšiks valmistusin küll palju, aga ilmselt ei olnud siiski valmis, ei füüsiliselt ega vaimselt. Enne matši olin ärev, matši ajal mitmes situatsioonis justkui tardusin, väsisin 13

füüsiliselt rohkem, kui oleks olnud kasulik. Sattusin matšis peale üsna edukat esimest raundi teises raundis üsna halba seisu. Mõtet allaandmisest ei olnud kordagi, aga mõte sellest, et see, mis toimub, on pagana nõme küll. Võit, niimoodi nagu ta tuli (läbi vastase loobumise enne kolmandat raundi), oli ootamatu. Ju oli tema siis veelgi rohkem omadega läbi kui mina. Esimese matšiga ei olnud küll rahul, aga õppida oli sellest palju (LISA 1). Plaanid spordialaga alustades, kuidas täitunud, sihid tulevikus Jorgen alustas sooviga end lihtsalt proovile panna, seda järgib tänase päevani. Tekkis soov teada rohkem, osata rohkem, olla parem. Ta on end alati näinud pigem seguna treenerist algajatele, edasijõudnutele ning harrastussportlastele. Seetõttu on MMA profikarjäär olnud ka pigem kogemuse saamise ja enda proovile panemise jaoks kui sihtmärgini välja jõudmise tahtest. See pole samuti aastate jooksul muutunud. Hetkel on kõik läinud plaanipäraselt. Tema soov on pidada 4 profimatši, saamaks täis ilus ümmargune number 10 ja selle juures otsida uusi väljakutseid. Ji-jitsus on tal plaan võistelda nii kaua, kuni tervis lubab kas või 70nda eluaastani. Võistlusettevalmistus Üks on ideaalse sportlase ideaal, teine realistlik ideaal minu elu arvestades ja kolmas see, mis päriselt välja tuleb. Realistlik ideaal on profimatšiks 12 nädalat spetsiaalset ettevalmistust, pluss nädal võistluseelselt kaaluvõtmiseks ja treeningust taastumiseks. Selle raames üldiselt hoida toitumine kvaliteetse ja tervislikuna, samas liikudes soovitud kaalu poole ehk kerge energiadefitsiit. Treeningspetsiifika sõltub vastasest, nädalas oleks ideaalselt 9-10 treeningut. Üldfüüsilist treeningut minimaalselt. Praktikas tuleb enamasti välja, et hea ettevalmistus on 8 nädalat, 5-9 treeningut nädalas. Jorgeni treeningkoormus on võistlusvälisel ajal 2-5 treeningut nädalas, võistluseks valmistumisel või niisama intensiivsemate treeningperioodide vältel kuni 10 treeningut nädalas. Sponsorlus Eestis on vabavõitlusega tegelejatel üsna raske leida rahalist toetust, kuna hetkel pole see spordiala veel piisavalt levinud. Toetuse saamiseks on vaja reklaame, viimane eeldab omakorda raha. See on justkui suletud ring. Isegi suuremates välisriikidest maailma parima 50 hulka on väga raske pääseda. Ala nõuab investeeringuid. Välismaal on võimalik leida sponsoreid olles edukas, kuid sedagi vaid absoluutse tipptaseme lähedal. 14

Eestis on hetkeseisuga Priit Mihkelson ainus sportliku vabavõitluse treener, kes sellega endale elatist teenib. Ta on Eesti suurima klubi 3D Treening treener Tallinnas, kuigi tema ei ole võistleja. Ideaaliks võib lugeda seda, kui sportlasel on selline töö, mida on võimalik teha poole kohaga ja jooksva graafikuga sporditegemise kõrvalt. MMA treeningute kasutegurid ja erinevus teistest aladest Jorgen Matsi jaoks on sportliku vabavõitluse treenimine olnud nö äge aeg. Arenemine on toimunud kehaliselt, omandanud palju uusi oskusi ning saanud enda kohta palju teada. Arenemine on toimunud ka vaimselt, treenides endas võistlusärevuse ja treeningfrustratsiooniga toimetulekut. Siiski on tema kõige olulisem ala põnevus ja lõbu. Sportliku vabavõitluse treenimine annab inimestele hea kehalise arengu ning kuna tegu on väga mitmekülgse ja huvitava spordialaga, on alati midag uut õppida. Samuti leiab enda jaoks pidevalt uusi väljakutseid. Jorgeni arvates on see spordiala, kus võib väga edukaks saada kõigega nullist alustades alles 15-16aastaselt. MMA erineb teistest kontaktsetest kahevõitlusaladest eelkõige seetõttu, et ala on kõige strateegilisem, mitmekesisem, seetõttu ka kõige huvitavam ning on ka kõige sarnasem päris ürgsele võitlusele. MMA tulevik Maailma tasemel peab ta täiesti võimalikuks, et see ala ületab ühel päeval isegi poksi. Eestis võib see saada harrastusspordina levinuimaks spordialaks. Senine areng on olnud tohutu: teadmiste baasilt pole maas näiteks Soomest, kus vabavõitluse treeningutega alustati kuskil 10 aastat varem. Soomega võrreldes on siin vähem sportlasi ja vähem avalikkuse tuge. Võimla Spordiklubi võimla tekkis 2011. aasta kevadel. Kevadel tekkis idee ühendada Elustreening Eesti ja Tartu Taipoksi Klubi ning sügisel see ka teostus. Peatreeneritel Jorgen Matsil ning Edvin Erik Kibusel tekkis mõte ühendada treeninggrupid, et luua luua tõeline suur mitmekesist treeningut võimaldav täiskontaktsete võitlusspordialade klubi. Võimla nime idee oli kahe spordiklubi juhatajatel ühine: Oh, äge, see on selline vanakoolikas, lühike ja lööv ja samas annab hästi edasi klubi sportlikku vaimu. Võimla plaanib kasvada ja areneda pakkudes huvitavat ja kvaliteetset treeningut nii harrastajale kui head kasvulava ja treeningkeskkonda võistlejatele 15

7. INTERVJUU MARTIN AEDMAGA Martin Aedma nägi ning kuulis esimest korda MMA-st treening-suvelaagris 2002. aastal. Sellel ajal tegeles ta ühe traditsioonilise Hiina võiluskunstiga wing tsuniga. Ühel õhtul vaadati suurema seltskonnaga MMA võistlust UFC 1-4 osa. Videos nähtu inspireeris Martinit just seetõttu, et võitlus oli täiesti reaalne. Enim meeldis talle võitleja Royce Gracie, kes kaalus kõigest 80kg ning suutis jagu saada endast palju suurematest ja tugevamatest vastastest, kasutades tollel ajal tundmatuid maasvõitlustehnikaid (ji-jitsut). Nooremas eas tegeles tänane sportlane paar aastat jalgpalliga algkoolis ning ujumisega põhikoolis. Esimene MMA treening toimus 2002. aasta suvel augustikuus. Treeningud toimusid alguses suvel metsa all, kuna matisaali polnud. Kuna inimesed olid tahtmist täis, treeniti mändide all Tallinnas Mustamäel. Esimene treening oli väga meeldiv ning juba alguses tundus, et tegemist on vägagi praktilise võitluskunstiga. Käbide, okaste ning liivamullasest pinnasest hoolimata oli meeleolu kõrgel. Esialgu treenisid seal peamiselt Martin Aedma ja Priit Mihkelson (3D Treeningu peatreener), viimane oli ka treeningute eest vastutav. Teisi hakati õpetama esimesest päevast peale vaadates ja uurides erinevaid allikaid. Tehnikad prooviti läbi ning kui need tundusid töötavat, õpetati neid ka teistele. Sügisel said nad treenida kooli riistaruumis, kus toimusid wing-tsuni treeningud. Treeningute andmised ja õpetamise kvaliteet MMA üldine tase on arenenud edasi. Alguses ei olnud isegi matisaali ning nüüdseks on välja kujunenud treeningsaalide võrgustik. On välja kujunenud väga head treenerid ning liitunud hulk sportlasi, kes võistlevad edukalt nii Eestis kui välismaal. Õpetamise tase on tunduvalt paranenud. Alguses ei mõistetud tehnika tähtsust, kuidas vajalikul viisil treenida ning seetõttu ei olnud tulemused head. Aegamisi on paranenud teadmised ning arusaam sellest spordialast ning seeläbi ka õpetamise kvaliteet. Esimese matši kirjeldus Oma esimesel ametlikul MMA matšil tundsin kerget võistluseelset ärevust. Teadsin, et tegu on amatöörvõistlusega ja maasvõitluses lööke ei ole. Kujutasin ette, et kohe alguses lähen ise selili ja väldin püstivõitlust, sest maasvõitlus oli minu tugevam külg. Nii sündiski. Matši 16

ajal tundsin, et soovin vastase kiiresti alistada, ja seegi õnnestus. Kogu võitlus kestis 30 sekundit ja matši järgselt tundsin ääretult meeldivat pingelangust, mõnusat murevaba tunnet ja nautisin lihtsalt olemist. Martin oli enda esimese matšiga väga rahul ning tundis, et andis endast parima. Peale esimest matši on tehti ka pilt (LISA 2) Plaanid spordialaga alustades, kuidas täitunud, sihid tulevikus Martini sooviks on alati olnud testida ji-jitsu ning maadlusoskusi keskkonnas, kus kubatud on ka löögid ehk siis nn. täielikus võitluses. Sihiks ei ole olnud kunagi jõuda maailma tippu, vaid pigem enda oskuste pideva arendamine ja täiendamine ning neid vahepeal ka proovile panna võistlustel. Hetkel on kõik plaanid õnnestunud täielikult. Tulevikus ei ole Martinil enam soovi MMA-s võistlda, kuna talle ei meeldi löömine ning on tekkinud ka valu küünarliigeses, mis segaksid väga palju vabavõitluse treeninguid. Võistlusettevalmistus Võistlusteks valmistudes suureneb treeningkoormus kui ka intensiivsus. Treeningud toimuvad ligikaudu 12-16 tundi, vahel ehk 7-10 treeningut nädalas. Kõik treeningud on võitlusspetsiiflised ning üldfüüsilisi treeninguid on minimaalselt. Martin teeb tavaliselt üldfüüsilisi harjutusi peale põhitreeningut 20 40 minuti vahel, kuid mitte peale igat trenni. Võistlustreeningutel MMA matšiks valmistumisel on põhirõhk maadlusel ning poksil mahaviimistega. Viimasel nädalal toimuvad vaid kerged tehnikatrennid ning 2-3 päeva enne võistlust on täielik puhkus. Treeningute arv nädalas võistluseks valmistumisel ja võistlusvälisel ajal ei erine väga palju. Suurim erinevus on toitumises ja loomulikult kindlam põhjus trenni teha treeningkorrad nädalas on vaja täis saada. Võistlusvälisel ajal saab vajadusel ka treeninguid ära jätta, kui pole tahtmist. Võistluseks valmistumisel seda lubada ei saa. Sponsorlus Martinil õnnestus leida inimesi, kes toetasid teda rahaliselt võistlustel ja välismaistes treeninglaagrites käimist. Ainult treeningutel käimise eest ei ole toetanud keegi ning on tulnud ise hakkama saada. Treeningute algusaastatel oli ta veel keskkooli õpilane ning elades vanemate juures, ei pidanud muretsema elamiskulude pärast. Sponsorit on Eestis üsna raske leida, sest ala ei ole populaarne. Peab olema kindlasti heal tasemel võistlussportlane. Kuna spordiala kasvab pidevalt, siis kindlasti aitab see kaasa sponsorluse saamisele. Keskendudes spordile (õpetades ja ise võistlemas käies), on Eestis veel üsna raske. Sellega saaksid 17

hakkama üksikud treenerid/sportlased suuremastes klubides. Kindlasti sellisel moel elades rikkaks ei saa. Mujal maailmas on olukord aga palju lihtsam, seda ka sellepärast, et ala on populaarsem ja populatsioon on suurem. MMA treeningute kasutegurid ja erinevus teistest aladest Martin teeb treeninguid hobina ning naudib neid väga. Aja sisustamine millegiga, mis meeldib, toredate treeningkaaslastega suhtlemine-tutvumine ja loomulikult ka kehalise vormi paranemine. Sportliku vabavõitlust peaks harrastama inimesed, kellele meeldib see ala kui kahevõitlus üleüldiselt. Kindlasti pole ala igaühe jaoks, kuid Martini arust enamusel see siiski meeldiks. Treenerite ülesandeks ongi siinkohal õpetada võimalikult turvaliselt ja lõbusalt. Paljudel inimestel on arvamus, et sportlik vabavõitlus on lihtsalt üks suur näopeks. Samuti arvatakse, et treeningud on väga jubedad. See pole ka tõsi! Maadluslaadega võiks alustada juba 5-6aastaselt ning püstivõitlusega hilisemas teismeeas. Suurimaks erinevuseks teistest kontaktsetest võistlusaladest on see, et ükski teine ala ei paku täielikku võitlust: maas ja püsti, maadlus ja löögid ja loomulikult ka alistusvõtted. MMA tulevik Martin leiab, et ala muutub palju populaarsemaks üle maailma ning iga tavainimene teab, mis spordialaga on tegu, mõistab ala põhimõtteid ning oskab kaasa rääkida sellel teemal. Eestis suureneb pidevalt ala populaarsus, nagu ka mujal maailmas. Brasiilia ji-jitsu Martin on keskendunud ji-jitsule ning maadlusele, kuna talle ei meeldi löömine. Ji-jitsus hindab ala mitmekülgsust ning seda, kuidas saab igale asendile läheneda endale sobival viisil. Sportlikus vabavõitluses on ka ji-jitsu erinevate tehnikate kasutamine piiratum, kuna teatud asendites avatakse end löökidele. Esimese võistluse tegi kõigest mõned kuud peale esimesi treeninguid ji-jitsu võistlusel Kose Kombat, kus oli lubatud ka lüüa vastast 2003. aastal. Teades, et oskused on küll napid, oli ta veendumusel, et teised oskavad veel vähem ja tundis, et suudab teised vastased ka alistada nii ka läks. Toimus kolm matši ning kõik lõppesid alistusga Martini kasuks enesetunne hea ning ka pingelangus. Martin on ainus eestlane, kellel on ji-jitsus must vöö. Selle vöö sai ta 2010. aasta augustis Prahas, olles ise veel kindel, et pole vajalikule tasemele veel jõudnud. Enesetunne oli seetõttu küll väga meeldiv, kuid väga palju see ei muutnud treeninguid. Peale vöö saamist jätkas oma treeninguid samamoodi edasi ning paari aastaga peale vöö saamist on tunda tugev edasi 18

areng ji-jitsus. Kõige tähtsamaks peab end pidevalt arendada - saavutada täiuslik tehniline tase. Kuna selline asi on aga võimatu, kuna pidevalt on asju, mida õppida ja tehnikaid, mida lihvida, on peaeesmärgiks lihtsalt pidevalt paremaks saada. Martini arvates on ji-jitsu Eestis heal tasemel head treenerid ja innukad sportlased. Praegust taset võib lugeda üsna heaks, arvestades, kui väikse riigiga on tegemist. Ji-jitsus uue vööastme saamise peamiseks viisiks on see, kui suudetakse maadelda samal või tugevama taseme sportlasega. Martin vaatab enne uue vöö andmist õpilase fundamentaalseid liigutusi, kehahoiakuid ja puusade tööd. 19

8. INTERVJUU OTT TÕNISSAAREGA Ott Tõnissaar tutvus Jorgen Matsiga, kes oli ühe kursuse võrra vanem psühholoogia tudeng, 2006.a. septembris. Tegeledes nii maadluse kui ka karatega, otsustas osaleda tollastel MMA treeningutel 2006. aasta septembris Tartus. Treeningud olid väga erinevad: poks, maasvõitlus jms. Regulaarsed treeningud algasid oktoobris, kui Jorgen Matsi pakkus Otile profimatši, mis oli ühtlasi ka esimene Eestis. Siis alustati võistlusteks ettevalmistusega. Karatega oli Ott Tõnissaar eelnevalt ta tegelenud 6 aastat ning kreeka-rooma maadlusega 2 aastat. Karate andis hea füüsilise vormi ning kordinatsiooni, kuid realistlikut võitlust oli seal tunduvalt vähem. Treeningute andmised ja õpetamise kvaliteet Treenerite tase on arenenud palju: treenerid on mõistusega inimesed, kes ei tee nn. tühja tagumist, vaid tehakse ja õpetatakse treeninguid mõtestatult. Keskendutakse sellele, kuidas saaks tehnikaid paremini ja kiiremni õpetada. Aega ei raisata tehnikatele, mis on lihtsalt lahedamad ja millest on reaalselt vähem võitluses kasu. Õpitakse neilt, kes on paremad ning liigutatakse edu suunas. Alustades ei teatud sellest spordialast suurt midagi ning hetkel on Eesti tipptegijad juba Euroopa TOP 15-20 hulgas. Ott Tõnissaar alustas Tartu Elustreening Eestis treeningute andmist üsna peatselt, kui oli alaga kõigest mõned kuud tegelenud. Tema ülesandeks olid peamiselt maadlustreeningute andmised ning kuna juba 15aastaselt andis traditsioonilise Shotokan karate-do treeninguid, ei olnud selles midagi uut. Oti antud treeningud olid tagasiside põhjal tunduvalt raskemad kui teistel treeneritel, kuna teised kulutasid rohkem aega jutustamise peale. Esimese matši kirjeldus Esimene matš toimus 2006. aasta novembris Tallinnas. Võistlusärevus küll oli, kuid ettevalmistus oli olnud hea ning ta oli väga enesekindel ja ei uskunud, et vastane temast jagu saab. Vastane oli tunduvalt pikem ning ka raskem ning seetõttu oli plaan maadlusoskuseid kasutades ta maha viia. Peagi suutis vastase alistada käelukuga. See õnnestus suurepäraselt ning meeleolu oli superhea nii matši ajal kui ka peale matši. Plaanid spordialaga alustades, kuidas täitunud, sihid tulevikus Juba esimest trennist saati on Ott Tõnissaarel olnud soov tippu jõuda. Kuna sporti on tehtud 20

lapsest saati, on alati plaan olnud saada tugevamaks, kiiremaks, osavamaks ning tehnilisemaks. Praeguste tulemustega on ta rahul ning leiab, et plaanide õnnestumisest võib rääkida alles 10 aasta pärast. Tulevikus plaanib pidevalt enda oskusi täiendada ning saada üha paremaks. Võistlusettevalmistus Võistlusettevalmistus kestab tavaliselt nii kaua, kui antakse teada võimalikust tulevast matšist. Pikim on olnud 8-9 nädalat. Toitumine ning kaaluvõtmine käib nõuab tugevat enesedistsipliini. Treeninggraafik on tavaliselt järgmine: kaks trenni päevas viis päeva, üks trenn ühel päeval ning pühapäev on puhkepäev. Võistlusteks aitab valmistuda kogu treeningmeeskond kui ka oma perekond. Tehniliste oskuste lihvimine sõltub üldiselt siiski vastasest nõrgemad küljed tuleb järele aidata ning tugevusi tuleb samuti paranda, kuna nendega minnakse vastast võitma. Üldfüüsilist treeningut teeb Ott tavaliselt 2-3 korda nädalas. Võistlusvälisel ajal on treeningkoormus minimaalselt 6 treeningut nädalas, üks trenn päevas ning pühapäev vaba. Sponsorlus Otil on olnud sponsoreid enamjaolt on ta ise küsinud, kuid on olnud ka juhtumeid, kus on helistatud suvalisel ajamomendil öeldes: Ott, ma sooviksin toetada sinu tegemisi. Summad pole küll suured ja sponsorite leidmine pole ka lihtne, kuid vähemalt ei pea ise peale maksma. Eestis sõltub sponsorite leidmine peamiselt endast oleneb, millisel tasemel on võitleja. Sponsorite otsimiseks peab sportlane näitama eelkõige järjepidevust ning häid tulemusi Rajul või rahvusvahelisel tasemel. Oti arvates on võimalik ennast täiesti ära elatada käies võistlemas ning ise teisi treenides. Seda juba seetõttu, et tipptasemel treenereid on Eestis vähe. Võistlemas tuleb sellisel juhul käia pidevalt. MMA treeningute kasutegurid ja erinevus teistest aladest Oti jaoks on MMA elustiil ning pole eluvaldkonda, mida selle ala treenimine puudutanud ei ole. Igas olukorras tuleb kõndida sirge seljaga ning ei tohi milleski alla anda, seda ka väljaspool matisaali. Sportliku vabavõitluse treeningutega tegelevad siiski inimesed, kellele meeldib teha võitlussporti ning võrreldes teiste aladega on see kõige mitmekülgsem. Treeningud annavad hea füüsilise vormi ning elus rohkem sihikindlust. Kõiki distantse koos võiks treenida alates 15-16 aastaselt, maadlema võib minna juba 5-6 aastaselt. Eriliseks 21

teeb selle ala veel selle realistlikkus lisaks enda maksimumi andmisele tuleb teisest samasugusest inimesest jagu saada. MMA tulevik Oti Arvates on MMA ühel päeval spordiala nr.1, kuna selle spordiala populaarsus kasvab pidevalt. Üks põhjuseid on kindlasti selle ala meelelahutuslikkus. Eestis tegelevad enamus inimesi selle alaga pigem hobina, kuna paljud ei taha teha trenni niipalju, kui teevad tugevama taseme sportlased. Pealtvaatajate suhtes on MMA võistlused kindlasti esirinnas. 22

9. MINU MMA TREENINGUD Alustasin enda MMA treeningutega 2008. aastal 15. septembril Tartus klubis Elustreening Eesti. Miks ma seda tegin? Olin juba väikesest peale mõelnud, et tahaks minna kontaktsesse võitlusspordi treeningusse, kuid üldiselt jäigi see kõigest ideeks. Käisin küll kaheksandas klassis aasta aega karates, kuid selle aastaga ei õppinud ma seal eriti midagi ja seetõttu seal ka ei jätkanud. 2008. aasta suve alguses otsustasin hakata siiski tegeleda mingisuguse kahevõitlusalaga. Alguses internetis uurides jäi silma taekwondo, mis pakkus kohe huvi, panin isegi plaani paika, et sügisest lähen, siis vaatan, mis seal trennis toimub. Kuu aega peale otsuse tegemist uurisin edasi ka teisi spordialasid, kuni leidsin MMA. Ma olin midagi kuulnud, näinud, kuid suurt midagi sellest ei teadnud. MMA ehk sportlik vabavõitlus jäi mulle silma enda mitmekülgsuse tõttu: poksimine, maadlus kui maas vastase alistamine. Ühes alas saab õppida kõiki erinevaid võitlusalasid, see köitis mind väga. Seda lugedes ma teadsin kohe, et sinna pean ma ka minema. Kui kätte jõudis esimene treening, olin väga elevil. Esimese asjana õpetati, kuidas maas olles mound`ist (domineeriv asend, kus vastane istub peal LISA 2) põgeneda. Olles trenniga poole peal,tundsin allaandmissoovi, kuid treeningpartner julgustas mind lõpuni vastu pidama. Peale seda teadsin, et selle ala juurde jään ma kauaks ajaks. Edasine treening ja võistlemine Iga trenniga hakkas mulle see ala üha rohkem meeldima. Olles baaskursusel (uutele, mis kestis 3 kuud), alustasin treeninguid edasijõudnutega (kõik, kes olid mingil hetkel baaskursuse läbinud). Baaskursus kestis 3 kuud ja 3 korda nädalas. Edasijõudnutega liitudes tõstsin treeningkoormust, tehes trenni esmaspäevast reedeni, nädalavahetustel üldiselt puhkasin. Olles trennis käinud juba pool aastat, olin ma pidev suitsetaja, kuid ühel hetkel sain ma aru, et minu võhm ja vastupidavus on väga väike. Jõudsin arusaamisele, et kui tahan selles spordialas kuhugi jõuda ja tugevalt treenida, pean suitsetamisest loobuma. Mõned nädalad hiljem jätsin suitsetamise maha, kuigi see oli üks raskemaid asju, mida ma olen pidanud elus tegema. Kui ma ei oleks hakanud tegelema spordiga, siis oleks ma ilmselt siiani suitsetanud. Soovist MMA-s kaugele jõuda, sain ka vajaliku tahtejõu. 23

Kuni 2010. aasta augustini treenisin kord päevas õhtuti põhigrupiga koos. Teadsin, et treenerid treenivad kaks korda päevas: hommikul ja õhtul. Ühel päeval kuulsin kahe treeneri vahelist vestlust pealt, kus nad arutasid, mis kell tulla treenima järgmise päeva hommikul. Tahtsin kohe teada: Kas ma võin ka tulla? Vastus tuli kiirelt jah. Sellest hetkest sain treenida ka treeneritega lisaks tavatreeningutele, mis toimusid õhtul teistega koos. Treeneritega treenimine ning nende poolt pidev juhendamine on aidanud palju minu tehnilisele arengule kaasa. Minu treeningud on iga aastaga muutunud üha enam planeeritumaks, kuna ma pidevalt uurin ja katsetan, milliseid treeningud ja millise koormusega pean ma tegema saavutamaks parimaid tulemusi. Baaskursusel ehk siis esimesel kolmel kuul treenisin ma 3 päeva nädalas, peale seda 5 päeva nädalas kokku 5 treeningut. Nüüdseks treenin 5-6 päeva nädalas 1-2 treeningut päevas, olenevalt minimaalselt 6 treeningut, kuid üldiselt on keskmine 8-9 treeningut nädalas (erandjuhtudel, nagu treeninglaagrid, ka rohkem). Esimese MMA matši tegin ma 2009. aastal 31. oktoobril Tartus üritusel MMA Raju 3 (LISA 3). Võistlus toimus poksiringis. Selleks ajaks olin ma trennis käinud juba aasta aega ning olin valmis võistluseks. Loomulikult olin vahetult enne matši väga närvis, kuna ei teadnud, mida oodata ja tegemist oli uue kogemusega. Võistlus kestis c-klassi reeglite järgi 3*3 minutit ja matš jõudis kohtunike otsuseni ning väga napilt osutusin võitjaks mina. Enda võidu üle olin õnnelik, matši tehniliste oskuste kasutamises ei olnud ma rahul. Loomulikult esimesel võistlusel on väga raske teha kõike samamoodi nagu treeningsaalis. Peale seda hakkasin võistlema lisaks MMA-le ka hiljem taipoksis amatöörtasemel kui ka Ji- Jitsus (kimonoga) ning lukumaadluses (no-gi ehk ilma kimonota). Treenides kõiki sportliku vabavõitluse alasid olen suutnud võistelda ka nendel aladel. Armastus spordi vastu Treeningsaali sisenemine on võrreldav koju saabumisega tundega: ma kuulun siia. Trenni tegemine on minu jaoks olnud sama loomulik kui hingamine, söömine ja joomine. Olles paar päeva trennist eemal mingil põhjusel tunnen, et midagi oleks nagu puudu. Sportlik vabavõitlus ei ole minu jaoks mitte ainult hobi, vaid elustiil. Alustades sellest, mis kell ma ärkan ning millele mõtlen esimese asjana, mis on esimene asi, mida ma söön, lõpetades sellega, mida teen enne magama minekut ja millest mõtlen voodisse jõudes. Samuti meeldib mulle selle spordiala tehnilisus. Püüan iga tehnikat lihvida üha paremaks ning suurendada 24

enda tehnilist arsenali. Kuna selles spordialas peab olema kõiges hea: poksima nagu poksija, maadlema nagu maadleja, ji-jitsus peab olema sama hea nagu ainult vastava ala tegelejad. Tehnikaid, mida saab paremaks muuta, on seetõttu ka palju rohkem, kui tehes vaid ühte eelpool mainitud aladest. Lisaks ka veel vastupidavuse ja üldfüüsilise jõu arendamine. Trennis armastan sedagi, kuidas muud mõtted ja mured hääbuvad, oleks kui hoopis teises maailmas. Mulle meeldib tunne otsida enda piire ning neid ületada, seda raskete treeningutega. Saades trennis hakkama raskete väljakutsetega, kandub see edasi ka igapäevaellu. Üheks suureks kinnituseks enda tõekspidamistele sain siis, kui olin Saksamaalt Eestisse sõitmas. Olin autos kõrvalistuja. Sõitsime mööda kahest suurest veoautost ning möödumine lõppes kurvi alguses, möödasõidu lõpp oli väga napp, kiirus oli suur ja ma polnud kindel, kas eluga pääseme. Selle aja jooksul, mis võis kesta kõigest pool sekundit, käis minu peast läbi vaid mõte: Nüüd ma ei saagi teada, kui kaugele ma võin MMA-s jõuda. See kogemus andis mulle järjekordse märgi, et olen teinud õige valiku spordiala valiku suhtes. Loomulikult on mul olnud kahtlusi, kas minu valikud on õiged olnud, kuna spordi nimel peab nii mõnestki asjast loobuma. Mõned peamised: pidutsemine ja sellega kaasas käiv alkoholi joomine, aeg isegi nädalavahetustel on tihtipeale treeningud, seminarid või koolitused. Töökoha valimine ei saa käia suurema palganumbri järgi, kuna esimese asjana tuleb mõelda, kuidas saan ma treenida töötades ühes või teises kohas. Võimalusi tuleks käsitleda kui kulda. Võistlustasemel treenimiseks on vaid teatud periood elus, mida tuleks vaadelda kui väärtuslikku aega kulda. Spordiala mitmekülgsus Nagu eelpool olen maininud, on tegemist väga mitmekülgse ja tehnilise alaga. Iga distantsi jaoks on omaette treener. Poksi jaoks poksitreener, taipoksi jaoks taipoksitreener, maadluse jaoks maadlustreenerning maasvõitluse ehk Ji-Jitsu jaoks omaette treener. Lisaks tehnika treeneritele on vajalik ka teiste inimeste abi. Kristjan Kõik Tallinnas tegutsev personaalne üldfüüsilise jõutreener, Robert Nool toitumisspetsialist, kellelt saab pidevalt nõu küsida ning kelle seminaridelgi olen käinud, ning loomulikult ka füsioterapeut, kes on aidanud venituste kui kinesioteipimisega. Mida on MMA ehk sportlik vabavõitlus mulle andnud ning kuidas see mind muutnud 25

on? Treeningud on teinud mind enesekindlamaks, julgemaks, edasipüüdlikumaks, aidanud stressiga toime tulla, tekitanud minus edasipürgimise soovi, olen saanud parema tervise, kiirema reaktsiooni jne. Treeningsaalis olen saanud palju uusi sõpru ja tuttavaid. Kindlasti on treeningud muutnud minu iseloomu ja maalimavaadet optimistlikumaks. Kõik, mida teed, tuleb sulle ringiga tagasi (ingl. What goes around, comes around). Olen aru saanud, et teisi abistades abistan ka iseennast, sest ma usun sellesse väljendisse. Spordiga seotuna toon näite, kus abistan alati inimest, kes palub minu abi, kui mul on selleks võimalus ning samamoodi, kui olen teistelt abi palunud, on mind alati aidatud. Treeningud on mind aidanud kaasa ka muudes eluvaldkondades, olen õppinud seda, et kui on kindel siht, siis on kõik võimalik, kui anda endast parim. Kui teha midagi kogu südamest ja laskmata silmist oma eesmärki, on kõik võimalik (http://www.youtube.com/watch?v=tzuewgazw8q). Olen saavutanud ka allaandmatuse tunde, ükskõik mis raskustes tuleb alati julgelt sirge seljaga edasi liikuda. Olen õppinud ennast motiveerima seda nii kergematel kui raskematel aegadel. Selleks vaatan erinevaid videofilme, motiveerivaid pilte, lauseid, isegi minu telefoni taustapiltideks on vastavad laused, mida ma näen iga päev. Mind huvitab kõik, mis on treeningutega seotud nii tehnilistest detailidest, jõu ja vastupidavustreeningutest kui ka toitumisest. Selle alaga tegeledes ei ela ma üks päev korraga, vaid olen enda tegevused pikemalt ette planeerinud nii trennis kui muul ajal, seda ka toitumises. Raamatute huviline pole ma kunagi olnud, kuid tänu spordiga tegelemisele olen ma hakanud neid lugema. Kuidas sportliku vabavõitluse treenimine on viinud mind soovini vahetada ametit? Juba pikemat aega olen otsinud viise, kuidas saaksin teha 2 treeningut päevas ning samal ajal käia tööl. See on viinud mind sinnamaani, kus soovin teha kulturismi ja fitness`i treeneri paberid 2012. aasta sügisel. Kuna olen juba pikemat aega tundnud huvi nii toitumise kui treeningute kohta, olen selle kohta uurinud ja lugenud ning leian, et see on just ala, mida sooviksin ka teistele inimestele edasi anda aidata neil saavutada paremat enesetunnet. Tulevikuplaanid Eelmisel aastal, 2011. augustil, sain tuttavaks soomlasest taipoksijaga, kes on enda alal väga tugeval tasemel. Leppisime kokku, et teeme nädalase treeninglaagri ning see on juba väikese 26

unistuse või sihi täitumine käia treeninglaagris välismaal. Loodetavasti on see alles kõigest algus ning taolistes treeninglaagrtes välismaal saan osaleda ka edaspidi. Ji-Jitsus (sportliku vabavõitluse maasvõitluse osa) sain ma 2012. aasta esimesel poolel sinise vöö (astmed: valge, sinine, lilla, pruun, must). Treenin tugevasti uue vööastme jaoks, milleks võib kuluda mitu aastat. Olen kindel, et ühel päeval saan ka musta vöö. Selleks kulub loomulikult veel väga kaua aega, kuid see on realistlik ja üks minu sihtidest. Tahan olla igas asjas hea poksida võrdselt enda taipoksi treeneri Edvin Erik Kibusega, olla maasvõitluses enda peamisele treenerile Martin Aedmale tugevaks vastaseks ning maadelda võrdselt maadlejatega, kes treenivad meiega samas spordisaalis. Ma leian, et need soovid või sihid on realistlikud ning nende nimel pean ma tugevalt aastast aastasse töötama. Samuti on minu suureks sooviks liikuda amatöörklassist (c-klass) profiklassi (a ja b- klass), seda teen siis, kui kõik minu treenerid ütlevad, et olen selleks valmis. See ongi hetkel minu peamine siht, kuhu poole ma püüdlen ja mis motiveerib mind igapäevaselt treenima, saamaks piisava kogemuste pagasi sinna minemiseks. Ma tean, et ma ei ole talent. Aga ma tean, et oluline on kiire õppimisvõime. Ainukeseks eeliseks on minu pikkus (187cm), mis on poksis väga kasulik, kuna enamus vastased on siiski lühemad. Andekuse korvan töötahte, tugeva sisemise motivatsiooniga, enesedistsipliini ning endasse uskumisega, et heaks saab vaid järjepideva tööga. Iga tõsisemalt treeniva MMA võitleja unistus on tavaliselt jõuda võistlema suurliigadesse nagu UFC, Strikeforce, Bellator. Kui see peaks ühel hetkel siiski õnnestuma, siis saan rääkida inimestele: Kui mina sain hakkama, saab igaüks! Hetkel ei julge ma seda endale sihiks panna, kuna ei taha ebaõnnestuda. Ma täidan nii lühi- kui pikaajalisemaid sihte ja vaatan, kui kaugele lõpuks välja jõuan. Kuna olen võtnud sihiks enda spordialal jõuda võimalikult kaugele, ei mõista seda paljud ning tihtipeale laidetakse minu idee maha. Põhiliseks põhjuseks on kindlasti see, et enamikel inimestel on materiaalsed sihid, soovid, unistused. Pole oluline, kas need siis täituvad või mitte, kuid seda peetakse nn normaalseks, tavaliseks ning harjumuspäraseks. Mina aga leian, et vaid raha ei tee sügaval sisimas õnnelikuks ning kahjuks tehakse raha nimel tööd, mille vastu pole kirge. 27

KOKKUVÕTE Lugedes erinevaid materjale avastasin töö käigus veelgi enam, kui väga armastan spordiala MMA. Suutsin tõsta enda treeningmotivatsiooni veelgi enam, mis ei olnud alguses isegi plaanis. Olen lugenud erinevaid artikleid ning süvendanud enda teadmisi sellest spordialast veelgi. Siiski oli minu peaeesmärgiks tõestada, et tegu on väga ilusa ning tehniliselt palju nõudva alaga. Põhjendasin, kuidas üldlevinud arvamus, et tegu on brutaalse spordialaga, kus kaks inimest lihtsalt nn. peksavad suvaliselt üksteist on vale. Kirjeldasin, milliseid erinevate võitluskunstide tehnikaid on vaja õppida ning kuidas nad omavahel sobivalt omavahel ühendada. Küsitlesin kolme Tartu sportliku vabavõitluse treenerit Jorgen Matsit, Ott Tõnissaart ja Martin Aedmad. Uurisin, kuidas nad alustasid, nende muljed esimesel treeningul ja võistlusel, kuidas on nad enda treeningutega rahule jäänud ning mis on nende tulevikuplaanid sportlasena. Kuigi näen neid peaaegu iga päev treeningsaalis, sain sellest hoolimata palju uut ja huvitavat informatsiooni nende kohta teada. Kirjeldasin ka enda sportlasteekonda. Seda, kui tuntuks sportlik vabavõitlus, ei oska keegi ennustada, seni võib tegeleda vaid oletustega. Senine areng on olnud väga kiire, arvestades sellega, et esimesed treeningud toimusid alles 2002.aastal, mis tähendab, et seda spordiala on Eestis harrastatud kõigest 10 aastat. Mis toimub järgneva 10 aastaga, näitab vaid aeg. 28

KASUTATUD KIRJANDUS Ott Tõnissaar. Mis on MMA. http://mma.ee/et/mma/mis-on-mma Ott Tõnissaar. Sportlik vabavõitlus Eestis. http://mma.ee/et/mma/ajalugu Ott Tõnissaar. Võistlusreeglid. http://mma.ee/et/mma/reeglid Pankration. http://www.perseus.tufts.edu/olympics/pankration.html Robert Rousseau. A History and Styl Guide of MMA http://martialarts.about.com/od/styles/a/mma.htm Rasmus Kagge. 16.05.2012 http://sport.err.ee/voitluskunstid/ca7babb7-c21d-45ae-b186-6153ed5cc6bc Helio Gracie. http://en.wikipedia.org/wiki/h%c3%a9lio_gracie A History and Style Guide of Brazilian Ji-Jitsu http://martialarts.about.com/od/styles/a/bjjstyleguide.htm Helio Gracie and the Ji-Jitsu Belt System http://www.relsongracie.com/index.php?option=com_k2&view=item&id=11:helio-gracieand-the-jiu-jitsu-belt-system&itemid=68 Wanderlei Silva: Dreamers. 16.11.2011 http://www.youtube.com/watch?v=tzuewgazw8q 29

LISA 1 Sportliku vabavõitluse jaoks ehitatud spetsiaalne puur, mis on ühtlasi ka ainuke Eestis Battle On The Baltic 20 jaanuar 2007 Tallinnas. Jorgen Matsi (pealmine) esimene MMA profimatš. Vastaseks Marko Kolossov 30

LISA 2 Martin Aedma peale enda esimese MMA matši võitu. 2004. Soome MMA Raju 6 23.10.2010. Tartu. A. Le Coq Spordimaja. 31

Martin Aedma (pealmine) ja Darius Liulionis (alumine) 32

LISA 3 MMA Raju 3 31.10.09 Tartu. Turu Spordihoone Minu esimene MMA Matš. Mina (pealmine) ja Gert Sooväli (alumine) 33