Tartu Ülikool Germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituut KÜTTE, VENTILATSIOONI JA ÕHUKONDITSIONEERIMISE INGLISE-EESTI SELETAV SÕNASTIK

Tartu Ülikool Germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituut KÜTTE, VENTILATSIOONI JA ÕHUKONDITSIONEERIMISE INGLISE-EESTI SELETAV SÕNASTIK Magistriprojekt Margus Mere Juhendajad: Kristi Põder Märt Falk Tartu 2010

Sissejuhatus... 3 1. Küte, ventilatsioon ja õhu konditsioneerimine... 5 1.1. Ülevaade küttesüsteemidest ja nende tööpõhimõtetest... 5 1.1.1. Kaugküte... 5 1.1.2. Õliküte... 6 1.1.3. Küttekolded... 7 1.1.4. Elekterküte... 8 1.2. Ülevaade ventilatsioonisüsteemidest ja nende tööpõhimõtetest... 11 1.2.1. Loomulik ventilatsioon... 12 1.2.2. Sundventilatsioon... 13 1.3. Ülevaade õhu konditsioneerimise süsteemidest ja nende tööpõhimõtetest... 15 2. REHVA... 19 2.1. REHVA ajalugu... 19 2.2. REHVA veebisõnastiku lühike iseloomustus... 20 2.3. REHVA veebisõnatiku kasutamine... 21 3. Ülevaade magistritöö valmimisest... 22 3.1. Lähteülesanne ja esimesed kokkupuuted valdkonna terminoloogia probleemidega 22 3.2. Magistritöö allikad ja kriitika... 23 3.2.1. REHVA veebisõnastik... 23 3.2.2. Inglise-eesti tehnikasõnaraamat... 24 3.2.3. Inglise-eesti-vene soojustehnika sõnastik... 26 3.2.4. Inglise-eesti külmamehe sõnastik... 27 3.2.5. Allikad selgituste koostamisel... 29 3.3. Magistritööna valminud sõnastiku ülesehitus... 30 3.4. Sisuline töö ja tööprotsessid vastete kujundamisel... 31 4. Kütte, ventilatsiooni ja õhukonditsioneerimise inglise-eesti seletav sõnastik (k ja l tähega algavad terminid)... 33 Kokkuvõte... 53 Kasutatud allikad... 55 English-Estonian Dictionary of heating, ventilation and air-conditioning. Summary. 57 Lisa. Eesti-inglise register... 59 2

Sissejuhatus Käesolev magistritöö on üks osa suuremast projektist, mille käigus tõlgitakse eesti keelde REHVA (Federation of European HVAC Associates) veebisõnastik. REHVA on Euroopa kütte-, ventilatsiooni- ja õhukonditsioneerimisinseneride katusorganisatsioon ning sõnastik koosneb peamiselt nende valdkondadega seotud spetsiifilistest terminitest, kuigi mitmed sõnastikus sisalduvad terminid leiavad ka laiaulatuslikumat kasutust. Sõnastikus esinevad terminid tähistavad näiteks spetsiifilisi seadmeid ning detaile, aga ka füüsikalisi protsesse ning aineid. Üksjagu termineid on seotud elektroonika ja automaatikaga. Antud magistritöö koostajal õnnestus projektiga ühineda hetkel, kui veebisõnastiku eesti keelde tõlkimine oli juba mõnda aega aset leidnud. Sellest tulenevalt hõlmab käesolev magistritöö vaid termineid, millega oli vaja asuda tööd tegema just sel hetkel, kui magistritöö autor projektiga ühines. Ühinemise hetkel oli vastete leidmisega jõutud täheni k ning kokkuleppel veebisõnastiku projekti peaterminoloogi härra Mart Falkiga jäi antud magistritöö autori ülesandeks leida vasteid k ja l tähega algavatele terminitele. Härra Mart Falk on osutanud magistritöö autorile ka suurt abi vastete määramisel. Käesoleva töö koostamisel kasutati lähteterminitena ingliskeelseid termineid, millest tulenevalt on magistritöö keelesuunaks inglise-eesti. Magistritöö erineb veebisõnastikust selle võrra, et viimane sisaldab ainult termineid. Käesolevas magistritöös on termineid aga täiendatud piirdeselgitustega, millega lisandub täiendavat konteksti ning mis aitavad kasutajal termini kasutusviisidest ja tähendusest paremini aru saada. Kuna peamiselt on tegemist spetsiifilise valdkonna terminoloogiaga, siis on antud magistritöö eelkõige suunatud erialaspetsialistidele, tehniliste tekstide koostajatele ja eelnevalt valdkonnaga kokkupuutunud tõlkijatele ja tõlkidele, kes vajavad emakeelseks eneseväljenduseks vastavat sõnavara. Valdkonnaga esmakordselt kokkupuutuva inimese jaoks ei pruugi pakutavatest selgitustest piisata ning seetõttu võib osutuda vajalikuks täiendavate materjalide lugemine. Magistritöö koosneb 277 terminist ning täiendavalt on töö lõppu lisatud märksõnade register. REHVA veebisõnastiku projekt ei ole kaugeltki veel lõppenud 3

ning hetkel ei ole võimalik püstitada ka kindlat tähtaega, millal võiks terviklik eestikeelne sõnastik veebis kättesaadavaks muutuda. Käesolev magistritöö koosneb kahest osast: teoreetilisest ja praktilisest. Teoreetilise osa esimene peatükk annab ülevaate kütte-, ventilatsiooni- ja konditsioneerimissüsteemidest ja nende tööpõhimõtetest. Küttesüsteemide alapeatükkides võetakse eraldi vaatluse alla kaugküte, õliküte, elekterküte ja küttekolded. Ventilatsioonisüsteemide alapeatükkides kirjeldatakse loomuliku ja sundventilatsiooni erinevusi ja põhimõtteid. Esimese osa koostamisel oli üks olulisimaid allikaid Olli ja Matti Seppäneni raamat Hoone sisekliima kujundamine. Teine peatükk keskendub REHVA-le ning selles antakse ülevaade organisatsiooni ajaloost, REHVA veebisõnastikust, selle kasutuskogemustest ja võimalustest. Kolmas peatükk kirjeldab detailsemalt lähteülesannet, käesoleva magistritööna valminud sõnastiku allikaid, hõlmates ka nende kriitikat ning sõnastiku valmimisprotsessi. Neljas peatükk on magistriprojekti praktiline osa: 277 terminit sisaldav väike kütte, ventilatsiooni ja õhukonditsioneerimise sõnastik, mis koostati eesti keele lisamise raames REHVA sõnastikuprojekti. Täiendavalt on projekti lõppu lisatud ka eesti-inglise register. 4

1. Küte, ventilatsioon ja õhu konditsioneerimine 1.1. Ülevaade küttesüsteemidest ja nende tööpõhimõtetest Hooneid köetakse peamiselt kütuste põletamise teel. Kütused võivad olla fossiilsed (õli, nafta, maagaas, kivisüsi) või taastuvad (puit, turvas). Kõige üldisema jaotuse alusel jaotatakse küttesüsteemid kohtküttesüsteemideks (ahjud, kaminad) ja kaugküttesüsteemideks (keskküte). Kaugküttesüsteemide abil soojendatakse tiheda asustusega piirkondi. Kaugküttesüsteemi puudumise korral põletatakse kütuseid kohapeal ja sellisel juhul on tegemist kohtküttesüsteemidega. Soojatootmiseks kasutatakse erinevaid katlaid, kuid ka kaminaid või ahje. Lisaks on nüüdseks hakanud laiaulatuslikumalt levima ka elektri ja sooja koostootmine. Eratarbijad on aga hakanud kasutusele võtma ökonoomseid soojuspumpasid. Selliste alternatiivide väljatöötamine ja laiem levik on põhjustatud üha tõusvast fossiilsete kütuste hinnast ning kliimamuutusest ning sellega kaasnevatest riiklike ja üleilmsete seisukohtade ja suhtumiste muutumisest. 1.1.1. Kaugküte Kaugküte on kaasajal kujunenud üheks kõige sagedamini kasutatavaks kütmismooduseks, kuna sellega kaasneb mitmeid eeliseid. Näiteks on suurtel katlamajadel võimalus kütuseid kokku osta odavamalt ning suuremates kogustes. Lisaks sellele on suuremate katelde kasutegur suurem ning parem võimalus nende puhastusseadmetega varustamiseks tingib ka asulate suurema õhupuhtuse. Kõige suurem kasutegur saavutatakse siis, kui leiab aset soojuse ja elektrienergia koostootmine. Tavalistes kaugküttekeskustes juhitakse elektritootmisest saadav soojus õhku. Koostootmisjaamades kasutatakse seda soojust ära lähipiirkonnas paiknevate hoonete kütmiseks. Soojust mittekoguvate elektrijaamade kasutegur kütuse põletamisel on 40%, samas kui soojust koguvate jaamade kasutegur on 85%. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 95-96) 5

Kaugküttesüsteemis juhitakse küttekeskuse soe vesi maa-aluste torustike kaudu soojasõlmedesse. Soojasõlmedes on võimalik soe tarbijani viia kahe süsteemi abil: sõltuva ehk avatud süsteemi ning sõltumatu ehk suletud süsteemi abil. Avatud süsteemi korral suunatakse välisvõrgu vesi sama temperatuuri ja rõhu all maja küttesüsteemi. Suletud süsteemi korral aga ei ringle küttekeskuse vesi hoone küttesüsteemis vaid hoone küttesüsteemi vesi soojeneb soojusvahetis (Majandus- ja Keskkonnaministeerium 2000: 74; Seppänen O., Seppänen M. 1998: 96). Kaugküttevõrgu torustiku võib jaotada magistraal-, jaotus- ja ühendustorudeks. Magistraaltorudega suunatakse soe vesi soojusallikast tarbija piirkonda, kus jaotustorud jagavad sooja tarbimispiirkonnas ning ühendustorud suunavad sooja tarbija soojasõlmedesse (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 98). Kaugkütte puhul on küttekehadeks tavaliselt radiaatorid, mis kannavad tsirkuleeriva vee soojuse üle ruumi. Küttekehad võivad olla metallist (malm, teras), mittemetallist (keraamilised, betoonist jne.), sileda või ribilise välispinnaga. Väga levinud on malmradiaatorid, mis eraldavad 25-30% soojusest kiirgusena ja 70-75% konvektsioonina. Levinud küttekehadeks on ka plekkradiaatorid, mis eraldavad umbes 50% soojusest kiirgusena. (Majandus- ja Keskkonnaministeerium 2000: 64-65) Küttekehad paigutatakse tavaliselt akende alla, sest nii tagatakse ruumis ühtlasem temperatuur ning takistatakse külma õhu voole põranda lähedal ja akna juures (Majandus- ja Keskkonnaministeerium 2000: 66). 1.1.2. Õliküte Võrreldes teiste kütustega on nii õli kui ka gaasid ülivõimsad. Kütteõlide omadused erinevad mõningal määral, sõltudes toorõlist ja selle vahekorrast segudes. Oluline koostisosa on väävel, mille määr kütteõlis tingib katla valiku. Näiteks madala väävlisisaldusega petrool sobib kasutamiseks väikekateldes. Masuut aga sisaldab väävlit ning seetõttu on vajalik kasutada keerulisema ülesehitusega kütteseadet. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 100) 6

Katla tööpõhimõte on küllaltki lihtne: põlemisel tekkinud soojus kandub katla küttepindade kaudu üle katlas ringlevale veele. Astmeliselt toimiva katla põhimõte on pakkuda sobivat võimsust vastavalt vajadusele, sest küttevajadus sõltub aastaajast ja kuuma vee vajadusest. Võimalikult täpse võimsusega põleti korral on katla kasutegur võimalikult suur ka väikese soojavajaduse korral. Tänapäeval on katelde olulisimaks ülesandeks hoonete ja elamute kuuma veega varustatuse tagamine, sest paranenud soojustustehnika ja -võtete ning soojustagastite kasutamise tulemusena on muud soojendamisvajadused vähenenud. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 100-101) Hea põlemise tagamiseks on vajalik piisava koguse õhu olemasolu. Seetõttu on vaja eraldi mõelda põlemisõhu sissetõmbe peale. Suurte katelde puhul on põlemisõhu võtuava katlaruumi ülaosas. Värske õhk suunatakse aga katlaruumi ala- ja keskossa. Väikeste katelde puhul on parim õhuvõtuava koht kas kaldetagune sein või katus. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 103) 1.1.3. Küttekolded Küttekolded on ruumis paiknevad soojendusseadmed, mida köetakse tahkekütustega, peamiselt puiduga. Kolded võivad olla pideva kütmisega (kaminad, rootsi ahjud) või vajadusest lähtuvalt köetavad (tavalised ahjud). Kollete kütmisomadused sõltuvad kütte põletamisel eraldunud soojuse salvestamisest. Kollet on võimalik muuta kütmise ajal ka soojussalvestiks. Mida suurem on küttekolle, seda kauem eraldub sellest soojust, kuid samas on ka tippvõimsus väiksem. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 107) Ahjud on küttekolleteks olnud sajandeid ning tänaseks on need muutunud küllaltki efektiivseteks. Ahjude kasutamise levikule avaldavad mõju tänapäeval püstitatud piirangud. Ahi peab paiknema köetavas ruumis ning lisaks on ahi ka märkimisväärne õhu saastaja. Ahjud ehitatakse langevate suitsulõõridega, et suitsugaasid loovutaksid võimalikult palju oma soojust. Õigesti köetava, langevate suitsulõõridega ahju puhul, võib kasutegur olla isegi 85%. Hooletul kütmisel madalam. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 107-108). 7

Kamin on väga vana küttekolle, mida on kasutatud ka toidu valmistamiseks. Tänapäeval on kamin suuresti kasutatav sisustusdetailina. Traditsiooniline kamin on halb soojustootja, sest ehituse eripärade tõttu kaasneb suur tõmme koos suure soojakaoga. Suure õhuvahetuse tõttu muutub küttetoime negatiivseks. Soojatehnilisi omadusi saab parandada, kui paigaldada kaminasuu ette luuk. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 108-109) 1.1.4. Elekterküte Elektriga kütmisel muudetakse elektrienergia soojaenergiaks elekterküttekehades. Eksisteerib kahte tüüpi kütmist: otsene ja soojussalvestusega elekterküte. Otsese elekterkütte korral juhitakse tekkinud soojus otse köetavasse ruumi. Salvestuse korral salvestatakse odavama (näiteks öise) elektritariifiga toodetud soojus vedelikku või tahkesse soojussalvestisse. Otsene elekterküte on levinum, sest süsteem on lihtsasti kasutatav ja seda on võimalik kiiresti reguleerida. Põhilised soojenditüübid antud juhul on radiaator ja konvektor. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 131) Radiaatori ehk kinnise elekterküttekeha puhul suunatakse soojusenergia ruumi küttekeha pinnalt leviva soojuskiirguse või piki pinda liikuva õhu konvektsiooni abil. Konvektori puhul liigub õhk läbi seadme ja sooja ülekanne leiab aset konvektsiooni teel. Kombineeritud küttekeha on kahe eelmise vahevorm, kuigi tehnilisest aspektist vaadatuna on tegemist ikkagi konvektoriga. Nii nagu ka kaugkütte küttekehade korral, paigutatakse ka elekterküttekehad akende alla. Eluruumidesse on soovitatav paigutada kinnised küttekehad ja käidavatesse ruumidesse võib paigutada ka konvektorid. Küttekehi ei tohi kinni katta, sest need muutuvad võimaliku ülekuumenemise tõttu tuleohtlikuks. Sauna ja pesuruumi soojendid peavad olema kaitstud veepritsmete eest. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 132-133) Üheks elektrikütte vahendiks on küttekiled. Tegemist on lagikütte elemendiga, mille puhul kasutatakse plastkilega kaetud elastset juhet. Materjal on ise ka sulavkaitse ja katkeb enne ülekuumenemist. Sellegipoolest ei tohi ümbritsevate põlevate tarindite temperatuur ületada 80 C. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 134-135) 8

Salvestava elekterkütte korral soovitakse tõhusalt ära kasutada öise elektri odavamaid hindasid. Sooja saab salvestada tarindites, tahkes materjalis või vees. Tavaliselt suudetakse salvestatud soojusega katta vaid osa päevasest tarbimisest. Levinuim salvestav elekterküte on põrandaküte. Põranda betoonikihti paigutatakse küttekaablid, millest eralduv soe salvestub betoonkihis ning sealt eraldub see omakorda ruumi. Salvestusvõimsus sõltub betoonkihi paksusest. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 136-137) Keraamiliste soojussalvestite temperatuurid võivad tõusta isegi kuni 600-700 C. Selliseid salvesteid kasutati 1960-1970. aastatel ahiküttega hoonetes. Suurte mõõtmete tõttu sobisid nad ainult köetavatesse ruumidesse. Tahke salvesti peaks asuma köetavas ruumis. Veeringlusega elekterkütte korral salvestatakse soojus vees. Ta on hea soojussalvesti, ei põhjusta saastumist ning teda võib kasutada küttesüsteemis. Veeringlus muudab salvestikütte paindlikuks ja ohutuks. Lisaks võib elekterkütet kasutada ka seadmete ja hoonete jäätumiskaitsena, mille abil hoitakse soojas torustikke ja sulatatakse räästarenne. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 137-139) Kasvavate kütusehindade mõjust tingituna on populaarseks muutunud soojuspumbaga küttesüsteemid. Soojuspumba tööpõhimõtte aluseks on külmaine ringprotsess kahes siugtorus, millest üks asub hoonest väljaspool ja teine hoones. Siugtoru kujulises aurustis, mis paikneb hoonest väljaspool, kogub külmaine madalal rõhul ja madala temperatuuri juures välissoojust ning temperatuuri tõustes külmaine aurustub. Seejärel läbib külmaine kompressori, mis tõstab aine survet ning külmaine kuumeneb peaaegu 100 kraadini. Siis suunatakse kõrge surve all aurustunud külmaine siugtoru kujulisse kondensaatorisse, mis asub hoones, ning soojus eraldub hoone kütmise eesmärgil õhku. Protsessi käigus külmaine jahtub ja muutub uuesti vedelikuks. Vedel jahutusaine läbib paisuventiili, rõhk alaneb, temperatuur alaneb kraadini -20 C ja vedelik aurustub. Seejärel protsess kordub. (Perälä, R., 2010: 32) Soojuspumpade käitamiseks kasutatakse elektrienergiat, kuid nende ökonoomsus väljendub nn. tasuta energias, mida seadmed toodavad. Pumba efektiivsust väljendab selle soojustegur. COP-tegur (Coefficient of Performance) kirjeldab pumba 9

soojustootlikkust. Kui tegur on näiteks 3,5 kwh, siis see tähendab, et lisaks igale kilovatttunnile, mida pump ise kasutab, kannab pump hoonesse üle 2,5 kwh. Tasuda tuleb ainult kasutatud 1 kwh eest ja 2,5 kwh energiat saadakse tasuta. (Perälä, R., 2010:33) Soojuspumba allikateks võivad olla pinnas, välisõhk või heitõhk, päikesekiirgus, heitvesi, põhjavesi, pinnavesi. Päikesekütte puhul kasutatakse kütteks päikesekiirgust, mis võib olla passiivne või aktiivne. Aktiivse päikesekütte puhul kogutakse päikeseenergiat lisaseadmete abil (kollektorid, soojusseadmed) (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 149). Passiivse päikesekütte puhul peetakse silmas energia kasutamist hoone paigutuse, tüübi, tarindite ja akende abil. Energia salvestatakse hoone tarinditesse (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 155). Aktiivne energia kogumine võib toimuda koondava või tasapinnalise kollektoriga. Koondava kollektoriga saab kõrgema temperatuuri, kuid nende jaoks on vaja otsest ja tugevat kiirgust. Tasapinnaline kollektor kogub ka hajutatud kiirgust, kuid saadav temperatuur on seetõttu madalam (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 150). Päikesekütet kasutatakse sageli täiendava küttesüsteemina vee soojendamisel või peamise küttesüsteemina põrand- või lagikütte korral, sest mida madalam on süsteemi temperatuur, seda rohkem saab kütet kasutada (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 154). Passiivse päikesekütte puhul toimib aken kollektorina ja hoone tarindid soojasalvestitena. Passiivne päikeseküte ei nõua lisainvesteeringuid. Hoone projekteerimisel tuleb vaid arvesse võtta akende paigutust. Omandavata sooja hulk sõltub soojavajadusest ja tarindite soojasalvestamise võimest (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 155). 10

1.2. Ülevaade ventilatsioonisüsteemidest ja nende tööpõhimõtetest Ventilatsiooni eesmärk on tuua ruumi puhas välisõhk ning eemaldada saastunud väljatõmbeõhk ja saasteained. Ventilatsiooni võib olla kahte tüüpi. Loomulik, millest tingituna liigub õhk tuule ning sise- ja välisõhu temperatuuride erinevuste toimel. Mehhaaniline, mille puhul luuakse kõikidesse ruumidesse vajalik õhuvahetus ning samuti tagastatakse ruumidesse väljatõmbeõhu soojus. Tavaliselt suunatakse puhas õhk alalise viibimise ruumidesse ning saastatud õhk tõmmatakse välja saastatud ruumidest. Seeläbi liigub õhk puhastest ruumidest saastunud ruumide poole. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 160-161) Vajadus ventilatsiooni järele tuleneb mitmetest teguritest: õhu hapnikusisaldus õhu süsihappegaasisisaldus inimesest lähtuvad lõhnad tubakasuits niiskus ehitus- ja viimistlusmaterjalid (formaldehüüd) muud saasteained radoon Ventilatsiooni kasutatakse selleks, et hoida õhk puhtana kõikides ruumides ja kogu kasutusaja vältel. Põhiventilatsiooni olemasolu hoiab ära kasvava saasteainete ja niiskuse kontsentratsiooni õhus. Väljatõmbeventilatsiooni abil eemaldatakse saastunud õhk saastunud ja niisketest ruumidest. Sissepuhkeõhk suunatakse magamis- või elutubadesse, kust õhk kandub pilude või muude avauste kaudu väljatõmbeventilatsiooni ruumidesse. Õhuvood peavad olema projekteeritud selliselt, et saastatud ruumid on puhaste ruumide suhtes alarõhu all. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 164-166) 11

1.2.1. Loomulik ventilatsioon Elamute ventilatsioonisüsteemid võib üldjoontes jagada kaheks: loomulik ja sundventilatsioon. Nõukogude Liidu ajal ehitatud majadel on enamjaolt loomulik ventilatsioon. Loomuliku ventilatsiooni leviku tingis tol ajaperioodil äärmuslik lihtsustamine ja unifitseerimine, mille tulemusena võib tänapäeval paindlikuma ventilatsioonisüsteemi väljaehitamine nendesse ruumidesse tänapäeval väga kalliks maksma minna. (Majandus- ja Keskkonnaministeerium 2000: 93) Loomulik ventilatsioon tekib sooja siseõhu ja külma välisõhu rõhkude vahest. Mida suurem on temperatuuride vahe, seda suurem on rõhkude vahe ja õhuvoolude kiirus (Halminen, E., Kuvaja O., Köttö, R. 1998: 21). Seetõttu avaldab ilmastikutingimuse muutus mõju ka ventilatsioonile (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 168; Halminen, E., Kuvaja O., Köttö, R. 1998: 21). Temperatuuridest tingituna on talvel ventilatsioon liiga suur ja suvel väike. Loomuliku ventilatsiooniga ruumidesse pole soovitatav paigutada ka pliidikummi, sest see põhjustab köögis suure alarõhu ja kompensatsiooniõhu vajaduse näiteks mustemate abiruumide väljatõmbeõhu kanalite arvelt. (Halminen, E., Kuvaja O., Köttö, R. 1998: 21) Loomuliku ventilatsiooni puhul kasutatakse eraldiseisvaid väljatõmbekanaleid. Iga väljatõmberesti juurest jookseb väljatõmbekanal katusele. Väljatõmbeõhu kanaleid ei tohi kokku ühendada, sest saastatud õhk võib liikuda kokkuühendatud kanaleid mööda ühest korterist teise. Kanalite ühendamist ei saa ka lähtuvalt elamuhügieeni ja tuleohutuse tingimustest lubada. Loomuliku ventilatsiooni korral on probleemiks see, et temperatuurierinevuste ja tuule puudumisel õhk kanalites ei liigu. Välisõhk tuuakse loomuliku ventilatsiooni korral ruumidesse sissepuhkeklappide ja piirete pilude kaudu. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 168; Halminen, E., Kuvaja O., Köttö, R. 1998: 29) Sissepuhke ventilatsiooniklappe soovitatakse paigutada radiaatorite kohale, sest siis seguneb külm välisõhk radiaatori kohal oleva soojema õhuga ning ruumi temperatuur jääb ühtlasemaks (Majandus- ja Keskkonnaministeerium 2000: 94). Hoonete tihedus on oluline, et tagada parem õhujaotus ruumides. Hästitihestatud hoonete korral suureneb sissepuhkeklappide kaudu ruumidesse voolanud õhu kogus ning 12

kui sissepuhkeklapid paigaldatakse ruumidesse, kus puuduvad väljatõmberestid, on puhast sissetõmbeõhku võimalik ühtlasemalt läbi puhaste ruumide saastunud ruumide poole juhtida. Õhutihe ehitamine seab aga suuri nõudeid ventilatsiooni projekteerimisele ja hooldamisele ning loomuliku ventilatsiooni dimensioneerimine on sundventilatsiooni dimensioneerimisest märkimisväärselt keerulisem. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 163-168) Loomulik ventilatsioon on praktiliselt hooldusvaba. See ei vaja väljaehitamisel lisainvesteeringuid ja seda on kõige odavam reguleerida. Loomuliku ventilatsiooni intensiivistamiseks kasutatakse reste. Kuna ventilatsioon sõltub paljudest muutuvatest teguritest, pole võimalik õhuvahetust täpselt reguleerida. Eksisteeriva loomuliku ventilatsiooni korrastamisega on võimalik säästa soojust kuni 20%. (Majandus- ja Keskkonnaministeerium 2000: 94) 1.2.2. Sundventilatsioon Sundväljatõmbeventilatsiooni puhul tõhustatakse väljatõmmet ventilaatori abil. Tõmbekanalid on väiksemad ning neid saab vabamalt paigutada. Väikemajade puhul võib sundväljatõmme olla soovituslik, kuid korrusmajade puhul on see reeglina kohustuslik. Väikeeramu puhul koondatakse väljatõmbekanalid kokku ja suunatakse väljatõmbeventilaatorisse. Korrusmaja puhul on eelistatud eraldi väljatõmbekanalid, kuid kasutatud on ka ühiskanalisüsteemi, mille puhul ühendatakse üksteise peal asuvad korterid ühise väljatõmbekanaliga. Ühiskanalisüsteemi kasutamine on vähenenud sellega kaasneva müra tõttu. Pikaealise ühiskanalisüsteemi sundväljatõmbesüsteemi eelised võivad muutuda olematuks, kui lõõrid on lagunenud ja ebatihedad. Sellisel juhul ei aita olemasolevate lõõride tihendamine, vaid need tuleb lammutada ning uutega asendada. (Majandus- ja Keskkonnaministeerium 2000: 94) Ventilaatori kasutamine võimaldab süsteemi puhul paremini reguleerida soovitud õhuhulki ning ventilatsioon ei sõltu enam nii märkimisväärselt ilmastikutingimustest, kuna õhukanalites tekib piisavalt suur alarõhk (Halminen, E., Kuvaja O., Köttö, R. 1998: 22). 13

Sundväljatõmbesüsteemi puudus on sama, mis loomulikul ventilatsioonil - õhk pääseb ruumidesse läbi ebatiheduste või ruumidesse paigaldatud õhuklappide. Lisaks sundväljatõmbele võib elamusse projekteerida ka sundsissepuhke. Antud lahendus võimaldab veelgi paindlikumat ventilatsiooni korraldamist. Sundsissepuhe projekteeritakse tihedate ja energiasäästlike elamute korral. Nagu ka teiste süsteemide puhul juhitakse puhas õhk magamistuppa ning eluruumidesse ja saastunud õhk eemaldatakse köögi ja vannitoa kanalite kaudu. Sissepuhkeõhk tuleb välistemperatuurilt üles soojendada. Lisaks soojendamisele ei piirduta mehhaanilise sissepuhke korral ainult õhuvahetusega. Õhku on võimalik suvel jahutada, läbi filtrite juhtides ka täiendavalt puhastada ning vajadusel niisutada ja lõhnastada, mille tulemusena õhku juba konditsioneeritakse. Sellise süsteemi peamine eelis on efektiivne soojustagasti. Soojustagasti kasutab väljatõmbeõhu soojust sissepuhkeõhu soojendamiseks (Majandus- ja Keskkonnaministeerium 2000: 95). Hea soojustagasti korral on õhku võimalik piisavalt palju soojendada ning siis puudub vajadus kasutada täiendavaid soojusseadmeid (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 171). Soojustagastitega seadmed on kallid, kuid nende tasuvusaeg lühike, keskmiselt 2-5 aastat (Majandus- ja Keskkonnaministeerium 2000: 95). Sundsissepuhke- ja väljatõmbesüsteeme projekteeritakse individuaaleramutele, korteritele või kogu hoonetele. Süsteemi suur eelis on paindlikkus, mis võimaldab reguleerimist vastavalt vajadusele. Ventilatsioon võib tühja elamu puhul töötada väikesel võimsusel, kuid seda ei või mitte kunagi täielikult välja lülitada. Täiendavate õhuklappide olemasolu korral saab nende avamise abil suurendada ajutiselt värske õhu sissevoolu soovitud ruumidesse. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 169-174) Elamutes peab sundventilatsioon töötama pidevalt, et see eemaldaks õhku kogunenud saasteaineid. Tööruumides on tungivalt soovituslik ventilatsioonisüsteemid sisse lülitada vähemalt kaks tundi enne tööaja algust. Uues või remonditud hoones on ventilatsioon oluline eelkõige materjalidest eritunud saasteainete eemaldamisel. Seetõttu peaks esimesel aastal ventilatsioon töötama ka nendes hoonetes, mida pidevalt ei kasutata. 14

Ventilatsiooni väljatõmbeklappe tuleks puhastada paar kord aastas. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 176-177) Süsteemi kogunenud saasteained võivad halvendada siseõhu kvaliteeti ja vähendada õhuhulki. Sestap peavad süsteemi seadmed olema puhtad, sest vastasel juhul saastavad need ise siseõhku. Lisaks seadmetele tuleb aeg-ajalt vahetada ka ventilatsiooniseadmete filtreid. Tuleohutuse huvides tuleb puhastada ka väljatõmbekanaleid. Elu ja bürooruumides puhastatakse õhukanaleid iga kümne aasta tagant. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 177) Tegelikku õhuvahetuse suurust ei ole võimalik täpselt määratleda. Loomulikku õhuvahetust on vähe uuritud. Arvatakse, et see ületab vajaliku määra 2-3 korda. Üleliigse õhuvahetusega raiskame soojust või energiat. Korralikult ehitatud ja reguleeritud ventilatsiooni korral läheb elamust õhuga välja 30% soojusenergiast. Loomuliku ventilatsiooni ja halvasti soojustatud elamute korral paraku veelgi rohkem. (Majandus- ja Keskkonnaministeerium 2000: 96) 1.3. Ülevaade õhu konditsioneerimise süsteemidest ja nende tööpõhimõtetest Õhu konditsioneerimise võiks võtta kokku järgnevalt: soovitud sisekeskkonna säilitamine sõltumata välistingimustest. Reeglina on ventilatsiooni ja konditsioneerimise erinevus see, et ventilatsiooni puhul suunatakse siseruumidesse õhku, mida võidakse soojendada, kuid konditsioneerimise korral sissepuhkeõhku soojendatakse või jahutatakse ning selle niiskusmäära kahandatakse või kasvatatakse. Nagu eelnevalt mainitud, on konditsioneerimise eesmärk tagada siseruumides mugavus. Tavaliselt on mugavusala temperatuuride vahemik talvel 18-21 C ning suvel 21-24 C. Õhuniiskus on vahemikus 40-60% ning õhu puhtuse tase on väga suur. Sõltuvalt sissepuhkeõhu omadustest tuleb õhku erinevates regioonides erinevatel viisidel töödelda. Parasvöötmes talvel sissepuhkeõhku tavaliselt puhastatakse ja soojendatakse ning suvel puhastatakse ja jahutatakse. Õhu soojendamisel ning jahutamisel selle niiskussisaldus 15

vastavalt kas väheneb või suureneb. Sobiva suhtelise õhuniiskuse saavutamiseks tuleks sooja õhku enne ruumi suunamist niisutada ning külma õhku täiendavalt soojendada. Konditsioneerimise kasutamise vajadus võib tuleneda mitmesugustest asjaoludest: 1) Kui hoone tüübist ja kasutusest tingituna leiab aset intensiivne kuumenemine, mille allikateks võivad olla näiteks päikesekiirgus, arvutid, valgustus jne. 2) Tegemist on efektiivselt tihendatud hoonetega (näiteks topeltaknad, mis on paigaldatud välismüra vähendamiseks). 3) Tegemist on suurte hoonete tuumruumidega, mis on loomulikust ventilatsioonist ja akendest eraldatud ning kus leiab aset näiteks seadmetest ja ruumisviibijatest tingitud kuumenemine. 4) Tegemist on suure külastatavuse ja käidavusega kohtadega (näiteks teatrid, kinod, konverentsisaalid). 5) Ruumi kasutusotstarbest lähtuvalt on ruumis vaja säilitada väga täpne temperatuur ja niiskus (arvutiruumid, muuseumid). 6) Ruumis viiakse läbi väga suurt täpsust nõudvaid tegevusi (operatsioonisaalid, laborid). 7) Ruumist on vaja eraldada tolm ja õhu kaudu levivad saasteained (näiteks mikroprotsessorite koostamise ruumid). Subtroopilise ja troopilise kliimaga riikides on õhu konditsioneerimine vajalik kõrge ümbritseva temperatuuri madaldamiseks temperatuurini, mis on elamiseks ja töötamiseks sobivam. Parasvöötmes pole selline temperatuuri soojendamine vajalik, kuid kaasaegsed hooned, elamisviisid ja töömeetodid on loonud olukorra, mille sobivaks muutmiseks on õhu konditsioneerimine parim võimalus. Seetõttu paigaldatakse enamikesse hoonetesse rohkem või vähem konditsioneerimissüsteeme. Suure seadmete valiku tulemusena on saadaval ka suur valik süsteeme, kuigi kõigi peamine eesmärk on üks: tagada kontrollitavad atmosfäärilised tingimused nii talvel kui ka suvel, kasutades õhku peamise meediumina õhuringluse ja keskkonna reguleerimiseks. (Martin, P., L., Oughton, D., R. 1995: 365-367) Igakülgse konditsioneerimissüsteemi paigaldamine hoonesse elimineerib sageli vajaduse kiirguspõhise soojendamise järele ning samuti kaasneb sellega piisav ventileerimine, mistõttu puudub vajadus akende avamise või välisõhu sisselaskmise järele. Vastupidi, 16

konditsioneerimissüsteemiga hoones tuleks vältida akende avamist, sest see vähendab süsteemi efektiivsust ja suurendab käitamiskulusid. Ruumi otstarbest sõltub ka sissepuhkeõhu kogus. Kui ruumis ei viibita, siis puudub vajadus sissepuhkeõhu järele ning ruumis olevat õhku võib pidevalt ringluses hoida. Suurem osa ruume on siiski selliseid, kus mõnda aega kindlasti ka viibitakse ning seetõttu tuleb nendesse ruumidesse sissepuhkeõhku lasta. Võttes aluseks kõige ökonoomsema õhu jahutamise ja soojenduse, hoitakse sissepuhkeõhu määra võimalikult väiksena. Seetõttu ületab ringluses hoitud õhu maht enamikel juhtudel suuresti sissepuhke- ja väljavõtuõhu mahu. Ruumides, kus suurt rolli mängib õhu puhtus (näiteks operatsioonisaalid) võib tekkida vajadus vahetada ruumis olev õhk sissepuhkeõhu vastu 100% ulatuses ning ringlus on sellisel juhul võimatu. (Martin, P., L., Oughton, D., R. 1995: 367) Konditsioneerimissüsteemi projekteerimisel ei piisa ainult sellest, kui arvestatakse tipptemperatuuridega talvel ja suvel. Oluline on, et süsteem tekitaks piisavalt hea keskkonna aastaringselt, hoolimata varieeruvatest välistingimustest. Samuti tuleb arvesse võtta hoone eripärasid. Tavaliselt ei piisa ainult tavalisest kesksüsteemist, vaid seda on vaja modifitseerida sõltuvalt ruumide eripäradest, mis on põhjustatud näiteks ruumi kasutusotstarbest, kuumenemisteguritest jne. Ideaalne lahendus oleks võimalus projekteerida iga ruumi jaoks eraldi süsteem, kuid see on äärmiselt ebapraktiline, v.a. juhul kui ruumid on väga suured või olulised. (Martin, P., L., Oughton, D., R. 1995: 368-369) Kõige olulisem komponent süsteemi juures on konditsioneer. Nagu eelnevalt mainitud ei ole otstarbekas konstrueerida iga ruumi jaoks eraldiseisvat konditsioneeri. Selle asemel kasutatakse sageli ühte keskset konditsioneeri ning õhukanaleid, mis viivad töödeldud õhu tsoonidesse. Sellegipoolest sõltub konditsioneeride arv ja paigutus hoone eripäradest. (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 183-185) Konditsioneerimissüsteemi valiku puhul on määrava tähtsusega suvine jahutusrežiim. Õhku võidakse jahutada kas õhu või külma veega ning vastavalt sellele jaotatakse süsteemid õhk- ja veesüsteemideks. Õhksüsteemide korral jahutatakse õhk keskseadmes ja suunatakse kanalite kaudu ruumidesse. Külma õhu hulk on nii suur, et see katab ka ventilatsioonivajaduse. 17

Veesüsteemi puhul jahutatakse õhku spetsiaalses konvektoris või paneelis (Seppänen O., Seppänen M. 1998: 200) 18

2. REHVA 2.1. REHVA ajalugu 1960. aastatel kerkis esimest korda esile idee, et kasulik oleks luua koostööväljund kütte-, ventilatsiooni- ja õhu konditsioneerimise valdkonna spetsialistide ja ühingute tarbeks. 1963. aastal leidis aset esimene kohtumine üheksa riigi vastavate valdkondade assotsiatsioonide vahel. Peamine ajend koostööks oli tehniliste andmete vastastikune vahetamine, Euroopa standardimise ja määruste edendamine ning ühtsete koolitusprogrammide väljatöötamine ja konverentside kooskorraldamine. Esimesel kohtumisel otsustati, et nende tegevuste elluviimiseks pole veel vaja koostada kirjalikke kohustusi ja reegleid. Järk-järgult suurenes kooskäivate riikide arv. Sellest tingituna otsustati 1970. aastal vastu võtta põhikiri ning kehtestada liikmemaks, millega katta sekretariaadi kulusid. Samal aastal leidis aset ka nimevahetus. Kui eelnevalt oli assotsiatsiooni nimeks Representatives of European Heating and Ventilating Associations siis uueks nimeks sai Federation of European Heating, Ventilating and Air-conditioning Associations. Akronüümiks otsustati endiselt jätta REHVA. Esimesi koosolekuid juhatasid liikmesühingute delegaadid, kuid põhikirja kehtestamisega 1970. aastal määrati REHVA juhtorganiteks juhatus ja president. Esimene mitmekeelne REHVA sõnaraamat ilmus 1982. aastal ning see oli kümnekeelne (hollandi, prantsuse, inglise, saksa, ungari, itaalia, poola, vene, hispaania ja rootsi keeles). Täiendustega väljaanne avaldati 1994. aastal ning sellesse oli lisatud ka taani ja soome keel. Hetkel kuulub REHVAsse 29 assotsiatsiooniliiget. Varasemalt said REHVAsse kuuluda ainult erialaorganisatsioonid ja assotsiatsioonid, kuid 2007. aastast alates hakkas REHVA uue liikmelisuse kategooria alusel vastu võtma ka valdkonnas tegutsevaid ettevõtteid. 2007. aasta seisuga oli toetusliikmeks astunud 20 ettevõtet ning see arv eeldatavasti kasvab. (http://www.rehva.eu/?page=history) 19

2.2. REHVA veebisõnastiku lühike iseloomustus Eestis tegeleb REHVA veebisõnastiku tõlkimisega Eesti Inseneride Liit. Peaterminoloogiks on Märt Falk, kellele magistritöö koostaja ühes etapis ka abiks oli. Sõnastik koosneb hetkel 12 529 märksõnast. Kuna tegemist on elektroonilise sõnastikuga, võib terminite arv jooksvalt kasvada. Viimane uuendamine leidis aset 2008. aasta juulis. Lähteterminiteks kõikide keelte jaoks on ingliskeelsed terminid. Ühesõnaliste terminite Ameerika ingliskeelne kirjaviis on lisatud kõrvale sulgudesse [näiteks gauge (gage)]. Vältimaks tarbetuid kordusi on mitmetest sõnadest koosnevate terminite puhul eelistatud Briti inglise keele kirjaviisi ning kui termini ühes kirjaviisis on kasutatud sidekriipse ning teises ei ole, siis eelistatakse sidekriipsudeta kirjaviisi (näiteks state-of-the-art; state of the art). (REHVA veebisõnastiku kodulehekülg, sektsioon How to translate ) REHVA veebisõnastiku koostajate üheks eesmärgiks on REHVA veebisõnastiku kodulehe andmetel kõigile kättesaadav sõnastik, mis koosneb nii terminitest kui ka kirjeldustest (REHVA dictionary presentation, 24.07.2007). Paraku on reaalne olukord hetkel teistsugune. Magistritöö koostaja ei suutnud mitte üheski keeles tuvastada soovitud eelpoolkirjeldatud lahendust (vasteks on termin ja sellega kaasnev selgitus). Tõenäoliselt muutub selline lahendus kättesaadavaks hiljem. Sõnastiku lähteterminid on koostatud CIBSE (The Chartered Institution of Building Services Engineers) assotsiatsiooni, CEN ja ISO standardite, ASHRAE (American Society of Heating, Refrigerating, and Air- Conditioning Engineers) assotsiatsiooni ja REHVA sõnaraamatu teise väljaande terminite alusel. Terminiloome kvaliteedikontrolli viivad läbi riiklikud assotsiatsioonid (REHVA dictionary presentation, 24.07.2007). Eestis tegeleb kvaliteedikontrolliga Eesti Inseneride Liit. 20

2.3. REHVA veebisõnatiku kasutamine Magistritöö koostaja arvates on soovitud pakkuda võimalikult lihtsat ja funktsionaalset väljundit. Lehekülg, funktsionaalsust reguleerivad sätted ning otsingunupp on hetkel veel inglise keeles, mistõttu eeldatakse kasutajalt elementaarset inglise keele oskust. Vastete saamiseks piisab sõna kahest esitähest, otsitavast märksõnast või märksõnadest. Keelt on võimalik vahetada rippmenüüdest ning siis tuleb otsingu taasteostamiseks klõpsata Search (Otsi) nupule. Vastetes kuvatakse ka mitmus ning kui keeles eksisteerivad sood, siis ka sugu. Switch languages (Vaheta keelt) vahetab keelepaari automaatselt. Link Show advanced options (Kuva täiendavad valikud) avab täiendavate funktsioonide võimalused, kus saab muuta otsingu detaile. Sihtkeeleks saab korraga määrata ainult ühe keele, mistõttu soovides näha vasteid näiteks nii saksa kui ka soome keeles, tuleb teha kaks eraldi otsingut ja otsingutulemused salvestada. Hetkel pakutakse termineid 14 keeles. Kõige rohkem on sõnastikku hetkel tõlgitud türgi keelde ning kõige vähem ungari keelde. Tõlkimist ja terminite lisamist viiakse läbi etapiviisiliselt. Eesti on selles suhtes erand, et kuigi vastete leidmine leiab aset järk-järgult, lisatakse need veebisõnastikku alles siis, kui kõik vasted on olemas. Täiendamisandmeid ning mahte on võimalik leida sõnastiku koduleheküljelt. 21

3. Ülevaade magistritöö valmimisest 3.1. Lähteülesanne ja esimesed kokkupuuted valdkonna terminoloogia probleemidega Idee hakata tegelema kliima- ja küttetehnika valdkondade terminoloogiaga sündis praktilisest vajadusest. Valmistades ette kliimatehnika valdkonda puudutavat materjali ühe koolituse tõlkimise tarbeks, tekkisid probleemid eestikeelsete vastete leidmisega. Selgus, et valdkonda terminitega sõnaraamatuid on avaldatud, kuid nendest ei olnud palju abi. Vasteid õnnestus leida vaid laiemalt kasutatavatele valdkonna terminitele ning ka selleks pidi kasutama mitmete tehnikavaldkondade sõnaraamatuid. Ülejäänud terminitele tekkis vastete leidmisega probleeme ning abi ei olnud ka käesoleva magistritöö autorile teadaolevast kahest kliimatehnika valdkonnale sarnasest spetsiifilisemast sõnastikust (Inglise-eesti-vene soojustehnika sõnastik ja Inglise-eesti külmamehe sõnastik), mis sisaldasid küllaltki vähe kirjeid (näiteks Inglise-eesti-vene soojustehnika sõnastikus on ainult 5856 sõna, kuigi autorid mainivad sissejuhatuses, et valik tehti ligikaudu 15 000 sõnast). Keerulisemaks muutis olukorra ka asjaolu, et üks Inglise-eesti-vene soojustehnika sõnastik käsitles soojustehnikat ning Inglise-eesti külmamehe sõnastik külmatehnikat ja kuigi küttevaldkonna ning ka külmatehnika valdkonna terminoloogiad suures osas kattuvad ning osa sellest terminoloogiast on kasutusel ka kliimatehnika valdkonnas, siis tol hetkel tegelikult puudus kliimatehnikat hõlmav spetsiifiline sõnastik. Vajadust korrastatud terminoloogia järele kütte- ja kliimavaldkondades kinnitas ka asjaolu, et olles suhelnud mõningate erialaspetsialistidega selgus, et paljud vasted on välja kujunenud erialase suhtluse käigus ning sageli ei anna väljakujunenud terminid piisavalt täpselt edasi mõiste sisu. Lisaks kasutatakse tsitaatlaene ning kuigi kommunikatiivsest aspektist täitsid terminid oma ülesannet, polnud ühtlustamisele ja eesti keele vastete loomisele või kaasajastamisele palju tähelepanu pööratud. 22

REHVA sõnastiku tõlkimise projektini jõudis käesoleva töö koostaja Eesti Inseneride Liidu kaudu. Selgus, et neil on käsil antud sõnastiku tarbeks vastete leidmine ning magistritöö autoril soovitati ühendust võtta projekti peaterminoloogi härra Märt Falkiga, kes kaasas magistritöö koostaja REHVA veebisõnastiku projekti. 3.2. Magistritöö allikad ja kriitika 3.2.1. REHVA veebisõnastik Kõige olulisemaks ja ka väga sagedasti kasutatavaks magistritöö allikaks oli veebisõnastik REHVA. Lisaks lähteterminitele, kasutas käesoleva magistritöö autor antud sõnastikku terminite leidmiseks teistes keeltes, millest oli abi terminiloomel. Võrreldes magistritöö valmimise käigus kasutatud pabersõnastikega on REHVA elektroonilise sõnastiku kasutamine mugav, kasvõi juba sellepärast, et teabe saab kätte kiiresti ning lisatud on ka minimaalne grammatiline info, mis puudub magistritöö käigus kasutatud pabersõnastikes. Elektroonilise sõnastiku võimaluste aspektist vaadatuna hakkavad ilmnema REHVA veebisõnastiku puudused, mille esinemist on elektrooniliste sõnastike tehnilisi võimalusi arvesse võttes raske põhjendada Üheks suurimaks mis tahes pabersõnastikuga seonduvaks probleemiks on ruumipuudus, millega tuleb alati arvestada. Kahjuks eksisteerib tänapäeval endiselt palju veebi- ja elektroonilisi sõnastikke, milles olevat teavet esitatakse pabersõnastikule sarnaselt väga kompaktselt ning nendes esinevad ristviitamised, kuigi põhjust ei oleks. Sisuliselt on need pabersõnastike koopiad (Oppentocht, Schutz 2003: 215). Antud REHVA veebisõnastikust leiab kasutaja samuti ainult sihtkeelsed vasted ingliskeelsetele terminitele, kuid puuduvad selgitused või definitsioonid, kuigi tulevikuplaanid näevad ette ka definitsioonide või selgituste lisamist. Ristviitamise probleemi õnneks ei esine. Elektrooniliste sõnastikega kaasnev üks olulisimaid saavutusi on parem juurdepääs sõnaraamatu erisugusele teabele. Kuna ruumipuudust ei eksisteeri, siis ei ole elektroonilises sõnastikus vaja kasutada lühendeid (Oppentocht, Schutz 2003: 215). REHVA puhul on 23

lühendid paraku siiski kasutusel. Põhjuseks tõenäoliselt asjaolu, et paberkujul REHVA sõnastikku on kopeeritud ja pole mõeldud elektroonilise sõnastikuga kaasnevatele täiendavatele võimalustele. Otsingu tulemusena kuvatakse vasted soovitud keeles kiiresti ning teises sihtkeeles vastete saamiseks tuleb rippmenüüst sobiv keel valida ning uus otsing teostada. Keelepõhine vastete olemasolu sõltub lisatud terminite arvust. Kasutusmugavuse parandamiseks võiks tulevikus olla võimalik lisavalikute alt ära määrata keeled, milles vasteid soovitakse. See välistaks praeguse olukorra, kus näiteks vastete võrdluseks mitmes keeles tuleb vaste ühes keeles kõigepealt salvestada ja siis uus otsing teostada. Kuna sõnastik koosneb väga paljudest keelepaaridest, siis on ka uue keele terminiloome puhul võimalik lihtsasti rakendada ületuspõhimõtet. Sellest lähtuvalt tuleks oskuskeele korraldamisel tugineda mitte ainult ühe vaid mitme keele oskussõnavarale. Mitme keele vasted annavad rohkem materjali laenamiseks ning inspiratsiooni terminiloomeks. Sõnasõnalist tõlget peaks vältima seetõttu, et lähtekeele terminite vead võivad üle kanduda ning tulemuseks on abitud koopiad. Ületuspõhimõtte toimimist analüüsis Heido Ots, kelle uuring tõestas, et mitme keele terminoloogiale toetudes on võimalik luua paremaid oskussõnu. (Erelt 2007: 309-311) Käesoleva magistritöö koostaja kasutas samuti seda võimalust, võrreldes peamiselt vene ja soome keele ning mõningal määral ka hispaania keele vasteid. REHVA sõnastiku eestikeelse terminiloome puhul on aluseks tähestikuline loend. Antud magistritöö koostaja liitus projektiga, kui eestikeelsete terminite loomine ja lisamine oli jõudnud k täheni. 3.2.2. Inglise-eesti tehnikasõnaraamat Rein Kulli Inglise-eesti tehnikasõnaraamat koosneb 94 000 märksõnast ning koostajateks on 73 tippspetsialisti ja terminoloogi. Tegemist on vihjesõnastikuga (Uleksin 2006: 21). Vihjesõnastikud on passiivsed, mittemõistelised, suuremahulised, sageli mõlemasuunalised tõlkesõnastikud. Vasteid antakse väga palju ja kasutaja ülesandeks jääb sobiva vaste väljavalimine. Need sarnanevad sünonüümisõnastikega, kuna aitavad kasutajal 24

meelde tuletada sõna, mis ei pruugi kasutajal kohe endal meelde tulla (Erelt, Tavast 2003: 45). Kasutajale pakub märkimisväärset abi ka sissejuhatusena mõeldud sektsioon Kasutajale, kus lisaks üldisele kirjeldusele on lahti seletatud ka märksõnade kirjaeristused, mille abil antakse edasi täiendavat informatsiooni. Kursiivis on näiteks tähistatud lühendid, sh. erialalühendid. Antud tehnikasõnastiku kasutamine on mugav. Rasvases kirjas on inglisekeelsed terminid ning vasted on tavalises kirjas, koos vajalike lühenditega, mis sisaldavad täiendavat informatsiooni. Eestikeelsed vasted on loetletud üksteise järel ning erialalühenditest on kasu sobiva termini valimisel. Ingliskeelsete märksõnade sünonüümid on ristviidetega suunatud märksõna juurde, mille juures on eestikeelne vaste juba olemas. Täiendav oluline informatsioon sisaldub ka vastete ette paigutatud numbrites, mis aitab kasutajatel otsustada vaste tähenduse olulisuse üle, antud ingliskeelse märksõna kontekstis. Ümarsulgudesse on eestikeelse märksõna järele lisatud sisuselgitused ja täpsustused. Kahjuks on need ühelauselised, mis on abiks ainult kontekstiteadlikumale inimesele. Lühidus tuleneb tõenäoliselt kahest asjaolust. Esiteks sellest, et tegemist on tavapäraseid standardeid järgiva tehnikasõnaraamatuga. Tehnilised sõnastikud ei sisaldagi tavaliselt detailseid kasutamisselgitusi ega ka hääldust. Viimast peetakse kasutaja seisukohast ebaoluliseks (Landau 2001: 151). Teiseks võib selgituste lühidus tuleneda ka pabersõnastike piiratud ruumivõimalustest. Ideaalsetel alustel koostatud definitsioonid võtavad palju ruumi. Täiuslikult koostatud definitsioone tuleb seetõttu alati lühemaks toimetada, sest vastasel juhul tuleb kahandada märksõnade koguarvu (Landau 2001: 154). Tehnikasõnaraamatu olulisus allikana väljendus ka selles, et see sõnastik on võetud terminite filtriks. Kui tehnikasõnastikus on REHVA terminile olemas eestikeelne vaste, siis seda kasutatakse termini eestikeelse vastena REHVA veebisõnastikus. Tehnikasõnastiku abil elimineeriti k ja l tähega algavate REHVA ingliskeelsete terminite hulgast need terminid, millele on vaste tehnikasõnastikus olemas ning antud magistritöö koosnebki terminitest, mis ei esine antud tehnikasõnastikus. 25

3.2.3. Inglise-eesti-vene soojustehnika sõnastik Spetsiifilistest allikatest väärib äramärkimist Harri Kääre ja Heinrich Suiki soojustehnika sõnastik. Tegemist on magistritöö koostajale teadaolevalt ainukese valdkonnaspetsiifilise sõnastikuga, mis praeguseks avaldatud. Sõnastik koosneb umbes 6000 sõnast, mis subjektiivse hinnangu alusel valiti välja umbes 15 000 sõna seast. Soojustehnika sõnaraamatu kasutajatena näevad koostajad eelkõige vastava ala spetsialisti, et võimaldada tehnilise info laiemat kasutamist ja soodustada kasulike kontaktide arengut./ /Loodame, et sõnaraamatust tõuseb kasu nii üliõpilaste ettevalmistamisel kui spetsialistide igapäevases töös. (Käär, Suik, 1997: 4). Antud sõnastik on lihtsõnastik. Sellist tüüpi sõnastikus võib keeli olla kaks või rohkem. Sõnastikul on normatiivne funktsioon ning puuduvad seletused. Lihtsuse tõttu pole mõistesüsteemi võimalik tuvastada ning sageli pole see sõnastiku koostamise seisukohast ka oluline. Maht on vihjesõnastikest väiksem ning käsitletav eriala on kitsam (Erelt, Tavast 2003: 46). Selle sõnaraamatu kasutamisel oli põhiliseks probleemiks terminite vähesus. Antud magistritöö koostaja jõudis peagi selgusele, et sõnastikust ei ole töö koostamisel palju kasu. Vahemikus k-l oli ainult 218 terminit ning vasteid õnnestus leida ainult mõnele üksikule käesolevas magistritöös kasutatavale REHVA terminile. Samuti tekitas küsitavusi mõningate terminite lisamine, mis tunduvad väikese oskussõnastiku koostamise seisukohast lähtuvalt ebavajalikud. Sellised terminid nagu näiteks piik, katel, keedukatel on piisavalt levinud ning neid võib kohata ka üldisemates tehnikasõnastikes. Magistritöö koostajal jääb üle ainult arvata, et tõenäoliselt võisid soojustehnika sõnastiku koostajad subjektiivse valiku puhul võtta arvesse kasutussagedust ja ning eelistada näiteks detailsematele osadele (erinevat tüüpi ventiilid või reguleerimisseadmed) üldlevinumaid seadmeid (katel). Sellest lähtuvalt tekib aga küsimus, kas sõnastik täidab maksimaalselt oma otstarvet, kuna sagedamini esinevatele sõnadele on võimalik leida vasteid ka mujalt ning iga mujalt leitava vaste puhul väheneb sõnastiku väärtus. Käesoleva magistritöö autor on täielikult nõus eelmainitud sõnastiku koostajate ideega, et see sobib kasutamiseks eelkõige vastava ala spetsialistile. Oma olemuse tõttu eeldab lihtsõnastik kasutajalt küllaltki palju eelteadmisi, mis on eelduseks termini kasutamisel 26

õiges kontekstis. Taustteadmiste puudumisel peab kasutaja termini tähenduse kohta täiendavat uurimistööd tegema, et langetada otsus, kas termin sobib antud kontekstis kasutamiseks või mitte. Kuna tegemist on kolmekeelse sõnastikuga, on lehekülg jaotatud kolmeks tulbaks. Esimeses tulbas on ingliskeelne termin, teises eestikeelne ja kolmandas venekeelne vaste. Terminid on ka indekseeritud, mis teeb lihtsamaks nende lihtsama leidmise sõnastiku lõpus asuvatest registrist, millest üks koosneb eesti- ja teine venekeelsetest vastetest. Kasutusega kaasnevad aga ebameeldivused. Näiteks peab kasutaja tähelepanelikult jälgima, et ta ei eksiks eestikeelse või venekeelse vaste valimisega, sest arvindeks on lisatud ainult inglisekeelsete terminite ette. Ebameeldivusi võib tekitada ka tarbetu kordumine ja sünonüümviidete puudumine. Termin pruunsüsi erineb kolmes erinevas kohas, kuid puuduvad vastavad ristviited. Probleem ei ole tõsine siis, kui otsida inglisekeelse termini põhjal ning kasutajale pole olulised nüansid ja sobiv termin on esimene ettejuhtuv. Ebameeldivused tekivad registri kasutamisega. Märksõna pihusti on näiteks seitsme eraldiseisva märksõnana välja toodud ning kasutajal võib esialgu sünonüümsus kahe silma vahele jääda. Tõenäoliselt on autorite järjepidevuse soov põhjuseks, miks ka registris on sõnad järjestatud arvindeksist lähtuvalt, mitte vaste alusel, sest teisel juhul oleks arvud saanud eesti või venekeelse vaste alla inglisekeelsete märksõnade arvud üles loetleda ning register oleks kasutajasõbralikum. Seega, sõnastikust on kasu eelkõige vastava ala spetsialistile, kellel on kiiresti vaja vastet ingliskeelsele terminile, kes ei ole teadlik võimalikest sünonüümidest ja kellel pole vajadust või aega kõige täpsema vaste leidmiseks. 3.2.4. Inglise-eesti külmamehe sõnastik Neljandaks allikaks oli Inglise-eesti külmamehe sõnastik, mille koostas Rein Albri. Põhiosa moodustab sõnastik, mis koosneb umbes 11 500 märksõnast. Autori sõnul on sõnastik eeskätt Eesti Mereakadeemia õppejõududele ja õppuritele mõeldud abimaterjal, kuid sellest võivad kasu sada kõik külma ja külmutusseadmete spetsialistid. Sõnastiku lõpus on ka eestikeelsete vastete register (Albri 2002: Saateks ). Inglise-eesti külmamehe sõnastik on sarnaselt soojustehnika sõnastikule lihtsõnastik. 27

Magistritöö koostajal ei olnud sellest sõnastikust palju kasu, sest vahemikus k-l paigutusid märksõnad ainult kaheksale leheküljele ning vasteid õnnestus leida sealt mõnele üksikule käesoleva magistritöö terminile. Mõnevõrra üllatuslikuks on osutunud märksõnade valik. Esinevad näiteks sellised märksõnad nagu sidrun, porrulauk, maks, aktsionär. Üldlevinud märksõnad vähendavad sõnastiku väärtust ning arvata võib, et erialaspetsialistil on vajadus spetsiifilisemate märksõnade järele. Laialt levinumate sõnade lisamine sõnastikku lahjendab sõnastiku fookust ja spetsiifilisust, mistõttu kerkib esile küsimus, kas pole tegemist mitte lihtsalt üleliigse või antud konteksti sobimatute terminitega. Üldiseks otstarbeks sõnastik ei sobi, sest sõnastik ei ole laiapõhjaline tehnikasõnastik, mida võiks kasutada juhul, kui on vaja leida vastet terminile, mida ei oska kohe spetsiifilisema valdkonnaga seostada. Spetsialistile ei ole laiema levikuga sõnadest kasu, sest eelmainitud terminite esinevuse võimalus erialastes tehnilistes tekstides on kaduvväike. Sõnastiku kasutamine on siiski lihtne ning kasutajale suunatud sissejuhatuses antakse kätte ka juhised sõnastiku kõige tulemuslikumaks kasutamiseks. Leht on jagatud kahte tulpa ning erinevalt soojustehnika sõnastikust paikneb eestikeelne vaste kohe ingliskeelse vaste järel, mistõttu kaob ära vale vaste valimise võimalus. Probleeme võib tekitada asjaolu, et Tähenduselt lähedased eestikeelsed tõlkevasted on eraldatud komaga, tähenduselt kaugemad semikooloniga (Albri 2002: Sõnastiku kasutajale). Antud juhul on keeruline, kui mitte võimatu teha omavahelist eristust lähedaste ja kaugemate tähenduste vahel, sest nummerdamine puudub. Koostaja mõttekäik on võib-olla olnud selline, et kasutaja suudab ise valida kas lähedamate või kaugemate vastete seast kõige sobivama, kuid paraku ei ole see kasutajasõbralik lähenemine ning võib kasutajas tekitada segadust. Samuti lükkab selline valik sobiva termini valimise vastutuse kasutaja õlule. Sõnastik ei ole kindlasti kõige parem allikas esmakordselt valdkonnaga kokku puutuvale inimesele. Võrreldes soojustehnika sõnastikuga on külmatehnika sõnastiku lõpus asuv eestikeelne register lihtsamini hoomatav, kuid seda pole ilmtingimata lihtsam kasutada. Parema hoomatavuse huvides on eestikeelse vaste taha kokku koondatud leheküljed, kust leiab ingliskeelse vaste. Probleeme tekitab aga asjaolu, et pärast lehekülje avamist peab kasutaja 28